Mariann Kaasik's Blog, page 129

erinevad jõulukalendrid suurtele ja väikestele*

Kui ma väike olin, siis sain ma iga detsembri alguses endale advendikalendri. Ja iga jumala aasta avastasin ma umbes kümnendal kuupäeval, et kalender on tühi. Mõni aasta joppas – ema halastas ja ostis mulle uue, mõnikord aga üritas ta vist mingit seda lapsevanemdamise värki harrastada ja jättis mind ilma. Ega mul vahet polnud, sussi sisse tõi päkapikk ju ikka kraami (kui ma hommikul etteheitva näoga proua “päkapiku” voodi ees halasin, et miks mu suss tühi on, siis suunati mind peidukani) ja hommikuti sai suu ikka magusaks.

Mingi hetk sain ma suureks ja sain ise endale asju osta ja ükskord ostsin ma varajastes kahekümnendates endale ala 10 advendikalendrit ja sõin nad kõik korraga tühjaks. Sest ma sain… Seejärel sain ma aru, et kui ma šokolaadi tahan, siis on lihtsam ilma selle sodi-pudita lihtsalt endale suur tahvel osta ja ära süüa. Kuigi peab tunnistama, et nendel jõulukalendrišoksidel on mingi omamoodi eriline ja teistmoodi šokolaadimaitse, eks? Ei ole nagu tavaline vaid mingi… eriti hea kraam. Kuigi keegi teab, kust sellist tahvlikaupa osta, siis palun 100% mulle mitte öelda, sest ma minu meelest võtan nüüd juba 2 kilo päevas juurde ja kui see varsti ei peatu, siis saate varsti Nõmme teatajast lugejda, kuidas üks mauk pidi endale päästeameti kutsuma, et ta teiselt korruselt alla transporditaks.

See selleks, ma tegelikult tahtsin rääkida sellest, et ajad lähevad edasi ja juba ammu ei ole advendikalender ainult see pisikeste šokolaadist kingipakikujuliste kraamiga värk, vaid kalendreid tehakse igasuguseid erinevaid. Juba tavalises toidupoeski on seal igasuguseid kommidega, küpsistega, legodega ja muud säärast. Ja nagu kõik naised vast kuulnud/näinud on, teevad oma kalendreid ka ilumaailmaga seonduvad firmad. Näiteks müüdi HOIA kalender suht nädalaga välja (kuigi tehti lausa lisalaar jne), et näha on, et sellised asjad lähevad naistele väga peale. Ja miks ei peakski minema? Igasugune ilukraam on ju alati huvitav katsetada ja olgem ausad, enamik nendest asjadest on ka igapäevases kasutuses. Et isegi kui kohe täna vaja ei lähe, siis paned sahtlisse ja võtad kasutusele, kui su eelmine on otsa saanud. Mul näiteks kulub igasuguseid maske ja koorijaid viimasel ajal nii palju (üritan enda morta normaalseks saada), et ma võiks vist vabalt kuue kalendri sisu suht kiiresti ära kasutada. Ja mida ise ei jõua, annan sõbrannadele, et neid ka rõõmustada.

Üks koht, kus on päris palju selliseid ilukalendreid koos, on Mylook.ee (LINK). Seal leiab midagi lastele, midagi meigihuvilistele ja isegi näiteks vannisõpradele (mingi kalender, kus on igaks päevaks mingi vannivaht/vannipomm vms), et nagu täitsa huvitav on vaadata, mis välja mõeldakse kõike siin ilmas. Mina sain neilt kingituseks JOIK adevndikalendri (LINK) ja kuigi enamasti on nendel kalendritel juba ostes kirjas, et mis seal sees on, et ei peagi üllatuma, siis mulle meeldis selle kalendri puhul see, et oligi kaks karpi – must ja valge. Valges siis igasugust ilukraami, mustas kodukraam. Ja no ma ei tea, ma olen selles suhtes küll tüüpiline naine, et meeldib mulle kreemiga plätserdada ja hea lõhnaga küünalt ka põletada, no probleemo. Seega minu jaoks täielik jackpot.

Mis selle juures veel veidi omamoodi – pole kuupäevasid ja numbreid. Lihtsalt võta, mida tahad. Eriti meeldis mulle kuidagi see “küllap läheb kõik ikka hästi”, sest just seda lauset ma endale siin viimasel ajal iga jumalama päev korrutan. Küllap siis vast ikka läheb ka, eks?

