Mariann Kaasik's Blog, page 125

fitlife ja penskaritest uued sõbrad

Eile õhtal, kui blogima tulin, istusin siin terrassil ja mõtlesin, et krt võiks kuskile trenni minna. Kuigi noh, olgem ausad, siin on ükskõik kuhu minek paras trenn, sest siin on niii mägine (sõbranjed, kes siia tulemas – mugavad jalanõud kaasa!), aga ikka mõtlesin, et kle läheks hulluks ja otsiks mingi trenni.

Ainus, mille ma leidsin oli jooga, mis toimub neljapäeviti ja esmaspäeviti. Eile õhtul olin härga täis – ai, kus alles homme kell 9.30 ronin trenni, aga hommikul oli huvi juba leigem. Kuigi ma ärkan iga päev nagunii 8 paiku, siis ikka tundus ahvatlevam mõte lebada ja endale selle uue rannamaja episoodid osta ja rahus hommikust süüa. Kui ma aga kargu alla ajasin, mõtlesin, et pekki kah, lähen siis. Ja läksingi.

Kohal oli umbes 20 naist, keskmises vanuses umbes 60-70. Tundsin ennast sellise noore säluna nende vahel, et kohe lust. Muidu ikka trennides on need fitid ja painduvad piffid, seal aga kõik tudisesid samamooodi nagu mina ja tundub, et ma olen leidnud lõpuks ometi endale eakohase trennivariandi.

Ma arvasin, et mis see jooga ikka on, veits painutad paremale-vasakule, aga tegelikult oli päris mõnus treening. Päike paistis, linnud laulsid, igal pool kõrgusid kaunid mäed ja kohe lust oli ennast seal kringliks käänata.

ma eakaaslastega treenimas

Pärast tellisin endale ühe värskeltpressitud apelsinimahla ja tundsin ennast fitina, kui märkasin, et ülejäänud grupp sättis ennast suure laua taha hommikust sööma. Tundsin ennast juba väljajäetuna, aga lõpuks ikka üks tudises minu juurde ja kutsus mind seltsi.

Nüüd kõnnin ma mööda gigantest ja lehvitan penskaritele. Ikkagi trennikaaslased. Mis teha, kui muid sõpru leidnud pole

mmm, oma sõnad on nii maitsvad

Käisime täna Oasises. Kes ei tea, siis see on Gigantese kesklinnas selline pleiss, kus saad päevitada ja ujuda ja lastele on seal igasuguseid möllamisvõimalusi. Mari on juba umbes esimesest päevast peale sinna minna tahtnud, seega võtsin ma ennast peale hommikust veini kokku ja seadsime sammud sinna.

Okei, et ma päris parm ei tunduks, siis seletan ka. Nimelt iga päev mingi ajavahemik lähen istun ma meie “kodubaari”, tellin endale pokaalikese valget veini ja kirjutan blogi/töötlen pilte/teen igast muid asju, mida meie pisikeses korteris ilma laste segamata teha ei saa. Ja iga jumala kord olen ma tõesti seal ühe klaasikese ka võtnud, üldiselt olengi õhtuti, enne laste ööund sinna roninud ja siis koju tagasi tulnud, et neid magama panna vms selline aeg. Täna läksin umbes kell 12 ja mõtlesin, et issand, praegu küll ei sünni veini võtta, hommik alles ja värki. Ootasin siis teenindajat, et endale ristiinimese kombel üks kohvi tellida, kui ta juba tuligi… veinipokaal käes. Ütleme nii, et olen vist liiga ilmselge olemisega

korteris elada on mega mõnus

Mäletate ma mõnda aega tagasi mängisin mõttega, et võiks korteris elada? Noh, nüüd me oleme juba kaheksa päeva justnimelt korteris elanud (ja muuseas veel üsna pisikeses korteris, tilluke kolmetoaline) ja ma olen aina rohkem hakanud mõtlema, et issand kui MUGAV korteris on. Asju väga ei mahu, toad püsivad korras, õues aiaga kemplema ei pea ja mingisugused jooksvad asjad teeb ära korteriühistu. Ei mingeid jamasid sellega, et prügiauto ei tule ja muu selline taidlus, mis majas elades aktuaalne on.

