Mariann Kaasik's Blog, page 121

mom, am I fit yet?

Esiteks tehkem leinaminut sellele ülemisele pildile, kus ma kaalun ainult 5 kilo vähem kui praegu… Tore, et ma seda saavutasin, sest sama kiirelt sõin ma selle endale paari kuuga külge tagasi. Tubli, Mallu!

Tegin endale selle Myfitnessi kaardi ära (perekaardiga saab mega palju odavamalt, kaas sarisigijad!) ja täna ongi see õnnis päev, mil ma esimesse trenni lähen. Ma kunagi käisin rohkem jõusaalis, aga sedapuhku otsustasime sõbrannaga rühmatrennist alustada, sest ega me keegi ei mäleta, mida täpselt kus teha tuleb. Kuigi jah, mul peaks meilil mulle kunagi tehtud kava täitsa alles olema.

Haha, öelge MITU korda ma elus olen hakanud suure hurraaga tervislikuks ja trenni tegema ja siis lõpuks olen ikka rase ja 80 kilone

mul on abi vaja…tunnistan sõltuvust

Olen kuulnud, et sõltuvuse tunnistamine on esimene ja kõige olulisem samm niiet ma siis lõpuks võtan ennast kokku ja proovin teiega jagada enda rasket sisevõitlust deemoniga nimega sõltuvus… Ma pean alustama kõige algusest. Ja alguses ma ei arvanud üldse, et mul mingi probleem oleks. Teate küll seda mõtet, et noh, üks. Ainult üks, see on okei!

Aga enne kui sa arugi saad, on ühest saanud kaks ja kahest saanud kolm ja kolmest saanud neli ja lumepall juba veereb. See sõltuvus laastab kõike. Meie pere eelarvet. Meie laste elu! Kõike… Ja kõige haigem on see, et ma teen seda juba salaja. Loodan, et Kardo ehk ei märka ja lasen oma sõltuvusel oma elu elada. Aga ta alati märkab. Ma näen seda pettumust ta silmis. Seda etteheidet. Seda pahameelt, kui ta jälle näeb, et ma olen uue vaiba ostnud.

“Mallu, meil on maja peale KÜMME VAIPA, kas sul on neid ilmtingimata juurde vaja? Lastetoa ukse tagune on rulli keeratud vaipu täis, nad ei saa varsti oma tuppagi!” ahastas Kardo ükspäev, pisar silmanurgas helkimas. “Mallu, sul on abi vaja…” ütles ta tasakesti.

Mis abi?? Ma ju lihtsalt ei tea täpselt, milline vaip meile kuhu sobiks ja selle pärast on mul vaja osta nii pruune, siniseid, halle, musti, kandilisi, ümmargusi ja erineva pehmusega vaipu. Sest ma ju ei tea! Mulle meeldivad vaibad! Palun, ärge võtke mult mu vaipu!!!

Täna hommikul sain uue doosi. Sain kätte oma rug.ee‘st tellitud karvase vaiba, mida üks lugeja mulle soovitas. Tal oli õigus, see vaip on lihtsalt nii mõnus, nii pehme. Nii ilus. Me rullisime lastega ennast mööda vaipa edasi-tagasi ja see oli see moment, kus ma sain aru, et mul on abi vaja.

Siinkohal palun ennast panna kõikide vaibapoodide musta nimekirja. Kui ma esitan tellimuse, saatke see mulle tagasi ja öelge, et sorri, aga te ei toeta sõltuvusi. Te ei saa mulle uusi vaipu müüa, eks! Ja nagu iga sõltlane, leian ka mina uue augu. Näiteks Fb’i marketplace. Kui ma teile kirjutan – ärge vastake! Mul pole teie vaipu vaja. Ma luban! (V.a kui see on mega äge ja ilus vaip).

Mõni naine ostab kingi, teine käekotte, minu nimi on aga Mariann Treimann ja mul on raskekujuline vaibasõltuvus…Aga vähemalt on mul nüüd peaaegu valmis ilus elutuba. Ma ütlen peaaegu, sest mul on veel paar asja, mida mul kindlasti VAJA on, et ma saaksin öelda, et ma nüüd umbes pooleks aastaks rahul olen.

Tagumine vaip rug.ee, eesmine väike kodukoi.ee (seal praegu 30% ale koodiga NAINE30, aga need vaibad müüdi juba välja, sry!)

