Mariann Kaasik's Blog, page 128

Malluka postkaardid ja suur loos!

Nagu te kõik teate, on mul praegu veits nadimad ajad ja nagu ma olen siin teile korduvalt rõhutanud, siis te olete mulle alati nõu, jõu ja hea sõnaga abiks olnud. Ka praegu on paljud uurinud, kuidas mind aidata saaksite ja minu tegemisi toetada. Mõtlesin mis ma mõtlesin, kuni võtsin kampa maailma kõige andekama disaineri Instas @pildisain ja üheskoos sündisid sellised vahvad postkaardid, mida oma hea huumorimeelega sõbrale kinkida.

väkkk, haiglad

Teate, mis on mega ilmelik? Ma armastan igasuguseid arstisarju. No kõik need Grey anatoomiad ja Dr House’id jne. Ma isegi ei tea, kas ma olen elus näinud ühtegi meditsiinitaustaga sarja, mis mulle EI meeldiks. Hiljuti hakkasin vaatama mingit sarja “Resident” ja no taakord, ou mai gaaad, kui põnev on!

Samas olen ma päris elus nii nõrganärviline ja ei saaks päris haiglas arstina või õena mitte minutitki hakkama. Olgem ausad, ma ei suuda seal isegi niisama külastajana olla, ma vihkan seda haiglahaisu ja surma vibe ja haigeid inimesi ja väkkkkk. Kõik, absoluutselt KÕIK haiglate juures on max räme.

Ega jah, ei saa salata, et seal väljamaa sarjades ei ole haiglad need kohad, kus köhivad ja tudisevad vanurid oma palatites seda körti söövad, mis Eestis haigla”toidu” pähe serveeritakse. Seal on seksikad meeskirurgid ja kuumad õed, kes ravivad kuulsusi ja päästavad inimesi haruldaste haiguste käest, ise samal ajal haiglakappides vanainimesteasju tegema hiilides.

Igatahes ma hakkasin mõtlema, et tõesti imelik, et mulle päriselt pakub meditsiin täiega huvi, aga päriselt ei ole mul mitte mingit huvi seda iial harrastada. Et teoreetiliseks võiks mul ka olla null huvi selleteemalisi sarju vaadata? Lihtsalt see arstimaailm tundub nii huvitav ja põnev, aga minu jaoks selles suhtes teine maailma, et ma tean, et elu eest ei saaks minust arsti ega haiglatöötajat. Kuigi mul on sõbranna, kes huvitas haiglamaailm, läks hooldajaks, siis õeks õppima ja nüüd töötabki õena, et no teoorias võiks minuvanune ka veel arstiks, või no vähemalt õeks ikka onju. Aga kahjuks ma olen niiiii loll inimene, ei ma ei saaks vist esimese päeva õpingutegagi hakkama. Ups.

Kas teil on midagi sellist, mis nagu teoorias mega huvi pakub, aga reaalselt iial teha ei tahaks/saaks?

Lõpetuseks pilt Martast, kes sai jogurti kätte ja keda keegi takistada ei viitsinud, sest kogu maailm oli juba nagunii must

mõni on kingainimene, ma olen lõhnainimene*

Mul oli periood, kus ma põhimõtteliselt kogusin erinevaid parfüüme. Mu vannitoakapp oli täis lõhnapudeleid ja mul polnud mingit ühte kindlat parfüümi, mis nn “minu lõhn” oleks olnud. Olgem ausad, siiani ei ole, kuigi kapis on lõhnaderead harvenenud. Jagasin ülejäänud sõbrannadele laiali ja kasutan siiski vaid neid, mis väga-väga meeldivad. Näiteks üks mega soodne ja hea parfüüm on minu arust Elizabeth Ardeni White Tea, mille väikse pudeli saab kätte umbes 14€ eest, aga see on tõeeesti hea ja püsib kaua peal ka. Veel oli üks mu lemmikutest D&G L’Imperatrice, mis on küll poole kallim, aga no ka super mõnus ja intensiivne parfüüm. Autos on mul ka Marry Me lõhn, mis on mul ikka haigelt kaua püsinud – pulmakingituseks sain. Aga no koheeee on ta otsas ka. Oh, just vaatan, et see alla hinnatud ja soodukas (siin), kellele meeldivad magusad ja veidi värsked lõhnad, siis see on tõesti ideaalne ja soovitan soetada.