Me muuseas oleme siin Gigantese täiesti linnakese südames, et tegelikult võiks kurta, et kohati on lärmakas, mis on konkreetselt ainukene miinus, mida ma korterielus näen. Tõesti ei viitsi kuulata, kuidas naabrid kolistavad ja tänavatel pidu pannakse, aga sellele tundub üsna lihtne lahendus – otsi maja, mille seinad ei ole paberist ja ära ela kesklinnas.

Ma muuseas siis, esimese “tahaks uut korterit” ajel päris pikalt vestlesin ühel hetkel selle maakleriga, kes pidi mulle, nagu lollile, miljonile erinevale küsimusele vastuseid andma. Nagu sügisel vaidluseks läks kommentaariumis, et mis on korterite miinused, siis ma ladusin talle need kõik ette ja uurisin, kas seal korteris võiks olla parem, või on seal sama kehv kui “kõigis korterites maailmas” nagu mulle väideti.

Palju öeldi, et korteris elada on kehv, sest vahid teistele aknast sisse. Ma uurisin, et näiteks seal Tiskreojas – teise majani on 65 meetrit. Seda annab vahtida, tundub päris kaugel, selles minu jaoks probleemi pole. Headeks külgedeks oli ka see, et olemas on ka panipaiga võimalus, kus kolu hoida (ja kolu Kardol on küll ja veel), lisaks on hinnas saun ja majas on lift, et ei peaks mööda treppe asju ja lapsi tassima (vaatasime teise korruse korterit). Ma nagu polnud varem mõelnudki kui pagan mugav üks lift võib olla kui kogu su elu ainult esimesel korrusel ei käi. Siin ka oleme teisel ja selle ühe järsu trepi elame kuus nädalat üle, aga kauem ei viitsiks.

Ja Tallinnas ei tahaks elusees kesklinnas elada, aga sinna Tiskreoja hoodi sõidab number neli buss, et päris jumalast eraldatud koht see ei ole, nagu paljud pakkusid, et kuidagi sinna ei saa. Ja no mul auto ka. Igatahes on see mõte mind täiega kummitanud, sest… äkki oleks mõttekas variant?

Kahju, et need korterid veel valmis ei ole, tahaks oma silmaga näha, oleks lihtsam otsustada. Igatahes ühest viietoalisest, mille hind oli 149 900€, me nendega rääkisin korra, aga see vist on juba praeguseks mehele pandud. Sellest ma ei saagi aru, et kuidas inimesed tihkavad neid arendusi osta niimoodi paberi peal? Et jutt võib ju olla ükskõik milline, aga tegelikult ju sa enne midagi ei näe, kui juba ostetud ja sinu oma. Et … need, kes on arendusest kodu ostnud, kuidas oli? Kas oli pärast tunne, et aiiiiii… midagi ikka ei meeldi? Või pigem mega suva ja olete rahul? Eks neil tuleb seal uusi  maju muidugi juurde, ju seal ka viiesed olemas.

Näiteks üks eramaja, mis vaatamas käisime, oli veidikene kallim, aga ruutmeetritelt ka suurem. Üldse need ruutmeetrid on imelikud asjad, mõnes kodus, mis on meie majast ruutudelt väiksem, tundub ruumi maa ja ilm. Teine on nagu suurem, aga ikka kuidagi… pisem.

Ainuke asi, mis mulle seal Tiskreoja juures nagu veits ei meeldinud, oli see, et majadel ei ole aedu ümber (on hekid ja rohealad). Mänguväljak ja spordiplats fine, aga… no ma tahaks ikka mõnusat lapsevanglat aeda, et kui ta seal on, siis ma tean, et lapsed välja ei sa  ja jeehat ei pane.

Vot selliseid korterimõtteid siit Tenerifelt. Samas suvel oma aias lebada on hea küll, aga kes ütleks, et lihtsalt oma korteri platsil kehvel külitada oleks?

lemmikkampsun*

Ma just eile rääkisin sõbrannale, et ainukesed adkvaatsed reklaamid, mida ma siit teha saan, on konkreetselt asjadest, mida ma siia päriselt ka kaasa võtsin = kasutan, meeldib, soovitan. Tundub ju loogiline, eks. Selle pärast ei ole mul ka üldse kade meel teile sheerida fakti, et pood, kust ma sain oma kõige lemmikumad kampsunid, on praegu teinud uue aasta ale.

