Mariann Kaasik's Blog, page 126

miks ma lennukis maltsastun?

Võiks öelda, et ma olen elu jooksul küll ja veel lennukiga reisinud. Kindlasti mitte nii palju, kui mõned, kellel ala töö nõuab tihedat reisimist, aga no aastas ikka paar korda välisreisidel käin ja nõnda neid lennukogemusi elu jooksul peale tiksub. Nüüd, Tenerifele sõites, tekkis mul aga küsimus: miks muudab lennukiga reisimine mind mega rämedaks? Ma tahaks öelda “meid”, aga kui ma lennukis ringi vaatan, siis kõik on ikka samasugused, nagu nad peale tulles olid, aga minuga on küll teised lood.

Mu nahk läheb mega kuivaks, seekord tekkis ka kaks mega suurt nahaalust punni, mis on mega valusad. Silmaalune nahk läheb 37733 korda rohkem kortsu, juuksed lähevad rasvast pulka konkreetselt see sekund, kui ma lennukisse astun (kuigi olen just pesust tulnud), silmad hakkavad kipitama, kurk valutama ja seekord hakkasin ma ka üle käte sügelema. Ahjaa, mul pole never probleemi, et mul mingi higihais oleks (v.a peale sünnitamist, millal on alati olnud meeldiv nädalane aken, kus mu higi haiseb nagu rebasekusi

aga kui klient on tõbras, mitte kuningas?

Ma olen elus pikalt olnud klienditeenindaja, aga enamasti ettekandja, et eks ma ikka puutusin aeg-ajalt kokku klientidega, kes olid tüütutmad kui teised, aga mingeid väga hulle vendasid ei mäleta isegi. Okei, kui ma Troikas töötasin, siis seal käis leivakorvi punt rohelist sibulat ja ükskord üks mees vaatas, et temal oli nagu vähem sibulat, kui kõrvallauas ja hakkas mind süüdistama, et raudselt ma varastasin tema sibulat, et toppisin endale kotti, et koju viia, sest ma olen rott eestlane. Noh, ma küll ei pand ta sibulat kotti, sest meil oli seda seal pool kapitäit, et ma oleks võind ilmselt sealt kotti laduda, kui tahtnud oleksin, aga rott olin ma küll, sellele ma vastu ei vaidle

kuidas valida kindlustust, te teate v?*

Ma ei tea, mis elu ma ilma Kardota elaksin. Kui teda ei ole, siis ma unustan alati kõik asjad ära ja lahkun kodust ilma poolte vajalike asjadeta. Samas sellise pika reisi puhul usaldan ma ennast natsa rohkem, sest Kardo võib kaasa võtta küll kõik juhtmed ja dokumendid, aga meil on kuue nädala jagu korraldamist vaja ära orgunnida ja ma elan praegu kabuhirmus, et ma unustan midagi tähtsat ära. Maha unustamisest ei oleks samas hullu, sest meil tulevad kolm korda sõpsid külla, eks nemad saaksid järele tuua, kui midagi väga olulist maha jääks.

Kolm päeva tagasi avastasin ma, et mul pole ikka kindlustus tehtud. Mingi hetk vaatasin kuskilt kindlustuslehelt, et see maksab 650(!) euri ja siis loobusin, et ehk leian kuskilt soodsama. Õnneks on see influenceri elu ikka mõnikord paras meelakkumine, sest teinekord teavad oma ala spetsialistid ise paremini, mida mul vaja on mõelda ja teha. Näiteks IIZI Kindlustusmaakler aitas koos meile vajaliku kindlustuse välja valida. Kuigi ma olen elus ennegi kindlustust ostnud, siis tegelikult alati suhteliselt huupi ja selle mõttega, et vähemalt on tehtud. Seekord taipasin natukene rohkem küsimusi küsida, hea kui ekspert vastata oskab. Jagan neid teiega ka, äkki on kellelegi varsti reis ees ja tahab ka kindlustuse kohta rohkem teada.