Kuigi kolm lõhna on palju, siis ikkagi tekkis tunne, et tahaks midagi uut ja head. Kanaaridel on parfüümid odavamad, seega seadsime reisil sammud lõhnapoodi. Poes olin kolme vahel: Daisy, Gucci Bloom või Good Girl. Poest tulin miskipärast välja esimesega, aga paar päeva hiljem ei andnud süda rahu ja ma läksin tagasi Good Girli järgi. Kohe, kui ma selle soetasin, siis ma sain aru, et jaaaa, see on see MINU lõhn. No nii hirmsasti meeldib mulle, pole miskit teha. Kohe nii väga, et mu 30ml parfüüm on kuu ajaga pmst otsakorral. Ma ei saa aru kuidas, ma ei marineeri ennast omast arust parfüümis, aga no igatahes kuidagi kiiresti see kulub, kui paar korda päevas peale sortsutada.

Seega kui Mylook mulle kirjutas ja ütles, et kuule, me tahaks sulle jõuludeks mingi ägeda parfüümikomplekti kinkida, et millist sa tahaks, siis ma vastasin silmagi pilgutamata, et SEDAAAA palun! Ja selle ma tõepoolest ka sain. Kuna mul eelmine oli see pisike pudel, siis see käis natukene kehvasti lahti (kontsa osa käib nn maha), siis suurem ongi juba ühes tükis ja püsib paremini riiulil püsti ja nüüd ma ei jõua ära oodata, et see väike nirtsakas otsa saaks ja ma saaks uue kasutusele võtta… mmmm….

Ma tean, et see on megapopulaarne lõhn ja osad on sellised, et tahavad maru erilised olla, et seda vast sellega ei saavuta, aga mul on suva, see on lihtsalt niiiii hea. Kui ei usu, siis minge poodi ja nuusutage ise. Lihtsalt parim lõhn üle aastate, mis mul olnud on

Aga teate, Kardot ei jäetud ka ilma, temale saadeti üks populaarsemaid meestelõhnade kinkekomplekte: Paco Rabanne 1 Million! Vahtige, kus alles edvistab nüüd.

Et ühesõnaga on minu meelest sellised parfüümikomplektid mega hea kingitus. Või no seda jah, et pead inimese maitset teadma, aga samas kes ütles, et kedagi uue parfüümiga üllatada halb oleks. Kui enam-vähem juba tead, et kas kellelegi meeldivad magusamad, vürtsikamad, kangemad lõhnad, siis on päris julge samm kinkida midagi täitsa uut. Kes teab, ehk leiab teine nii oma uue lemmiku? Mina näiteks julgeks seda Bad Girl’i vist igale sõbrannale kinkida, aga no ma olen sellest ka ahvivaimustuses, palun andke andeks. Igatahes Mylook lehel on praegu paljud komplektid just jõuludele mõeldes ales, nii et visake pilk peale SIIN.

Ja eriti äge kampaania ka – mine SIIA LEHELE, kirjuta sinna oma e-mail ja viis teie seast, kes selle pisikese sammu teevad, võidavad enda valikul ühe parfüümikomplekti täiesti tasuta. Eks siis ise teate, kas valite lähedasele kingituseks või endale väikseks poputuseks

kui mõnele inimesele on niiiii raske kingitust teha…*

Ma sain eile kuuse kätte ja üldiselt olen ma teinud niimoodi, et jooksvalt panen kõikide kingitused sinna alla, kui midagi head välja mõtlen. Samas mõndade inimestega on nii, et no ei oska kohe midagi kinkida ja üks nendest inimestest on minu väikevend. No tee või tina – lihtsalt ei tule midagi pähe, mis võiks sobida 16-aastasele noormehele. Tüdrukule oleks palju lihtsam, aga mida temavanused poisid teevad? Jumal seda teab… Kui ta oli laps, siis oli eriti lihtne – mänguasjad olid kindla peale minek. Enam ta vist suurt ei mängi, vähemalt mitte mänguasjadega.

