Mariann Kaasik's Blog, page 123

kehavedelikest ehted?

Mul on täna teile väga naljakas teema. Nimelt saatis mulle üks lugeja instas lingi Milk+Honey lehele, kus saab endale ehteid osta. Ega selleid lehti on ilmselt miljoneid, aga nende ehete kivid on tehtud näiteks rinnapiimast ja inimtuhast. Jep, te lugesite õigesti. Ja ma olen nii kahevahel, et kas see on nagu äge ja armas viis näiteks oma rinnaga imetamise aega mälestada ja meenutada, või on see lihtsalt max imelik.

Ma just istun jälle taaskord Paddys, rüüpan külma jooki ja sattusin siin oma kohalike tuttavatega juttu puhuma, kes siin õllel on. Nad küsisid, et mis ma teen, ma ütlesin, et ma hakkan kirjutama blogipostitust ehetest, mida saab lasta enda rinnapiimast valmis vorpida. Selle naise nägu oli selline, nagu ma oleks öelnud, et hea mälestus enda viimast joomingut sõpradega mälestada on näiteks oma järgmise hommiku roobist pross pressida ja seda uhkusega kanda.

“Jaa, sa saadad neile natsa oma rinnapiima ja siis nad teevad sellest kuidagi kivi ja siis sa saad valida, et kas sa lased sellest endale teha sõrmuse, või kaelakee või…

…”või mitte kui midagi, sest see on mega rõve!” purtsatas mu vestluskaaslane naerma.

Noh, mõnes mõttes ma saan nagu sellest poindist aru, sest tegelikult see rinnaga imetamise aeg ongi emale väga eriline ja tore side, ning kui see lõppeb, siis lõppeb ka niiöelda beebiiga. Okei, vähemalt MUL on see nii, sest nii Marta kui Lende lõpetavadki ju mõlemad umbes samal ajal, ala aasta ja paar kuud saanud, et praeguseks nad söövad ja joovad kõike inimeste toitu ja pole enam nagu niii beebid, vaid täitsa juba pisikesed inimesed ja sellest küljest oleks see ju ilus mälestus. Teisest küljest ma ei kujuta ette, et ma kannaks oma kaunist ehet ja keegi tuleks küsima, et ooo, nii ilusad kõrvakad/kaelaehe, et mis kivi see on?

“Eee… rinnapiim”

Kõiksuguste kivide jõud ja power on juba ammu aega jutuks ju olnud. Kes kannab trükiisi, kes kuukivi. Minust saaks siis see segane, kes oma rinnapiimast ehteid kannaks. Järgmine samm oleks vist vinnutatud platsentast mobiiliümbris ja lohhiatega värvitud siidisall või midagi säärast.

Samas salata ei saa, et päris ilusad on. Kallid ka. Aga ilusad. Minu meelest.

Ja täitsa ausalt ma isegi ei saa aru, kuidas see süsteem käib, sest nende sõnul ei pea see piim nendeni jõudes nn värske ja külm olema, aga ära nad ka ei seleta, kuidas sellest siis kivi saab. Nad kinnitavad oma FAQ lehel, et inimene ei pea muretsema, et kivis lõpuks piima ei ole, aga kuidas nad tõestavad, et on, seda ma ka ei tea. Ilmselt ausõna peale

üks kohtusaaga LÕPPENUD!

Teatan, et lõpuks ometi on minu ja AS-i Ekspress Meedia vaheline vaidlus saanud kompromissi näol lahenduse. Seetõttu tahan ka AS-i Ekspress Meedia ees avalikult ja siiralt vabandada selle eest, et kasutasin luba küsimata nende sisu. Lisaks tahan panna kõigile südamele, et autoriõiguste rikkumine ei ole naljaasi. Seda õppisin ma kohtus käies, oma närve ja aega kulutades ja no rääkimata rahast, mis selle kogu tralli peale mu enda süül läks. Seega, olge teie targemad ja austage autoriõigusi! Kuna olen võtnud endale lisaks kahju osalisele hüvitamisele ka konfidentsiaalsuskohustuse, siis lähemalt ma enam rääkida ei saa, kuid olukord on lõplikult lahendatud ja osapooled sõpradena lahku läinud.