Mina küsin, vastab IIZI reisikindlustuse spetsialist Moonika.

Kas on mingeid kohti, kust kindlasti peaks vältima kindlustuse võtmist (olen kuulnud mõndade firmade kohta halba tagasisidet)?

Igal kindlustusseltsil on omad eelised ja puudused, mis on IIZI reisikalkulaatoris välja toodud plusside ja miinuste näol. Oluline on lugeda kõiki hinna taga olevaid tingimusi ning piiranguid ja välistusi. Juhul, kui kindlustus tuleb kaasa krediitkaardiga, tuleks hoolikalt tingimustega tutvuda ja veenduda, et kindlustuskaitse on piisav, samuti tuleks jälgida, kuidas reisikindlustus rakendub, näiteks võib olla tingimus, et reisi eest tuleb tasuda sama krediitkaardiga, et kindlustuskaitse üldse kehtiks. IIZI eelis on võimalus pakkumisi võrrelda ning nii ei pea igasse kindlustusseltsi eraldi pöörduma. Neil on ulatuslik ülevaade ning nii on lihtsam sobilik pakkumine leida. Kindlustusmaakler orienteerub erinevate kindlustusandjate tingimustes ning on nii kindlustuse leidmisel abiks kogu protsessi vältel. Ka aitab vajadusel kahjuavalduse koostamisel, kui midagi peaks juhtuma.

Kuidas leida soodsaim pakkumine?



Reisikindlustuse osas ei ole kindlasti mõistlik valida lepingut pelgalt hinnale põhinedes. Oluline on võrrelda tingimusi, kindlustuskaitset ja hinda, mida IIZI teha võimaldab ning vajadusel kindlustusmaakleriga nõu pidada, kes sobiva kindlustuse osta aitab. Kindlustus tuleb teha nii, et sellest päriselt ka mure korral abi oleks.

Mida arvestada, kui pakkumist on vaja ka lastele? Mis peaks kindlasti olema jne?



Kõige olulisem on kindlasti meditsiiniabi kaitse, sest ilma selle kindlustuskaitseta enamik kindlustusseltse poliisi ei sõlmi. Kindlasti on lastega reisides oluline ka pagasikindlustus ja reisitõrke kaitse. Lastega reisides on üsna reaalsed üllatused, et vahetult enne reisi laps haigestub ning reisile minna ei ole võimalik. Selle olemasolul ei pea haigestunud lapsega pere reisi ette võtma ning kulud hüvitatakse.

Lapsevanemad mainivad sageli reisile minnes, et eraldi pagasikindlustust lapsele teha ei ole vaja, sest kõik asjad on ühes kohvris. Paraku ka pagasis olevad lapse esemed võivad saada kahjustada või hoopis koos pagasiga kaduda. Näiteks pagasi hilinemisel tuleb ka lapsele hädavajalikud hügeenitarbed, riided ja jalanõud soetada. Hüvitise taotlemisel on oluline, et ka lapsel oleks pagasikindlustus valitud. Arvestada tuleks, et kindlustamisel kehtib valitud pagasisumma alati vaid ühe reisija kohta. Seetõttu ei ole vahet, kas asjad on ühes või mitmes kohvris. Kui reisitakse koos lapsega, siis tuleb kindlasti eraldi pagasikindlustus ka lapsele teha. Väikelapse puhul on hea teada, et ka lapsevanker kuulub pagasikindlustuse alla.

Laste puhul tasub kaaluda ka vastutuskindlustuse kaitset, mis hüvitab kahjud siis, kui näiteks laps kogemata hotellis, poes või restoranis midagi ära lõhub.

Kui välismaal peaks juhtuma õnnetus, kuhu ma pean pöörduma?



