Mariann Kaasik's Blog, page 122

Kalev Spas olete käinud v? Peaksite!

Ütlen kohe ära, et tegu ei ole selles mõttes koostööga, et keegi ei palunud mul seda postitust kirjutada. Ma sain perega enne oma sünnat Kalev Spasse minna küll täitsa nende kutsel, aga nad mainisid moka otsast, et kui viitsin, võiksin instas näidata, et kus ma olen. Seda ma ka tegin, aga kuna paljud vist mind instas ei jälgi (do it! @mallukaz!), siis mõtlesin siin ka kiirelt kiita.

No offence, aga ma olen kunagi Kalev Spas käinud ja mulle jäi sellest kohast selline mulje, et noh, okei koht, kui on vaja kesklinnas ööbida, aga no mitte midagi erilist, kuhu oluliselt tagasi kipuks.  Kuni ma nüüd seal uuesti käisin…

Ma tean, et see oli vahepeal uuendusteks kinni ja ma tean, et veekeskuse osas on uuendusi kindlasti, lisas on ehitatud sinna täiskasvanute-oaasi ala (kuhu me lastega ei saanud, seega ei oska sellest rääkida), tubade kohta ma ei tea, kas nad olid enne juba sellised, või said nemadki uuenduse külge, aga meie sviit oli lihtsalt super! Jah, eks sviidid seda enamasti kipuvadki olema, aga no olen ka päris räsitud “sviite” näinud.

Kes mu instat jälgis, see nägi storydest kogu tuba kah, aga no tõesti mõnus. Eriti see, et saad elutoa ja magamistoa vahelt uksed kinni tõmmata ja laste magama minnes ise telekat vaadata või miskit, mida enamikes spaades teha ei saa. Et lastele on küll eraldi voodi pakutud, aga nendega samas toas olemine = lähme magama siis kui nemad. Hahah, mulle meenus, kuidas me ükskord Kardoga ühe hotelli vannitoas veini jõime, kui lapsed magasid

omakasupüüdlikult hea inimene

Tegin lausa kaks testi, ühe eile õhtul ja teise täna hommikul, aga mõlemad olid üsna konkreetselt negatiivsed. Jumal tänatud, nii mitmel põhjusel. Esiteks, kas te kujutaksite ette kõiki neid, kes juba nagunii arvavad, et ma olen mõttetu, paks, loll, kole, näen vana välja ja mida kõike veel, mida need inimesed siis veel minu kohta rääkima hakkaksid, kui ma peale oma abikaasa vasektoomiat rasedaks jääksin. Ütleme nii, et hella käsitlemist sealt oodata ei oleks.

Muidugi ega kellegi rääkimise või rääkimata jätmise tõttu last saama või mitte saama ei hakkaks, aga ma ausalt ütlen, et mul oli selline kivi südamelt, kui ma negatiivseid teste nägin. Kuigi sama kindlalt teadsin ma ka seda, et kui ma rase oleksin, siis mis muud, kui saaksin neljanda lapse, aga see tunduks mulle pehmelt öeldes kohutav, niiiiii paljudel põhjustel.

Näiteks see, et ma alles pääsen sellest titendusest (kuigi mu beebi niii armas!) ja ma alles saan tasakesti oma keha endale tagasi. Ja meile koju ei mahuks rohkem lapsi! Ja Kardo ei suuda ka enam kodus passida, tahab ka tööl käia ja suur poiss olla. Ja no üldiselt tahaks ka seda, et iga perereis ja spatripp ei maksaks kogu perele neeruhinda (mida ta juba viie liikmegagi teeb

õnnelik kolmekümbine (ja kas keegi rasedustesti viitsib tuua?)

Okei, enne kui veel sada aastat mööda läheb ja mina oma “ideaalset momenti” blogimiseks ootan, siis mõtlesin siiski kiiruga paar rida kirja panna, enne kui oma õnneuimast jälle alla tulen ja olen taaskord jorisev mutt. Nüüd lausa 30-aastat vana ka, pole see miski naljaasi.

