Mariann Kaasik's Blog, page 127

joo veel õhtal kohvi…

Nonii, käisime täna perega Kohilas, vanaema Linda juures jõulusöömingut tegemas ja kuna ma seal teadmata põhjusel kaks kohvi kerest sisse ajasin, siis nüüd on kell üks öösel ja minul und njetu. Teate, mida mul veel pole? Häält. Konkreetselt tuleb mul suust vaid mingi kähin, aga selle juures on hea see, et lapsed arvavad, et ma sosistan ja räägivad ka ise minuga sosinal. Ma pole ammu säärases õndsas vaikuses elanud.

Tegelikult juhtus jupp aega tagasi see, et me jäime kõik riburadapidi haigeks. Hakkas see lihtsalt paari köhatusega ühel-teisel, siis väike palavik, siis loid olek, siis nohu ja enne kui ma arugi sain, oli see kõik võtnud mingi katku mõõtmed, sest kõik olid palavikus, lende huul ja põsk läksid põletikku (umbes nagu kui sa hästi palju nuuskad, siis nina alt läheb selliseks) ja Marta sai endale sellise silmapõletiku, et ma pidin ükshommik siin ta silmi sooja kompressiga lahti leotama.

Ma pean tunnistama, et mul vahepeal see magamatus ja kurnatus kees üle. Kohe nii, et läksin Kardoga mölisema, et mida ta kurat istub ja mängib rahumeeli arvutis, kui mina, ise haigena, kahte haiget last magama panema pean. Need olid seal mul nii armetud, ainult hälisesid ja tihkusid teineteise võidu, ehk sii ajasid teineteist üles. Loogiline oli muidugi ka see, et Kardo ju ei teadnud, mis meil seal üleval toimus ja tegi rahumeeli oma striimi, kui ma äkki paduhüsteerias alla trampisin, talle sisistades Marta andsin ja käratasin midagi sellist, et kas ma pean härrat põlvili paluma, et ta jumala eest oma haigete lastega tegeleks, või midagi säärast.

Kardo pärast ütles mulle, et ma olen ikka hea nõme küll, et tema striimivaatajate ees käisin mölisemas nagu tont, et ma oleks võinud ju ilusasti ka öelda ja ta oleks appi tulnud, et mida ma kurat, nii vastikult suskama pidin.

Ega jah, ise ka ei tea, keesin lihtsalt üle. Samas hakkasin ma hiljem mõtlema, et striim = video Kardost mängimas, eksole. Ja kui ma talle seda Martat sülle käisin asetamas ja vihast tatti pritsis, siis ma olin täiesti püksata. Ma ei tea, ei julge netis ringi vaadata. Pärast ongi mingi video nüüd kuskil olemas, kus ma palja tutiga närvitsen. Samas ma alles hiljaaegu naersin, et kuidas ikka raha tehakse, kui pornoga. Vestluskaaslane pakkus välja, et Helmega võiks väikse porri teha, et see tooks raudselt raha sisse, aga no kuni Helmesid moosime, võib see mölisemisvideo ka nn otsa lahti teha. Hehe, pun põlnd alguses intended, aga nüüd on.

Gosh, ma nii labane, mai või.

Igatahes, ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, kuidas ma paljalt mölisen, vaid sellest, et meie maja katk laastas. Aga täna võtsime ikka ennast kokku, sest palavikku enam ei olnud ja värki, läksime siis Kohilasse vanaema juurde. Ma võtsin kaamera ka kaasa ja Mari tahtis ka proovida pilti teha. Ma pean ütlema, et pole üldse paha tulemus. Võib hakata juba teenust pakkuma, eksole. Ainuke miinus on see, et ta saab ainult istudes pildistada, sest ta ei jõua mu kaamerat käes hoida, aga mis probleem seegi on. Lõpuks ometi hakkavad need lapsed mulle raha sisse tooma, jeee. Allolevad on siis kõik Mari tehtud – mõned rohkem fookuses kui teised, aga nunnud mu meelest ikka

mis jõuluaeg?

Ma muidugi ei tea, kus te elate, aga kui ma õue vaatan, siis mina pakuks, et praegu on mingi märtsi algus või septembri lõpp või miskit. Vaatasin just ilmateadet jõulupäevaks ja noh, mis muud kui 4 kraadi sooja ja vihm. Mis seal ikka, selles suhtes, et kui õues on pime ja toas tulukesed ja kamin põlevad, siis on veits jõulune ikka. Samas jõulutunnet kui sellist, ei ole üldse. Pole vist seepärast ka imestada, et ega mul ka mingeid jõulukinke ostetud ei ole. Kuigi jõuluistumisi tuleb küll, seega otsustasin ennast täna kätte võtta ja ennast natukenegi kingituste leidmise vibe’ile viia. Mida mul ka muud teha – ise tõbine, lapsed veel tõbisemad, täielik laatsaret.