Okei, ma ei saa selles postituses MITTE enda uhiuut fototapeeti ka mainimata jätta, eks. Ma tegelikult enne olen seda pilti teile ka näidanud, aga kordamine on tarkuse ema – tegu on Photowall’ist pärit tapeediga, mida ma valisin vist kolm nädalat. Seal on niii suur valik ja no mitte ei suutnud ära otsustada. Mul oli päris mitmeid lemmikuid, aga osad mis mulle täiega meeldisid, olid Kardo meelest mitte nii ägedad ja lõpuks läksin ma lihtsaima lahenduse teed – ei küsinud Kardo arvamust

ülilihtne viis ise küünlaid teha*

Ma käisin suvel Kätu juures ja ta näitas, et ta ema oli talle mingisuguse pulbriküünla kinkinud. See tundus nii äge, et kraapisime selle kohe lahti ja no oli mega lihtne: valad pulbri ükskõik, mille sisse (mis põlema ei läheks), supsad tahi sisse ja paned põlema. Ma olin mega hämmingus, et nii lihtne ja tuus asi, aga poes mulle kuskile silma ei jäänud ja nõnda ta mul meelest läks, kuni pulberküünal.ee mulle ise suure laari “küünlaid” saatis ja mulle jäi ainult lastega meisterdamise rõõm.

Mul ei olnud mingeid spets küünlatopse, aga see ongi pulberküünla võlu, et kui tahad küünalt põletada, siis saad selle teha ükskõik, mille sisse. Näiteks meie kasutasime tavalist tassi ja kui enam põletada ei taha, siis võtad põlenud osa lihtsalt välja ja valad puru tagasi orginaaltopsikusse, just nii ka meie õhtul peale küünlapõletamist tegime.

Ps! Hoiatus – kui lastega koos teed, siis arvesta, et pärast tuleb väike tolmuimejaring teha, sest see küünlapulber on üsna kergesti lendlev. Aga suurt sellest pole, sest tolmuimeja püüab ta nagu naksti kinni.

Lende on meil ammu MEGA küünlafänn, talle nii meeldib neid ära puhuda ja seetõttu meeldis talle ka neid valmistada. Pole ka ime, teed selle valmis, pannakse põlema ja saadki kohemaid ära puhuda, haha. Muuseas, mis mulle nende küünalde juures veel meeldib – nad ei tahma! Ma olen oma vannitoa lae kunagi nii ära rikkunud, et panin vanniminekuks küünla põlema ja kuigi see polnud isegi lae lähedal, oli seal hiljem süsimust ring. Pulberküünlaga seda ohtu ei ole.

rõõm põlevast küünlast

Samsung galaxy S20 Ultra, mis pill on?*

Ma ei ole kunagi muidu see vend olnud, kelle jaoks on eluoluline omada just telefonide kõige uuemat mudelit ja lipulaeva, aga ma olen nüüd umbes nädala oma uut telefoni kasutada saanud ja… ma armastan seda! Ainukene  miinus, mida ma praegu suudan välja mõelda on see, et mul ei ole talle kaitsevahendeid – ümbrist ja seda popsocketit, et teda normaalselt käes hoida, kui vedeleda tahan. Aga õnneks kohe saan need ka ja siis on mu edaspidine elu ainult lust ja lillepidu.

Nagu ma ütlesin, et ma ei ole mingi tehnikateadlane ja ma ei oska siin tuua ma ei tea mis tehnilisi näitajaid välja. Küll aga oskan ma öelda seda, et esiteks kaamera on NII hea. Pole ka ime, kui see on tehnika tipptase, mida telefonid praegu üldse teha suudavad. Aga nii mõnus on lastest pilte teha, nad ju jooksevad ringi ja rapsivad ja rabelevad, selle pärast kasutan nendega tihti sellist asja nagu “üksikvõte”. Et põhimõtteliselt ta nagu natukene “filmib” seda, mida pildistada tahad ja siis selle klipi peale annab sulle pärast valiku parimate(teravate) piltidega ja paari videoklipikesega, mida ta ise peab parimaks. Ehk siis sa ei pea ootama õiget hetke ja palvetama, et ta viimasel sekundil ära ei jookseks, haha.

