Mariann Kaasik's Blog, page 124

peaks lahku minema…

Öeldakse ju, et tasub sul minna kellegagi reisile ja siis saate alles aru, kas sobite kokku või mitte. Okei, ma seda tean ammuilma, et ma Kardoga kokku sobin, aga ma ütlen jumala ausalt, paar korda on siin kihvatanud küll, et kurat, ma ei pea nii elama! No näiteks kui ma lasen Martal mähkmeta ringi joosta ja tal maha õnnetus tuleb, siis Kardo hakkab kohe tõmblema, et issand JÄLLE sa unustasid talle mähkme panna, korista ära see nüüd! Esiteks, sa ei ole mu ema – minu laps, minu lapse piss, minu “kodu” (vähemalt praegu), mida sa mölised kurat. Ja teiseks ma ei UNUSTA, ma lihtsalt meelega ei pane, sest ma ei tahaks ka kogu aeg mähkmega olla ja siin on nagunii kivipõrandad, et vahet pole ju väike piss siin-seal. Lihtne ära koristada.

Ärge muidugi küsige mitu korda on Marta oma pissi sees libastunud ja sellele vahvale kivipõrandale oma pissi sisse siruli sadanud…

Täna näiteks mölises minuga, et ma valesti pesu pesen. St et panen loputusvahendit igasse auku, sest ma pole kindel, kuhu see käib ja ma arvan, et vahet eriti pole, kuhu ma teda valan. Pesuni jõuab ta ju nii ehk naa. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et härra sõnul panen ma ka nõusid nõudepesumasinasse valesti, mind väga ei huvita, sest tänu sellele ei pea ma pea kunagi nõusid masinasse panema, sest ma ju teen valesti. Vahepeal ta isegi teeb seda, et ta käsib mul enda kõrval seista ja vaadata, kuidas tema seda teeb, et ma siis järgmine kord oskaks. Terve aja on mul peas:

Okei, kui ma seda posti alustasin, siis mul oli peas mingi miljon näidet, aga nüüd ma ei suuda ühtegi välja mõelda, aga ma luban, et ta kogu aeg käib ja teeskleb, nagu ta oleks mu isa või miskit, aina möliseb ja õpetab. Nagu krt ma ei taha su õpetusi, ma ei pea sellist elu elama, ma olen rohkem väärt!

Aga siis tuleb mulle meelde, et ma ilmselt ei oleks kolme väikelapsega kuigi edukas uue mehe lantija, seda enam, et ma olen “see Mallukas”. Nõusid ma masinasse panna ei oska, pesu pesen valesti ja lasen lastel tuba täis kusta. Ma ei ole kindel, kui ahvatlev see kombo uuele mehele oleks, haha.

Pealegi ma alles hiljaaegu perekoolist lugesin, et ma ise olen nii mõttetu tont naine, labane ja what not, ning ka seda, et Kardo on mõttetu mees, sest talle meeldib mänge mängida ja kuigi ta on isapuhkusel, siis ametlikult võiks ta 1700 euri ju juurde teenida, et miks see lohh ometi seda ei tee. Seega – me teeme reaalselt ühiskonnale teene, et me kaks teineteist leidnud oleme

kurvaks teeb – halan!

Ma olen täna päev läbi suutnud ainult seda mõelda, et ma vist suren jalapealt maha, kui ma neli päeva Martata olema pean. See tundub nii hirmus, et ma ise ka imestan. Ma tean, et tegelikult on kõik ilmselt korras ja ma pabistan üle, aga ikka tundub natukene õudne ja ma tean, et ma hakkan teda täiega igatsema. Muidugi teisi kah, aga ta on ju mu “beebi”.

Õnneks ma kujutan ette, et need lennureisid on nii pikad ja ebamugavad, et mul pole aega muretseda ja põdeda. Sain teilt häid ideid ka, kuidas lendu mugavamaks teha. Ma pole küll kunagi tugisukki omanud ega neid isegi näinud (kust neid saab??), aga eks ma siis ostan need + näomaski+ võtan kaasa hunniku kreeme ja palju vett ja melatoniini või miskit.