Ma ütlen ausalt, et kui ma endale asju ostan, siis enamuse ajast ma ei raatsi pea midagi lubada. St naljakas tendents on see, et kui ma lähen välja sööma, siis ei tundu see õhtusöök+vein üldse suur kulutus, aga kui sama raha teisendada mingiks rõivaesemeks, on tegu üüratu summaga ja ma löön endale ristimärgi ette, sest no kes, hull, sellise summa mingi ürbi alla magama paneks. Ütleme nii, et praegu suudan ma nimetada kaks asja, mille eest ma tõesti oleksin nõus suurema rahasumma välja käima – soe ja hea parka ja minu armas kašmiirkampsun. Ma ütlen “oleksin”, sest inlfuenceri värk, ma sain kingituseks, aga no ma ei tea asju, mis oleksid rohkem praktilised, kui need esemed.

Enne lõdisesin ma talviti pidevalt, sest kui ma kandsin mantlit, oli mul krae piirkond paljas ja kui jopet, siis oli tagument tuule käes. Nüüd kandsin ma oma pikka parkat ja tõesti ei hakka isegi mõtlema, et talvel midagi muud kanda tahaks. Kallis küll, aga eks alati ole võimalik oodata soodukaid või tuulata järelturul (kuigi sealt ei pruugi alati saada selle kvaliteediga, mis uuena, oleneb ikka, et kuidas hooldatud jne).

Ja mu must kašmiirist kampsun – konkreetselt ainukene soojem asi peale nahktagi, mille ma tenekale kaasa võtsin. Õhuke, kerge, võtab kohvris vähe ruumi, sobib kõigega ja siinse kliima jaoks ideaalne. Nimelt, kui õhtul päike looja läheb, on ikka veits jahe ja olen siin pea iga õhta kampsuni peale venitanud, siis on normaalne õues ka istuda ja vaikselt arvutis oma blogijutte toksida.

Ma sain selle neli kuud tagasi ja ma olen seda julgelt kandnud pea iga jumala kord, kui mul teist kihti peale vaja on. See ei veni välja, on super pehme, ei aja “kudistama” nagu Mari mõne asja kohta kurtnud on ja näeb nii klassikaline välja, et sobib nii teksaste, seeliku kui ka kampsuni peale.

Hind, muidugi, ajab kudistama küll, aga nagu öeldud, ei ole see ilmaasjata maailma kõige kallim looduslik tekstiil. Ühe kampsuni tegemiseks on hoolikalt vaja läbi kammida umbes viis kitse

avita, jumal, ainult avita!

Mul on nii rõve tunne sees. Ma tean, et kunagi lappan oma blogi läbi ja mõtlen, et oota, mida ma 2020 aasta jaanuaris üldse halasin ja ei oma sellest ajast mitte mingit mälestust, ehk siis jah, ma ei hakka siin oma muresid otsast lõpuni detailidena lahkama, aga sellegipoolest tahaks natukene kirja panna, et kasvõi oma peas asju läbi mõelda.

Ei miskit muud, kui sõprused, emotsioonid, valesti mõistmised ja arusaamisprobleemid. Mulle ei meeldi inimestega tülitseda ja ma olen alati selline inimene, et tahan asjad läbi rääkida, mitte õhku rippuma jätta. Ehk selle pärast, et kui ma ise laps/tiinekas/täiskasvanuea alguses olin, siis olid emaga pidevalt mingid solvumised ja naginad, mis läksid alati samas taktis: tüli, solvunult vaikimine ja siis edasi suhtlemine, nagu midagi poleks olnud. Mul oli raske sellega leppida, sest kuigi ma unustan ja andestan kergesti, eeldab see siiski mingil määral probleemide läbi rääkimist. Muidu jäävad need nagu okkad hinge ja söövad hiljem seest. Ja jumal teab, kui palju me oleme emaga sama asja üle vaielnud, sest me pole ühelgi eelmisel korral suutnud neid inimlikult läbi rääkida.