Muuseas, allolevad pildid on tehtud tegelikult VÄGA hämaras toas ja ta rapsis täiega, mu vana telefoniga ei oleks ma siit ühtegi normaalset pilti saanud, aga no vaadake seda nunnukest Vahepeal päriselt tekib tunne, et kas ma üldse pean kaamera välja võtma

minu võimas #30!

Iga aasta tundub mulle, et oh, mul oli nii lahe sünna ja iga jumala aasta juhtub nii, et järgmisel aastal trumpab uus aasta eelmise ikka üle. Sel aastal oli mul muidugi väga mitmeid abilisi, tänu kellele mu aasta ägedaim üritus aset leidis: Event Center, Elamuste korraldus ja Caviar catering. Need olid siis kolm kõige suuremat WOW efekti, mille kohta mu külalised siiani räägivad, et mega äge oli. Aga enne kui ma räägin, siis vaadake parem videot.

Ehk siis kuidas selline pidu sündis? Kui ma olin Tenerifel küsisin ma Bellult, et kuule, kas sa viitsiks mu sünnaks mingi ägeda peo kokku panna? Ma sada korda kiitnud siin tema uut firmat Elamuste korraldus, mis teeb kõiki pidusid: sünnadest lastepidudeni välja (hinnad alates 175€). Muidu on need sünnad mul ikka nii olnud, et mingi söök laual ja nipet-näpet siin seal, aga ma tahtsin ikka juubeli puhul uhkeid dekoratsioone jne. Samas IDEED mul ei olnud, seega pakkus ta ise välja, et oh, teeme kasiinoteemalise peo, mina olin nõus ja ei teinud edasi pmst mitte midagi. Okei, ma kandsin talle raha ja vahepeal vastasin ei-ja küsimustele ja oma menüü pidin ka ise paika panema, aga laias laastus tegi minu eet ära kõik Bellu ja tema Elamuste korraldus.

Nii, aga kuidas? Tema on omakorda heas koostöös Eesti parima tehnikafirmaga, Event Center,  mis müüb, rendib ja teeb kõiki ägedaid lahendusi pidudele. Seda nii kodustele, kui ka suurtele üritustele. Nemad panid Belluga pead kokku ja mõtlesid välja, mis lahendused mul siin kodus olla võiksid. Alates siis lisaseinte ehitamisest kangastega, tuledest kuni tossumasinani välja. Ja inimesed, kui te pole kunagi tossumasinat peol kasutanud, siis rentige ja kasutage, see oli kõige ägedam osa, te ei kujuta ette. Mul oli terve tuba nii paksu tossu täis, et kui ühe sammu paremale või vasakule astusid, oli vestluskaaslane kadunud ja tossust võis ilmuda uus

uut meigikotis*

Nagu paljudele naistele, meeldib ka mulle aeg-ajalt ennast meikida. Ma ütlen aeg-ajalt, sest julgelt 80% ajast jooksen ma ringi täiesti meigita ja ülejäänud kümnel on ainsaks meigiks jumekas+ripsmetušš. See just eriline “meikimine” vast pole, aga mingi võlu on sellegipoolest ka mul uute meigiasjade avamises ja katsetamises, et kuidas need nüüd töötavad ja kas need ka mulle sobivad.

Wibo.ee on Poola firma, mis on tegutsenud juba üle 30 aasta ja mille põhimõte on see, et hea ei pea alati olema kallis. Lisaks panustavad nad omajagu ka toodete välimusele, mis on päris äge. Mina esmapilgul näiteks arvasin, et tegu on mingi neeruhinnaga kraamiga, aga oh ei. Tõepoolest head ja taskukohased hinnad (ja obv on mul teile sooduskood ka anda, et hinda veel paremaks timmida, aga las ma enne näitan teile, mis ma katsetamiseks sain ja mida ma teilegi soovitada julgen.

Esiteks tahaks ma kiita seda pisikest vedelat highlighterit. Ainult natukene põsesrnadele ja ilus helk on ja jääb sinna. Mitte nagu mõne puuderja vahendiga, kus muudkui kütad ja kütad, aga näha pole essugi, hehe. Sellega tõesti on ja hind on tal ka vaid 5.90€ (link).