Üldse ma ei saa aru, mida ma põen ja kurvastan, lihtsalt see õudne päev, kus ma instas need haiged lapsed avastasin, see painab mind siiani, kui aus olla. Ma jäin mõnda jälgima ka, nt see leukeemiaga võitlev Milo ja mu süda sureb sees, kui ma teda vaatan. Ta just ükspäev natukene naeratas ja ma vannun, et see rõõmustas mind niiiiii väga, et tal natukenegi parem oli. Ja no obv sellised asjad teevad kurvaks ja panevad mõtlema ja selle valguses tundub lollus oma lapsed “hüljata”, mis siis, et vaid neljaks päevaks. Samas ega ma ei saa elu elamata ka jätta selle pärast, et mõnel raske on.

Võeh, haige inimene olen.

Kui vanalt teie lapsest päevadeks eemale läksite? Ja kas on veel kellelelgi häid nippe lennureisiks? 

Ma hinges vist kanaema

miks laste saamine NII KALLIS ON?!

Ma arvan, et Kardo ema saab südari, kui me siit tagasi tuleme ja ta näeb, kuidas Marta põhimõtteliselt ringi jookseb ja Lende aina rohkem juttu puhub. Kolmest lapsest kaks on teinud oma esimesed sammud välismaal ja samamoodi kolmest kaks on just Tenerifel sellise kõnespurdi teinud, et hoia ja keela. Just siin naersime, et kulukaks läheb see laste välismaale tassimine iga asja peale, aga olgem ausad, ikka odavam, kui teraapia

ma lähen San Franciscosse!

Mäletate, ma rääkisin, et sain mega hea pakkumise ja raudselt lõpuks see ei lähegi läbi või miskit. Noh, nüüd tuleb välja, et läks teine läbi küll. Noh, läks nii, et pakkumine siiski on täitsa jõus ja kõikide tähtsate inimeste poolt kinnitatud – Samsung kutsus mind nende uue telefoni esitluspeole. Ma muidu ei viitsi pea kunagi mingisugustel influencerite pidudel käia, sest ma olen laisk nagu lohe ja kodus nii hea külitada, aga ütleme siis nii, et kui pidu San Franciscos on, oleks patt minemata jätta.

Muidugi on see kõik nii suur tegelemine ja korraldamine olnud, sest loomulikult toimub esitlus 10.02, aga nagu te ehk teate, pidin ma alles 14.02 tagasi Eestisse tulema. Ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei saa ju seda pakkumist vahele jätta, kuigi mul oli ka peale reisiaja mitu “aga” veel.

Esiteks muidugi lapsed. Kuigi ma olen ära ainult neli päeva, siis Martast ei ole ma ju nii kaua eemal olnud. Teiste laste üle ma isegi ei muretse, ilmselt saab ka Marta need neli päeva minuta hakkama, kuigi ma olen kindel, et ma ise suren vist selle aja jooksul sada korda, aga see on nii hea ja tasuv tööots, mis hõlmab endas reisi, kus kõik kulud on kaetud,  uhiuut telefoni ja noh, ma olen ju ammu tahtnud USAsse minna. Ehk siis ma peaks täitsa sooda olema, kui sellise asja käest laseksin lihtsalt selle pärast, et ma ei suuda oma lastest 4 ööd eemal olla, haha.

Teiseks: ise ma ju vingusin, et tahaks rinnast võõrutada – palun väga, siin mu võimalus ongi, I guess. Ma pean nagunii sinna pumba kaasa võtma, ei kujuta muidugi ettegi, kas pärast see imetamine jätkub või mitte, aga näiteks tänaseks on ta mind juba nii palju hammustanud, et lisaks ebamugavale, on mul nüüd ka väga valus. Võõrutamine tundub reaalne unistus

palun jätke mu rinnad rahule, ma anun!!!

Aaaaah, mul oli niii õudne öö, et ma lausa pean halama tulema. Kuigi mu õudused hakkasid veits varem kui tänane öö, haha. Alates mu viimasest postitusest, kus ma rääkisin RPA’st on Martal tekkinud imeline komme: kui ma magan tema kõrval, siis ta peab saama tissi 100% ajast. Kui mina pakun lutti, hakkab ta nutma ja ei võta seda. Ei sobi ka piima või vee pakkumine tassist. Ainult mina.