Täna hommikul ärkasin selle peale, et KÕIK lihased ja liigesed mu keres valutasid. Ma tahaks öelda, et see on selles, et ma tegin eila kõvasti trenni, aga tegelikult see vist on see 30-aastase elu. Reaalselt, isegi liigutada ei saanud, haha. Õnneks kui ennast püsti ajasin, hakkas vähe parem ja tõusin jälle elule.

Ma tegelikult tahaks teha hunniku postitusi:

Minu esimene aasta + 4 kuud lubadega.
Kuidas Tenerifele minna, kust rentida kodu, kust auto, kust süüa osta, mida teha jne.
Kuidas mu sünna läks, mis kingiks sain jne (reaalselt parimad kingid 4 ever!!!).
Vajan kodusisustusnõu (ma tahan kuskile elutuppa panna fototapeedi, aga see koht, mis koostööd pakub, seal 4387463487643587 erinevat ja ma ei suuda isegi välja mõelda, et mis seina…helpppp).

Kohe naksust ei tule hetkel rohkem meelde, aga tegelikult on nii palju asju, mida tahaks lihtsalt juubeldades rääkida, sest mu sünna oli nii kõva pidu ja see andis mulle nii hea ülevaate sellest, et mu ümber on niiiiii palju imelisi inimesi. Osad juba 16-aastat, osad alles paar kuud, aga vahet ei ole. Nad on minu inimesed, ilusad inimesed, suure südamega inimesed, nalja täis inimesed. Need, kes mind kõige paremini teavad ja kellega koos oli niii äge mu sünnat pidada, tantsu vihtuda ja naerda.

Ma olen maailma kõige õnnelikum inimene. Igasugune kiun on naeruväärne, kui ma mõtlen kõikidele oma elu olulistele aspektidele ja ma tõesti armastan oma elu, oma lapsi, oma inimesi, oma kodu. Kõlab niii juustuselt, aga kõik need emotsioonid, mida ma viimasel ajal saanud olen, ma ei oska neid sõnadesse panna. Täielik tänutunne 100%.

Üritan elulõpuni nüüd praegust tunnet meelde jätta ja seda endale meenutada, kui hallimad ajad on.

Tänks, mu inimesed. Ma armastan teid. Ja ma ei mõtle ainult neid, keda ma igapäevaselt näen ja kellega räägin ja suhtlen. Ma mõtlen ka kõiki teid, kes te siin kommenteerite ja kaasa räägite ja neid, kes mulle poes tsau ütlevad, et nad mu blogi loevad ja neid, kes mulle kirjutanud on ja minu juures pildistamas käinud on. Te olete kõik ägedad inimesed ja te olete ilusad ja head, sest te võtate oma päevast selle hetke, et minuga kaasa rääkida/mõelda, mulle nõu anda või komplimente teha. Ja see on ilusate inimeste tunnus, sest me elame maailmas, kus teineteisest suurt ei hoolita ja mugavam on ju vait olla ja mitte kaasa rääkida. Veelgi mugavam on teistes vigu otsida ja neile hea asemel hoopis halvasti öelda. Aga teie olete see ägedam osa rahvast ja ma tõepoolest, siiralt tunnen rõõmu, et te siin minuga olete olnud. Mõni 15aastat ja mõni alles paar kuud

Loodame nüüd, et ma suudan edaspidi tubli ja tore ja ontlik 30aastane olla, ma tunnen, et tuleb hea aasta!

Ps! Veits eidegossipit ka teile siia juustuse jama vahele: Kui suur tõenäosus on see, et ma olen rase, kui mu päevad on 16 päeva hilinenud ja ma tõesõna ei ole võõraste onude otsa koperdanud

laiskus pole vist häbiasi

Sorri, vanamuti pröökamine tuleb nüüd siit, aga kuhu tänapäeval kõigil nii kiire on? Blogidest on saanud vlogid, sest kes lugeda viitsiks. Vlogidest on saanud tik-tokid ja instad, sest kes viitsiks kauem millelegi tähelepanu pöörata kui viis sekundit. Okei, mis seal ikka, aeg liigub edasi, inimesed tahavad palju infot ja kohe, mis seal ikka.