Ripsmetušš on hästi eraldav ja sobib imeliselt neile, kellel on juba üsna pikad ripsmed, aga tahavad veel ägedamat tulemust. Tihti olen ma näinud naisi, kes pikkade ripsmetega sellist paksukoostilist ripsmekat peale kütavad ja siis on neil need pulkripsmed, teate küll. Sellega saab hästi ilusa, eraldatud ja kauni tulemuse, aga pikendavat effekti ma väga ei näinud. Samas loogiline, nimigi lubab VOLÜÜMI anda ja tõesti, ripsmed ta kokku ei kleebi! Hind 8.90€ (link).

Unicorn tears on huvitav toode, pigem vedelapoolsem, superhea ja magusa lõhnaga ja peaks siis olema näiteks primeri aseaine. Ma nii vana mutt, et ma eelistan ise tihkema koostisusega primereid, aga pigem ma ütleks, et ta niisutab üli hästi ja ei jäta nahka õliseks. Imendub sekundiga. Hinnaks 11.90€ (link).

Oh, seda kulmupliiatsit (link) ma armastan! Peenikese otsaga saab kulmud üli mõnusalt välja joonistada, jämeda poolega ära täita ja siis kammikesega paika panna. Ma vanasti olin rohkem kulmupuudri vend, aga viimasel ajal olen täiega pliiatsite peale üle läinud, palju mugavam ja lihtsam kasutada. 9.90€!

Ma sain katsetada ka üht nende lauvärvikomplektidest ja hetkel pildile raske saada, aga need sädelevad on NII sädelevad ja üldse kõik max hea pigmendiga (või pole mul paremaid olnud, kes teab :D), et neid palette julgen soovitada küll! Hind 21.90€ (link).

Oh, ja banana powder! See on nii idekas selleks, kui oled just jumeka näkku pand ja vaatad, et krt, läigin veel nats. Siis paned õõõrna kihi seda peale ja tulemus on matt ja ideaalne. Ei jäta nahka kuivaks ja ei roni kortsude vahele ka! Hind 8.90€ (link).

Üldse kõik asjad, mis ma läbi katsetasin, olid head ja vastupidavad. Lainerid ja silmapliiatsid ikka korralikult mustad ja hea pigmendiga, huuletooted hästi püsivad ja no ikka see põhi asi, et hind ka hea. Koodiga mallukaz20 saate veel lausa 20% alla, see kood kestab 9dani, niiet kelle meigikott täiendust vajab, siis katsetage kindlasti ära.

Mida sina proovida tahaksid? Follow Wibo.ee lehte Fbis ja anna kommentaarides teada, sest üks õnnelik võidab endale üllatusi täis meigikomplekti Wibo.ee’st, kus on ka minu lemmikud esindatud!

*Postitus sündis Wibo.ee’ga

The post uut meigikotis* appeared first on Mallukas.

Yummikommidel on sünnakuu!*

Saate aru, mul on ainult kaks päeva elutoas remont käinud (tänan issandjeesust selle imelise töömehe eest, et meie ise lillegi liigutama ei pea!) aga me oleme nüüd kaks päeva ülakorrusel “lõksus” olnud. Kuna all on lihvimine ja pahteldamine ja muud sellised asjad, siis on asjad igal pool laiali ja mitte omal kohal ja üldse ei taha seal all tuiata ka, et tal mitte ees olla. Seega konutame lastetoas ja ootame, kuni remont valmis saab. Ega kaua enam ei lähe. Homme-ülehomme on arvatavasti valmis ja saame tavapärase elu peale naaseda.

Muus osas käisin ma täna mööda pakiautomaate ja korjasin oma pakke kokku. Kõige suuremat rõõmu valmistas sedapuhku Yummikommide pakk, sest ristiinimene peab ju saama kogu aeg midagi näksida ja kuna mul siin üleval külmikut pole, mille vahel edasi-tagasi siiberdada, siis kulus mulle snäkivarude täiendus hetkel vägagi ära. Ja kui keegi, hull, pole veel Yummikomme endale kunagi tellinud või neid proovinud, siis ma ausalt soovitan ära katsetada – ma ei tea mitte ühtegi sõpra/lugejat, kes oleks minu soovitusel sealt tellinud ja mitte rahule jäänud, tõesõna ei tea.