Ja see ei ole isegi öösel. Isegi päeval, iga kord kui ta mind märkab, tuleb ta minu juurde, ronib sülle, kisub mu pluusi alla, võtab “paar lonksu” ja läheb jälle edasi. Et ma ei usu, et ta sealt niimoodi üldse midagi saabki enam, sest ta teeb seda KOGU AEG. Ma reaalselt arvan, et ta ronib mulle umbes 40 korda päevas rinnale.

Samas kui mind ei ole, siis on tal jumala fine Kardoga olla ja ei tee üldse teist nägugi, et iga viie mindi tagant piima ei saa.

Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub… Mul ei ole teoorias rinnaga toitmise vastu midagi, aga see oli viimastel aegadel juba niii vähene ja ta ei tahtnud seda enam peaaegu üldse, sest ta sööb ju kõike ja joob kenasti vett tassist ja on juba “suur inimene”, aga midagi on temas viimasel ajal muutunud ja see tõesti ajab mind juba hulluks.

Näiteks tänane öö. Ma olin 00.00-06.00 konkreetselt sundasendis just seda pidi, mispidi ta keerata tahtis, sest ma pidin lebama tiss teise inimese suus. Mul oli juba lõpuks selline tunne, nagu ta hõõruks mu boobi lihtsalt liivapaberiga, õuuuuudne. Ja et asja paremaks teha, kraabib ta käega mu vaba tissi ja kõri. Just in case…

Reaalselt selline tunne on, et kui põrgu on olemas, siis ma olen iga öö selle väravatel. Krampis, ebamugavalt, keegi kratsib sind kuskilt.

Ma muudkui korrutan endale, et it’s fine, ta tahab lähedust ja armastab mind ja kes olen mina, kui ma talle seda ei paku. Aga no jumala haud, samal ajal ma lihtsalt suren seest, sest see on nii ebamugav. Ja siis mõtlen jälle, et issand, mis inimene ma olen. Enda ebamugavuse pärast keelan lapsele pmst ema lähedust või midagi, et tõepoolest, tere talv, kus on nüüd siin hea ema välja karanud, eks. Et ma PEAN selle ära kannatama, aga samas see muudab mind juba nii närviliseks, et mul hakkab juba silm tõmblema, kui ma jälle näen teda minu poole vaarumas, ise “TSSSS!” kisades.

No ja täna hommikul ma enam ei suutnud, lükkasin Kardo Marta külje alla ja tulin elutuppa magama. Aga ega selles suhtes seal kus on, sinna tuleb juurde. Järgnevad kaks tundi ahistasid mind kaks kärbest. Nad küll piima ei soovinud, küll aga soovisid nad mu näo ümber piniseda, mulle põsele langeda ja käsi kokku hõõruda,ja iga sekund sellest ööst ja hommikust muutis mind 7 aastat vanemaks ja 9 protsenti rohkem närvihaigeks.

Ehk siis nüüd siin ma olen. 467364 aastane ja 75546% närvihaige. Ma olen lihtsalt ON THE EDGE! Palun mu tissid rahule jätta, ma niiiiiiii palun! Nagu ma oleks valmis kõik andma, kui keegi lihtsalt ei näpiks ja kraabiks ja imeks ja puudutaks mu tisse enam mitte iial. Reaalselt ma ei saa aru kuidas ma iial suudaksin oma boobse vaadata muud moodi, kui kahe suvalist piimapakki, mida kolm inimest aastaid solgutanud on

nutan ennast puruks

Ma olen konkreetselt eile õhtust saadik ainult ulgunud. Ma ei tea miks, aga Instagram lükkas mulle eile explore alla ühe pildi, mis mulle silma jäi. Seal oli isa, kes kallistas oma beebit, kellel oli hästi palju juhtmeid küljes. Pildi all oli mingi selline jutt, et kolm aastat tagasi sain ma sind viimane kord hoida ja see oli niiii kurb

lordy lord…mega pikk loba sellest, kuidas ma räägin nagu geimees Texasest, oma lapse soengu pekki keerasin, mega hea pakkumise sain ja teekond arusaamiseni, miks Kersti Kaljulaidil selline soeng on. Ps! Pealkiri on inspireeritud blogija Jaanikast obv

Mul on mingi imelik komme, et ma võtan üli lihtsasti teiste inimeste maneere üle. Näiteks see sekund, kui ma Saaremaale minekuks praamile astun, imbub mu juttu tugev saare murre, haha. Ma ei tee seda üldse meelega, aga kohe hakkan rääkima, nagu teised minu ümber. See on kohati väga nadi, sest inimestele võib jääda mulje, et ma mõnitan neid, ala kui neil mingi aktsent näiteks on, aga ma vannun teile – see on vist minu hing, mis tahab nii väga ülejäänud inimestega kokku sobida ja põimuda, et hakkan kohe samasuguseks, upsss.