Aga ma polnud mitte ainuke, kes sealt kingituse sai. Mari sai ka, kuigi veel mõnda aega tagasi oleks mul säärase kingitusega väga kahetised tunded olnud. Nimelt mulle ei meeldi selline väike plastik pudi-padi, mida meil majapidamises vahepeal täiega kuhjus. Pisikesed asjad, mis kaovad ära ja millel pole lastele olulist väärtust, lihtsalt saamise mõttes mingi pudi. Samamoodi oleks ma näinud ka seda kalendrit. Siis aga juhtus selline asi, et Mari hakkas aina rohkem ja rohkem meigi vastu huvi tundma. Arusaadav, ikkagi tüdruk ja tahab mind matkida jne, aga miinus oli asjal see, et ta hakkas salaja minu asju võtma ja neid endale näkku määrima. Lende muidugi suurema õe eeskujul ka. Polnud harvad korrad, kus Mari ennast millekski selliseks võõpas, nagu oleks tal sõle kanti töösõite ja Lende endal näiteks mu laineriga huuled mustaks värvis. Lende ise neid asju kätte ei saa, aga Mari saab ja jagab ka õega lahkesti saaki, haha.

Nii lunis ta endale ükskord poes mingi “meigipaleti” välja, mis on pmst roosa karp, kus sees paar lauvärvi ja paar… mingit huuleläike moodi asja. Ja siis Mari porises, et tal on nii vähe ja mul on nii palju ja ei olnud üldse eluga rahul. Eriti kuna eile sai ta endale veel pisikeste printsesside meigilaua (link) siis seda enam tahtis ta sinna “enda asju” mida sinna panna ja no kui MyLook pakkus, et äkki tahad mingit kalendrit veel, siis üks osa minust ütles, et oh, võta see Lumene oma, et see tundub nii äge ja pole nende asju üldse proovinud, aga see ema osa mõtles, et no las siis Mari rõõmustab hoopis enda kalendri ja selle sisu üle, nii sai valitud talle see ükssarviku kalender (link). Ja kui ma ei oleks seda teile näitamiseks kohe pidanud lahti tegema, siis ma kujutan ette, et see oleks talle mega tore üllatus iga hommik ka olnud, üks asi sussi seest leida. Sest noh, kui ta kalendrit ise näeb, siis on ta küll emasse, ega see tal üle paari päeva püsinud ei oleks

lõpuks ometi oleme soojas*

Mul pole elusees mingit kvaliteetset ja kallist jopet olnud, millesse “investeeritud” on, nagu osad ütlevad. Okei, lapsena ma ei ostnud endale ise jopet, leppisin sellega, mis ema kätte andis. Ja kui suuremaks sain, siis ostsin suht kõige odavama, mis kuskilt leidsin, sest kellel oleks raha raisata mingisuguse jope peale. Eks ma olin kuulnud küll mingisugustest brändinimedest, mida spordipoodides müüdi, aga noh, ei olnud mul nendega asja miskit. Ostsin endale rahumeeli Humanast kümpsiga mingisuguse hõlsti selga ja sai elatud küll.

Pooled talved olen ma aina rase olnud ja siis pole ka ju mõtet midagi “püsivat” osta, kui ma ei tea, kui suur ma järgmisel talvel olla kavatsen. Või no kavatsemine ja olemine on kaks eri asja, ma võin ju loota, aga kes ette teab. Ja kuigi nüüd ei ole veel talv käes, siis otsustasin, et lükkan peast välja kõik argumendid, et mitte kallist jopet soetada (nagunii sõidan autoga, kus ma seda kannan, nagunii lähen Tenerifele jan-veb, ehk siis kauakest ma ikka seda kanda saan) ja tellisin endale selle kurikuulsa Didriksonsi parka, millest ma siis nii palju kuulnud olin. Mitte ainult endale, Kardole kah. Lastel on meil Gugguu joped (link) ja neile õnneks miskit juurde vaja polnud soetada, sest Gugguu iga aasta saadab meile talve eel enda uue kollektsiooni lastele selga. Win! Nad muidugi alustasid sellega siis, kui mul ainult üks laps oli, ilmselt neavad ennast nüüd iga aasta, kui jälle uue ja aina suurema laadungi teele panevad, haha

iPhone või Android? Lõputu vaidlus*

Nagu te teate, siis mingil hetkel sain ma Mobipunktilt koostöö raames iPhone X, mis tuli eriti õigel hetkel. Mu vana telefon pani juba ammu “villast” ja jamas aeg-ajalt, kuid enne uue telefoni kättesaamist kukkus mu enda telefon tuimalt aknast alla. Hakkasin Kerli juures midagi vastasmajast pildistama ja… naks, maas ta oli. Ehk siis ma olin paar päeva telefonitu, kuni Mobipunkt kutsus mind tagasi iPhone maailma ja ma sain iPhone X’ omanikuksi.