Yummikommide kõige populaarsem artikkel on raudselt pulgakommid, mis on päris mahlast, mahedad ja ei tekita lastel allergiaid, sest ei sisalda mingisuguseid imelikke lisaaineid. Saja pulgakommiga paki saab praegu kätte -20% soodsamalt, sest Yummidel hakkas tänasega sünnipäevakuu, see tähendab klientidele odavamaid hindu ja iga ostuga väikest üllatust kah! Alates 30€ ostust on transport nagunii tasuta, seega on praegu just hea aeg tellida!

Ostukorv on Yummisid täis

emaarmastus ja emad, kes seda ei vääri

Nagu sellest veel vähe oleks, et ma kogu aeg instas näen erinevaid haiged lapsi, kelle pärast südant valutada, pakkus Netflix mulle täna, et oh näed, vaata seda sarja: The Trials of Gabriel Fernandez. See on lihtsalt nii kurb vaatamine, et kui keegi tunneb, et tahaks midagi kohutavat näha, siis olge lahked ja kaege seda sarja. Päris mitu osa oli sellel, pool päeva vaatasin seda. Aga kokkuvõttes räägib see siis 8-aastasest Gabrielist, kes oma elu viimased 8 kuud elas oma ema, õe-venna ja ema uue peikaga, kes teda süstemaatiliselt piinasid ja peksid.

Nad kutsusid teda geiks, võtsid ta riided ära ja ta kapis oli ainult kaks kleiti, peksid teda igapäevaselt, põletasid teda, käskisid tal jäävannis olla, öösiti magas ta vanemate toas väikses kapis, käed raudus ja sokk suus, silmad kinni seotud. Tema peale kustutati konisid ja lõiguti ta keha igalt poolt. Lasid teda õhupüssiga. Peksid kurikaga ta hambad välja. Süüa ei andnud, mõnikord sunniviisiliselt panid teda musta kassiliiva sööma (ka peale surma leiti seda ta kõhust).

Lihtsalt NII kohutav lugu ja eriti kohutav oli see, et lastekaitse teadis sellest perest ja oli seal korduvalt käinud, aga ema toppis ta kappi, käskis vait olla ja rääkis neile, et poiss lihtsalt valetab ja on ära hellitatud. Ta suutis isegi ühe politsei ära rääkida, et see tuli järgmine päev tagasi, viis lapse politseiautosse ja ütles talle, et kui ta veel valetab enda peksmise kohta, siis ta viiakse vangi. Saate aru jah, lapse, kes üritas abi saada, kes oli piinatud ja nähtavalt peksasaanud. Ema väitis lihtsalt politseile, et ta kakles teiste lastega ja mitte keegi ei kuulanud seda poissi, ei palunud ta vigastusi näha, rääkinud temaga omavahel. Isegi ta õpetaja helistas 4x lastekaitsesse, kuni Gabriel palus tal seda enam mitte teha, sest siis ta saab rohkem haiget. Veelgi enam, suvaline turvamees linnavalitsuses nägi Gabrieli emaga ja ta oli nii konipõletusarme täis ja sinine, et ta andis ka teada sellest, aga talle öeldi, et kuna tööpäev saab kohe läbi, et siis suva, unusta ära. Ta ikkagi ise helistas lastekaitsesse, aga tulemust sellel ei olnud.

Teate, mis selle juures eriti kurb on. 2 nädalat enne oma surma oli emadepäev ja õpetaja koolis küsis, et kas ta tahab ka emale kaardi teha. Ja ta vastas, et muidugi tahab. Tegi talle kaardi ja poseeris õpetajale fotode jaoks, kus tal olid M O M tähed käes. Endal juuksed mingi nüridate kääridega maha aetud, pea lõikehaavu täis, silmaalused sinised, hambad välja pekstud, aga joonistas oma emmele oma mitu korda murtud ja lõigutud sõrmedega kaarti ja tegi talle kupongi “i will be good”. Mu süda lihtsalt puruneb, et kuidas on lastel oma emade vastu selline armastus? Ta küll elas väiksena oma onu juures, aga ma ei teagi, miks ta ema juurde lõpuks kolis, igatahes oli ta selle üle väga rõõmus. Ja ta ei lõpetanud ta armastamist, isegi peale kõike seda, mida ta ema ja selle mees talle tegid.