Linnukeissi asjus on nii kaugel, et Annele makstud, aga kuna me seadsime nende kohtukulude summa vaidluse alla, siis selles suhtes pole kohus veel midagi vastanud ja seega seda veel lõppenuks lugeda ei saa, aga küllap lähiajal tuleb ka see vastus, siis maksan selle ka ära ja siis saan öelda, et lõpuks ometi on see kohtujamade saaga minu jaoks läbi ja ma edaspidi proovin ikka üsna vait olla, sest rohkem ma sellise asjaga elu sees tegeleda EI VIITSI!

Selle aasta lubadus: 2020 aastal mind kohtusse ei anta

õhtaseid mõtteid

Ma olen siin jooksvalt valmistunud tagasi pöörduma oma ellu, mis siin kuskil väljaspool Tenerifet eksisteerib. Tasa ja targu, vaikselt lepin sellega ja mõtlen, et mismoodi sinna “tavalisse ellu” tagasi pöörduda.

Esiteks pidin ma valmistuma oma San Fransisco reisiks ja tellisin endale Medela kodukalt rinnapumba jaoks paar varuosa, et ta kindlalt mul reisil saba ei annaks. Rinnapumbal tuleb vahepeal neid membraane vahetada, mida ma muidugi teinud ei ole ja lisaks tellisin sinna osa külge, mis rinnale käib, kummist… julla ümber. Ah, ma ei oska seletada. Ühesõnaga juppe, et ta mind neli päeva ustavalt teeniks ja et ma ei sureks rindade plahvatamise kätte. Ütlen kohe ära, et arvestades, et Marta vähemalt 10-20x päevas käib mu pluusi alla kiskumas, siis tundub päääris jube esmaspäevast neljapäevani temast eemal olla. Jumal teab, mismoodi see lõpuks välja kukub. Hoidke meile pöidlaid siis.

Üldse olen ma viimasel ajal igast kraami tellinud. Ega mul muud üle ei jää ka, ise 6000 km kaugusel või nii.

Näiteks täitsa niisama teen teile väikse soovituse, oma põhjatust ja heast südamest, haaah! Koostööga tegu ei ole, niisama lobisen ja soovitan hea hinnaga asja. Igatahes: ma olen rääkinud sada korda vist barefoot jalanõudest ja kiitnud neid taevani. Võiks öelda, et minu ja laste jalatsitest on 90% barefoot – minul on ühed kontsaga saapad mitte barefoot ja ühed pidukingad ka. Lastel on ainult Crocsid mitte barefoot, ülejäänud kenasti on. Isegi Marta paterdab oma barefootidega ringi. Ma seda ei viitsi enam korrutada, et oo, miks need head jne, kes tahab, saate ise infot otsida. Mida ma aga tahan teha, on anda väikse soovituse odavateks barefootideks lastele. Eelmistel kordadel olen päris palju kommentaare saanud, et prooviks, aga maru kallid on. No vot, ma ostsin praegu Marile ja Lendele mõlemale lasteaeda uued sisejalanõud, sest eelmised olid juba nii viimse vinna peal ja paari hind 16€ (LINK).

Ei ole ju nii väga kallis ja täitsa nunnud näevad välja ka.

Seal lehel on veits teistsuguseid mudeleid ka sama hinnaga, lisaks poistekaid ka. Niiet kellel on just lastekasse uusi jalatseid vaja ja mõtleb barefooti peale, et tahaks proovida, siis need on jumala head ja soodsad. Lendel olid eelmised ka täpselt sellised, selle pärast oskan öelda, et mugavad, kerged ja lapsel endal lihtne jalga ka panna. Selle pärast nüüd uute ostmisel kohe samale lehele tagasi kobisin ja jälle sama tellimuse tegin.