Mul on enne ka iPhone olnud, ehk siis ma olen vaheldumisi kasutanud nii androide kui ka iPhone, aga no ma ei suuda ära otsustada, et kumb mulle rohkem meeldib, mõlemal on omad head ja vead. Ka praegu on mul kaks telefoni – sain sõbranna käest ühe androidi enne reisi, et mul oleks vahepeal midagi Marile mängida anda, kui “kriitiline hetk” on või miskit. Ehk siis ma kasutangi paraleelselt mõlemat telefoni. St sim kaart on iPhone’is, aga kodus wifis olles saab teisega ka kenasti hakkama, kui õige telefon näppu ei satu.

Enne, kui ma nüüd iPhone sain, siis ma mõtlesin küll, et issand jumal, nii mõttetu, et rohkem selline brändikultus. Siis sain telefoni kätte ja no… peab sõnu sööma. Palju kiirem, ei läägi üldse (isegi see tutikas android läägib JUBA) kõik äpid avanevad kiiresti ja terve telefoni ülesehitus on hästi loogiline. Mulle meeldib ka see, et saab ekraani hästi tumedaks panna (kõik, kes tahavad lapse magama panemise ajal telefonis passida, teavad miks). iPhone valguse maha võttes on telefon mõnusalt hämar, Androidiga sirab see ikka tuppa valgust, niii närvi ajab!

iPhone laeb kiiremini täis ja lisaks ühendus ta kenasti mu arvutiga, seega teadis ka uus telefon kohe mu paroole ja asju, tegi asja palju mugavamaks. Ja osad äpid ongi ainult iPhone’idele, et Androididega ei saagi üldse kasutada. Huvitav, miks see nii on?

lapsed ja nende “kiiksud”

Ma olen aru saanud, et paljudel väikelastel on mingid omad imelikud “harjumused” mille vastu nad eksida ei taha. Näiteks Triinu rääkis, et tal Kris tahab kogu aeg ainult kollaseid riideid kanda. Ja kunagi üks tuttav ütles, et ta laps läks hüsteeriasse, kui püksid sokkide sisse topitud ei olnud. Lihtsalt keeldus edasi käimast ja nuttis, kuni ema alla andis ja teksasääred otsast sokkide sisse surus, et laps edasi liikuda saaks. Ei tea, mis värk sellega on, aga mu lastel enne polnud sellist asja, seega ma mõtlesin ka alati, et issand jumal, paar korda ütled lapsele, et ei saa, ela üle ja küll ta ära unustab. Vana hea mineviku Mallu, loll nigu lauajalg.

Nimelt on Maril tekkinud väga imelik kiiks riietega. Esiteks ei tohi olla riided asümeetrilised. Näiteks oli tal üks pikkade varrukatega pluus, mille varrukad olid veidi laienevad. Mari meelest ei olnud sellised laiad varrukad “õiged” vaid valesti õmmeldud ja ütles kohe, et seda ei sobi niimoodi kanda. Ja ei kandnud ka. Tee või tina. Okei, sellest särgist veel on suva, sest selle ma ostsin Paavlist mingi euroga ja polnud väga kahju, kui ta seda tõesti kanda ei taha, aga näiteks sünnipäevaks tegi Liis talle imeilusa kleidi. Liis teeb üldse vist igaks mu laste sünnaks neile matchivad kleidid ja nagu alati, olid need lihtsalt võrratud.

Mari võttis kleidi kotist välja, ahhetas, et issand, kui ilus, panime selga, ma tõmbasin luku kinni, kui Mari äkki torisema hakkas, et ma luku ikka LÕPUNI kinni tõmbaks. Ma üritasin talle selgeks teha, et lukk on lõpuni kinni ja näitasin Lende kleidi pealt, et see ongi sellise lahtisema seljaosaga tehtud, et lukk on nn poolde selga ja ülevalt poolt ongi lahtine. Mari oli lihtsalt nagu… Ei, see ei sobi, nii ei ole ilus käia, kui see kleit katki on. Ja no tee või tina, aga tema seda kleiti selga ei pane, sest see ON katki tema meelest ja ei saa sellist katkist asja kanda.

Veel naljakam kiiks on tal nööbivahedega. St kui millelgi on nööbid, siis peavad need olema nii tihedalt, et vahedesse ei saaks näppu sisse toppida. Sest kui saab, siis ta seda ka teeb ja arvab, et tegemist on auguga riides. Seega ta seda loomulikult kanda ei saa. Ehk siis kui SleepyFox mu lastele kõikidele kingitused saatis, mis on muuseas NII pehmest materjalist, et hoia ja keela, siis Mari heitis sellele ühe pilgu ja oli nagu: “Ei, seda ma ei taha üldse kanda, sellel on augud sees!”. Ja ma võin ennast lolliks seletada, et sellel ei ole augud sees, vaid need on nööbivahed, aga teda ei huvita, tema ei taha ja kõik. Mis siis ikka, jääb siis see kleit Lendet ootama või miskit.