Ühesõnaga olen ma viimased aastad tema kingituse koha pealt alati virelenud, aga sel aastal läks eriti lihtsalt. Nimelt on mul üliäge koostööpartner Von Baer, kes mulle mingi aeg kirjutasid, et tahaksid mulle jõuludeks kingituse teha. Selleks kingituseks oli arvutikott naistele X. Mul küll on Von Baeri arvutikott olemas, aga vot sellist käekotilaadset asja ei ole mul vist nii kaua olnud, kui ma avastasin enda jaoks Von Baeri seljakotid, seega oli mul kingituse üle hirmus hea meel. Ülipalju sahtleid ja hästi mahukas kott, mis mahutab endasse mu arvuti, laadja, kaamera, teise obje ja üldse pool elamist. Iga naise taak – pool elu tuleb alati kaasa tassida, eks.

No ühesõnaga nad ütlesid, et kuule, meie oleme ju üsna teada-tuntud selle poolest, et kingitused meestele on meie poes alati minev kaup, et ehk on sul kellelegi jõulukingitus puuudu? Ehk mõni püksihm? Arvutikott? Rahakott? Olgem ausad, kõik meie pere mehed juba käivad ringi nii, et taskus on Von Baeri meeste rahakotid ja pükstel Von Baeri nahast püksirihmad ja siis mulle koitiski. Kõik pere mehed ju ei käi, minu väikevennal küll sellist uhket rahakotti pole ja just see tunduski see kingitus, mis ma otsinud olin. Sest noh – ilmselt oleks ma talle muidu lihtsalt raha andnud, et ta endale ise midagi ostaks, mida ta soovib. Nüüd on mul ka äge “pakend”, mille sees raha kinkida. Ma olin alguses kahevahel, et kas võtta kaarditasku või rahakott, aga siis mõtlesin, et rahakott on ikka parem.

Eriti hea on see, et Von Baerist saab kingitustena mõeldud tooted tellida juba kinkepakis. Väiksemad aksessuaarid on juba muuseas lausa vaikimisi tasuta kinkepakendis! Nad ilmselt pakivad ilusamini, eks nad teadsid, et ma tahan pilti teha ja saatsid mulle lihtsalt koti ja paela eraldi kaasa, et ma hiljem ise selle kingituseks teha saaksin. Ma pole just parim pakkija, aga abiks ikka, haha

lastetuba uues kuues – kuidas meeldib?

See oli päris hea, et ma alguses mõtles, et ah, ma natukene kõpitsen seal lastetoas siit-sealt, et noh, värvin natukene ja ongi valmis, et ei hakka REMONTI küll tegema, eks. Ega tegelikult seal ei olnud ju ka mingisugust hullu vajadust remonti teha, tuba oli ennegi päris ok, aga meil oli katuseaken vaja välja vahetada. Või no tegelikult oli ka variant see kinni peksta ja ääred ära silikoonida ja siis seda enam mitte iial avada, aga kuna see oleks tähendanud ikka seda, et oleks pidanud lõpuks selle välja lõhkuma ja ära vahetama. Oleks isegi kannatanud sellega, aga sealt tuli külma ka sisse ja see aknake oli ka mingi 15 aastat vana, siis tegime selle otsuse, et vahetame ta siis välja.

Mitte, et see nüüd lihtne oleks olnud. Ma kirjutasin niii paljudesse aknafirmadesse, et näete, oleks vaja nii ja naa suuruses akent, et kas saaksite tulla mõõtma ja teha hinnapakkumise jne. Konkreetselt keegi ei vastanud – ma ei tea, vb pole firmadel tööd vaja? Kui ma kiviparketti tahtsin maja ette saada, siis ma mega paljud firmad lihtsalt EI VASTA. Nagu, on see normaalne v? Õnneks Ysse ikka vastas.