Mari siin iga päev unistavalt räägib, et ohhhoo, varsti saab lasteaeda minna, jeeehuuu. Selle pärast mulle see vahetusjalatsite asi pähe kargaski, et neil ju mõlemal mega väiksed need eelmised. Ja kui ma juba tellima hakkasin, võtsin Martale ka talvejalatsid, Froddod. Ma enne arvasin, et saab see tali ilma hakkama, et kuhu ta ikka nii väga kõnnib, aga no püha peetrus, kuidas lapsele meeldib jalutada. Ma ei tohi isegi käest kinni hoida

kopp ees jamast

Kas pole naljakas, et mõne inimesega suheldes tunned sa kohe nagu mingit äratundmisrõõmu, et oh, no TÄPSELT minu tüüpi inimene. Selliseid ei satu mulle just kuigi tihti ette, aga elus ikka on õnneks jopanud, et kohe saad aru, et okei, nice, see nüüd on minu inimene, minu sõber ja selleks ta enamasti jääbki.

Siis on selliseid inimesi, kellega sõprus on kuidagi muul pinnal alguse saanud ja seega võib vabalt olla nii, et ei ole selle sõbraga küll “sama inimene”, aga hindad tema juures mingisuguseid osi nii palju, et see ei olegi oluline, et ta täpselt sinusugune ei ole. Mul on näiteks päris palju sõpru, kes on minust täiesti vastandliku iseloomuga. Et kui mina olen selline pliuh-pläuh-kärts-mürts-ütlen, mida tunnen, siis on mul samal ajal sõbrad, kes on tasasemad, ei ütle kunagi midagi välja, mis võiks tekitada konflikilaadse olukorra ja muud sellist.

Tegelikult on see ju hea, sest mina saan enda ellu hoopis teise nurga alt ideid ja mõtteid, samas ehk saan mina siis vastu panna seda, et näitan, kuidas veits vabamalt võtta ja enda eest ka seista. Või siis saan neile pakkuda võrratult ebameeldivat sõpra nende ellu

mida teha

Mul on nii imelik ja raske seda teemat siia kirja panna ja raudselt ma ei leia õigeid sõnu ja ütlen midagi kellegi meelest valesti vms, aga see on mind nii kaua painanud, et tahaks kirja panna ja südamelt niiöelda ära saada. Mäletate ma kirjutasin jupp aega tagasi, et sattusin instas erinevatele kontodele, kus inimestel on lapsed haiged. Ja siis päris mitmed kirjutasid, et nemad on jälginud ühe Milo lugu, kellel 2 kuusena avastati leukeemia. Kerisin siis ennast ka instas kogu teema algusesse ja lugesin-vaatasin läbi ja hakkasin teda instas ka jälgima ja ma pean ütlema, et see konto ja see kõik, mida see ema jaganud on ja jagab lihtsalt TAPAB mind.

Üldse kogu see story, et ta on pere teine laps, kahekuune, oli vist alguses natukene kõhujamades, et arst tahtis lisaanalüüse teha, ema veel päev enne diagnoosi saamist kirjutas, et huh, ei jõua homset arsti ära oodata, et eks ikka emasüda muretseb ja siis sai kogu see jama alguse. Ma, jumal tänatud, vähimaailmast palju ei tea, aga sealt jäi umbes selline mulje, et alguses oli vähiprotsent väga kõrge (üle 90) ja siis peale esimest kemoraundi oli see üliväike, mingi kolm. Siis läks kuu mööda vms, siis oli jälle 80. Siis oli vahepeal lausa vähivaba 15 päeva ja siis pauh, tagasi üle 90 peale. Et mis kuradi rõve ja õudne haigus see vähk on, ah?! Et nagu sa saad korraks natukene nagu võidelda, aga ta lihtsalt tuleb tagasi ja ei tee teist nägu ka. Ja ainus, mis sa teha saad, on oma beebile anda kangemaid ja hullemaid ravimeid, mis peaks teda vähist päästma, aga tapavad teda sajal muul erineval moel… Mu süda…

Milo sai lõpuks luuüdi doonori käest ja kui nad enne seda said koduski olla, siis peale seda on kõik nii hulluks läinud. See ema jagab ju kõike: rõõmusid, kui midagigi on hästi ja ahastust ja õudu, kui asjad on halvasti. Mulle tuleb päevas mitu korda ette pildid Milost, kes nutab, kes on valudes, kes piinleb, kes ei saa ema sülle, kelle kõht on naha rebenemiseni punnis, sest on vedelikke täis, kes oksendab, kes on lihtsalt… piinlev väike beebi, kelle ema ei saa mitte midagi muud teha, kui tema kõrval olla ja loota, et ehk ikka läheb paremaks. Ja ehk on see sotsmeedias asjade jagamine ka temale niiöelda teraapiline: nii paljud elavad kaasa, soovivad head, mõnikord annavad nõu jne. Selle kohta ei ole mul midagi halba öelda, et ta jagab. See ongi ju päris elu. Tema päris ja õudne elu.