Eks see jõuluõhin ole rohkem laste asi vist, ma ei tea. Lapsena täiega ootasin ja meeldis igast pudi kinkida inimestele. Nüüd mõtlen, et mingit suva jama ei taha ju keegi ja selle peale pole mõtet raha raisata, samas need asjad, mis ma arvan, et võiks inimestele kinkida, olen ma juba nagunii kinkinud ja seda aasta läbi. Et ei istu asjahunniku otsas ja oota jõule. Selle pärast meeldibki mulle kinkida praktilisi asju. Eriti hea oleks, kui keegi mulle konkreetselt ütleks, et “mul on vaja seda või toda” ja siis mina selle või tolle ka kingin.

Näiteks jõulupäeval pidime me Muugale minema, Kardo venna perega jõule tähistama. “Pidime”, sest arvestades seda, et lapsed praegu nohus-köhas-palavikus on, lisaks silmad kah veel põletikus ja kohutavad, siis täitsa vabalt võib olla, et istume 24dal siin katkupesas viiekesti, mis oleks eriti nõme, sest ma teadsin, et Muugale tuleb jõuluvana ja lastel oleks super tore, aga noh, ega teha pole midagi, vaatab, kuidas meie katkuhaiged siin paranevad.

Igatahes käis sealne jõulutrall kergesti, sest ma lihtsalt küsisin, et mida lapsed tahavad ja tema mainis, et nukuvanker läks katki ja ühele oleks uut mütsi tarvis. Sellised asjad mulle meeldivad, sest siis ma ei pea ise mõtlema ja nuputama ja lõpuks ikka midagi suvakat kinkima. Müts tuli muidugi Bredenist, sealt on alati hea tellida, sest esiteks saad sa asjad mega kiiresti kätte ja teiseks oli neil tol hetkel kampaania, et pakitakse ise sinu eest jõulukingituseks kah ära. Kes kunagi minu pakitud kinke näinud on, teab, et need näevad välja sellised, et inimesed heldivad, et aww, nii armas, lased Maril kinke pakkida v? Nüüd vähemalt on mõned pakid ilusad.

Läksin just seda mütsi linki otsima ja vaatasin, et on minulgi neid Bredeni boonuspunkte kogunenud (Muuseas, best asi ever, selline hasart tekib neid korjata, kui ostad midagi või kirjutad tootearvustuse vms, et üli hea süsteem. Kes veel endale kontot teinud pole, siis ma soovitan). Igatahes näete, blogipostituse kirjutamise käigus üks kingitus olemas – Marta sai endale uue tuduka ja body+pükste komplekti. Ega tema jõuludest suurt miskit ei tea, selles suhtes on hea talle vajalikke asju kinkida. Bredeni asju saab nii kaua kanda ka, et pole kahju osta.

60€ ostuga sai tasuta sellise mütsikese kauba peale!

Veel üks koht, kust paki saab kätte ühe päevaga (vähemalt mina olen siiani saanud) on Mylook. Ja sealtki tegin ma just tellimuse, sedapuhku küll nii, et ei osanud midagi konkreetset valida, et pidin mõtlema nii, et mis siis vähemalt kindlasti ära kuluks. Jah, minust on saanud dušigeeli/seebi kinkija, mis seal ikka. Samas kui aus olla, siis neid ju päriselt kulub kah. Ainuke asi – ma ikka jälgin, et tegu oleks päriselt puhta ja kodumaise kraamiga, niisama poest mingit FA pakki ma ostma ei kipuks, seda enam, et paljud eelistavad ka ise neid mitte kasutada. Mina näiteks väga ei taha, kui valikut on.

Sellised ostud siis said kiiruga tehtud. Oma emale Joiki greibi komplekt, isale Joiki meestekomplekt. Vennale oli õnneks kingitus olemas, endale võtsin selle Elizabeth Ardeni huulepalsami. Ma ei saa, nad on mul niiii kuivad, et ma olen valmis juba kõike proovima. Muuseas, oma sõbrannale tegin just hea soovituse – praegu on paljud jõulukalendrid alla hinnatud (sest noh 1. dets on ju läbi). Et näiteks võtadki selle suure Joik’i kalendri ja saad korraga kingituse kõikidele sõbrannadele, naabrinaistele ja tuttavatele, kellega istumistel midagi sümboolset kinkida vaja.