Mis mind aga häirib, on see kohutav laiskus. Mitte, et ma ise laisk ei oleks, aga no kui kellelgi sünnipäev on ja ma tõesti tahan talle õnne soovida, siis kui raske on välja kirjutada “palju õnne sünnipäevaks!”. Ilmselt väga, sest hirmutavalt palju näen ma netis õnnesoovi all “PÕS!”. Nagu, sa ei viitsi KOLME sõna kirjutada?

Mis veel. Kõik need müügigrupid. Kui keegi midagi müüjalt teada tahab, siis selle asemel, et pöörduda inimese poole viisakalt täislausetega, pommitatakse teda ühesõnaliste käskudega: “infot!”, “hind???”, “kus?” jne. Nagu, kui kiire sul selle mütsilotu ostuga on, et pead teisele niimoodi peale käratama? Isegi, kui see pole mõeldud käratusena, siis ma küll loen seda nii välja.

Näiteks eile ma näitasin instastoorides, kuidas ma wolti tellinud olin ja keegi kirjutas mulle ühe sõna: “orgu?”. Nagu, ma saan teoorias aru, et sa küsid mu käest, et kas ma enam kava ei tee või kas see on Orgu söök vms, aga äkki täpsustad natukene. Ei viitsi üldse või? Ei, tänan küsimast, ma ei ole Orgu, ma olen Mallu

lost in verooonaaaa

Täitsa lõpp, ma tulin Tenerifelt nii ära, et ma olin täis uut hingamist ja värsket pealehakkamist ja kuskil selle miljoni lennutunni sees usasse, jetlagi ja unetusega kadus viie nädala meelerahu kus see ja teine ja asendus sellega, et ma olen kogu aeg kohutavalt väsinud, mu pea käib hooti meeletult ringi (kas tõesti ikka veel lennuki ja selle sisekõrva värgiga seonduv?) ja mu hingerahu on asendunud tavalise: “issand, mul on nii kiire!” olekuga. Kuigi tegelikult ei ole tempos msikit muutunud, lihtsalt kodus on imelikult rahutu. Umbes nagu alati.

Kogu aeg on vist kuskile minna, isegi kui ei PEA, siis võimalus on ja see tekitab sellise rahutuse hinges, et oota äkki ma ikka pean? Ah, ma ei oska isegi seletada, aga mu sees on ainult tunne, et püha jeerum, Tenerifele vaja tagasi minna ja asap. Ma juba vaatan siin kortereid ja mitte isegi uueks aastaks, vaid selle aasta lõpuks. Lihtsalt selle pärast, et ma saaksin endale öelda, et pole hullu, juba sel aastal lähme tagasi.

Ma ei tea, kes see loll ütles, et probleemide eest põgeneda ei saa, aga mulle küll meeldis. Mitte, et mul siin oluliselt probleeme oleks, aga kuidagi nii stressivaba oli seal. Iga päev trippisime lastega ringi, tegime niiii palju koos, liikusime hästi palju õues, kokkasin, blogisin, elasin. Olin nagu parem ema ja parem naine ja üldse tsillim inimene. Siin on see väsimus, hall olek, kõik on nii pinges ja ärritunud. Lapsed peaksid nagu lasteaeda minema, aga nad ei taha ja ma ei viitsi suruda, seega istume toas ja mõtleme mingisuguseid tegevusi, aga midagi välja suurt mõelda ei oska, sest noh. Pearinglus ja uni ja …

Sorri, mingit toredat motivatsioonipuhangut siit täna ei saa, haha. Tahtsin lihtsalt südamelt “ära vinguda”. Ega ma tean, et miskit halvasti tegelikult ei ole ja ma lihtsalt PEAN siia Eesti ellu tagasi imbuma, aga ma ei saa aru, kuidas see nii paganama raske on?