Ysse.ee meeskond tuli kohale, vaatasid akna üle, tegid mõõtmised ja uurisid, et miks üldse eelmine aken oli katki läinud (valesti paigaldatud natukene, et niiskus kogune valesse kohta) ja aitasid mul uue akna välja valida. Neid on igasuguseid erinevaid tüüpe, nad siis soovitasid, et mis mul siia sobiks ja kaua kestaks. Paar nädalat hiljem tuligi paigaldaja ja pani paari tunniga akna ette. Töö kiire ja korralik. Kuna aga ma olin samal ajal juba endale töömehe leidnud, siis tema ka juba mässas seal ja seetõttu on nüüd uus aken ilma sisseehitatud kardinata/ruloota, sest nad ei tahtnud seda ehitustolmu sisse mustaks minema paigaldada. Ehk siis ma peakski neile kirjutama, et remont on valmis ja võib kenasti meile kardina ka ära panna ette.

Parim oli see, et see paigaldaja küsis, et kle mis imelik puiduraam siin akna ümber on? Tuleb välja, et see kunagine töömees, kes siin 5a tagasi remonti tegi, see ei viitsinud akna ümbrust ilusti teha, viskas suva liistud peale suvalisse kohta, haha. Igatahes uus aken on nüüd niiii ilus ja avar ja annab nii palju valgust – ma ei tea, vb see valge aknaraam mõjub nii, sest tegelikult on see ju sama suur kui vana.

Aken enne, selle imelise liist-raamiga

aken hallitas :(

Ja vaadake vaid seda akent nüüd – kogu tuba on kohe helge ja valge ja ilma mädanevate akendeta. Kas pole mitte õnn ja rõõm?

Nagu te näete, siis ega ainult akent kiita saa. Terves toas tehti korralik remont ja remondimehe leidsin ma ka mega juhuslikult, keegi lugeja kirjutas, et kle minu mees on hea töömees. Haha, niimoodi ma leidsin 5a tagasi ka selle töömehe, kes pmst mitu tonni kõrvale kantis ja remondi asemel “sitta keeras” aga näed, ega ma oma vigadest ei õpi ja nõnda olin ma nõus, et okei, eks sa tule ja tee siis. Ja ma ei pea kahetsema. Ausalt parim töömees, keda ma oma majas näinud olen! Tegi superkorralikult, tõi ise kõik vahendid ja materjalid, tegi hästi usinalt iga päev, koristas enda järel kõik kenasti ära ja oli igati tore ja normaalne inimene. Ja tulemus oli ka niiiiiii hea, et ma ei saaks rohkem rõõmus olla. Seda enam, et tavaliselt on mul “jopanud” töömeestega, kes teevad täpselt seda, nagu ma ütlen, aga ei taipa ega viitsi mulle öelda, et kuule siit võiks nii teha ja siit naa, et ilusam jääks. Tema igatahes tegi ja soovitas ja nõustas ka, et tulemus on tõesti hea. Aga no mida ma ikka pajatan, parem näitan. Ahjaa ja kui teil Tallinnas vaja head töömeest, siis soovitan tõesti soojalt. Et muidugi ei ole mingi koostöö vms, et ise maksin talle ja värki, aga tõesti tubli ja nobedate näppudega. Nimi on tal Janis ja ta Lätist pärit, seega suhtlesime inglise keeles ja tema e-mail on rikardehitus@gmail.com.

Aga nüüd piltide juurde! Ja et ennetada miljont küsimust, et “kust see ja too pärit” nagu instas juhtus, siis ma lingin kõik kohad kenasti ära, eks.

Kiisuga vaip pärit manguvaljakud.eu lehelt (LINK).

Alguses olid seinad lihtsalt valged ja ma mõtlesingi nad niimoodi jätta, siis aga hakkasin mõtlema, et ehk mingit värvi võiks ju ikka olla, seega aitas Little Duch mul välja valida hästi neutraalse ja tüdrukuliku tapeedi, mille mõtlesin panna otsaseintesse (link). Sellega oli muidugi hea nali, et mul oli töömees juba lõpetanud, kui minul tuli see tapeedimõte ja ma mõtlesin, et ah, panen ise tapeedi seina. Et ainult kaks väikest seina ja kui raske see ikka olla saab. Rääkisin juba Aphroditedega, et kes mulle appi tuleks jne, kui Facebook lükkas mulle ette tapeedimees.ee reklaami. Küsisin igaks juhuks hinnapakkumist ja kui selgus, et see on vaid 140€ (liimi ja vahendid tõi ta ise), siis ma sain aru, et kui ma ise seal üksi jeblan selle tapeediga, selle ilmselt pekki keeran ja siis pärast närvivapustuse saan, on lihtsam selle teenuse eest lihtsalt maksta. Tapeedimees tuligi kohale ja pani paari tunniga tapeedi kenasti seina. Pärast pani liistud ja pistikud ka omale kohale ja valmis ta oligi. Töö on mega kvaliteetne – eks see ole ka nii, et kui keegi midagi hästi oskab, siis saab ta sellega niks-naks valmis, mul poleks kindlasti nii hästi välja tulnud