Kellel on kingitusi puudu, siis homme kella 15.00 tehtud tellimused jõuavad jõuluks kohale – kui on veel minusuguseid laiskvorste. Ps! Kui lisad tellimusele sooduskoodi KINK15, saad üle 15€ tellimusega kaasa neljaosalise käe- ja küünehoolduskomplekti tasuta!

Ma sain jupp aega tagasi Medironilt ka jõulupakid, mis esiteks jälle – olid nende poolt juba ilusasti pakitud, jälle endal vaeva vähem. Ja lisaks seal sees olid üliilusates kinkepakkides Naif tooted lastele. Naifi asjad on DA BEST. Nagu päriselt ka, kes veel proovinud ei ole, siis see lõhn ja … ma ei oska sõnadessegi panna, nii mõnusad on, soovitan täiega proovida. Näiteks see Naif starter kit – sobib ideaalselt katsikukingituseks, iseendale, kui oled beebiootel ja tahad, et beebit ootaks kodus juba ainult parim ja kvaliteetseim kraam või sõbrannale jõuludeks, kui tal kodus pisike beebi olemas.

Muidugi on seal ka väiksemaid komplekte ja kingipakikesi, kui aga tahate kindla peale välja minna, siis kinkige vanniga sõbrale just Naif vannivaht. Jah, see vist peaks küll olema beebidele, aga ma sada korda seda kiitnud ja kiidan veel – maailma parim lõhn, ma kasutan seda dušigeelina jne, et noh, täielik all in 1 toode. Niisutab nahka ja aitab isegi ekseemi korral

hambutuna langen su käte vaheleeee-eee

Mis see ütlus on, et when it rains, it pours. Noh, mina näiteks eile otsustasin, et no võtku mind või kõik saatanad, mina selle lastetoa korda teen. Ja pange tähele, tegin ka. Ilma, et mul oleks aega süüagi olnud, sest a)kui ma lõpetan oma tegevuse, siis ma ei jätka seda enam kunagi, b) mul tekkis suulakke RÄME ohatis. Pmst nagu terve suulagi oleks põletada saanud vms, muudmoodi ma seda tunnet kirjeldada ei oska. Põletikus ja selline rõve, midagi süüa/juua väga nagunii ei kannata.

No kui ma juba olin toa korda saanud ja kiitsin ennast, et oi, nii tubli oled. Suutsid oma laste toa korda teha, mis 7466464 aastat selle järele ootas. Good job. Igatahes siis ma leidsin enda voodi alt kommi. Mitte nagu lahtise, vaid pakendi sees mingi lutsukas, jumal teab, kust see sinna saanud oli, aga kuna kõht oli tühi, siis ma olin nagu ah poh, söön selle enne ära, kui lapsed näevad. Ja see oli niii kõva ja kleepuv ja suulaes ma seda imeda ei saanud, seega tundus hea idee see puruks närida. Seda selle hetkeni, kuni ma sain aru, et kuidagi hambutu fiiling on. Nice, mu tagumine kroon tuli koos kommiga ära.

Jeesuse märk nr 1 – plz ära söö komme.

Samas hea harimismoment lastele. Näitasin oma hammast ja olin nagu, vot. Palun väga. Nii juhtub, kui te hambaid ei pese ilusti ja kommi ragistate, et siis istute ka hambutuna. “Emme, mul on ka kaks korda hammas ära tulnud, ei ole hullu, sinna tuleb uus asemele,” lohutas mind Mari. Sõbrannad viskasid ka nalja, et nüüd tuleb hammas padja alla panna, et siis äkki hambahaldjas toob miskit head. Idee oli muidugi kena, aga arvestades, et need hambahaldjad toovad üldiselt euri, aga see kroon maksis üle tonni, siis ma siiski panin ta vannitoariiulile ja palvetasin, et see haldjaniru seda öösel rotti ei laseks.

Vedas, ei lasknud ka.

Hommikul viisin Mari lasteaeda ja põrutasin ise arstile. Poolel teel meenus, et tegelt oleks kaval olnud hammas ka kaasa võtta, et vaevalt, et tal neid minu mõõtu hambaid jalaga segada on. Mis seal ikka, läksin koju, võtsin hamba hellalt pihku ja asusin uuesti teele.

Sain hamba suhu tagasi, suulakke LASERIT ohatise vastu (god knows why või mis moodi see aitama peaks, aga seda mulle igatahes tehti) ja ühte teist krooni tasandati ka veits. Nimelt selle pärast see eelmine ära kukkuski, et ma olen mitu kuud ainult parema poolega närinud. Kui vasemale krooni pandi, jäi see veits kõrgem ja ma ei tahtnud tagasi minna, et ta 30 sekundiga selle korda teeks. Noh, nüüd sai igatahes kõik tehtud ja thank god, et see hammas mul tenekal ära ei kukkunud.