Ma lihtsalt tunnen, et ma olen siin kuidagi sitem ja vähem produktiivne ja lambisem inimene, kui ma Tenerifel olin. Kas see on üldse loogiline jutt või? Aga miskit pole teha, et ma nii tunnen. Loodan, et see läheb varsti üle, sest sellise enesetundega ma küll uue Tenerifeni vastu ei pea. Kuigi seal on ka omad miinused ja tõesti ma ausalt igatsesin oma kodu, siis tagasi tulles vaatasin ma ringi ja sellien tunne oli, et jumal küll. Miks siin nii palju ASJU on. Need kuidagi rõhuvad mind. Kuigi ma alles andsin neid nii palju ära, siis kohe, kui see sünnatrall läbi on, teen uue ja karmima harvenduse. Jälle üks asi, mida ma Tenerifel õppisin: ma ei vaja neist pooltki. Ei. Ma ei vaja neist 1/4 isegi mitte. Mul on kõiki asju umbes viit eri sugust ja mul pole õrna aimugi, kus mul üldse midagi on. Ehk siis ma arvan, et mul pole ja ostan uue, siis leian eelmise ja… Plääääh. Mõttetu. Mõttetu raha ja ruumi raiskamine, ei tahaaaa.

Midagi pole teha. Süda jäi mujale maha ja nüüd ma olen natukene nukker. Aga nagu öeldud, küll läheb üle. Kuidas saakski mitte minna, kui mu kodus elavad sellised väiksed kollased keeksirullid…Kardo on ka armas, aga kahjuks tal polnud tüdrukutega matchivat kleiti ja seetõttu tema pildile ei saanud.

Blaah. Jajah, ma näen ise ka oma esimese maailma mure kõrvalt väga tühise ja lambina, et niuu, sain ainult viis nädalat soojal maal olla, haha. Sorri, ei tahtnud tropina kõlada. Luban, et olen homme tublim ja kui ma ennast vähegi suudan kokku võtta, siis proovin tagasi saada ka sellele blogimiselainele, mis mul Tenekal oli. I miss that! Ja Tenekat. Ja seda, kes ma Tenekal olin.

#deepshit

Kas teil ka mingi asi, mis praegu veits ära kassib? Mis pole nagu mingi MEGA suur asi, aga no krt … tõmbab motti maha ja suunurki veits allapoole?

The post lost in verooonaaaa appeared first on Mallukas.

aidake sünnaks valmistuda plz

Pikemaajalised lugejad vist teavad, et ma olen terve elu olnud mega sünnafänn. Ma olen armastanud oma sünnipäevasid nii kaua kuni ma mäletan ja mitte kunagi pole mul olnud seda tunnet, et issand, eiii sünna, et saan aasta vanemaks. Miks ma ei peaks tahtma olla aasta vanem? Mis vahet seal on? Ja juba neljapäeval saan ma 30 aastat vanaks. Minu meelest päris äge värk, olla 30 aastane naine. Why not?

Küll aga muutus see osa mingi hetk, et ma ei viitsinud korraldusega oluliselt palju tegeleda. Eelmine aasta oli hea – bronnisin Triinude Toiduministeeriumis koha, söögid ka nende poolt ja rohkem niiöelda korraldust vaja ei olnudki. Sest minu meelest on pidude korraldamine maailma kõige tüütum ja stressirikkam asi. Eriti, kui kodus pead. Kõigepealt korista ja siis jookse ringi ja tassi süüa koju ja kata lauda ja. Võeh, vastik. Pole just eriline sünnipäevameeleolu, kui pead hommikust saadik stressis olles ringi jooksma. Vähemalt minu meelest. Veel hullem oleks ise mingisuguseid sööke kokku vaaritada, siis venib see ettevalmistusaeg mitmesse päeva, mis on veel rämedam. Parem juba ei peakski sünnat, kui niimoodi endale stressi karja kutsuksin.