Samas on “läbi rääkimine” salakaval asi, sest mõlemal on ikka oma vaatenurgad ja mõtted, mida teisega jagades võib alati juhtuda nii, et teine sinust valesti aru saab, su sõnadele valesid tähendusi paneb või lihtlabaselt ei usu. Ja siis proovi see sasipundar lahti arutada, kui ise ka ei tea, kuidas seda teha või kas seda üldse tegema peaks.

Mis oleks teie arust need asjad, mille kohta teie ütleksite, et kõik, see ei ole minu jaoks sõprus ja mina tõmban siin joone? Mul on seda alati väga raske teha. Ma olen alati naljaga öelnud, et jumal tänatud, et Kardo mind ei peksa, sest ma olen enda tüübilt selline, et otsin ikka teisele alati vabandusi ja põhjendusi ja üldse kipun ma inimestest alati head mäletama ja lootma. Sama on sõprusega. Et ma tahaks mõelda endast, kui arusaavast inimesest. Muidugi mul on hetki, kus emotsioon keeb üle ja hakkan üle mõtlema, aga üldiselt olen ma üsna cool igasugustele “tagarääkimistele” ja muudele vimkadele, sest no, kes seda mõnikord ei teeks? We all fu*k up sometimes. Ja ainuke, mida mul vaja on, on see, et teine ütleks mulle, et jah. Tõstan käed, panin veits puusse ja palun vabandust. Aga kui selle asemel saan pmst teada, et olen üldse ise probleemis süüdi, siis …siis mul on raske andestada.

Ärge nüüd arvake, et ma ei suudaks seda uskuda, et ma ise süüdi olen. Ma olen VÄGA TIHTI ise süüdi ja ma olen selle võimalusega alati arvestanud. Õnneks on mul täie mõistuse juures ja ratsionaalseid inimesi, kelle käest ma saan nõu küsida ja kelle arvamust ma usaldan ja kui nemad ka ütlevad, et ma ei ole süüdi, siis ma tõesti tahaks seda ise ka uskuda. Seda enam hämmastab, et vastupidine arvamus kuskil kellegi peas valmis keenud on.

Hala lõpuks – mulle eiiiii meeldi kellegagi tülitseda või vaielda, ma lausa jälestan seda. Eriti kui tegu on oma inimesega. Saaks see asi ainult ükskord normaalse lahenduse…

The post avita, jumal, ainult avita! appeared first on Mallukas.

niisama lobisen siin elust

Ma avastasin ootamatult, et mul on juba üle aasta load olnud. Ma ei tea, kuidas see aeg nii ruttu läks ja selle aja sees on mul isegi kaks autot olnud ja puha, uskumatu. Kuigi mul on tunne, et ma peaks kodus selle autorendi siiski lõpetama, sest see on päris kallis ja ma sõidan kõikide lastega + Kardoga koos heal juhul korra kuus, kui sedagi. Muidu viin lihtsalt lapsi lasteaeda ja sõidan üksi/titega ringi. Seega ma võiks vabalt väiksema auto võtta ja seega ka vähem maksta.

Ah, ei viitsi sellest praegu mõelda, siin mul nagunii autot ei ole (kuigi vahepeal plaanin rentida). Lihtsalt selline vahemärkus endale, et ehk on aeg edasi tiksunud ja vb ikka tasuks mingi odavam loom liisida (miks ma oma esimese auto juurde ei jäänud, seda ma praegu öelda ei oska, sest see maksis mulle kuus täpselt ainult kütuseraha, mitte pea viis sotti kuus

pingviinid, kelle naba paistab

Eile hakkas Mari rääkima, et ta tahab ka endale pingviine. Mingi hetk tuli telekast see film, kus Jim Carriel oli hunnik pingviine, ma arvasin, et see tuli talle meelde ja noogutasin lihtsalt kaasa, et jah. Pingiivinid on toredad küll, aga neid ei ole meil ju kuskil hoida.