Väiksed võidud elus.

Lõpetame selle postituse väikse moraalilugemisega: hoidke oma pagana hambaid. Tõsimeeli. Kellel on vedanud, nagu Kardol, ei hammastesse never augud ei tule, siis olge max tänulikud. Kellel aga tulevad, siis pidage meeles seda, et hammaste niiditamine olla isegi olulisem, kui pesemine. Seda tuleks teha ENNE hambapesu, käid kõik hambavahed läbi ja siis alles pesed. See hoidvat hambaid kauem korras.

Veel üks kehva asi, on vaikselt magusate asjade joomine/söömine. Hambale ei loe, kas sa sööd korraga ühe või 20 kommi, magusa kihi alla jääb ta nii ehk naa. Aga kui sa terve päeva natukese aja takka midagi rüüpad/sööd, siis saab hammas kogu aeg seda uut magusat kattu peale ja nii need augud tulevad.

Ja kui juba on augud, aga hambaarsti kardad (nagu mina), siis kirjuta iDent’i ja ütle, et tahad aega Gaili juurde. Parimat hambaarsti universumis ei eksisteeri. Tõsimeeli. Seda enam, et tal on nii fancy ass kabinet ja kõik on nii uus ja puhas ja futu, et seal istudes juba tead, et saad max hea tulemuse. Ma kunagi käisin õikal mingis urkas, kus hambaarst casually kasutas eelmisest kliendist samu kindaid. Lobistas nad vees ära ja käras kah

nonii, update

Ma siin lähen tagasi algusesse, 2005. aastasse, kus ma tulin blogima ainult sellest, et mis ma tegin ja kus ma käisin. Kuna ma eriti kuskil käinud ei ole, siis see osa jääb üsna üürikeseks. Ja no okei, ega ma suurt midagi ka teinud ei ole, mismõttu ma nüüd mõtlengi, et oot, mida ma täpselt siia kirjutama tulin?

Aaa, vist seda, et kuigi ma siin eelnevas postis jonnisin, et ma ei saa teraapiasse minna, sest tal nagunii pole aega (ilma küsimata, kas on aegu), siis lõpuks võtsin ennast kokku ja panin aja kirja. Sain küll. Lausa kolmapäevaks. Kuigi ma siin vahepeal olen juba ette paanikas, nagu esimene kord, kui ma tema juurde aastaid tagasi läksin, et oota… mida ma talle üldse räägin? Et ta küsib, et mis viga on ja ma vastan, et ah ma ei tea, tundun endale lambise, mõttetu tondina. Et nagu see ilmselt pole tema pädevuses mind aidata, vaid ma peaks ise lõpetama lambine tont olemine ja säästma endale sellega päris mitu euri, mis see sessioon maksab, või mis?

Samas ma tean, et aastaid tagasi ma muretsesin sama asja üle ja käisin ühe korra ja kõik oli fine, et ma ei tea, mida ma üldse inisen siin.

Seda tahtsin küll öelda, et see, kes ütles, et kui sa tervet ei jõua, tee pool, see oli ikka täitsa sooda. Sest kui ma tervet ei jõua ja teen pool, siis see tegemata poolik ajab mind hulluks. Mitte nii hulluks, et ma ära suudaks teha viimase poole, aga teadmine, et ma ju alustasin ja võiks siis lõpuni viia onju. Ei. Ma sorteerisin POOLED lasteriided kummutitesse ära. Pooled. Rohkem ei viitsinud. Veame kihla, et see võtab mul vähemalt nädala, kuigi ma tegin seda esimest poolt heal juhul tunni.

Nagu kuidas ma nii laisk ja saamatu olen, how the hell? Mu maja näeb KOHUTAV välja.

Ja nagu kõigile meeldib küsida, nagu ma lebaks vähemalt surivoodil: “Kuidas sul läheb?”, siis mul läheb nii, et ma tunnen ennast endiselt, nagu vähemalt lõhestunud isiksus. Et vahepeal on nagu tunne, et oot, mida ma üldse halasin? Kõik on ju korras? Mul pole midagi viga? Kõik inimesed on nii toredad ja head ja ülse tahaks mingi kõikide maailma inimestega ära leppida ja vabandust paluda ja olla mingi ilus ja hea inimene, mitte mingi di*k, kes ma aeg-ajalt olen. Ja siis meenub, et ah kuule, kõik teised on ka kogu aeg parajad tõprad ja keeravad kõigile kogu aeg mingit käru ja mitte kedagi ei saa usaldada ja mitte keegi ei ole siiras ja sellises maailmas me siis elame. Et mis kurad andestamisetest ja headusest me räägime, kui nagunii see kurjus ja sitakeeramine on sellest peajagu üle ja seda on nii palju rohkem, et… mis mõtet on võidelda?