Õnneks Marta ei oska veel öelda, mis ime “augud” ja valed lukud ja muud säärased asjad teda häirivad, seega võib talle rahus kõike selga panna ja ta ei pirtsuta. Veel… Ja sealt samast SleepyFox kingitusest sai tema ka üli nunnud riided ja näete, sain temast mega armsad pildid ka teha. Ma ei tea, kas see on sellest, et ta on minu laps ja ma olen tema koha pealt nn pime, aga kui ma teda vaatan, siis ma mõtlen küll, et tere vabandage, kas on üldse võimalik, et keegi NII armas on? Et ta vabalt peaks olema iga lasterõiva brändi modell, sest ta on lihtsalt nagu mingi ideaalne beebi

12 kuud armastust (vol 3)

Täiesti utoopiline, et juba aasta on möödas sellest päevast, mil sa siia ilma tulid. See on mul kolmas kord elus samasugust kirja kirjutada, et pean lausa eelmised üle lugema, et vaadata, mida ma siis su õdedele kirjutasin. Näe, Mari kiri on SIIN ja Lende kiri SIIN. Ehk siis ma olen kolm korda saanud elada sellist elu, et vaatan kellegi esimest eluaastat ja ma pean tunnistama, et kuigi mõned asjad ei ole enam üldse nii.. eee… põnevad, kui nad esimene kord olid, siis erilised on olnud kõik verstapostid. Kõik need esimesed naeratused, keeramised, roomamised, arglikud sammud, lumivalged pisikesed hambakesed ja esimesed mängud. Ja kuigi sa ei ole mu ainus laps, kellele oma tähelepanu sajaprotsendiliselt kinkida, on sinu elu veelgi toredam, sest lisaks emale-isale, saad sa jäägitut armastust ja hoolt ka oma kahelt õelt. Ma kujutan ette, et see side saab tulevikus veel ägedam ja tugevam olema, seega olen ma ainult rõõmus, et olen teile, tüdrukutele, sellise laheda õekamba täitsa ise valmis meisterdanud. Okei, Kardo aitas ka veits kaasa, aga sellest ma räägin sulle kunagi teine kord, kuidas see käib.

Öeldakse, et aastase lapse puhul pole väga iseloomu näha, aga mina küll natukene näen, et sa oled täielik segu Marist ja Lendest. Sul on Mari rõõmsameelsus ja Lende ettevaatlikus ja siis on veel mingi osa täitsa sind. Seda isiksust, kes ma nüüd aina rohkem ja rohkem tundma õppida saan.

Üldse on sul praegu maru kiire kasvada ja tegutseda. Sa oskad juba üle poole toa jalutada, sa ütled “kukkus”, “emme” ja “juua”. Sul on umbes 10 hammast, umbes, sest sa kasvatad parasjagu tagumisi hambaid ja see teeb sulle nii hirmsasti haiget, et ega sa eriti vaadata ei lase, mis seal toimub. Sa oskad asju kokku korjata, tsau lehvitada, palli veeretada, ise tassist juua ja… no üldse neid tavalisi asju, mis panevad mind õhkama, et appi, sa ju alles olid beebi ja nüüd vaata ennast. Täitsa tegelane valmis!

Suured inimesed on juba kord sellised pooletoobised, et ka neil on aina kiire. Hakkaks need lapsed juba seda, teist ja kolmandat tegema. Aga kuna sa oled kolmas ja ma olen juba targem, siis sinu puhul võin ma ausalt öelda, et ma olen nautinud su elu esimesest eluaastast pea iga minutit. Meil ei ole kuskile kiire, meil on koos hea, meil saab alati nalja, meil võetakse kaissu ja kallistatakse ja öeldakse “ma armastan sind”. Kui ma väike olin, siis ei öeldud seda kuigi tihti, seda enam korrutan mina seda teile nagu katkine plaat. Ja kui sa mulle naeratad, siis ma tean, et sina mind ka. Ma tunnen seda iga oma keharakuga. Ja see tunne on nii hea.

Sa ei kujuta ette, kui tihti ma vaatan teid kõiki ja mõtlen, et ma olen tõesti midagi head siin ilmas teinud, kui mulle on osaks saanud selline rikkus, nagu teie kolm. See kõlab super läägelt, aga nii on, et ma armastan teid vähemalt kuuni ja tagasi. Ja sina oled nagu see kirss tordi peal. Üdini armas, üdini siiras ja väike ja nunnukene. Täielik õnn ja rõõm ühes pisikeses kehas. Täiuslik inimene!

Ja see on okei, kui sa ei jää “täiuslikuks”. Me kõik oleme mingit pidi metsa poole ja ma tahan, et sa alati teaksid, et sa võid mulle kõike rääkida ja ma üritan kõigest jõust sulle hea ema olla, kuigi jah, mõni kord läheb mul sellega ka lappama, et anna mulle ette andeks ära, eks. Ma tean, et sa annad.