Ühel päeval jagas ta videot, kuidas see vaene kurnatud poisuke, kes Martast vaid loetud kuud vanem, isa suure pingutuse ja lolli mängimise peale korra naeratas ja ise mingi mänguasjaga korraks tegeleda proovis. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olin terve päeva NII õnnelik, nii rõõmus. Et tal on parem! Et tal ei olegi kogu aeg nii hirmus valus ja vastik ja paha. Ma siiralt ja südamest tundsin niiiii suurt rõõmu selle üle.

Aga kahjuks neid rõõmu hetki on nii vähe ja rohkem on neid hetki, kus ma vaatan ja mu süda murdub. Selle lapse pärast. Selle ema pärast. Selle pere pärast. Ja selle mõtte pärast, et neid peresid on nii palju, kus on raske haigusega laps. Miks?! Nagu reaalselt miks peavad mõned pered millegi nii kohutavaga tegelema. Eriti LAPSE VÄHK?! Kus on õigus või ma ei tea, jumalgi, kui mõned seda usuvad. Kuidas selline asi saab olla?

Ja nüüd teemani, et see tõesti mõjutab mind igapäevaselt nii palju, et Kardo juba vist teab, et kord päevas ikka ma panen pisara maha ja räägin, kuidas Milol on. Ning Kardo on arvamusel, et ma ei peaks teda üldse followima, sest see teeb mind nii kurvaks ja kui selle pere on nii palju kannatusi täis, siis miks teised ka kannatama peaksid.

Pfft, see tundub mulle kuidagi niii, et ah, pigistame silma kinni, las kannatavad üksi. Aga no ega tegelikkuses see, et kas ma vaatan neid pilte ja storysid ja elan täiel südamel kaasa, see ju tõesti nende kannatusi kuidagi ei vähenda. Isegi kui ma iga jumala pildi alla kommentaare laoks, kuidas ma neile kaasa elan ja pöialt hoian, see ka ei vähendaks. Miski ei vähenda, jälgigu ma või mitte.

Parakapiff556 nagu ma olen, siis ma mõtlen hoopis nii, et mõtle kui ma nüüd unfollown teda, sest minul on kahju ja ebameeldiv seda vaadata. Sest MINUL on RASKE. Siis ma oleks nagu räme emm, sest mis tunne tal veel olema peaks? Tema on see, kellel on raske. Mina olen see, kes oma kolme terve lapsega siin edasi elada saan. Ja kui ma ta unfollown siis raudselt karistuseks juhtub midagi minu lastega. Ehk siis ma pean teda jäämagi jälgima ja ise aina nutma ja kurvastama, sest ma olen nii saikar, et ei suuda selle tegemist lõpetada mingi enda välja mõeldud paraka pärast.

Umbes nagu karma istuks põõsas ja oleks nagu, noh, mäletad, kui sa kunagi unfollowsid vähihaiget last, nojah, palun väga, karistuseks saad ise ühe.

Ma siiski loodan, et karmal on midagi paremat teha ja kui ka ei ole, siis nagu öeldud, ma ei unfollow teda nagunii, aga ma ei tea ikka, mida selle olukorraga teha. Sest reaalsuses, tundub mulle (ja jube öelda ka) jälgin ma lihtsalt seda, kuidas väike laps… hääbub. Kurvastan kaasa, aga vahin edasi. Miks?! Ja üldiselt ma olen alati selle poolt, et ei tasu midagi jälgida, mis sind õnnetuks või ebakindlaks teeb, aga see on kuidagi nagu teine asi?

Samas see on midagi minus muutnud. Ma näiteks täna lamasin voodis, mõlemad suuremad lapsed kaisus ja mõtlesin, et fck it, toon kodus ka meie magamistuppa nende pesa tagasi, kui nad seal magada tahavad. Nad on minu lapsed, nad on ainult 6 ja 3 ja 1. Miks nad EI VÕIKS minu voodis magada, olgu see siis nii ebamugav ja tüütu kui ta on. Vähemalt ma saan nad endale kõik kodus kaissu võtta, mitte vaadata, kuidas nad haiglavoodis voolikute all nutavad ja kannatavad.