Kahjude korral tuleks esitada kindlustusseltsi kahjuavaldus esimesel võimalusel. Kui tegemist on näiteks ravikuludega, siis tuleks need esmalt kohapeal endal tasuda ning seejärel esitada Eestisse jõudes kahjuavaldus. Juhul, kui raviarve on aga suur ning endal ei ole võimalik tasuda, siis on poliisil kirjas ka rahvusvahelise koostööpartneri number või kindlustusseltsi kahjukäsitluse number. Kindlasti on abiks ka kindlustusmaakler. Reisitõrke või pagasikindlustuse kahju korral tuleks kohapeal koguda võimalikult palju tõendusmaterjali ja teha pilte, näiteks katkisest kohvrist, hilinenud lennuteatest lennujaamas oleval tablool ja röövi korral politseilt võetud tõend. Alles tuleks hoida kõik ostutšekid, majutuse- ja raviarved.

Kindlasti on hea kasutada ka IIZI äppi, kus on kaasas kõik vajalikud dokumendid. Juhul, kui välismaal peaks juhtuma õnnetus, saab üle vaadata ostetud poliisi ja tingimused. Samuti leiab sealt vajalikud kontaktid. Alati on võimalus kõik dokumendid mobiili salvestada olenemata sellest, kas sõlmisid kindlustuse IIZI veebilehel või esinduses. Lisaks on Sul dokumentidele ligipääs ka siis, kui välisriigis on interneti kasutamise võimalused piiratud.

Euroopasse reisides on abi ka kehtivast Euroopa ravikindlustuskaardist, mida saab kasutada kahju korral riiklikes raviasutuses selleks, et ei peaks ravi eest ise tasuma. Euroopa ravikindlustusekaardi saab tellida eesti.ee lehelt ning see on tasuta. Oluline on arvestada, et kaart ei pruugi katta kõiki tekkida võivad kulutusi – näiteks visiiditasu, ravimite kulu jne. Selleks tulekski osta lisaks reisikindlustus, mis tagab täieliku kaitse.

Millest on kindlustuste hinnaerinevused? Et tingimused samad, aga mõni kallim, mõni odavam. Kas odavamat peaks vältima?

Reisikindlustuse hind võib kindlasti erineda. Reisikindlustuse hind sõltub piirkonnast, kuhu reisid, reisijate vanustest, valitud kindlustuskaitsetest ja – summadest (näiteks reisitõrge, pagasikindlustus või erinevad lisakaitsed). Kindlustusseltsid hinnastavad riske erinevalt ning kindlasti oleneb hind konkreetse kindlustuskaitse sisust. Mõnel kindlustusseltsil on kindlustuskaitse laiem ja see kajastub ka hinnas. Oluline on hinna taga olevaid tingimusi lugeda, et mure korral kindlustusest abi oleks.

Igatahes saime me mingi 71 lehe pikkuse pakkumise, kus olid kõikide reisikindlustuste hinnad ja tingimused kirjas, lõpuks valisime nende seast Seesami välja. IIZI ise soovitas, sest Seesam on ainukene, mis ei rakenda pagasikindlustuse juhtumi korral piirangut üksiku eseme hüvitamisel. See on meile väga oluline kuna kaasas on vanker, kaamera, playstation, läpakas jne, et palju kallist tehnikat, mis võib katki minna või ära kaduda. Ise poleks jällegi taibanud otsida nii.

Ja hinna sain ka palju parema, kui ise otsides. Ma ei tea, kust ma vaatasin, aga 371 on tunduvalt parem kui 650. Samas nagu tabelist näha, siis saaks isegi 191€ eest, et tõesti hinnad seinast-seina. Mul igatahes süda rahul, et pole kõige kallim, aga pole kõige odavam ka, et ju siis on parim hinna-kvaliteedi suhe. Eksperte tuleb usaldada.

Mis IIZI juures ka veel hea on – neil on äpp ka, kuhu saad kõik oma reisidokumendid ja saad neile äpi kaudu ligi ka netita! Ma tõmbasin selle nüüd ja näen, et seal on ka mu eelmisel aastal IIZI kaudu tehtud kindlustus olemas isegi. 