“On küll, neid saab kappi või kotti panna!” halas Mari edasi.

-“No teoorias saaks neid tõesti kapis või kotis hoiustada,” seletasin ma Marile, “aga neil on seal paha olla ja palju mõnusam on neil looduses või häda pärast loomaaias elada.”

“Aga kus teised siis oma pingviine hoiavad? Kus sinu pingviinid on?” nõudis Mari vastuseid.

Ma üritasin parasjagu olematu veesurvega nõusid pesta ja ütlesin Marile üsna rahutult, et rahunegu ta nüüd maha, mul pole pingviine ja ma ei tea üldse kedagi, kellel oleks, seega võime selle jutu kenasti jätta.

“Emme sul ON pingviinid!” raius Mari solvunult edasi, aga taandus kuskile terrassile Martaga mängima, seega sai see vestlus selleks hetkeks lõpetatud.

Mõne aja pärast hakkasime randa sättima, kui Mari jälle oma jutuga pihta hakkas, et tal on ka pingviine vaja. Selliseid, kus naba paistab. Ma mõtlesin, et see laps on vahepeal meie kivipõranda peale pea peale kukkunud, sest ei ole mina ihusilmaga näinud, et ühelgi pingviinil naba paistaks, seega noogutasin lihtsalt, et jajah, nabaga pingviinid oleks toredad küll ja mis siis ikka. Las inimene unistab

Marta, söök, rinnapiim ja RPA*

Mäletan, et kui Mari, meie esimene laps sündis, oli mul kindel eesmärk, et ta hakkab sööma esimesed viis eluaastat vaid enda kasvatatud ja valmistatud toitu, kus pole grammigi soola ega suhkrut – no selline klassikaline “minust saab parim ema ja ma ei tee iial midagi valesti” tüüpi värk, nagu esmastel emadel ikka mõnikord on. Paraku kõik nii ideaali lähedaselt siiski ei läinud ning praegu tagasi vaadates saan kindlalt öelda, et tegelikult oleks võinud ju veel paremini.

Lende ajal olin ma esiteks juba teadlikum, ilmselt ka veidi vanem ja targem kah. Sest ma alles hiljaaegu mõtlesin, et Mari oli viiekuune, kui me Kardoga kaheks ööks Saaremaale puhkama läksime mu sünna ajal. KAHEKS ÖÖKS! Viiekuuse lapse kõrvalt? Ah, ma ei tea, kas ma olen ajaga kanaemaks läinud, aga no Lende kõrvalt oli see mõeldamatu, sest ta ju ei võtnud luttigi, pudelist rääkimata. Kui ma väga mööda ei pane, siis ta oli ikka umbes kaheaastane, kui ma esimest korda öösel tema juures ei olnud (ja ilmselt oli ta Lea juures, ehk siis 5 meetri kaugusel ). Ma tegelikult üldse ei kritiseeri emasid, kes nii väikse lapse kõrvalt peavad/tahavad ööseks eemal olla, ärge saage valesti aru, eks. Ma lihtsalt ise enam ei kujutaks ette, et ma nii teeks, aga näed tol ajal kujutasin küll ja ei pidanud seda üldse suureks asjaks. Nojah, ma olen aru saanud ka, et ma olen iga lapsega aina kanaemamaks läinud. Hea, et ma neljandat ei saa, seda ma vist kussutaks ja tissitaks 20da eluaastani, sest ta on mu viiiiii-iiiimane beebi.

Sedasama “minu VIIMANE beebi” mõtet mõtlen ma iga kord, kui ma Martat hoian ja vaatan. Ei, ma ei ole loomulikult veel ühekski ööks temast eemal olnud, kuigi sõbrannad on korduvalt pakkunud, et minge Kardoga kuskile spasse, et me hoiame lapsi jne. Ma EI SAA. Füüsiliselt ei suuda. Isegi nii on olnud, et Marta magab Lea juures ja me tassime ta ikka keset ööd koju, meie voodisse, sest mul hakkab nii kahju mõelda, et see väike nohisev beebi minu kaisus ei ole.