Lihtsalt istu oma nurgas, ole vait, ära sekku, ela oma elu.

The end umbes.

Sry, homme on äkki parem, siis tuleb vähe sõbralikumat juttu ajama I hope. Jumal küll, täiskasvanud naine, aga halab nagu tiinekas…. #piinlik

The post nonii, update appeared first on Mallukas.

juba varstiii!

Oh jeerum, kaks nädalat veel ja juba me lähmegi Tenerifele. Ma ausalt ei suuda ära oodata, aga päris mitu asja on vaja enne korda ajada:

Mul on vaja reisikindlustus teha. Ma ei tea kelle blogist ma lugesin, et tal on aastane reisikindlustus, et tuli millegagi kaasa? Aga millega? Hetkel vaatasin, et see kindlustus on mingi kuus sotti! Nagu… ma ei mäleta, et me oleks eelmine kord nii palju maksnud, kui 2a tagasi käisime. Okei, üks laps oli sii vähem, aga ikka nagu mäletaksin, kui niiiii kallis olnud oleks. Samas ilma ka ei lähe.
Mis telefonipaketiga on kõige suurem nett? Ma vaatan, et minu praegusele Tele2 piiramatul on 9 GB, aga ma mäletan, et eelmine kord sain kuskil sebitud SIM kaardi, kus oli 25 peal. Aga kust ja kuidas? Eiiii mäleta!
Maja pealt peaks asjad enne ära sorteerima, et sõbranna ei peaks siin riidehunnukute vahel laveerima.
Ma peaks vist teada andma koostööpartneritele, et kui keegi veel midagi minust tahab enne veebruari keskpaika, siis mul oleks vaja tooted ala asap kätte saada, või hakkavad nad neid mulle sinna postiga saatma, haha

seerumid – mida kasutada, millal ja kuidas?*

Te ehk mäletate, et sain kuukese tagasi endale Pure Cosmeticu käest nende kinkepaki, kus sees peitis ennast ka LUMI superbloom ööseerum C vitamiiniga. Ma nimelt olen ise viimasel ajal üritanud endale meenutada iga päev C vitamiini võtma ja ma tean väga hästi, et see on organismile hea. Miks see siis nahale olema ei peaks? Ja arvestades seda, et stress mõjutab inimese keha üleni, siis on väga loogiline see, et ka nahk saab sellest mõjutatud. Ma näen seda muidugi ise ka. Tumedad silmaalused, nahk on selline väsinud ja kuiv, punnid tulevad näkku ja muu “toredus”.

Ma olengi seda nüüd umbes kolm nädalat kasutanud ja mul on tegelikult ainult kiidusõnad öelda. Kuigi Kardo jälle ükskord mainis, et mu kreemid on kõik “heina lõhnaga”, et tõesti need ei ole mingid tugevalt parfümeeritud seerumid. Lõhnavad väga looduslikult ja nendega ongi nii, et kas meeldivad või mitte. Mulle meeldivad.

Igatahes on C-vitamiin see semu, kes ergutab su nahka kollageeni tootma. Mitte, et ma muldvana oleks, aga olgem ausad, ma saan kohe varsti 30. Püha peetrus…Ja ega see nahk mul jeesuse heldusest nooremaks ei lähe, seega peaks teda nii kaua kabedana hoidma, kuni vähegi saab. Isiklikult usun, et parimini aitavadki just looduslikud tooted ja no muidugi ka enda tervislikuna hoidmine. Selle pärast eelistangi ma tooteid, mille koostisosadest ma aru ka saan. Näiteks sisaldab see seerum veel vetikaekstrakti, e-vitamiini, rosmariiniekstrakti ja kanepiõli (mida pressivad kohalike mahekanepi kasvatajate kanepiseemnetest vahetult enne seerumi kokku segamist). Et loed ja saad aru, mis sees on. Nii peaks olema iga tootega, mida me kasutame. Selle pärast jäävad kõik need poodides müüdavad Lorealid ja muud telekas reklaamitud kemikaale täis potsikud minust sinna ja soovitan ka teil sama teha.