Sel aastal on aga mega lihtne. Mul on vaja teha ainult üks otsus ja see on välja valida, mis söök lauale ilmub. Ma ütlen ILMUB, sest lõpuks ometi pani sõbranna Bellu püsti oma elamuste korraldamise firma ja kuna ma olen ta pidudel küll ja veel käinud, siis ma isegi ei kahtle selles, et mul tuleb üli äge pidu. Ma vist mainisin ka, et teema on “kasiinoõhtu”, kuid mis siin täpsemalt olema saab, seda ma ei tea. Bellu on kõik asjad ise ära korraldanud, ainult söögi osas pidin kaasa rääkima.

Kuna ühe hea peo korraldamise hulgas on sada pisiasja, siis on minu meelest hästi oluline see, et firmad, kellega koos pidu korraldad, vastaksid sulle kiirelt. Nõnda valiski Bellu välja cateringi, kes vastas talle viie esimese minutiga – Caviar Catering. Öeldakse ju, et kes ees, see mees. Sedapuhu siis nii, et kes esimesena vastab, selle teenust ka kasutatakse, haha. Kasuks tuli loomulikult ka selge ja loogiline koduleht. Ei taha nüüd siin möliseda, aga paar tk, mida ma vaatasin, nägid välja nagu 90dal põlve otsas kokku klopsitud kodukad. No ei ärata väga usaldust. Ja mis veel – hinnad on selgelt kohe kenasti väljas. Appi, kuidas ma vihkan seda “kirjutage ja küsige hinnapakkumist”. Ausalt, mitte kunagi ei viitsi seda teha. Ma tahan kohe kenasti kodukal hindasid ja värke näha, mitte sada aastat kellegagi meilivahetuses olla.

Mul on selle cateringiga ainult üks kana kitkuda – miks neil nii suur valik on? Ah? Ma enam vähem tean, et mingit sooja toitu ma pakkuda ei taha, pigem selliseid suupisteid, mida mugav ringi jalutades süüa või nii, aga mida võtta? Pliiiis aidake, vaadake SIIA ja öelge mulle, mis asjad võiksid kindlasti laual olla? Mida kõige rohkem soovitatakse, need asjad ma võtan ka. #eisuudaiseühtegiotsustteha.

Ma tean ainult seda, et valik peab suur olema, sest külalisi on omajagu ja eks ikka on inimestel erinevad maitsed, et kes ei söö üht ja teine teist, et siis võiks ikka nii olla, et kõik leiavad endale laualt midagi sobivat. Mul homseni aega otsustada, help a friend out!

Mul see probleem ka, et mu peol on teema: black tie glam, aga mul pole õrna aimugi, mis ma selga panen, haha! Vähemalt make-up’i aja panin Jenni Korjuse juurde kirja, et isegi kui ma idekat kleiti ei saa, siis päris norm näen ma ilmselt välja

San Francisco ja Galaxy Unpacked 2020

Ma tegin täna öösel enda voodis silmad lahti ja mul võttis päris mitu hetke aega aru saamaks, et kus ma üldse olen. Pole vist ka ime, sest see oli teine öö mu enda voodis alates esimesest jaanuarist. Ma ei jõudnud Tenerifelt tagasi tulles Eesti eluga sekundikski kohaneda, kui juba tormasin jälle lennukile, et San Franciscosse sõita. Seal toimus siis uute Samsungi telefonide esmaesitlus, kuhu üle maailma influencereid kohale lennutati.

Mul on hetkel aju nii krussis, sest kõik need lendamised ja ajavahed ja jet lagid jne on konkreetselt mul pea segi keeranud. Öösel vastu pühapäeva jõudsime Eestisse ja ma sain kodus olla umbes 26 tundi, kui uus minek kätte jõudis. Ma olin omadega päris õhtal juba siis, sest kodus magasin enne minekut vaid paar tundi, lootuses, et pikal lennureisil magan. Ütleme nii, et ei maganud ma miskit. Et kui me esmaspäeval, SF aja järgi umbes 2-3 paiku päeval hotelli jõudsime, suutsin ma üleval püsida kolm tundi, enne kui magama jäin. Mis tähendas muidugi seda, et kell 1 öösel olin ma üleval ja ei suutnud enam magama jääda. Üritasin, mis ma üritasin, aga ei miskit. Mis seal ikka, sellegipoolest läksime me kella kümneks Galaxy Unpacked 2020 üritusele.