IIZI pakkus ka minu lugejatele väikse boonuse välja. Kui sul hetkel reisiplaanid ees, siis paki kaasa IIZI reisikindlustus. Kõik, kes selle lingi kaudu endale jaanuarist kuni veebruarini reisikindlustuse ostavad, osalevad loosis 3×50 € kindlustuskrediiti. Kindlustuskrediiti saab kasutada lisaks reisikindlustusele, ka liikluse, kasko, kodu või õnnetusjuhtumi jaoks, et päris hea diil! Igatahes me saame homme rahuliku südamega lennukile minna

The post kuidas valida kindlustust, te teate v?* appeared first on Mallukas.

täna pidi see kalapäev olema?*

Ma kuulsin täna sõbrannadelt, et vanaaasta õhtal peab laual kala olema. Kuigi meie täna ei tähista (sest peame juba enne seitset lennujaamas olema homme hommikul) ja niisama rakette lasta tundub ka mõttetu, siis laud on meil tõesti vähemalt korralik. Kuidagi juhtus nii, et külmikus ootas oma aega üks lõhe ja krevetid. Ja nüüd lugesin Henry postitust heeringast ja kuna Vici ka meile mitu-mitu pakki saatis, siis sai meil kohe eriti kalane “viimne õhtusöök”.

Heeringas jäi Kardo teha, sest see on tema üks lemmiktoite, seega võin tema sõnad edasi öelda, et kes tahab teha klassikalist heeringas+kartul+hapukoor+sibul rooga, siis uus õlivaba heeringas Vicilt on selle jaoks ideaalne.

Muuseas, enne kui Vici paki saata jõudis, olime me seda ise ka poest osta jõudnud, tuli siin kalaisu mingi aeg. Rimi müüja lausa soovitas, et väga hea on. Eriti lihtne on võtta lilla pakk, seal on juba punane sibul peale lõigatud. Aga tookord tegime “nullist”, et lõikasime ise sibulat peale.

Ma ei saa aru inimestest, kes ei söö kala. Nagu… kas te olete hullud? See mõnus soolane amps koos jaheda hapukoore, krõmpsuva sibula ja keedumunaga. Kõrvale üks mõnus keedukartulas…See on reaalselt NII HEA! Ma ei oska isegi selles suhtes “kaasa mõelda”, et mul vist pole ühtegi toitu, mida ma ei sööks või keelduks kategooriliselt proovimast. Kõike söön, aga eriti hea meelega söön just mereelukaid

aastakokkuvõte 2019

Aastaid olen ma seda aastakokkuvõtet teinud, mille Daki kunagi lõi. Eelmise aasta oma on nt siin. Aga tore ju ikka uuesti teha!

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Hmm, ma olen üsna kindel, et ma midagi uut ikka tegin, aga mida? Oo, ma suutsin leida lausa kolm ehitusmeest, kes mind üle EI lasknud ja tegid head tööd (oskan nüüd soovitada tapeedipanijat, kiviparketipaigaldajat ja siseviimistlejat). Ma olen kindel, et ma tegin mingisuguseid asju veel, mille üle saan uhke olla. No, et käitusin mõnikord ka mitte nagu 12 aastane ja jälle, tegelesin selle ego maha surumisega. Mitte, et ma ennegi ülearu egoistlik ja ülbe oleks olnud, aga mida aasta edasi, seda enam ma tegelikult ei taha tülitseda ja vaielda. Võõrastega pole mõtet ja omadega veel eriti vähe mõtet.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et kas ma andsin lubadusi? Tavaliselt lugejad mäletavad rohkem mu lubadusi haha. Aga aasta tagasi oli mul kuune beebi lisaks kahele suuremale röövikule ja ilmselt vähemalt endale ma lubasin seda teemat rokkida. Ja ei tahaks küll enda saba ise kergitada, aga see aasta on TEGELIKULT nii lebolt läinud. Et jah, muidugi vahepeal on tüütu ja väsitav ja mida kõike, aga ma olen rahul iseendaga (ja Kardoga), et me oleme suutnud enamuse ajast olla rahulikud, rõõmsad, armastavad ja ägedad vanemad, niiet mu järgmise aasta lubadus on jätkata samas vaimus.