Seal sarjas ka süüdistaja kohtus rääkis vandekohtule, et viimane asi, mida ta siin elus nägi, oli ta kasuisa teda surnuks peksmas ja ema kõrvalt rahulikult pealt vaatamas. Ema?! Nagu mida see vaene poiss tundma pidi…

Kohtus tunnistasid ka tema õde ja vend, 11-aastane ja 16-aastane. Nad nägid ka kogu aeg kuidas ta peksa sai ja nad ei tohtinud temaga mängida. See vaene 11aastane tüdruk hakkas nutma ülekuulamisel, et tal on nii kahju, et tema ka Gabrieli vastu halb oli, et ükskord Gabriel tahtis temaga mängida, aga ta ei viitsinud, sest ta tahtis oma sõpsidega mängima minna. Ja siis ta nuttis ja ütles, et ta oli ju kogu aeg üksi pimedas kinni, et ma oleksid pidanud temaga ikka mängima. Õde mõnikord suutis talle kapiukse vahelt banaani v muud sööki ka pressida, aga mitte kuigi tihti. Need lapsed pidid valetama ja varjama seda, mis kodus toimus, ma ei taha mõelda, mida nad tundsid. Nad ka ju väiksed lapsed ikka. Selliseid asju pealt näha tundub jube.

Inimesed on ikka kummaliselt ehitatud. Mõned piinavad ja tapavad oma lapse. Mõned armastavad teisi isegi siis, kui neid piinatakse. Samas ta oli nii väike ka, alles 8 saanud umbes. Mulle üks tuttav rääkis, kes töötab lastekaitses, et tavaliselt enne 7dat eluaastat ei taha lapsed kunagi kodust ära tulla, isegi kui nad noh, võetakse. Isegi kui nad saavad kodus peksa ja vägistatud ja kannatavad nälga ja valu, ema ja isa armastus on nii suur, et nad nutavad silmad peast välja ja igatsevad oma vanemaid. Aga suuremad lapsed, need kes juba mõistavad rohkem, need tihtipeale ise tahavad ära minna sellisest kodust.

Võeh. Ühesõnaga. Kui ma enne kümme korda päevas mõtlesin, et jumalale tänu, et mu lapsed on terved ja õnnelikud, siis nüüd ma suudan ainult sellele mõelda, et…kui palju on neid peresid, kus lapsed kannatavad vägivalla all. Jah, enamasti see õnneks ei lõppe surmaga, aga tegelikult on see kohutav, mis tingimustes mõned lapsed elavad ja veel kurvem on mõelda, et keegi nende kaitseks välja ei astu, sest paljudel on ju see arvamus, et teiste eludesse ei torgita ja igal perel oma asjad ja keegi isegi ei küsi, sest ei pea vajalikuks või ei julge küsida või ei taha vastust teada. Ma ei tea. Igatahes ma tahaksin nii väga teile südamele panna, et kui te kunagi midagi sellist kuulete, mis tekitab teis väikse kahtluse, et lapsel ei pruugi kodus olla kõik korras, siis ma tõesti siiralt soovitan helistada lapseabi telefonile (see on tasuta number) numbril 116 111!

Kuidas lasteabitelefon töötab?

Lasteabitelefon 116 111 töötab üle-eestiliselt ööpäevaringselt ja kõned on kõigile helistajatele tasuta. Oodatud on kõik pöördumised, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest. Pöördujateks võivad olla nii lapsed ise kui ka täiskasvanud – lapsevanemad, sugulased, spetsialistid, naabrid, sõbrad, tuttavad. Aga ka kõik teised, kellel on vaja laste teemadel nõuannet. Pöördujale antakse nõuannet, jagatakse informatsiooni ning vajadusel edastatakse saabunud informatsioon vajalikele spetsialistidele. Pöördumistele vastavad kogenud nõustajad, kes esmalt selgitavad välja pöördumise põhjuse ning jagavad nõuannet ja juhiseid, kuidas olukorras toimida. Kui lapse turvalisuse huvides on vaja kiiret ja kohest sekkumist, tehakse koostööd politsei, Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksuse ja piirkonna lastekaitsetöötajaga. Soovi korral saab pöörduja jääda anonüümseks. Juhul, kui pöördmisest selgub, et lapse heaolu ja turvalisus on ohus, on lasteabitelefon kohustatud info edastama vastavatele spetsialistidele.