Üldse see emaks olemine on samasugune, nagu sina näiteks kõndima hakkad. Et alguses oled ebakindel ja kardad, aga mida aeg edasi, seda lihtsamini see välja tuleb ja seda rohkem sa mõistad, et see on imelihtne ja tore. Sest ausalt, teile emaks olemine on äge. Muidugi tüütu ja närvesööv ka, aga ma ei vahetaks seda mitte kui millegi vastu, sest teie kolm (pluss see üks suur mürakas) olete kõik, mida mul maailmas vaja on. Okei, kohati kulub ka pudel veini marjaks, aga noh, saad aru küll.

Ja juhuks, kui sa ei mäleta, mismoodi sa täpselt siia meie sekka sattusid, siis kae aga videost järgi. Reaalselt üks mu elu ilusamaid päevi Aitäh, et tulid. Sa oled suurepärane ja ma ei jõua ära oodata, et mis tulevikul meile veel pakkuda on, sest no kas saaks see elu ilusamaks minna? Mul raske uskuda, tõesti on. Ma loodan, et ka sina saad ühel päeval seda tunnet tundma, et sul on elu nii täiuslik, et sa ei oskaks grammivõrdki midagi muuta. Okei, proovi aint seda minult õppida, et kohtusse võiks vähem sattuda. Haha, sorri, see on üks nali, mida ma sulle kunagi hiljem seletan. Armastan sind niiiniiiniiiniiiiniiiiiii-iiii palju!

The post 12 kuud armastust (vol 3) appeared first on Mallukas.

ootamatud toidujutud*

Eile tulid Andra ja Kätu külla. Meil oli kõigil mingi selline feeling, et

Oleks tegelikult tahtnud kuskile välja minna, aga Kardol oli striim ja Martale meeldib viimastel päevadel kõige rohkem röökida just minu süles. Ma reaalselt ei mäletagi enam, mis tunne on, kui Martal hea tuju on ja ta naerataks. Pole ka ime, tal tulevad tagumised hambad mõlemale poole, nii üles kui alla. Ehk siis ta ainult huilgab ja kriiskab ja tahab aina rohkem pudelit, mitte mind. Ma ei kujuta ette, kas sellest on vähem valus imeda või mis, aga nii ta on. Ega mul vahet pole, ongi teine juba nii suur, et võiks nüüd veits seda pudelit võtta, kui nii väga tahab ja minu heaga rahule jätta, sest mul on juba vägagi kopp ees sellest pidevast hammustamisest ja sikutamisest.

Igatahes sõbrannad halastasid ja tulid minu juurde passima, et ehk ma saan ka vahepeal korra maha istuda ja nendega juttu puhuda, või saavad nemad ka vahelduseks röökivat last kussutada. Mingi hetk oli kell sealmaal, et ma mõtlesin, et ma lähen panen “kiirelt” lapsed magama ja siis teeme mingeid snäkke või miskit. Andra ja Kätu läksid kohe mu külmkappi revideerima ja küsisid, et miks mul on miljon pakki mingeid Vici tooteid, et mis kalapidu ma plaanisin. Mainisin neile, et need ootavad seal oma hetke, kuni mul on elus sekund aega neid katsetada ja midagi huvitavat kokata, et mulle saadetigi need testimiseks, aga ma pole kohe üldse jõudnud sellega tegeleda.

Kaks tundi hiljem olin ma ikka veel “korraks” üleval, Marta tegi midagi kriiskamise ja halisemise ja oigamise vahepealset ja Lende lihtsalt irvitas seal kõrval (ja ma vihkan sõna irvitama, aga konkreetselt seda ta tegi) ja mitte keegi ei näidanud magama jäämise märke ja ma lihtsalt tundsin, kuidas mu silm tõmbleb juba sellest kammajaast. Reaalselt mu blogi omandab varsti vist kroonika mõõtmed teemal “olen stressis, närvis ja magamata”.

Ma vahepeal kuulsin, et all mingi krabistamine käib, aga mul seda muret nagunii ei olnud, et Kätlinil ja Andral siin kahekesti igav oleks, mõtlesin ise, et kui nad enam passida ja oodata ei viitsi, küll nad siis ära lähevad või miskit. Aga kui ma lõpuks alla tormasin, et endale pael kaela panna, sest Marta ikka ei maganud, et katsetada Martat hoopis vankrisse magama panna, avastasin ma, et sõbranjed olid siis lõpuks ohjad enda kätte võtnud ja mu tegemata tööd minu eest tegema hakanud. Ehk siis nad leiutasid nendest Vici toodetest ise paar retsepti, tegid pilti ka ja puha. Ma ei olegi kindel, kas nad olid lihtsalt nälgas, või head sõbrad, kes tahtsid mind aidata.