Ahjaa, oma e-poe tahaks ka valmis saada, et saaksin oma tuusasid pusasid ja särke lõpuks päriselt ka müüma hakata. Siiani olen proovinud üht ja teist firmat, aga kvaliteediga on probleeme olnud, tahaks IDEAALSET kohta, et julgeks rahuliku südamega kuskil neid toota. Ideid on mega palju.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa, lausa kaks ja umbes kuu ajase vahega! Nii äge on käia sünnitusi pildistamas, aga kui need on su enda lähedased sõbrad, siis see kuidagi nagu ühendab ja suurendab sõprust veelgi, sest ma võtan seda küll nagu suurimat tunnustust ja usaldust, et sellisel hetkel mind kaasa kutsutakse. Umbes nagu kassid, kes kõhu paljastavad ja selili keeravad, et suurim usalduse märk

minu jõulud 2019

Ma polegi rääkinud, et mismoodi need jõulud mul mööda vuhisesid. Te kindlasti pole viis päeva magada saanud, vähkrete teadmatuses ja värki. Kaua ma teid ikka piinan, räägin siis välja. Nimelt me käisime päev enne jõule vanaema juures Kohilas ja tema seal rääkis, et maru üksik on elada. Pole ka ime, mees tal ammu surnud (ma pole näinudki teda iial), lapsed ka ammu välja kolinud ja isegi kass maha surnud. Kassid on tal alati olnud, aga nüüd ta ei julenud uut võtta, sest ta on vana ja kartis, et kes selle kassi eest ikka hoolitseks, kui temaga midagi juhtuks ja ta peaks näiteks haiglasse minema vms.

Istusin seal ja mõtlesin, et issand jumal, vaene inimene. Ei saa looma võtta, sest kardab, et see muutub kellelegi kohustuseks. Mõneti väga ratsionaalne ja värki, aga teisalt issand… vaene inimene. Kirjutasin kohe pesaleidjasse ja üsna ruttu leiti Lindale sobiv sõbralik kass, kelle ma siis jõululaupäeval talle koju kingituseks viisin. Kass, muuseas, on minu nimel – et Linda ei peaks muretsema, et kes temaga tegeleb, kui vajadus olema peaks.

Vanaema oli NIII rõõmus, te ei kujuta ette. Kohe hakkas teda nunnutama ja plutitama seal. Tegemist umbes kaks aastat vana kassijurakaga, kes kunagi tänavatel elas ja nüüd hoiukodus. Et lõpuks sai ka hea elu peale, sest Linda on ikka ehe kassinaine. Ma pilti teha ei saand, ta alguses pelgas ja läks korraks kapi alla ja mul oli kiire koju, sest me pidime kell 3 hakkama juba Muuga poole sõitma, et pere seltsis jõul vastu võtta.

Nali oli minu kulul, sest varsti võttis minuga ühendust mu sõbranna, kes ütles, et ta kukub nüüd sünnitama ja kui ma tahan, siis kena oleks haiglasse seda pildistama minna. Nojah, ega need perega jõuluõhtud ollagi overrated, seega läksid teised muugale ja mina jälle ITK’sse, kus umbes 10 tunni ootamise, passimise, pulli tegemise, tantsimiste ja lollitamise peale lõpuks üks väike poiss sündis.