Ja ma kuidagi märkan iga päev aina rohkem mingisuguseid pisiasju mida nad teevad ja kuidas nad on ja mõtlen reaaalselt Milo peale 7647826347 korda päevas ja mulle tundub, et see nagu natukene teeb mind paremaks emaks, aga kellegi teise arvelt. Nagu mingi vaese vähihaige Milo arvelt või midagi.

Öääääähhh, nii segane ja vastik jutt, aga sain rinnalt ära ja oma halamised tehtud. Mai tea, mis te arvate sellest emotsionaalsest segapudrust?

Üks õhtu oli uneaeg, aga Mari tahtis õues Elsa olla ja Lendegi kippus mänguväljakule, seega läksime. Absull ei viitsinud, üli kurnav päev oli selja taga, aga jälle olin just korra instasse kiiganud ja peale seda valmis kasvõi oma lastele kuu ja tähed taevast alla tooma, kui nad seda tahtnud oleks. Vedas, et nad ainult mängima minna tahtsid.

The post mida teha appeared first on Mallukas.

mis on teie meelest kõige jäledam asi?

Ma tean, et maailm on igasuguseid kiikse täis. Kellele ei meeldi varbad, kellele ei meeldi ämblikud, kes kardab linde. Igasuguseid foobiaid ja asju on olemas. Ma arvasin, et mul sellist asja vist ei olegi, kuigi ega ma ka ei fänna mingisuguseid madusid ja ämblikke ja kõrgust, siis mingit paanikat see minus ei tekita. Küll aga sain ma aru, et üks asi on mul küll, millele mõeldes mul tuleb okse kurku ja külmavärinad peale.

KUIVAD HAMBAD!

Nagu ma ei tea midagi õudsamat. Aaaah, mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ma arvan, et SEE ongi põhjus, miks ma hambaarsti vihkan ja kardan. Sest tema see pusserdamine seal suus kuivatab mu hambad ära ja see on konkreetselt JÄLK. Ma muuseas arvasin pikalt, et see on kõigi meelest räme, aga hambaarst ütles, et tema küll ei tea ühtegi patsenti, kes oleks selle üle kurtnud. Ma kurdan iga jumala kord, kui see imemistoru mu suus sekundi liiga kaua on, sest mu hammas läheb kuivaks ja see on minu jaoks nii räige, et ma pigem lamaks vannis, mis on usse, ämblikke, nahkhiiri ja vaklasid täis, kui tunnen seda kuiva hamba tunnet.

Mul sõbrannad piinasid mind siin ükskord nii, et tegid seda asja, kus sul on hambad kinni ja siis tõmbad nagu õhku läbi hammaste. Ja kui nad nägid, et see mind hüsteeriasse ajab, siis võttis üks neist salfaka ja… hakkas. Enda. Hambaid. KUIVATAMA.

Reaalselt ma ei saa seda kirja panna, ma oksendan näkku endale ja tekib kohe tunne, et ma pean võtma 3 liitrit vaseliini ja selle oma hammaste peale ühtlaseks kihiks laotama, et veenduda, et minu hambad EI OLE KUIVAD. Mul on null aimu, miks see mulle nii rõve tundub, aga see tundus ka imelik, et ma ei saa ju olla ainuke, kellel see on. Ometi ei andnud googeldamine mulle mitte midagi! Kuidas see võimalik on, et see mingi enimlevinud foobiate TOP5 seas pole, see on ju niii jälk!?!??!!?!?!

Ok, rant over. Sry.

Ma merre hambad niisutama minemas seksikal kombel

Kas teil on midagi, mis teile nii räme on, et ajab külmavärinad peale? Kuidas nende kuivade hammastega teil lood on? On mega räme ju?