Mida nad siis kokku kokkasid? Esiteks valmis  “kala”supp. 

Need “nuudlid” praadisid nad pannil, maitsestasid sidrunimahlaga. Seejärel panid keema Food studio kanapuljongi, sest mul oli kala oma otsas, aga imelikul kombel sobis see ka jumala hästi. Kes oleks võinud arvata

kuidas Marta meie suhte päästis

…ja Kristina seda hävitada püüdis. Aga no alustame algusest. Nimelt sai esmaspäeval selgeks, et mul on haiglasse minek. Kristina tähtaeg oli teisipäeval ja esmaspäeva õhtul pull pihta ka hakkas. Mina olin aga valmis esimestest väikestest valupoegadest saadik, ehk siis esmaspäeva hommikust. Tegime kõik asjad poole jooksu pealt ära, iga hetk oli selline ärevus sees, et kas ma ikka jõuan, mis saama hakkab jne. Olgu öeldud, et kõik läks super hästi ja öösel vastu teisipäeva jõudsin ma koju ise nutta lahistades, et ma tahan ka ju beebit! Töötlesin siin pilte ja panin videot kokku ja ise samal ajal muudkui läksin vihasemaks. Et mis ma pean Kardo maha jätma ja uue mehe võtma, et beebit saada?

Krt, see Kardo teab mind liiga hästi, lasi endal mugavalt munajuhad kuskile kõhuõõnde kinni õmmelda, nüüd pean mina ilma beebita elama terve elu.

Nagu KUIDAS ma pean sellist piinarikast elu elama, ah? Krissu beebi oli niiii pehme ja pisike ja nunnu ja tudus nii armsasti ja konkreetselt mu emakas ütles inimkeeli, et Mariann, me peame seda tegema. Ma vannun. Nii ta ütles. Aga no mis ma nüüd teen, või no pigem kellega eks. Ja teise mehega tunduks maru ebamugav lapsi saada, ehk siis ma istusin siin ja nutsin ja olin pahane ja halasin oma beebita elu üle. Marta on ju NII suur. Ta saab juba reedel aastaseks! Mis beebi ta enam on, pmst otsapidi oma elu peal.

Ja olgem ausad, nelja lapsega oleks ju lasterahad ka ikka tunduvalt suuremad, jumal ja netikommentaatorid ju teavad, et ega ei mina ega Kardo kunagi tööle ei lähe, ainuke variant oleks olnud siin oma koloonia luua, aga nagu ikka, rikkus Kardo kõik ilusa ära. FAIN!

Kuskil nelja ajal kebisin voodisse, et õndsat und magada. Kes aga ei tahtnud õndsat und magada, olid lapsed, kes kõik üles ärkasid (lastetoa remont, ehk siis oleme kõik ühte tuppa pressitud). Marta röökis, nagu keegi pussitaks teda kintsu ja rabeles täiel rinnal. Juua ei tahtnud, süüa ei tahtnud, piima ei tahtnud, lutti ei tahtnud. MIDAGI ei tahtnud. Ainult kisada ja karjuda tahtis. Ma olin ise nii pool une ja ärkveloleku vahel, et ei saand enam midagi aru. Üritasin seda Martat kuidagi rõõmustada, aga ei õnnestund teps mitte. Ise olin kooma vajumas. Mingi hetk ütlesid närvid nii üles, et ma olin sekundi kaugusel täiest kõrist karjumast: “ISSSAND JEEESUS KRISTUS, JÄÄÄÄ MAGAAMAAA. MIDAAAA SA TAHAD???!!”

Seda aga takistas Mari, kes oli terve aja vait olnud, kui äkki kostis: “Emme…”

-“NOH?”

“Tita nutab.”

Tol ööl magasin ma vist kokku 2-3h. Hommikul tuli siia ehitusmees ja aknavahetusmees ja Mari pidi teraapiasse minema ja Lende lasteaeda ja Mari veel hambaarstile ja ma olin niii läbi omadega. Ise pidin veel kiirelt haiglasse minema, et Kristinast veel mõned pildid teha. Või no tegelt ikka beebist. Igatahes tulin ma kunagi koju ja olin terve päeva sellises imelikus staadiumis, kus uni lihtsalt murdis suva hetkedel ja ma ei saanud ise ka enam aru, mitu korda ma lõpuks 10-20 minutilistesse unedesse vajusin. Lihtsalt võimetu midagigi tegema, ainult kooma vajuma.