Üli äge oli see, et kui muidu need sünnitusvideod on sellised nn pisarakiskujad, siis esimese laksuga ma panin neile kokku video ühest räpiloost, mis neil haigla pleilistis oli, et minu meelest selline täiesti teistsugune ja äge ja upbeat, aga no obv ma ei saa teile seda näidata, sest noh.. üks sünnitab seal, aga reaalselt mega äge. Peaks olema kohustuslik sünnivideo vaatamine, et siis ei kardaks minna

päev täis kokkamist ja uusi häid toite

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis koostasin ma meie söömise kava kuni teisipäevani ja käisin siis poes, et kogu tavaar ära osta. Kuigi ma olen väga paljusid orxi retsepte elus teinud, siis, et asja huvitavaks teha, võtsin enamik sedapuhku selliseid, mida ma teinud EI olnud. Lihtsalt selle pärast, et Tenekal oleks lihtsam selle toitumisega edasi minna – mida rohkem lemmikuid toite, seda suurem tõenäosus on neid ju ka kokata, onju. Või vähemalt nii ma loodan, ehhee.

Igatahes ma tahtsin ainult kiitlema tulla, et tänane lõuna- ja õhtusöök olid mõlemad ÜLI head, et nagu ma siiralt soovitan kõikidel proovida. Kõht sai mega täis, maitsev toit ja pealekauba tervislik. Isegi Mari sõi (ok, tuunikala mitte, sest ta väidetavalt vihkab kala

omg, mina ja bikiinifitnessmodell…

Ma ütlen teile kohe ära, et see Erik Orgu on ikka haige inimene… Eile just rääkisime temaga ja ta mainis, et eilse jooksul ostis minu lingi kaudu endale liitumise umbes sada inimest. Aga et tema koduka kaudu ka umbes sama palju, et seis olla niiöelda tasavägine. Ta pidi kohe ära ka mainima, et tegelikult mingi aeg tagasi me tegime ka omavahel võistluse, et kes saab rohkem liitujaid ja siis võitis Erik. No maaaa ei tea, mis error seal oli, ma pakkusin, et seekord võidaks raudselt mina, sest kammoon, mul on enamik lugejad ju naised, kes ehk tahavad ka minuga koos selle “oleme fitid ja võtame veits alla” teekonnale kaasa tulla. Aga ega ma ei tea ka muidugi…

Igatahes mõtles Erik, et tavai, teeme siis sellest võistluse. Et kui eile oli seis jumala tasavägine, siis pakkus ta välja, et kui mina saan enne teda 600 liitujat täis, siis ta maksab terve mu kohtukeissi trahvi kinni. Einojah, ju siis on inimesel raha jalaga segada, ma ei tea, ei hakand suruma ka, et kust nii palju plekki said

stress, söömine ja vaikne kaalutõus

Jumal, kui kade ma olen nende inimeste peale, kes hakkavad stressiga alla võtma. Mul endal on paar sellist tuttavat, et kogu aeg räägivad, et issand jaa, mul oli too ja see aeg nii stressirikas periood, võtsin viis kilo alla. Nojah, mul isiklikult on vastupidi. Kui ma olen ärevil ja rahutu, siis mul kogu aeg suu matsub.

Mitte, et selles midagi väga halba oleks – ma isiklikult usun sellesse, et inimene ei peaks ennast kogu aeg ülemäära piirama, aga kui sa ikka kogu aeg (eriti hilisõhtuti) midagi sööd, siis ei ole vaja kaua oodata, kuni lisakilod ligi hiilima hakkavad. Eelmine aasta, peale Marta sündi, oli mul täiega motti enda toitumist jälgida, Orgu kavasid jälgida ja pean tunnistama, et kui esimesed edumärgid ligi hiilisid, kasvas ka motivatsioon. Et sa näed, et mis sa teed, see mõjub ja nõnda hakkasin ma ka toitumise väliselt tegema paremaid valikuid. Et jalutasin rohkem, kasutasin treppe, liigutasin üldiselt rohkem. Niimoodi sain ma umbes poole aastaga päris kabedasse vormi – olin selline 60-61 kilo ja kuigi mu eesmärk oli 58, siis tegelikult tundsin ma ennast juba 61 kilo peal hästi.