Alles mõni päev tagasi saatsid nad mulle proovimiseks ka nende Sunberry päevaseerumi kurkumiga ja kui ma lugesin, et sellel on looduslik kaitse UV kiirguse vastu, siis teadsin ma kohe, et ma võtan selle sõbrakese endaga Tenerifele ka kaasa. Eelmine kord vajas mu nahk seal täiega kosutust, ma ei teagi, kas keskkonnavahetus või on midagi sealses kliimas, aga seekord kavatsen ma selleks ette valmistuda, mitte kohalikust apteegist hingehinnaga kreeme osta.

Kuna see seerum on selline oranžikas (ilmselt kurkumist) siis tõepoolest on kohe peale pealekandmist näha, kuidas nahal on sära ja läiget. Ning hoolimata sellest, et ta on õli-geeli vahelise koostidega, ei jäta ta nahka ka rasvaseks. Sobib ideaalselt jumestuskreemi alla, ma isegi ei oota oluliselt kaua, et meikimisega alustada.Veits kreemi alla ja minek. Muuseas, see pidavat kaitsma nahka ka sinise valguse eest. Jeerum, ma isegi ei teadnud, et mu nahk selle eest üldse kaitset vajab, ehhee.

Ka koostisosad on lihtsad: erinevad õlid, näiteks vaarikaseemneõli, kanepiseemneõli, maarjaohakas, varemerohi. Muuseas, ma seda viimast ei teadnud, googeldasin. Selgus, et varemerohi on mitmekülgne abimees, mida kasutasid juba vanad eestlased oma meditsiinis. Talvel traumade korral hea võtta ning aitavat liigese- ja seljavalu vastu. Varemerohtu on kasutatud ka troofiliste haavandite ja gangreeni ravis. Nii et ilmselt hea kraam

vahvad jõulukingiideed ja uut kraami Hevenerilt*

Heveren on mu blogi koostööpartner juba iidamast ja aadamast. Ehk siis pesu pesen ma nende Friendly toodetega, kõik plekid saan ära maailma parima plekieemaldajaga, nagu ma olen sada korda rääkinud. Kes kauem loevad, need vast mäletavad. Mis on eriti armas, siis iga kord, kui nende sortimenti lisandub midagi uut, saadavad nad ka mulle/lastele seda proovimiseks. Ehk siis kui nad mulle ükspäev kirjutasid, et kle saadaks paar uut asja, siis päris kastitäit ma ei oodanud, aga see ometi siia sadas. Ja ouuu maiii gaad, mis seal kõike sees oli. Esiteks loomulikult mu pesuvahendite ja niiskete salfakate varud jälle täiendatud, aitääh!

Esimese asjana kraapisid lapsed kohe välja uued tuduriided. Mis juba niisamagi on pehmed, venivad ja mõnusad, aga neil on veel üks mega äge külg – need saab ise ära värvida. Okei, kui laps liiga väike, siis värvivad vanemad (Lende veel suht pani hullu ise nende markeritega), aga Mari saab juba ise kenasti hakkama ja kukkus kohe värvima. Olgu öeldud, et ükspäev istusime siin Pillega ja värvisime mingil põhjusel kahekesti laste tudukaid, sest nii äge oli

rõõm lihtsatest asjadest*

Ma olen siin viimase aja tohuvabohu sees proovinud teha seda, et iga päev võtan ikka normaalse hulga aega ja teen lastega midagi toredat. Nii lihtne on unustada ennast sinna olekusse, et kiire, palju teha, aega pole, aga tegelikult on aega küll ja veel. Või noh, eks asi on ju igati prioriteetides. Näiteks ma pole ikka veel riideid ära sorteerinud, sest see lihtsalt ei ole mu prioriteet. Sorri, riidehunnikud

mis siis ikka, hakkan pihta

Ega rahus ei lasta elada ja kassida ka. Eile laekusid siia pooled aphrodited, tegid mulle süüa, koristasid mu kööki, tõid pudeli veini ja puhusime niisama juttu. Nad on mul haiged inimesed, ausalt, ma ei tea, kust ma nad leidnud olen, aga igatahes nii see oli. Reaalselt tunnen ennast nagu surija – Gellu ütles, et ma reedel juuksurisse tuleks, et teeb mulle ilusa soengu. Andra tõi mulle veinipokaale, sest mul polnud enam ühtegi (läksid kogu aeg nõudepesumasinas katki), Bellu kokkas, Kätu tõi veini ja Pille vastas terve aja hoolikalt kõikidele kirjadele, kes kaarti tellida soovisid. Täna keskkööl läheb see lukku, seega rohkem neid ei saa (tahame reedel trükki ära anda) seega kes veel tahab kaarti osta ja mind, hädist, abistada, siis loe eelmist posti või üleeelmist ja saadki kogu info kätte, eks.