Nüüd ma vaatasin The Circkle’it ja kuna ma mingi täiega fängirlin seda Chrisi, siis ma olen hakanud ka vaikselt rääkima, nagu Texasest pärit fab geimees. Et kui ma täna oma läpakat tööle panna üritasin ja SEE EI LÄINUD, siis ma karjatasin: “Lord, have mercy on me, oh lordy lord!“.

Ja konkreetselt, lord had mercy on me, sest mõne aja pärast läks see sinder jällegi tööle, niiet näed. Tasus karjatada.

Üldse mulle tundub, et taevane vanamees on viimasel ajal kuidagi leebe olnud mu armetu hinge vastu. Kuidagi selline mõnus on olla, soe on olla, mured muudkui vähenevad. Koos rahaga loomulikult, haha. Maksin Annele ta tonn viissotti ära, kohtukulude summat ei tea ikka veel, aga noh, eks varsti peaks see ka selguma. Loodan, et mitte päris 4700€ siiski, saaks selle asjaga ühele poole.

Mida ma veel tegin, ma palusin oma juristil kirjutada ka Ekspressmeediale ja öelda, et ma tõstan käed, annan alla, ei taha enam seda mängu mängida ja pakun neile kokkulepet.

Ma muidugi ei tea, kuidas sellega läheb, aga päris pikalt mind saadetud ei ole, seega lootust on, et ehk saab see ka ükskord läbi ja ma saaksin elada paar kuud lausa võib-olla niimoodi, et keegi mind kohtusse ei anna või miskit. Muidugi eks lootus ole lollide lohutus, aga inimene ju ometi loota võib, kes mind keelata saab.

Konkreetselt lordy-lord, mis krdi elu ma elan, et mõte mitte ühestki kohtuasjast mu õlul tundub maailma kõige suurema asjana, haha. Teiste inimeste argipäev, aga not for me, my friend. Igatahes, hoidke mulle pöidlaid, eksss, pliiiiiis!

Mis veel – ma sain ühe MEGA HAIGE pakkumise ühelt suurelt firmalt. Ma ei saa veel täpsemalt rääkida, sest see pole 100% kindel ja see nõuab kohutavalt palju jeblamist, kui see ka 100% kindlaks saab, aga ma ei jõua ära oodata kuni ma teile rääkida saan, seega ma teen seda harilikku influencerite värki “omg tibud, mul saladus ja see mingi nagu max megaaa tuuz asi aga obv ma ei ütle teile veel, sest u are gonna dieeeeee bitcheees, kui teada saate #saladus #olenstaar #betterthanyou #stopbeingpoor ”

Aga konkreetselt ma ise oleks küll napilt ära surnud, kui üldse selle pakkumise sain, sest nagu ma teile rääkinud olen, ei pea ma ennast ise küll mingiks mega kuulsuseks või millekski. Miks ma peaksingi? Ma olen lihtsalt suvaline blogija, keda enamik inimesi ei teagi. Ja see pakkumine on selline, et Eestist valitigi nagu ÜKS inimene ainult ja kõikide kuulsuste ja asjade seast valiti mind, nagu…

Et isegi kui sellest asja ei saa (nädala jooksul selgub) siis ikka päris äge tunne oli sellise asja jaoks valitud olla.

Muidugi elu on näidanud, et iga kord kui ma millegi üle blogis avalikult juubeldan, siis need asjad konkreetselt iial ei juhtu, seega ma juba jätan selle mõttega hüvasti ja valmistun massiivseks pettumuseks, haha. Aga siis ma saan vähemalt jälle korralikult halada ja teie saate mind patsutada ja öelda, et ju siis see pidigi nii minema, ooo armas Mallu

kas tohiks teile juua pakkuda?

Te ei kujuta ette, mis mul siin ükspäev juhtus. Sõbranna tuli külla, läksime veini jooma ja äkitselt tuleb meie juurde teenindaja, et kuulge, see meesterahvas sealt lauast tahaks teile uued joogid osta. Ja ta ei olnudki 200 aastane, vaid … no ma pakun midagi 30-40 vahepeal.