Mis siis sai? No sai see, et ma hakkasin vaikselt poes mõtlema, et ah, pole endale ammu midagi head lubanud. Kuigi täitsa ausalt, mul polnud pikalt isugi mingi jama järgi. Aga ühel hetkel hiilis see isu tagasi ja nõnda hakkas jälle poekorvi coca zero asemel see tavaline coca maanduma ja siis juba pakk komme ja suur pakk barankasid ja oh, need juustusaiakesed tunduvad nii head ja no päts ciabattat ära süüa pole ju ka eriline patt, ega ju? Miks ma pean ennast piirama.

Ja kuna ma ei pidanud ja keegi mind ei keelanud ka, siis aina rohkem hakkasin ma jama sööma ning vähem liigutama. Stress tekitas/tekitab mulle sellise isu, et mul on vahepeal tunne, nagu nendel koertel, kellele ei tohi täis kaussi krõbinaid ette jätta, sest ta sööb ennast surnuks. No mul on mõndadel õhtutel sama tunne. Aina sööks ja sööks ja sööks ja kõht täis ei saa. Aina kõnnin külmikuni ja tagasi, et ehk on sinna “midagi head” ilmunud. Ma ei taha tunnistada, mitu korda pätsasin ma lastele mõeldud maiuseid ära, sest ma ei leidnud midagi piisavalt head.

Kurtsin ka instas mingi aeg, et toitumine on niii pekki läinud. Seda selle pärast, et ma ise olen veits pekki läinud. Ühel hetkel kaalule astudes olin ma jälle 65 kilo ja ma teadsin, et ma pean ennast kiiresti käsile võtma, sest kuigi 3-4 kilo ei tundu väga palju, siis ma näen seda oma näost ja kehast, kuhu see kõik kenasti talletunud on. Et kui vahepeal oli juba üsna kena keskkoht, siis nüüd on sinna jälle voldid tagasi hiilinud ja noh, ega praegugi NII hullu pole, aga kui ma vanades harjumustes jätkan, siis saab 64 kilost 68 ja siis 70 ja siis 75 ja noh, edasi teate juba ise. Mida rohkem on kilosid juures, seda suurem taak on nendega maadelda.

Niisiis maadlesin ma iseendaga, et poes korrutasin endale, et ÄRA OSTA SEDA SITTA, aga samas ikka ostsin ja siis tundsin ennast süüdi, et no täiskasvanud inimene, mis sul viga on? Või siis kodus mõtlesin, et teen süüa, aga ei viitsinud. Kiire, töö, stress, lapsed, elu – lõpuks võtsin ikka mingi suvalise vorstivõiku ja elasin selle najal õhtuni välja, et siis noh, teate küll, terve öö külmiku vahelt käia, sest kõht oli niiiiiii tühi.

Igatahes, instas kurtsin ja mulle kirjutas Orgu, et kle ma tulen homme läbi. Tuligi, tõi mulle oma valmistoite. Ütles, et saab aru, et mul kiire ja võib-olla ei viitsi kokata jne, aga et söögu ma siis vähemalt midagi tervislikku, kui mul kiirelt süüa vaja on. Olgu öeldud, et ma ostan neid poest nagunii, kui mulle ette satub. Minu lemmik on see tikka masala (lisa röstitud pähkleid ja koriandrit juurde, mmmm!). No ja siis me jäime jutustama ja Orx oli nagu, et kuule, võta teinekord ikka kava lahti ka, et seal ju palju toite, mida nii lihtne teha, et tee kasvõi midagi eriti lihtsat, aga ära lase asju liiga kaugele minna. Just see, mida ma olin ka ise mõelnud. Et kui kogu aeg mõtlen, et suva, mida see 3-4 kilo ikka teeb, siis varsti on seda juba rohkem ja siis veel kehvem pihta hakata. Põhimõtteliselt iga päev, mida ma edasi lükkasin oma kaalu jälgimist, oli niiöelda raisatud päev. Sest iga päev mõtlesin ma, et suva see, TÄNA VEEL söön ja teen. Homsest alustan.