Ja teate, see sõprade…nirtsakas  hängi tegi olemise palju paremkas. Mis oli ka hea, sest muidu ma oleks öösel endale paela kaela pannud, kui Mari ja Marta korraga ärkasid ja otsustasid, et on ülihea aeg 2h üleval olla. Mõnes mõttes oli see täitsa kena äratus, sest Lende, va tõbras, oli mulle külje alla lasknud ja siis kenasti endale issi kaisus uue kuiva koha leidnud, mina aga olin kaunisti kusene. Fun times v mis?

Igatahes tahtis Mari minuga vestlusi teemal “miks ma ei oska tantsida”. “Kuhu suvi läheb kui talv tuleb”. “Kuidas kassid on karvased aga inimesed on ainult otsast (peast) karvased? jne. Nagu kena on jutustada küll, aga kas just vahemikus 4.30-6.00. Lõpuks ma pääsesin tänu Kardole, kes beebiga alla tuli ja nii need suuremad ka ükskord magama jäid. Olgu jessas sellele mehele armuline.

Ehk siis täna olen ma vastanud hunnikule meilidele, sest kõik tunnevad, et tahavad mind lohutada. Jah, eks ma endast üsna armetu mulje jätsin, eksole. Üks koostööpartner pakkus, et kle mul Andaluusias pleiss, et kui tahad, võid tasuta minna. Nagu jeesus küll, mis inimesed mu ümber on? Seega lõpetasin selle jonnimise ja panin endale teraapiasse ka aja. Sain juba 18daks selle sama naise juurde, kelle juures kunagi käisin ja kellega mega rahul olin, seega ootan juba põnevusega.

Aga ma nüüd hakkan töökaks ja pesen jälle 89938 laari pesu, Kardo sai eile laste kummutid kokku, seega ÄKKI ma täna sorteerin need asjad ära? Ja ma lubasin Mylookile, et ma näitan teile oma lemmikuid (ja odavaid) leide, mida sealt saada võib, just tead sealt meigimaailmast, seega ma ei teagi, kas ma teen laivi, kus ma endale morta maalin, või blogiposti, aga eks näis! Kumba te eelistaks?

Ega jah, tööd on täna tegelikult küll ja veel, seega ma enam kaua ei mune, hakkan tegudele. Kardo saadan lastega kuskile mängutuppa, nad on mu närvid juba viimse piirini ära söönud sellega, et nad lihtsalt näpistavad teineteist ja väidavad, et pole teinud. Ühesõnaga mäng, mille eesmärk on teine nutma/vihaseks saada.

Et ma kunagi ka ei õpi, et ükskõik kui väsinud ma hommikuti pole, et neid lasteaeda viia… Hiljemalt kell 10 ma kahetsen seda

fcked

Mul on viimasel ajal selline tunne, et kui üks asi hakkab pekki minema, siis läheb ludinal juba kõik. Ma ei hakka siin ükshaaval kõiki välja toomagi, aga otseloomulikult on need kõik enamasti seotud rahadega ja ma räägin siin suurtest summadest, mitte mõnest kopikast. Kuna mitmed teemad on minu jaoks tegelikult võõras maa (ala it ja õigusalased teemad), siis ma ei saa ise suurt midagi aru ka ja pean usaldama neid, kes asjast rohkem jagavad. Ehk siis mu viimase aja märksõnad on stress, paanika ja muud sellised toredad meeleolud, millega ma siin võitlen. Või noh, täna jäin lõpuks haigeks ka, keha vist ei talunud enam ära.

Ma lihtsalt üritan endale iga sekund mingit tegevust leida, sest ma tean, et kui ma lihtsalt korraks istuma jään, siis ma murdun täitsa ära, saan ärevushoo ja suren dramaatiselt jala pealt maha. Või veel hullem – hakkan nutma. Ma reaalselt jälestan nutma hakkamist, sest see tekitab mulle alati tunde, et ma olen mingi sitane, nõrk kalts, kes ei oska asjalikum olla, kui ainult nutta. Seega ma üritan muudkui mõtted mujal hoida. Mõtlen ausalt ehk mõni teine kord, kui ma veidi rohkem seda jama taluda suudan.

Samal ajal on mul SUPER raske midagi teha. Mu mõte käib 100 km sekundis ja hüppab ühelt teemalt teisele. Enamasti muidugi erinevate versioonide peale, et huvitav, mis mul veel täpselt halvasti minna saab. Mu paanika on läinud kergelt öeldes juba manikaalseks. Näiteks mängin lastega ja ühel hetkel mõtlen, et nojah, RAUDSELT nüüd midagi juhtub mu lastega ka. Et kui kõik teised asjad on ainult materiaalsed siis ilmselt on elul mulle veel mõni imeline õppetund varuks. Ja ma reaalselt näen vaimusilmas erinevaid klippe, kuidas ma oma lapse matustel olen. This is great, ei ütleks üldse, et ma segi keerama hakanud olen.