Millest minu suur šokk ja elevus – mul pole vist never niimoodi juhtunud, et istun kuskil ja keegi tahaks mulle/sõbrannadele jooke osta. Kui see ka juhtus, siis mingis eelnevas elus (enne Treimanne), et ma isegi ei mäleta seda. Aga ma pigem arvan, et seda pole mitte kunagi juhtunud!

Ma kasvasin üles telekast seks ja linna vaadates (okei, ema, võib-olla ma poleks pidanud seda nii vara ka näha saama…) ja seal oli mingi kõige tavalisem asi, et lähed sõbrannadega välja ja nagu raudpolt tuleb mingi härra, kes daamidele juua osta pakub. Nii ma siis arvasingi, et kunagi, kui ma väljas hakkan käima, siis ilmselt läheb nii ka minuga.

Tegelikkus: kui me olime tiinekad, siis ainus “väljas käimine” oli teineteise juures korteripidudel käimine, kus igaüks valvas oma jooki hingehinnaga ja mingisugust heldet jagamist tüdrukutega ei olnud. St oli küll, aga nendega, kellelt rohkem võimalik saada oli, kui minu punnis silmadega otsa vahtmine ja õlgade võdistamine : “Iuuuuu, poisid…”. Ok ok, ma tegelikult nii iu poisid ka ei olnud, eks ma ikka amelesin seal paari peikakandidaadiga, aga ma sealt edasi kindlasti minna ei tahtnud ja ei läinud kah, kuni viisakalt selle ajani, kui oma esimese päris peikaga koos hakkasin olema (ja olin aaaaastaid) nii et ma ikka super viisakas ja vaga neiu olnud, ehhee.

Okei-okei, eks on arusaadav, et need “let me buy you a drink” ajad olekski pidanud hiljem tulema, aga ma sellise 20date alguses olin nagunii suhtes ja kui ka ei olnud, siis ei ei käinud ma väga kuskil väljas hängimas, sest ma olin vaene nagu kirikurott ja mul ei olnud asja kuskile baaridesse jalga kõlgutama, et oodata, kuni keegi mulle mingi jooginiru välja teeks.

Kui tegelikult päris aus olla, siis klubides (nagu ma jube palju oleks seal käinud) on küll mimgi teema olnud, et ooo, ostan teile joogid, aga kui ma õigesti mäletan, siis mitte nagu minu pärast, vaid mõne seksikama sõbranna tõttu ja teiseks, ma ei ole kuskil klubis kellegi jooki soovinud, sest ei soovi hästi pärast kuskil vägistet olla. Samamoodi nagu ma ei jätaks klubis iial oma jooki kuskile lauale jne. Mitte, et ma nüüd arvaks, et ma ilge saak oleks, keda kõik kahte lehte vägistada tahavad, aga selliseid asju ikka juhtub ja ma tõesti ei taha üldse osa sellest statistikast olla. Igasuguseid haigeid inimesi on. Ja üldse, ega ma ei käi, ega ole elus, klubides vist rohkem käinud kui max 20 korda

piiluv junn ja olematu veesurve…

Päev 12.

Praeguseks hetkeks olen juba tõsisemalt igatsema hakanud nii üht koma teist. Jah, sõbrannasid muidugi ka, aga ma olen juba selline haige inimene, et igapäevaseks eluks on muid asju ka vaja. Muidugi nüüd hea öelda, sest sõbranna tuli täna siia ja üksinda Paddys trükkimise asemel istub ta mu kõrval ja rüüpab veini. Tsau, Krislyn!

Aga mida ma kõige enam igatsen. Jeesus, ma poleks arvanud, et seda üldse igatseda annab, aga normaalne veesurve. Meil on NII väike surve, et näiteks vetsus käies tuleb enne käed ära pesta ja siis vett lasta, sest muidu on kraanisurve nii madal, et sama hästi võiks ma endale pihku sülitada, kämblad kokku hõõruda ja käed pestuks lugeda.