Aga iga päev on uus homme!

Mul on üks vabandus veel! Marta ei võta enam sugugi nii palju piima, kui aasta tagasi (huvitav, kas asi võib olla selles, et aasta tagasi oli ta vastsündinud imik

hommiku- või õhtuinimene?

Mingi hetk kuulsin sellisest asjast nagu 5AM club. Ma täpselt ei tea, aga loogika oli vist selline, et kui ärkad hästi vara, näiteks viis, siis on sul hommikuti kolm tundi oma aega lihtsalt passida, kohvi juua, üksi olla, toimetada jne. Et enamik inimesi (eriti emasid) kipuvad seda oma aega öösel unetundidest võtma, aga tegelikult eks ma saan ise ka aru, et see öine üleval passimine on kehva.

Selles suhtes ma pean nentima, et pole midagi paremat, kui see, et lapsed magavad ja sina lihtsalt istud ja vahid, teed, mida tahad, ilma, et keegi sinult aina midagi sooviks või küsiks. Aga samas kui mina neid öiseid üleval passimisi teen, siis mul tiksub kogu aeg peas, et krt, ma tegelikult peaksin ju magama! Selline süümekas on peal, sest lapsed üldiselt ärkavad (kui neile võimalus anda ise ärgata) umbes 9 paiku. St Mari ärkab ja oma lobaga ajab kõik teised ka üles. Lende on ainukene unimüts, see mõnikord ütleb lihtsalt “EI”, tõmbab teki üle pea ja põõnab edasi.  Et jah, ma võin ju öösiti üleval passida, keegi mind keelata ei saa, aga samas siis on pärast unevõlg nii suur ja järgmisel päeval on selline zombie tunne peal, et noh… oleks võinud ikka magada, nagu normaalne inimene.

Muidugi ma ei kujuta ette, et mis kell ma magama peaks minema, et sinna 5AM klubisse jõuda. Lastega koos kell kaheksa õhtul? Samas kui nüüd aus olla, siis mida ma õhtuti ikka muud kasulikku teen, kui vahin ka niisama netis enamasti. Või telekast mingit sarja/filmi. Et teoorias ma ju võiks sellel ajal magada kah, poleks üldse probleemi. Aga ega ma ei kujuta ette, et ma seda nüüd päriselt harrastama hakkaksin. Lihtsalt kell on praegu pool 9 ja ma olen juba kaks tundi üleval olnud*. Teised kõik magavad ja niii mõnus on siin kuusevalguses ja kaminasoojuses üksi passida. Mõlgutan siin mõtet kohvi rüübata ja niisama TLC pealt paksusaadet vaadata. Näete, isegi blogima jõudsin!

suvaline telefonipilt mu olustikust ühel hommikul siin ilmas, jõululaupäeval, ihuüksi

Kas teie olete rohkem õhtu- või hommikuinimesed? Ma vist olen ikka õhtu, aga see hommikune ülevalpassimine tundub siiski mõistlikum, kui öine. Seda enam, kui seda loogiliselt teha, et lähed normaalsel ajal magama. Samas kui lapsi ja kohustusi pole, siis võid poole ööni üleval ka olla ja magada nii kaua kuni tahad. Mulle ei tulnud see variant pähegi esimese hoobiga, tundub utoopiline, haha.

Üldse, mida ilma lasteta inimesed teevad? Kogu aeg seda mida nad ise tahavad v? Siis, kui ISE tahavad?????!?!?!?!?!

Samas kui ma pean hommikul ärkama, siis ega meeldiv pole, aga ma saan hakkama ja funktsioneerin ikka. Ei ole selline, et enne tassi kohvi minuga rääkida ei võiks või midagi. Samas Lende on selline, et kui ta ei saa ise ärgata, siis ta võib mega närvi minna, teki üle pea tõmmata, “EI” karjatada ja edasi magada