Ahjaaa, muidugi samal ajal ma mõtlen, et ISSAND JUMAL, mida ma mõtlen??? Nüüd raudselt selle pärast, et ma seda mõtlesin, siis ma ise nn kutsusin kurja karja ja kui enne poleks midagi juhtunudki, siis NÜÜD raudpoltnael juhtub *sisesta siia uuesti mingisugused klipid mu laste matustelt*

Ma ei oska seda tunnet enda sees isegi kirjeldada. Vist… hirm? Ma kardan juba nii absoluutselt kõike, et ma ei julge netis kirjutada, ma ei julge Perekooligi vaatama minna, sest ma kardan, et ma saaksin siis juba sellest kurjusest südamerabanduse. Vaatasin näiteks Kuuuurijat ja mõtlesin, et issand, ma ei julgeks Lusti asemel kunagi seda Haavelit vahele võtma minna, sest ilmselt ma lõpetaksin kohtus ja ilmselt ma kaotaksin ja ilmselt saaksin ma veel suurema paanikahoo. Et ühesõnaga. Ma kardan kõike. Ma ei taha kuskile minna. Ma ei taha midagi teha. Ma tahaks lihtsalt ennast barrikeerida elutoa diivanile, võtta kõik lapsed kaissu (et veenduda, et nad ära ei sureks) ja siis lihtsalt istuda ja enda surma oodata või Dr. House’i vaadata, või midagi muud samaväärset.

Olen üldse täiega puid alla saanud ka sellel teemal, et kui mul endal nüüd nii raske on, siis miks ma lihtsalt oma Tenerife reisi ära ei jäta, et väga kerge ju, jääks raha kenasti alles. Ma ütlen sulle ausalt, et oleks ma teadnud, mis seisus ma praegusel hetkel olen, siis ilmselt olekski jätnud. Või noh, poleks plaanimagi hakanud. Nüüd on aga majutuse eest makstud, lennupiletite eest makstud ja nende eest ma nagunii raha tagasi ei saa. Seda enam, et elamiseks ja söögiks kuluks raha meil siin või seal samapalju, sest hinnad on suhteliselt samad. Seega ärajätmine ei ole praegu variant ja ma isegi tunnen, et see on parim, mida ma hetkel teha saan. Ma lihtsalt kardan nii väga, et tahaks lihtsalt kuskile kaugele ära minna. Õnneks kaua pole vaja oodata, juba kolme nädala pärast lähmegi ära ja saate must ükskord rahu.

Aaaaa, teate mis on veel parim või? Kogu muu jama seas hakkas nüüd see reklaamifirma, kes mulle neid reklaame siia kuvab, mulle rääkima, et ma pean neile raha tagasi kandma, sest mu lehte on vähem vaadatud, kui meie lepingus kirjas. Google Analyticu sõnul on külastajate arv piisav (suurem kui lepingus), aga nende sõnul väiksem. Nad pole veel küll vastanud, et kust nad enda tulemused võtavad, aga ma miskipärast arvan, et mitte päris laest, et ju siis on neil õigus? Ma ei tea. Igatahes ilmselt järgmine aasta ma nendega enam ei jätka = ei saa endale enam palka maksta. Ütleme nii, et peaks vist kiirelt perearstil enne ära käima.

Konkreetselt fcking hate my life at this point ja mul hakkavad ideed ka otsa saama, et kuidas ma ennast praeguses olukorras kuidagi cheerida up saaks. No krt, mul ei tulnud eestikeelne väljend cheer up’ist pähe. Üldse igasugused ideed on otsas. Näiteks rõhutasin, et ma ei taha, et te mulle niisama raha kannaks onju. Siis mõtlesin välja selle mega loosi ja kuna niisama loose ei või teha (et ala kanna 5€ ja osaled), siis pidin ma selle kaubandusliku tegema, ehk siis midagi müüma, mille ostjate vahel see välja loosida. Nagu ma ütlesin, siis homseni on aeg neid osta, ausalt did my best, et sinna parimad auhinnad ever välja panna ja no kui kellelgi must hale meel on ja kuidagigi aidata tahab, siis ega ma muud ei oska öelda, kui et telli endalegi üks postkaart, kui sul seda juhtumisi tarvis minema peaks