Aga okei, ma lähen võtan kaks pudinat nüüd kaissu ja musitan neid natukene ja tasakesti läbi une. Aga hinges on kurb, et on lapsi, kes ei saa tunda armastust, vaid peavad oma väikses südames mure ja valu ja kurbust kandma. See ei ole ju õiglane

segi kamminud

Kõik sai alguse sellest, et Photowall pakkus mulle enda valikust ühte tapeeti. See valge kast mu diivani taga seinas on mulle juba jupp aega pinda käinud, sest see sodipudi seal sees on ära tuhmunud ja ei näe enam eriti äge välja. Valisin, mis ma valisin, lõpuks ühe lugeja abiga otsustasin, et vot SEE tapeet peaks mulle siia sobima küll:

Tellisin ta pühapäeval ära, täna sain juba kätte. Kui see pole kiire teenindus, siis mis on? Igatahes, tapeet käes, aga… veel oleks vaja elutoas miskit teha. Näiteks see sein, mis on terrassiukse juures, seal olid enne riiulid, mis peo ajaks maha võeti ja ma mõtlesin, et ah, polegi neid vaja sinna. Aga sein on auke täis ja tahab pahteldamist + valget värvikihti peale saada. Seda me küll ise tegema ei hakka, seega kirjutasin oma töömehele, keda ma ükskord ka siin kiitsin, kes lastetoa tegi, et kuule, kas sa saaks ühe seina ära värvida ja teise tapeedi panna. Ta vastas, et ikka saab, et tuleb reedel.

Siis ma hakkasin mõtlema, et oot, mai saa ju ainult ÜHTE seina valgeks lasta värvida, sest meil teised valged seinad on jumala nõgised (ma ei tea millest, aga igal pool tahmarandid…). Siis oleks vaja, et see õhksoojuspump seinalt maha võetakse, sest see nagunii ei tööta ja see sein tuleb ka siis korda teha, pahteldada jne. Ja kui ta juba siin on, siis ta võiks siia tuppa korralikud liistud panna ja meie ahju ka üle värvida, mis ammu teist värvikihti ootab nagu mingi loll.

Ma muudan enda kodu KOGU AEG, ma ei tea, mis mul viga on. Neid kollaseid kardinaid ma “proovisin” ei sobinud :D Ja neid riiuleid ka enam ei ole, nagu ma mainisin.

No ja SIIS mulle tuli meelde, et ma vihkan neid plaate enda kamina seinas ja ma nägin instas palju ägedamaid plaate, Hexor plaadid on NII ilusad ja veebruaris veel 20% soodsamad, seega… tellisin need ka ära. Et noh, kui töömees juba siin on, või nii

mega head leiud näohoolduses*

Blogija elu – kogu aeg saan katsetada igasuguseid uusi asju, eriti ilutooteid. Mõni asi on selline okei, mõni asi ei meeldi üldse, aga mõnikord on nii, et leian midagi, mida soovitan kõikidele sõpradele ja tean, et jään seda edaspidigi kasutama. Ühest sellisest asjast ma teile rääkida tahangi, selleks on Gallinée La Culture tasakaalustav näomask- ja koorija.

Aga ma alustan algusest- mul tekkis viimasel ajal näonahaga selline “meeldiv” lugu, et lõuaalune läks punne täis (tekkis veits selline punnihabe, suht seksikas) ja nina ümbert koorus täiega nahka. Eriti rõve oli, kui olin meikinud – jumeka alt oli kenasti näha, et pool nina on valmis küljest ära hargnema. Samas otsaesine nirises rasust. Et selline kuiv-rasune nahk, millega ma miskit tarka peale hakata ei osanud.

Just enne reisi saatis Mediron mulle pakikese. Nad on mul kaua toredad koostööpartnerid olnud ja alati, kui miskit uut ja huvitavat müüki tuleb, saadavad nad seda ka mulle katsetamiseks. Sedapuhku olidki need Gallinée La Culture tooted, millest ma paar tükki reisile kaasa võtsin, kui San Franciscosse sõitsin. Lennukis aitas mind nende näokreem to-hu-tult. Tavaliselt muudavad lennureisid mu näonaha väga kuivaks, aga see kreem (link) hoidis mu naha suhteliselt normaalsena terve lennu vältel. Ainukene miinus – mulle absull ei meeldi selle lõhn