Mingi hetk vaatasin, et ooo, kell on 8, saan Martaga magama minna. Kas ta jäi? Ei. Ta kriiskas samamoodi nagu eelmisel õhtul, kuni me lõpuks taipasime talle suhu vaadata ja avastada, et ta kasvatab mingit miljonit tagumist hammast, mis ilmselt täiega haiget teevad. LISAKS suutis ta endale ohatise hankida! Nagu… vaene laps!

Ehk siis tänane öö oligi lõpuks nii, et mina ja Kardo kordamööda beebit solgutamas ja üritamas tema nutmist takistada kuidagigi. Igemegeelid ja isegi Panadol läks mängu, aga ei midagi. Ta on super magamata ja viril ja …ja mina olen magamata ja viril ja nii oma närvilisuse viimase vinna peal, et järgmine inimene, kes minult midagi tahab… Siis ma…

Ehk siis ma jõudsin kenasti järeldusele, et a) ma ei funktsioneeri ikkagi ÜLDSE ilma magamata (kuigi ma vahepeal väitsin, et suva on, aga äkki ma jäin vahepeal vanaks) b) ma olen unisena mega vihane, ärrituv ja poolhüsteerias c) MUL ON BEEBI. Mul pole rohkem beebisid vaja. Palun aidake mind olemasolevategagi! d) kui ma saaks uue beebi, siis ma läheks Kardoga lahku. Esiteks sp et ma oleks ilmselt selle saamiseks vale noku otsa koperdama pidanud ja teiseks ma olen tema vastu unisena selline bitch, et ma täna läksin närvi, sest ta üritas mulle mooncupi kasutamise nõu anda

närvid läbi

nagu .. narkokoeral? Issand ma ei mäleta, Leal on mingi selline ütlus, aga kellel need närvid läbi on? Miks narkokoera närvid läbi olema peaks? Konkreetselt ei tea. Igatahes, narkokoer ma ei ole, ega mingit muud sorti koer ka, aga mul on täna nii pingeline päev olnud kuidagi, et tahtsin halada.

Esiteks, täna selgub mu linnukeissi kohtuasi. Reaalselt, IGA MINUT peaks ma selle kätte saama. Muidugi mu ID kaart on jumal teab kus, aga jurist vast halastab ja annab mulle ka teada. Kuigi ta ütles ka, et tegelikult on see lamp, sest kui kaotame, kaebame edasi ja kui võidame, kaebavad nemad suure tõenäosusega edasi, et see kestab veel nagunii neli miljonit aastat.

Teiseks – ma ju lubasin, et ma ei tee enam kodus never remonti, aga miks mul praegu töömees üleval korrusel remonti teeb, sellele küsimusele ma vastust anda ei suuda. Olgem ausad, ma isegi ei tea, kas ta hea töömees on. Jälle lugeja soovitas oma meest, eks näis, kuidas sellega läheb. Muidugi unustasime me toa tühjaks tassida (st ei unustanud, ma arvasin, et see on ok kui ta asjad lihtsalt ala toa keskele lükkab, aga eiiiiii, pidime tühjaks vedima). Ühesõnaga üles ei saa väga minna, sest kõik kohad on asju ja mööblit täis. Kui tüütu…

Ja veelgi enam, ma ei ole ikka välja mõelnud, et mis seina mida panna, et kuhu voodid, kuhu kapid, mis mänguasjad. Mega error on peas, aju ei tööta. Mul on sealt see kollane diivan ära anda ja tahan halli asemele osta, teil pole kellelgi müüa? Või seda kollast ei taha keegi endale? Vedeleb mul seal esikus ees.

Kolmandaks – ma andsin siin ükspäev mega palju asju ära. Ma ei tea, kaks autotäit kindlasti. Kas keegi oskaks seletada, miks siin ikka veel nii palju asju on?

Neljandaks – ma olen iga päev nii pinges, et äkki mu sõbranna nüüd TÄNA sünnitab, et nagu kogu aeg olen valmis minema. Ehk siis ei julge väga kuskil käia ja telefonigi hääletuks panna, et äkki pean haiglasse tormama. See on niiii põnev ja hirmus ja äge korraga, can’t waiiiiit!

Tahaks veel kurta, et tööd on nii palju ja blaablaa, aga tegelikult mis ma kurdan. See on ju ainult hea. Ja ehk õpin mina ka tasapisi rohkem ei ütlema, sest ma alles siin mõtlesin, et appi, aeg lendab. Saate aru, et Marta saab reedel juba aastaseks. Nagu kuhu see aeg läheb? Et mulle tundub pidevalt, et ma pean ütlema rohkem ei tööle ja rohkem jah kodule ja lastele ja perele. Muidugi uue aastani saab siin blogis ikka reklaami kõvasti olema, elate üle eks, sest ma uuest aastast tahaks lebomalt võtta ja selleks on vaja seda jõuluaega veits “lüpsta”

mida te vaatate?