spas kulus päris palju, keegi raha saaks juurde kanda?

Nonii, vaid viis päeva ja üks mõnus spapuhkus hiljem olen ma nüüd tagasi olemaks normaalne mina. Või noh, ega selliste summade maksmine mulle üleliia rõõmu ei tee loomulikult, aga ma sain näiteks teada, et see, et vastaspool enda kuludeks 4700€ kirjutas, see ei tähenda seda, et kohus selle ka välja mõistaks. Et see selgub täpsemalt jaanuaris.

Aaa teate, mida ma siin vahepeal tegin? Ikka seda, mida ma alati oma suurimates masendushoogides teen, et ennast piinata. Hehe. Nagu tiinekana masenduses kuulad kurba mussi, et nutta, ma ronisin Perekooli. Ma olin kindel, et nad minu kohtukeissi kaotust täiel rinnal naudivad ja nagu alati, ei valmistanud nad mulle pettumust. Veelgi enam, täitsa kohe naljakas oli. Või peaksin ma pigem ütlema, et huvitav kogemus. Huvitav, sest ma lausa nõustusin kohati nendepoolse analüüsiga minust endast. Et kohtukeiss ei olnud ju linnuteema üle, vaid keiss ise oli selle üle, et ma nn süüdistasin ja sõimasin “süütut” inimest. Sest kohus pole teda ju kunagi süüdi mõistnud. Et tõesti, ma ju ise olingi loll ja suhtumisega, et ah, minuga nagunii ei juhtu. Armas vanajumal naeris pihku ja oli nagu, hehe, Mallu…check this out! Ja mina sain karistada konkreetselt enda mõtlematuse ja sõnade eest. Mida uut… V no see on tegelt uus.

Muidugi oli seal igasuguseid teooriaid paljastatud tõde, kuidas ma live ja kurva blogiposti tegin selleks, et mu lugejad mulle raha annaks ja mu trahvi minu eest ära maksaks. Ega jah, ma siin ise maja remontides, kallist autot rentides ja kuuenädalast Tenerife puhkust planeerides mõtlesin, et hakkaks oma lugejatelt, kellest enamikel on raudselt oma elugagi raske, veel raha küsima. Nagu issand püha jumal, miks mitte? Mul on olemas mingid säästud, mis ma plaanisin aia taha kiviparketti panna, mul on vanemad, sõbrad ja no halvimal juhul saan ju mingit laenu või midagi võtta. Ja üldse ma olen kindel, et kohtutel on ka nn järelmaksusüsteem olemas (ei tea, arvan), aga ikka mugavam oleks, kui lollid planktonid (loe: TEIE) kinni maksaks!

 

Ei maksa uskuda, et ma olin lihtsalt kurb, sest ma olen inimene, kellel on emotsioonid ja kes ehmatas korra ära selle üle, et asjad ei lähe alati nii, nagu mina tahan ja kuna ma juba iga väiksematki puuksunirtsatust siin teiega jagan, siis tundus paslik ka seda emotsiooni jagada. Ei, ei. See oli pesuehtne manipulatsioon, aga krt, ma vist olin liiga läbinähtav :(

“Tsau musid, kuulge, ma siin Vspas praegu perega, lähen kohe massaaži, et veits kiire, aga selline kiire küss, et kas te saaks mulle kõik näiteks 10€ kanda? Et ma tean, et jõuluaeg ja endal ka raske, aga pohui, sest mul oleks täiega vaja, et te maksaksite kinni võõra inimese enda keeratud sita. Ok tnx baiiii”.