Aga okei, räägime nüüd teemast ka. Toit. Nagu öeldud, siis mul oli kunagi illusioon, et ma olen selles toiduvärgis hästi hea ja kõik orgaaniline ja blaablaa. Marta on praegu üks ja loomulikult on ta ammu kommi ja jäätiski saanud. Olgem ausad, esimesed magusad ampsud tulid mitte minu, vaid hoolitsevate õdede käest. Ja no loomulikult ei ole ta neid mai tea mis kogustes söönud, lihtsalt ütlen, et ta on saanud, kuigi kunagi mõtlesin, et nii beebile ei annaks KUNAGI. Aga näed, siin ma olen 

ei saa minust normaalset influencerit

Vähe sellest, et ma alles hiljaaegu teada sain, et mis imeloom see engagement on, siis ei hakka ma rääkimagi, et ei ole minus seda päris influenceri geeni, täitsa ausalt. Näiteks täna jalutasime “vanasse kodukanti” ja tee peale jäi niiii palju ilusaid vaateid ja värke, mida oleks võinud ju pildistada ja uhkelt instasse riputada. Eriti õige vist oleks ennast ka lille lüüa olnud ja neid kauneid looduslikke taustu ära kasutada, aga no … bitch please.

Ma olen, nagu ma paar posti tagasi mainisin, ikka eri paganama lääpas mordaga ja ma ei tea mis ime peaks juhtuma, et ma kuuma päikse käes jalutades viitsiks endale mingit nägu pähe maalida. Et noh, te võite ise ette kujutada üli meigitud mind (mida mõnikord ikka harva ka juhtub) ja hingematvat loodust, aga ei saa ma miskit teha, kui ma selline olla ei viitsi.

Üldse on see blogija elu ikka imelik. Kui ma alustasin, siis ma tegingi ainult seda, et istusin arvuti taha maha ja kukkusin toksima. Jumala poogen, milline ma välja nägin, või millised olid pildid, mis ma üles riputasin. See kõik oligi ju nagunii ainult mulle ja paarile tuttavale, seejärel veidi rohkem inimesi hakkas lugema ja nüüd, poof, mitukümmend tuhat lugejat hiljem olen ma sees ikka samasugune. Et no mis nüüd mina ja kes ma üldse olen, et ma peaks siin jubedalt kuskil poosetama ja kolme lapse kõrvalt ilus olema…

Valetan, tegelikult osad ju suudavad seda nii muretult teha, et mul süveneb aina rohkem see tunne, et peaks lihtsalt päris tööle minema, nagu mind aastaid juba hurjutatud on ja rahus malts edasi olema. Sest kas te olete kunagi vaadanud mõnda realityt? Ma ei mõtle seda eesti käiamist, vaid nt UK ja USA omad. Esimestes hooaegades on inimesed nagu nad on ja mida aeg edasi ja mida tuntumaks nad saavad, seda rohkem on nad üles vuntsitud, huuled suurenevad koos tagumendiga ebareaalselt kiiresti ja lõpuks on neil kõigil vitspeene piht ja ühelaadne opitud nägu.

Miks? Vastus on ju lihtne – avalikult teiste silma all olemine ON raske. Olenevalt inimtüübist võib olla kohe eriti raske, mõnel lihtsam. Ma vist see teine tüüp, sest kui alles Triinu kirjutas sellest, kuidas sotsmeedia inimesi muserdab ja loob fake illusioone, millised inimesed tegelikult on, et paneb ennast halvasti tundma, siis ma olen suutnud selle koha pealt tuimaks jääda. Jah, ma näen ka instas neid iludusi, kes naeratades kaljuserval jalga kõlgutades iPhone reklaamivad ja värki, aga ma olen nagu, nojah. Las ta siis olla. Tema on tema, mina olen mina ja nii ongi.

Kuigi ma ei saa väita, et see mind kohe üldse ei ole mõjutanud. Ikka olen mõelnud, et vb tahaks ka kuskil sügaval hingesopis olla see, kes lisab ainult kauneid pilte ja on supertäiuslik ja paneb oma piltidele ikka õigeid häshhtääge, et engagement tõuseks ja muud sellised asjad. Et nagu teoorias… kui see oleks nipsuga võimalik, siis ma teeks seda, aga kuna pole, siis lahendan ma enamik pilte enda jaoks nii, et lasen endale näkku mingi smaili töödelda ja käib kah

polegi muud teha, kui käsi laiutada?