Ma tean, et korralik eliit pööritab silmi ja ütleb, et ta vaatas telekat viimati 2002 aastal, mitte nagu labane pööbel, kes oma elu ekraani passimisega kulutab. Igatahes, jou, ma see labane pööbel, sest I love TV. Eriti meeldivad mulle need asjad, mida suurem osa liigitab julgelt shit TV’ks.

Mul oli periood, kus ma vaatasin iga jumala päev “my 600 pound life”. Nagu ma ei tea miks, aga lihtsalt vahtisin silmad krõllis, kuidas mõni vend 10 aastat voodis vedeles ja pitsat sõi ja teised teda vahepeal keeramas ja pesemas käima pidid. Nüüd ma võtsin hiljaaegu neli (!) kilo mingi poole tunniga juurde ja nüüd ma enam ei julge seda vaadata, sest kui asi samas tempos jätkub, olen ma järgmiseks kolmapäevaks ise selles saates ja mörisen kuskil voodis, et tooge keegi kausike searasva ja päts saia.

Nüüd on mu lemmiksari 90 days to wed ja kõik selle spin offid, ehk siis “the other way” ja “happily ever after” ja “before the 90 days”. Khm, teeskleme, et ma just kaks posti tagasi ei halanud, et mul pole üldse aega, aga nagu see on nii põnev, et I die. Eile mul oli Kiku külas ja ma olin nagu… Tahad ma näitan sulle best realitit v? Ja näitasin talle 90 days to wedi ja TALLE MEELDIS. Okei, ma tean, et siin on kaks varianti: ta on superviisakas ja valetas, et see talle meeldis. Võiii ta on mu hingesugulane ja meile meeldivad samad asjad

kas teie annetaksite oma munarakke?*

Ma miskipärast arvasin, et mitte kellelgi ei oleks sellega probleemi, aga et ala lihtsalt pole… sattunud või miskit. Noh, nagu osad pole kunagi veredoonoriks käinud. Mitte selle pärast, et kardaks, aga pole nagu mugavat aega olnud, millal seda teha. Reaalselt arvasin, et sama ongi sperma ja munarakkude annetamisega. Aga no sõbrannadega rääkides sain aru, et pigem vähesed naised tahavad seda teha, kuigi võimalus oleks väga paljudel.

Kurb tegelikult. Nii palju on ju peresid, kus niiiii soovitakse last, aga pagan, ei saa hakkama ilma kellegi teise munarakuta. Ja samal ajal on hunnik naisi, kellel vedeleb neid kabedaid munarakke hordide viisi, lihtsalt ripakil. Näiteks minul. Kasutada neid enam plaanis pole, aga ma usun, et mul on neid seal omajagu alles. Kõlgutavad vaikselt jalga ja tunnevad ennast sama kasutuna, kui trikoomüüja Alaskal. Selle pärast mul mingi hetk see idee tuligi, et peaks ka annetama.

Täpsemalt tuli see idee suvel, kui ma sattusin rääkima naisterahvaga, kes saabki lapse kunagi ainult siis, kui ta saab doonormunaraku. Aga kuna munarakkude annetajaid on vähem kui soovijaid, siis öeldi talle, et ilmselt peab ta seda veel pikalt ootama. Nii kahju! Oleks tahtnud talle kohe paar tükki anda.

Okei, nali-nali. Jõuamegi nüüd selle teema juurde, et miks mu sõbrannad ei suudaks seda teha: see on ju lõpuks minu laps! Mina seda nii ei võta ja mul ei teki sellega seoses mingeid tundeid. Minu lapsed on ikka mul kodus ja igasugune suvaline rakk ei ole veel laps. Aga samas niimoodi otse X isikule munarakku ma anda ei suudaks, sest siis ma ilmselt küll hakkaks vaatama aina selle lapse pilte ja sarnasusi endaga otsima ja läheksin hulluks ära ma kardan. Aga kui ma ei tea, kuhu ta läheb… head teed sul minna, prõua munarakk!

Mul sõbranna ütles ka, et issand, sa ei tea ju, kuhu see satub ja mis elu “su laps” elab. Esiteks ikka veel see, et ma ei võtaks seda oma lapsena. Teiseks – ma usun, et kui inimene on valmis juba nii palju vaeva nägema lapse saamiseks, siis on see laps väga tahetud ja armastatud. Tore ju, kui saaksin kedagi sellega aidata.

Aaa veel üks asi: sõbranna ütles, et ta annaks ainult siis, kui teaks 100%, et see läheb Eestist välja, et meie riik nii pisike, pärast on õde-venda koos või miskit. Ma ei tea… Mulle tundub see nii väike tõenäosus, aga eks edaspidi uuriks kõik tüdrukute peikad läbi, et kle ega sa juhuslikult kunstlikult viljastamise teel ei sündinud