Ma igaks juhuks ikka mainin, et ma päris selline jobu ka ei ole ja nagu ma juba ennegi maininud olen, MA SAAN HAKKAMA. Mitte küll nagu superlebolt, aga ma päris kõva vend, küll miskit välja mõtlen.

Sellest tulenevalt on mul teile kolm küssi:

Mis te arvate, kas ma võin raha Annele sulas anda?

Kas ma võiks selle anda 1 ja 2 sendistes?

Kui ma pean siiski üleka tegema, kas oleks okei selgitus: “võta sulas välja, keera iga täht rulli ja aseta pärakusse kuni rahatähed otsas?” või tuleks sellest uus kohtukeiss?

Tegemist puhtalt retooriliste küssidega obv

elu läheb edasi*

Kuigi ma plaanisin dramaatiliselt surmani koju lebama jääda, siis esiteks takistasid mind selles sõbrannad, kes mulle koju soojade kaneelirullide, lillede ja Tuplaga koju sadasid ja mind sööma viisid. Ja no lisaks ei saanud ma päris tuim olla ja kassida, sest lapsed ei tea, mis on kohtukulud ja muu säärane, seega nendega jätkus elu ikka nagu harilikult. Ühesõnaga, ma lihtsalt olin netist veits eemal, ei suutnud kellelegi vastata ja nii, aga muidu läks iga päevaga tunne aina normaalsemaks. Seda loogilisem oli ka see, et ei saa nüüd oma mossitamise pärast ära jätta midagi, mida Mari nii väga oodanud oli. Nimelt oli Vainemuine teater meid külla kutsunud “Detektiiv Lotte” muusikali vaatama. Ja Vspa oli nii armas, et pakkus meile ka Tartu reisiks majutust ja no ühesõnaga pakkisime eile varavalgel pakid kokku ja sõitsime Tartusse.

Tüüpiline mina, jõudsime nii viimasel momendil, et juba tormasime teatrisse loetud minutid enne muusikali algust. Mari oli super põnevil, sest kuigi Lotte multikaid ta isegi niiväga ei fänna, siis Lottemaale minekut ootab ta alati ja ta olla Youtube’ist ka selle muusikali reklaami näinud ja te vast teate, kui väga lapsed tahavad kõike, mille reklaami nad näinud on, hehe.

nagu te näete, valib Mari ise oma riided ja teda väga ei huvita, mis “kokku sobib” ja mitte. Ma arvan, et laps teab ise paremini, mis talle meeldib, las teeb mis tahab.

Ütlen ausalt – kui ma vaatasin, et see kestab 2h ja 10min, siis esimene mõte oli, et issand jumal, nad ikka pole üldse mõelnud, et lapsed ei suuda ju nii kaua ühe koha peal istuda. Okei, ma ei teagi, kas asi on selles, et Lende ja Mia (kolmesed) jäid maha, aga Carl ja Mari said väga kenasti selle etenduse jälgimisega hakkama ja mitte kordagi ei tekkinud lastel nihelemist või jauramist, et enam ei viitsi. Isegi pissile ei küsitud. Ja nii palju kui ma saali peal ringi vaatasin, ei näinud ma ühtegi rahulolematut last. Kõik vaatasid lummatult lava poole ja elasid Lottele ja teistele kaasa. Isegi mina vaatasin rõõmuga, sest nii äge oli näha asja, mida tehakse täiel rinnal, südamest ja rõõmuga.

Mari enda Lottet kõrgele tõstmas, et lava peal Lotte ka näeks, et temal on ju ka ometi Lotte kaasas

mis just juhtus?

Ma olen neljapäevast saadik olnud sellises seisus, et … ma ei oska seda isegi kirjeldada. Kes mind mujal kanalitel jälgib, siis teab kenasti, et ma kaotasin selle linnukeissi kohtuasja ja mult nõuti välja 1500€ Anne Nuudele + 4700€ kohtukulusid. Peale seda olen ma elanud läbi mingisuguseid imelikke faase.