Hirmsam on mudugi duši all käia, sest ma olen harjunud seda umbes viie minutiga tegema. Praegune olukord näeb selline välja, et koorid ennast paljaks, seisad selle hädise nire all kolm päeva, enne kui juuksed märjaks saavad. Siis shampoonitad pea ära ja veedad veel kuus aastat selle nirekese all, et see kunagi välja ka loputada. Palsamist olen ma loobunud, sest konkreetselt enne läheb vanajumala päike looja, kui seal saaks selle ükskord välja loputatud.

Eriti hea osa – iga kord kui keegi korteris kraani kasutab, või hoidku jumal, vett laseb, kaob isegi see kolmeharuline joake ära ja asendub paariks heaks minutiks ühe väikse nirtsakaga. Ah, mida ma valetan, see juhtub ka siis, kui keegi selle 23 korteriga majas ükskõik millises elamises vett kasutab.

Ooo, ma pole veel PARIMAT osa selles nirus olukorras mainunudki. Seda, et kui sa vetsus vett lased, peab seda nuppu ikka omajagu all hoidma, et seal normaalselt vett tuleks. Eriti olukorras, kus sa teed midagi muud, kui daamilikult väikse sortsaka lased. Sest muidu juhtub selline asi, et see… kraam, läheb korraks sinna toru algusesse peitu ja kui paak tühjaks vulisenud, ujub ta kelmika pilguga potti tagasi.

Selle avastas Kardo, sest ta läks rahumeeli pissile, kui äkitselt heitis pilgu potti ja sealt vaatas vastu üks harilik kakajunn. Kardo oli korraks segaduses, et… kas ta just urineeris selle mingil moel välja, kui me müsteeriumi lahendasime.

Elu siin majas ei ole kunagi igav, ega sitajutuvaba, I’m sorry.

Mõtlesin ükspäev Martale rõdule väikse basseini vett täis lasta. Viimasel hetkel mõtlesin ümber, sest sain ise ka aru, et selleks ajaks, kui see vett täis saab, on Marta 76 ja ma olen ammu surnud. Et jah… Survet, palun!

Ja kuigi ma tegelikult igatsen veel Värskat vett ja oma head madratsit, sest ma ärkan iga hommik kangelt nagu halg. Ja ma igatsen Tallinna peenleiba ja sprotte. Ja enda hubast kodu, kus on kardinad ja selline mõnus vibe. Ja seda, et kodus on poed pühapäeval lahti. Ja enda autot! Ja seda, et iga kell on lapsed kellelegi jätta ja Kardoga koos (või üksi rahus) aega veeta. Ja meie kahekorruselist maja, kus lapsed kogu aeg seljas ei ela. Ja WOLTI! Issand, kuidas ma igatsen Wolti!

Aga no kõige rohkem… Kõige rohkem maailmas igatsen ma veesurvet. Et kõik inimesed, kes saavad rahus sital käia, ilma et peaksid ninjajunni kartma, kes nende ellu tagasi tungib ja saavad duši all käia paari mintsaga, mitte kuskil joakese all külmetama, siis palun lööge ristimärk ette ja tänake jeesukest selle luksuse eest.

*Ps! Palun mitte edastada mulle hala teemal, et ma olen nii ropp ja labane, et paha lugeda. Elage ise nii, et pidevalt miski potis piilub ja vaadake ise, mismoodi te seda kirjeldaksite. #Sorrynotsorry

 

The post piiluv junn ja olematu veesurve… appeared first on Mallukas.

spoilerid ja muu igav hala, mida ei tasu lugeda

Nii, nüüd kus ma olen hästi igava pealkirjaga inimesed eemale peletanud, saab rahus kirjutada. Või noh, ma tegelikult ei valeta ka, sest siit hakkab kohe tulema nii spoilereid kui ka hala. Seega, kui sa ei ole veel vaadanud sarja “You” või oled sellega kuskil poole peal ja ei taha teada, mis juhtuma hakkab, siis ära edasi loe. Igaks juhuks. Mina näiteks ARMASTAN isiklikult spoilereid. Vanasti tegin ka alati nii, et lugesin raamatu viimase peatüki alguses ära, et siis raamatu ajal silmad lahti hoida õigete kohtade peal. Ja filmides/sarjades mulle meeldib ka teada, mis juhtub, sest siis ma saan terve filmi vältel väikestest nüanssidest aru, mida minusugune tumba iial muidu ei mõistaks, haha.