The post mis on teie meelest kõige jäledam asi? appeared first on Mallukas.

kas sul võib ka rauapuudus olla?*

Kui sa oled sarisünnitaja, nagu mina, siis oled sa ilmselt rauavaegusega kokku puutunud. Ah, ma ei tea, võib-olla teistel ei ole seda värki, aga mul on a-la-ti peale sünnitust päris tugev rauapuudus olnud ja olen pidanud võtma ravimeid, et rauataset normi saada. Nende ravimitega on aga üks miinus – need panevad kõhu kinni ja võivad tekitada omakorda kõhuhädasid, mistõttu ma olen kindel, et ma enda viimast rauakuuri lõpuni ei võtnud. Kohe, kui natukene parem hakkas, loobusin ka rauast ja elasin oma elu edasi.

Seda selle ajani, kui mulle kirjutas Ferrobio esindaja ja uuris, et kas mul võiks olla rauapuudus ja kas ma tahaksin nende rauda proovida. See olla parem, kui senised rauapreparaadid, sest see EI tekita kõhuprobleeme. Mina aga ei arvanud, et mul rauapuudus oleks. Peale sünnitust oli mul väga selge sümptom – kohutav pearinglus. Ma ei suutnud paar nädalat peale sünnitust isegi viis sammu astuda, ilma, et vahepeal puhkama pidin, aga nüüd olen ma ju täitsa korras. Või oota, kas olen? Lugesin peale pakkumise saamist artiklit, kus olid välja toodud ka mõned üllatavamad sümptomid, mida rauapuudus endaga kaasa toob:

1. Väsimus, kurnatus, pearinglus. Neid mul hetkel ei ole!

2. Sage haigeolemine. Mida vähem on su kehas rauda, seda vastuvõtlikum oled sa viirustele. Ma õnneks eriti haige pole olnud, väike nohu-köha Eestis oli, aga Tenerifel kadus see paari päevaga. Seega sellest kahtlustada ei oskaks.

3. Kahvatu nahk. Kas te teadsite, et hemoglobiin annab su nahale roosaka tooni ja kahvatu nahk tähendab, et rauda on organismis vähe. Mina ei teadnud ja ausalt, ma olen ka üsna laibavalge, isegi siin pidevalt päikse käes istudes…

4. Turses keel. Ma keele kohta ei oska öelda, sest mul on see imelik keel nagunii, mis ma ühes postituses mainisin, see georgaafiline keel või miskit, et ma ei paneks tähele, kas ta paistes või mitte, sest noh, ta pole nagunii väga normaalne

holy ship, mu hammas kukkus JÄLLE ära

Mul on terve elu hambad soft spot olnud. Seda nii otseselt kui ka kaudselt, sest noh, mu hambad on terve elu kogu aeg suht pekkis olnud ja üks jama teise otsa on mul nendega olnud. Alles enne Tenerifele tulekut sõin ma rahumeeli kommi ja mul sadasid hambad suust ära. Okei, nad olid tegelikult ammu välja sadanud, aga mulle pandi siin eelmine aasta üles mõlemale poole “uued hambad” koos kroonidega. Ehk siis hammas oli puudu, aga selle asemel, et selle kruviga seda suhu suruda, tegi hambaarst kõrvalhambale krooni ja kinnitas uue hamba sinna nõndaviisi. Ütleme nii, et kui see esimene kord ära tuli, mõtlesin ma, et no ikka juhutub, aga kui täna hommikult teiselt poolt ka ülevalt tagumine hammas mulle suhu pudenes, oli küll selline tunne, et…

Teate, mida ma samal ajal sõin? Freaking kooritud päevalilleseemneid…Ma saaksin aru, et oleks midagi kõvagi söönud vms, aga oh ei. Hea, et saia nosides hambad kahte lehte välja ei sadanud, minu õnne teades ma lausa imestan, et see ei juhtunud. Samas õhtu on alles noor.

Mu lootus oli, et nagu eelmine kord, saan ma ehk siin kasvõi suvalisse hambakliinikusse sisse astuda ja öelda, et tere, pange mu hammas suhu tagasi, olge head inimesed. Aga kus sa sellega, ma saatsin oma hambaarstile pildi ja ta oli nagu eee, ei see on silla küljest ära murdunud, et kõik tuleb uuesti teha. See hammas, sild ja kroon kõrvalhambale. Ja neid tehakse ju laboris ja eelmine kord ootasin ma seda nädal aega…

Ehk siis jah, great times. Saan siin kaks nädalat ilma hambata olla. Tore. Ja kuigi see on täitsa taga ja näha ei ole (see oleks muidugi LAGI, kui mul esihammas välja kukkunud oleks

vähem hala, sõbrad!