Esiteks pidime me õhtul külla minema, ma polnud päev läbi söönud ja pudel veini niitis mind nii räigelt, et ilmselt ei suhtle see perekond enam meiesugustega mitte iial. Okei, Kardo oli kaine, vb temaga suhtlevad, ma igatahes ei mäleta koju tulemist. #aastaema. Samas aitas see sellega, et ma too õhtu isegi ei olnud eriti kurb.

Erinevalt järgmisest hommikust, mil ma olin VÄGA kurb ja sellele lisaks ka maksimaalselt pohmellis. Loomulikult läks Kardo just kuskile ära ka, nii et ma olin õhtuni lastega kolmekesti ja virelesin siin vedelikupuuduses ja enesehaletsuses. Kellegagi rääkida ei taha, kedagi näha ei taha, et saaks lihtsalt olla võimalikult suures … halalaines.

Nagu ma alati rõhutan: mu sees on kaks inimest. Ei,ma ei oota kaksikuid, lihtsalt saikar olen. Ehk siis üks osa minust on niii kurb ja löödud ja pettunud elus, et oot kas see on päriselt võimalik, et elu niiiii ebaaus on. Et okei, ma ütlesin halvasti, aga minu meelest oli tema tegu ka väga halb ja üldse see oli niiii ammu ja kuigi ma enam selliseid sõnu ei kasutaks, siis point on sama. Et ma astusin millegi kaitseks välja, et kedagi aidata ja nüüd olen mina see, kes maksab. Et kurjus võidab ja headus kaotab. Isegi kui headus kurjust munniks kutsus

kas te olete päris krabi söönud?*

Ma olen 7737 korda maininud, et olen suur mereannifänn. Jumal teab, kust see alguse sai, aga igasugused molluskid ja kalalised ja krabilised ja kahesajalalised – jaaaa, palun! Aga teate, mis mind üllatas? Ma olin kogu aeg mõelnud, et tahaks seda “päris krabi” süüa, kuni ükskord Kardo sünnal restos selle nalja ära proovisin.

Tulemus oli üllatav – see maitses täpselt üks-ühele nagu krabipulgad, haha. Ma nagu eeldasin kogu aeg, et need poes müüdavad krabipulgad on PÄRIS kraamist ikka nagu öö ja päev, aga selle asemel sain ma siis säärase … pettumuse. Kuigi mõneti hea, et kui seda maitset tunda tahan, siis ostan poest paari euriga lumekrabi paki ja söön segi ennast kui tahan. Pettumus oli tol hetkel kulutatud rahast, sest need olid nagu pikad sifkad, mida kuidagi lahti ei saanud ja mis on kalapulka täis topitud. Aga noh, elad ja õpid. Kardo homaar oli jälle sootuks imeline. Ehk siis minu eksperthinnang: poe lumekrabi on sama, mis restos, ainult et ilma selle segava koorikuta

kas ma elan õigesti?

Getter Jaani leelotas kord, et me kõik jääme vanaks. See tegelikult ju tõele ei vasta, laulusõnad oleks pidanud olema näiteks “me kõik saame surma”, aga see oleks vist säärase nunnu neiu jaoks laulda natukene morbiidne. Ma ise olen viimasel ajal just sinna… morbiidsuse poole kalduv. Mitte nagu halvas mõttes, aga esiteks lugesin ma Elisa e-raamatus uuesti läbi Jane Paberiti #ükskilihaseiliigu raamatu. Ma olin enne ta blogi lugenud ka, seega ei olnud raamat midagi uut, aga sellegipoolest pani mõtlema, et kui hull see on, et elad oma elu, rahulikult, nii nagu harjunud oled ja ühel hetkel PÕMM, oled haige. Ja veel sellise haigusega, mille käest pääsu ei ole. Eks see ole ju igaühele teada, et me kõik saame surma mingi moment, aga eks see tundub selline utoopile ja mega kaugel olev asi, mille üle veel absoluutselt mõtlema ei pea. Aga mis siis, kui pead? Nagu näiteks Janel oli: nii humoorikas, positiivne, aga sellegipoolest liipas ta aeglaselt jubeda surma poole. Mul on hea meel, et ta sai oma elupäevad ise, siis kui soovis, lõpetada.