Ei olnd see taevaisa helde, kui mulle mõistust jagas, mis teha, tuleb kuidagi edasi elada.

Igatahes olen ma häbitult kaks päeva vait olnud ja põhjus on selleks väga lihtne – ma käisin meie ainsa Tenerifesõbraga väljas, sest Kardo oli juba pmst iga õhtu ise väljas käia saanud ja mul tekkis tunne, et ah, läheks ka. Live a little või nii. Noh, ütleme nii, et oleks võinud veidi VÄHEM elada. Või vähemalt nende roosade shottidega kuidagi rohkem piiri pidada, sest kogu see õhtu oli üks suur pidu ja tants ja roosad shotid ja… Ei no lõbus oli, aga ma ei tea, kas see lõbu seda väärt oli, et ma terve järgmise päeva surija moel diivanil lamasin ja isegi täna terve päeva toas molutasin.

Okei, kaks päeva mul nüüd ka pohmelli ei olnud. Lihtsalt eile ei olnud niisama lebada kuigi huvitav ja kui Kardo lapsed õue mängima viis, otsustasin mina sarjale nimega “You” võimaluse anda. Nii paljud on seda taevani kiitnud ja kuna mul nagunii midagi paremat teha ei olnud, avasin aga netflixi ja kukkusin vaatama.

Esimese osa poole peal halasin sõbrannadele, et issand, NII igav, kes seda vaadata suudaks?

Ütleme nii, et kaks päeva pmst nonstop kõikide koduste toimetuste kõrval muud ma teinud ei olegi, kui vaatasin kaks hooaega jutti üksteise otsa ära. Ja ei suuda ära ohkida KUI HEA SARI. Tõesti kogu aeg on põnevus ja pinge laes, kordagi pole igav. Vahepeal lausa röökisin siin teleka taga suurest ärevusest, et no KUIDAS SAAB olla nii, et murrad kuskile majja/korterisse sisse ja siis superrahulikult lappad ta asjades ja vahid õndsalt ringi. Et kas ei võiks kuidagi ise ka natukene pinges olla, mitte rahus kuskil aega parajaks teha. Ja seda juhtus sarja jooksul nii mitu korda, kui ma Kardole (kes pmst isegi ei vaadanud seda) käratasin, et no JUMAL KÜLL, MIKS TA JUBA KIIREMINI EI TEE JA SEALT MAJAST NAAKSU EI LASE?!

Kardo vahepeal tegelikult vaatas ka, aga ütles, et see on selline naistekas vist rohkem, sest kogu aeg mingi seksivärk käib. Ega jah, ütleme nii, et seda nühkimist ja ohkimist oli seal tõesti omajagu ja üldse äkki jah rohkem naistekas? Ma ei tea, mulle igatahes väga meeldis.

Ja nüüd spoiler teisest hooajast!

Igatahes seal sarjas on üks mees Joe, kes muutub hästi kiiresti naiste suhtes manikaalseks ja on nende jaoks valmis kõike tegema. Ala tapma ja jälitama ja süüdi lavastama ja mida iganes veel. Et nagu täielik saikar, aga samas üli hea ja hoolitsev peika, et muidu võiks iga naine sellisega rahul olla, kes alati toetab ja aitab ja mõistab ja armastab. Noh, kui suudad vaadata mööda sellest pisikesest faktist, et ta on mõrtsukas.

Ja teises hooajas armub ta siis kolmandasse naisesse. Esimese kohta ta arvas, et ta tappis ta (kogemata tüli käigus), teise lõi ise mättasse ja siis kolmandaga selgus, et .. see naine on nagu tema! Et ta ise tappis ka Joe eest, kui vaja oli. Sest noh, ta armastas teda. Ja nad jäidki kokku kenasti, ning see pani mind mõtlema, et mõelda vaid, kui vaba suhe neil nüüd on. Et kõik see, mida nad alati on pidanud teiste eest varjama, et see on nüüd nende vahel täitsa okei ja üldse mitte midagi varjamisväärset.

Igaühel on ju mingisuguseid saladusi. MIDAGIGI, mis paneb meid mõtlema, et hmmm, see vist küll normaalne käitumine/mõtlemine ei ole. Ja millne rõõm, kui sa lõpuks leiad selle kellegi, kellega koos sa võid olla sina ise, isegi kui sa oled obsessive jälitajast mõrtsukas