leidsin Eesti reporteri ka peolt

Eestlase kurjus hakkab sisse tulema

Eilsest saadik olen ma ennast kuidagi teisiti tundnud. Ärritunud ja pahane ja kurb. Noh, nagu harilik eestlane, keha hakkab juba kodumaa režiimi minema vist.

Ok ok, ei ole need eestlased alati nii kurjad midagi, aga mingi tõde peab ju sees olema sellel, et kui su ümber on aina külm ja niiske ja rõske ja päikest ei näe pea kunagi, siis lähevad mõtted ka mustemaks ja kõik asjad ajavad palju rohkem närvi. Ma küll olen alles lennukis, aga tunnen siiralt, kuidas tahaks enda ees istuvale mutile kähvata. Kuna ma aga viis tundi siin lennukis veel istuma pean, siis ma ei hakka endale siin vaenlasi tekitama, nii igaks juhuks.

Istun mina siin Marta süles, kui minu ees olev naine laseb rahumeeli oma istme alla ja tahab sõba silmale lasta. Nagu te teate, siis need odavlennukid on konkreetselt sama kitsad kui emaüsa lapsele viimasel raseduskuul, seega koputasin talle õlale ja palusin, et ta istme tagasi üles paneks, sest rääkimata sellest, et üksi oleks siin kitsas istuda, on mul ka beebi süles.

“I want sleep” ütles ta mulle nii kehvas inglise keeles, et ma sain aru, et mul pole mõtet talle öelda, et viisakus näeb minu meelest siiski nii välja, et nendes kilukarbi lennukites võid sa oma istme alla panna siis, kui sinu taga olev inimene seda ka teeb. Vastasel juhul magad istudes või muus ebamäärases asendis nagu kõik teised, ei ole siin midagi. Kui ei sobi, tuleb kallimate lennukitega sõita

ainult vanemad, mitte mees ja naine?

Andra ja Janar pakkusid ükspäev, et võivad lapsi hoida, mingu meie kuskile välja sööma. Ega me ei lasknud kaks korda endale seda öelda. Valisime endale restorani välja ja põgenesime laste juurest. Restoraniks sai valitud “Le Beach”, mida mitmed meile soovitanud olid. Ma saan aru, miks seda teoorias soovitatakse ja võib-olla on seal päeval/päikseloojangul hingemattev vaade, mis muude asjade eest korvab. Meie aga jõudsime sinna siis, kui päike oli juba loojas, ainult merelainete loksumise heli peale saime aru, et allpool on ookean.

Okei, ega me merd vahtima tulnudki, tulime sööma ja jooma ja niisama kahekesti tsillima. Aga see koht oli ikka MAX pettumus. Esiteks ma tellisin kokteili, mis oli nii magus, et ma ei suutnud seda üle ühe lonksu juua, seega jõin hoopis Kardo õlle ära. Minu eelroaks pidi olema salat “krõbeda lõhega, maasikate, juustu ja spargliga”. Mis ma sain, oli taldikutäis rohelist, mille peale oli asetatud 3 purgisparglit (konservist) ja peale sopsutatud “lõhemarja”. Täielik mõttetus. Ma ei tea, kas neil oli köögis mingi segadus ja nad unustasid mulle pool sööki taldikusse panna või miskit, aga ega ma ise ka ei mõelnud süües, et küsiks menüü ja vaataks, et mis seal olema pidigi. Oma süü

muudkui valmistuuun…

Ma ei suuda ikka uskuda, et nelja päeva pärast olen ma:

a) selleks aastaks Tenerife eluga hüvasti jätnud.

b) öö kodus maganud.

c) Teel San Franciscosse.

lapsed oma tavalises olekus Tenerifel