Veel olen ma hakanud ma ei tea miks, followima instas sellust naisterahvast Austraaliast nagu @hollywithMD, kellel on selline haigus nagu lihasdüstroofia. Ma selle kohta väga palju ei tea, aga nii palju kui ta instas enda haiguse olemust seletanud on, siis saan aru, et ta sai selle juba 11-aastaselt ja pmst terve ta elu on sümptomid vaikselt hullemaks läinud. Ta lihased närbuvad ja tal on mega suured nõrkushood, iiveldab, valutab jne. Oma instakonto tegigi ta selle pärast, et teised ka teaks, mida see haigus endast kujutab ja jagabki oma paremaid ja halvemaid hetki. Imearmas on see, et tal on peika, kes teda südamest armastab ja tema eest hoolitseb, seda on tõesti ilus näha. Ta ise kirjutas ka, et ta kunagi arvas, et ta ei leia iial armastust, sest ta on haige sant, aga näedsa, ta eluarmastus siiski kappas kohale nagu prints valgel hobusel. Nad kasvatavad oma kasse ja… No ma ei tea isegi miks ja kuidas ma ta leidsin, aga midagi temas on nii toorelt aus ja nii võimas, et iga kord, kui ma ta pilte näen, siis ma soovin talle südamest, et tal ehk täna parem oleks, või et täna oleks üks nendest headest päevadest. Kui tal kehvad perioodid on, siis ta alati rõhutab, et need, kellel on terved kehad, hinnake seda, viige see keha jalutama, hüpake üles-alla, kallistage oma lähedasi, keerutage lapsi või seiske peapeal. Sest iial ju tegelikult ei tea, millal seda enam teha ei saa.

Eile tuli müügile ka MTÜ Meeta esimene raamat “Me armastame elu! Lood metastaatilisest rinnavähist. Valust ja surmast. Armastusest ja rõõmust”. Miks ma üldse nii kurba raamatut lugema sattusin. Noh, Kaisa saatis mulle selle lugemiseks, et ehk mulle meeldib. Mulle meeldis küll, kui täitsa aus olla. Kuigi natukene kurb oli ka. Seda enam, et mul on peres nii paljud naised rinnavähki surnud ja tegelikult peaks ennast ikka tihemini kontrollima. Veidi lootust andis see, et nii paljud, kes seal raamatus haigestunud olid, olid hästi sportlikud ja tervislikud inimesed. Mulle veini kaanida meeldib ja suitsu olen ka elus palju teinud, ehk pääsen…

Idee autor, metastaseerunud rinnavähiga patsient ja MTÜ Meeta vedaja Kaisa Sein sõnul läheb raamatu tulu läheb heategevuseks. „Meil on kaks plaani – nii nagu haigetele lastele korraldatakse minu unistuste päevi, nii tahaks pakkuda ka metastaseerunud rinnavähiga naistele ja nende peredele unistuste päevi, mil nad saavad teha koos midagi sellist, milleks võib igapäevasest pere-eelarvest nappida, samas luua ühiseid mälestusi. Samuti tahame toetada lahkunute laste osalemist leinalaagris.“ Minu meelest ju imeline asi, milleks raha koguda. Nii keeruline võib ju elada nii, kui näiteks haiguse kaugele levimise tõttu enam tööl käia ei saa, üks sissetulek jääb puudu, päevades on ikka vaeva ja stressi ja kurnatust ja no ma ei tea, kas neil ka on, aga minul oleks küll konkreetselt hirm. Laste, raha, kaaslase, elu ja muu säärase üle. Et kui palju sul sellisel hetkel mõtteid ja võimalusigi on mingisugused ühiseid mälestusi looma minna?

Raamatut saab esialgu otse MTÜ Meeta kodulehe kaudu, raamatupoodidesse seda müügile ei tule. Huvilistel palume teha annetus MTÜ Meeta arvelduskontole EE597700771002998245 (sobilik summa on 15 eurot ühe raamatu eest) ja kirjutada aadressile raamat@meeta.ee. Rohkem infot tellimise kohta leiad SIIT!

Kõik need erinevad inimesed ja nende lood kokku on pannud mind mõtlema: kas ma elan õigesti? Üks osa minust mõtleb, et jah, ikka elan. Ma võiksin hommepäev ära surra (loodan, et ei sure ikka