Te EHK olete märganud, et mul on detailide suhtes sama palju silma, kui lõbudaamil asja kloostrisse. Reaalselt ma ei tea, kuidas saab nii olla, aga ma ei märka elusees mingisuguseid pisiasju ja mõneti on elu ka selle võrra lihtsam, ei pea kunagi pettumust tundma, et asjad pole täpselt nii, kuidas ma tahtsin/ootasin. Sest noh, esiteks ma harva tahan midagi “täpselt nii, nagu ma tahan” ja teiseks isegi kui läbi ime mul mõni selline soov on olnud, siis ma unustaksin nagunii selleks hetkeks ära, mida ma tahtsin. Seega on minuga hea lihtne. Isegi omal ajal pulmi korraldades ütlesid asjaga seotud inimesed, et pole elusees nii palju vabu käsi saanud lillede, toidu, tordiga. Mind lihtsalt ei huvita nii väga, las olla kuidas teised arvavad, et võiks olla.

Seetõttu ei pannudki ma tähele, kui aeg-ajalt minust kuskil kirjutati (ala artiklid või koostööpartnerid, kes jagasid mu postitusi) viitasid mulle kui mallukas.ee autorile ja suunasid mu blogi lugema aadressil www.mallukas.ee.

Seda, et see leht eksisteerib, seda ma teadsin juba enne, isegi meedias oli sellest juttu, kui selle lehe omanik seda müüa üritas 750 euri eest. Siis helistati mulle, et issand, miks sa oma blogi müüd?

Lihtsalt infoks: SEE BLOGI SIIN ON MALLUKAS.COM ja mitte www.mallukas.ee. Miks? Sest kui ma domeeni regasin olin ma rott ja .com lõpuga domeen oli odavam, nii lihtne ongi. See aga tähendas seda, et .ee lõpuga domeen jäi vabaks, seda hetkeni, kuni see ära osteti ja regati.

www.mallukas.ee domeeni omanik on Argo Mändmaa ja ma isegi helistasin talle eile, et uurida, et mis värk on, et miks ta endale selle saidi tegi ja miks ta seal minu sisu kuvab. Ta vastas, et “ah, see oli ripakil ja ostsin ära”. Ja kui ma küsisin, et miks ta minu sisu seal kuvab, vastas ta, et “kuskile peab ju leht suunama…”. Seejärel pakkus ta mulle imelahket võimalust “kommihinnaga” www.mallukas.ee domeen ära osta, hinnaga kõigest 500€.

Ega ma ei tea nendest seadustest nii palju, aga hetkel tundub mulle praegune olukord umbes selline, et ma teen endale lehe www.parimaduudised.ee ja hakkan seal kuvama Delfi sisu. Lihtsalt niisama, sest… muidu oleks ju leht tühi ja KUSKILE tuleb seda suunata. Et see oleks seaduslik ja okei siis? Ei tea…

Asja teeb imelikuks see, et ta ütles, et ta ise ei teeni mu lehega mitte midagi. Nojah, reklaame tal seal tõesti ei ole, et pole tal ka mingite klikkide pealt raha saada, aga lihtsalt imelik, et keegi on teinud konkreetselt MINU nimelise domeeni, kuvab seal MINU sisu ja mina maksku 500€ kui ei meeldi, või olgu vait.

Et..mis ma tegema peaks? Mõnesmõttes ongi suva, a teisalt ikka nõme v nii…Ja ma tean, et saaks pöörduda domeenivaidluste komisjoni, aga sellisel juhul peaks ma isegi üle selle jorsi soovitud summa maksma, et nn oma domeen endale küsida. Jumala haud, noh!

Kui keegi teab, kas mul on õigust selle suhtes midagi ette võtta (ilma et ma peaks ala 600 euri maksma), siis andke teada pliis. Ma ise täitsa loll selle teema koha pealt. 

 

The post polegi muud teha, kui käsi laiutada? appeared first on Mallukas.