Okei okei, loomulikult on mu iseloom imelisest kaugel mitmetel erinevatel põhjustel. Ma tean ise kenasti, et ma võin olla kannatamatu, ei tee kunagi midagi lõpuni, usun kõike, olen lapsik, ütlen, enne kui mõtlen ja sada miljon muud pisiasja veel, mis mind just alati parimaks inimeseks ei tee, kelle kõrval tsillida.

Muidugi eks aeg ole ka minusugust mutti vorminud siit ja sealt, et noh natukene arengut ma umbes viimase 10 aastaga näen, et mul on veel lootust, et ma vaikselt õpin ka suud kinni hoidma ja selle õppisin ka ära, kuhu auku pesuloputusvahend käib, niiet ma ennustan endale järgneva kümne aasta jooksul suurt arengut. Ühel päeval saan ma ehk isegi teada, mis on “korrektne” viis nõudepesumasinat täita.

Ja no olen, mis ma olen, aga te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen selle sama omaduse eest, mida mulle aina ninale visatakse. Et on alles pohhuist. Palun vaadake ümbeeringi – inimesed mõtlevad üle, langevad masendusse, hoolivad liialt teiste arvamusest, otsivad endas vigu, analüüsivad iga pisiasja ja on selle tulemusel endaga jumala pees. Ma räägin siin enda lähedastest sõpradest, kui ka täitsa võõrastest internetis. Ja ma SAAN ARU, mida nad tunnevad ja miks nad tunnevad… aga seda ainult teoreetiliselt. Sest tegelikult mõtlen ma oma peas, et eeee, kuidas see saab suur probleem olla? Miks see sind huvitab? Ja ma tõesti ei suudagi oma pähe mahutada, et kuidas on jessake mulle nii halastanud, et mind päriselt ka ei huvita need väiksed suvalised olmeasjad elus ja teised võivad ennast hulluks mõelda. Kummal lihtsam elada on?

Ega ma päris seest surnud ka ei ole, minulgi on oma hetki, kus ma kassin ikka südamest ja täiel raual. Tunnen, et ma teen kõike valesti ja kõik on lihtsalt… vale. Aga need tunded kaovad üldiselt päeva-paariga ja ma saan tagasi minna oma vana-hea “ah, on kuidas on” suhtumise peale. Sest minu loogika on lihtne: ma kas lepin, või pean midagi muutma. Kui muuta ei taha, siis tuleb leppida ja kui leppida ei taha, tuleb midagi muuta. See kehtib muidugi nende probleemidega, mida ma ise tunnen, et mul on. Need, mida teised, võõrad inimesed netis arvavad, on enamasti minu jaoks täitsa selline… Okei, ma ei saa öelda, et ma loen ja üldse ei huvita, aga pigem on see lihtsalt selline ebameeldiv tunne, et kui keegi tuleks ja ütleks sulle tänaval “persevest oled!”. Et jääd sinna lolli näoga vahtima, et mis just juhtus, meeldiv ei ole, aga siis mõtled, et nojah, issanda loomaaed on lai ja mis ma sinna ikka teha saan, et ma mingile hullule ette jäin. Elan aga edasi.

Ja mul on päriselt kurb vaadata, et inimesed lasevad ennast tuttavate ja võõraste arvamusest mõjutada. Isegi Paljas Porgand kirjutas täna postituse, kuidas ta on aastaid oma keha armastamisega võidelnud, sest see ei ole täpselt selline, nagu teistel instapiffidel. Ma ei tea, ma muidugi teisi trenniinimesi üldse ei jälgi, seega minu meelest on ta alati ilus ja särav ja vormis, et tundub absurdne mõeldagi, et sellise välimusega inimene üldse kunagi vähemat endast peegli ees mõtleb kui:

Jah, ma olen ka naine ja muidugi ma vahepeal halan peegli ees, et ma koosnen 90% voltidest, aga siin on jälle need vanad head kaks varianti. Lepid või teed midagi. Ma 90% lepin ja 10% teen midagi ja elan ikka rõõmsalt edasi, ise väga hästi teades, et on miljoneid ja miljoneid fitimaid ja ilusamaid naisi kui mina. Aga mis mul nendest? Enamik meist võiks ennast põlema panna, kui selle külje pealt mõelda, et “minust on paremaid”. Reaalselt enamikest meist on kuskil paremaid ja ilusamaid jne. Et… mis siis? Las nad olla. Nii kaua, kuni inimesed päris ristimärki ette ei löö, kui sa neist möödud, on vast fain siin maamunal koperdada. Et kui ma võrdlen enda keha Porxi omaga, siis ma kaotan pika puuga. AGA kui ma võrdlen ennast mõnega sealt saatest, kus nad 300 kilo on ja ennast toika otsas oleva kaltsuga pesema peavad, siis ma ju võidan!

Seega, minu soovitus kõikidele ebakindlatele naistele: kui sa nii hirmsasti tahad ennast kellegagi võrrelda, siis vali keegi, kellest sa ilusam oled. Niimoodi ei saa seda mängu kunagi kaotada, haha

kas sul on juba omaenda veepudel?*

Teate, mis on Tenerife juures maru imelik? Siin visatakse pudeleid prügikasti! Ma olen vist ühte suurt klaaspudeli kogumiskasti näinud, aga plastik ja plekk on siin täitsa tavaline prügi, mis rändab kenasti ülejäänud sodiga ma ei tea kuhu. Ümber seda ei töödelda, mis on kurb. Veel kurvem on fakt, et palavaga jood sa palju vett, eks. Aga kraanist see siin juua ei sünni. Seega tuleb endale osta suuri viieliitriseid kanistreid ja kuigi need maksavad vähe (ala eurike, kui ma väga mööda ei pane), siis esiteks ei hakka sa ju jalutama minnes endaga viieliitrist kanistrit kaasa tassima, aga näiteks 1,5 liitrine pudel maksab jälle 1.50. Võta siis näpust. Ja 200 ml pudeli eest käid sa välja 50-60 senti, ehk siis mida mugavamalt sa tahad seda vett endaga kaasa tassida, seda rohkem sa maksma pead.

Kõige loogilisem oleks ühe korra väike pudel osta ja siis seda muudkui ümber villida, aga siin on mingid imelikud, pehmest plastikust pudelid, mis lähevad üli kiiresti “kortsu” ja rääkimata sellest, et nagunii ei ole tavalise plastpudeli taaskasutamine väga tervislik, sest need plastiosakesed aina lagunevad su joogivette, ei ole see varsti ka enam võimalik, sest pudel läheb lihtsalt puruks. Seega – kes tuleb Tenerifele, siis oma veepudel kaasa!

Me oleme juba päris kaua kasutanud Sauveri joogipudeleid ja kuigi kodus minu suur pudel väga palju kasutust ei leinud, sest kodus kõlbab mul ka kraanivesi juua ja ma saan seda kenasti ka tassist teha, siis siin on ilma selleta raske elada, sest kogu aeg tahaks KÜLMA VETT, aga poes ja igal pool on ainult enamasti toasoe variant ja no jälle selles tobedas “pehmes pudelis”. Ehk siis ma elan puhta luksuses, kui kallan oma suure pudeli vett täis, lisan kamaluga jääd ja isegi 12h hiljem saan jääkülma vett juua, kui seal muidugi veel midagi alles on, haha.

Pudelisuu on mõnusalt suur ja saan sinna mugavalt enda vett valada, jääd sisse toppida ja ei pea mingisugusest väiksest pudeliaugust jäätükke sisse suruma. Ideaalne. Suur, 700 ml pudel maksab 37.49€ (LINK), kuid otseloomulikult saad sa koodiga “mallukas” 10% allahindlust. Ja teate, isegi aleta on see hea pakkumine, sest see pudel on nii kvaliteetne ja mõnus, et ma kujutan ette, et seda ühte pudelit kasutadki aastaid ja aastaid. Lisaks saab sinna peale lasta enda logo või asja graveerida, kui tahad veel “sinulikumat” pudelit, ma seda otseselt vajalikuks ei pidanud. Kollane ongi juba väga minulik