Mariann Kaasik's Blog, page 118

Lindexi asjad on nii mõnusad, eks!*

Olen oma kolme lapse beebieaga õppinud üht – kui tahad kuskilt kaubanduskeskusest lastele korralikke riideid, siis tuleb Lindexisse minna. Ega muidugi leidib mujal ka joppamise peale normaalseid asju, aga paratamatult on mõne firma asjad nirud, trukid tulevad ära, riided venivad välja, kuluvad kiiresti ja lähevad topiliseks. Lindex on alati mul beebiriietel lemmik olnud, eriti just need allahindluse stanged (või e-poes SALE osa). Mul ei ole vahet olnud, kas tegu on uue või vana kollektsiooniga, aga ma tean, et Lindexi asjad venivad, ei kaota pesus värvi ja jäävad sama pehmeks ja mõnusaks, kui alguses. On üks väga kallis firma, mida ma hetkel nimetada ei tihka, mille riided lähevad pesteks KÕVAKS. Ma ei tea miks, või kuidas, ma ei pese neid kuidagi teisiti, kui teiste firmade asju, aga nende bodyd ja onesied lähevad justkui kõvaks, ma ei oska paremini seletada. Imelik.

Lindexil nii ei ole, asju saab kaua kasutada, pikendavad riided võimaldavad neid üli kaua kanda ka ühel lapsel, hiljem saab edasi pärandada teistele lastele. Konkreetselt kiidan taevani, sest olen ise nende asju aastaid ostnud. Ja kui ma nad endale koostööpartneriks ka sain, siis oli küll hallleluuja! Nii hea meel, tõesõna! Eriti meeldib mulle see, et nende viimase aja kollektsioonides on maru palju kollaseid toone. Mari meeleheaks on seal ka Frozeni kraami ja Marta ei kommenteeri midagi, vaid kannab viisakalt kõike, mis talle selga pannakse

mina, õmblemiskuninganna!

Eile õhtul mõtlesin, et noh, suva, võtan selle 15 minutit oma elust ja õmblen Marile kleidi. Ma ei tea, mitu tundi ma tegelikult seda pusserdasin, aga kokku panin ma sellest igatahes 15 mintsase video, kuidas ma närvitsen, laulan, anun ja ähvardan seda pagana masinat. Mulle ausalt tundub, et kogu süü oli masinal, sest mina olen ju bit of an expert (peppa pig ref

tavaline päev piltides aka hullar ja piiritu õnn

Kardo mässas eile terve päeva väljas, seega ma olin lastega toas. Mulle tundus, et kõik läheb väga libedalt, sain Varnast kätte oma uued diivanipadjad ja pleedi (loving them!), sättisin ilusasti toad korda ja lõin illusooni, et minust saab ideaalne koduperenaine, kes mängleva kergusega saab hakkama laste, kodu, kokkamise ja tööga.  Algus oli igatahes paljutõotav.

Pleedi enam ei ole, aga Varnast leiad veel kodusisustust, k.a neid patju, kriidivärve ja mööblit ja kõikesugust värki, ülihea pood, ma juba aastaid klient olnud. Kui ma natukene vinguks, siis piltidel tundusid need kahtsorti padjad ühte värvi, aga tegelikult on üks puhta hall mis hall.

Ja siis tulid kullerid. Esimene ei toond midagi põnevat, ainult loomadele süüa (Kasutan Penner.ee e-poodi selle jaoks: MALLUKAS15 annab soodustust 15% Kehtib kuni 30.06.2020 ja kehtib alates 25€ ostust). Tellisin kassidele ja koerale suure varu sööke ja nüüd on mõnda aega jälle mureta. Üldse ma enamasti tellin loomatoitu kuskilt e-poest, siis ei pea ise tassima. Eriti nüüd, onju…

Aga teine, PÕNEV kuller saabus siis, kui ma sain elux.ee paki. Ma olen nendega ka aastaid koostööd teinud, sedapuhku langesin ise oma reklaami ohvriks. St unistasin siin sõbranna tehtud kaneelirullidest, kui mõtlesin, et teoorias ma peaks saama neid ise ka teha. Vaatasin siis eluxi kodukale, sest mul on ju röster ja veekeedukann just sealt, et ilmselt peaks ka köögikombain nendega kokku sobima. Ja seal ta oligi, ilus mündiroheline ja puha (LINK). Mis seal ikka, kui tellisin ära. Kui mitte muuks, siis juba ilu mõttes on teist tore vaadata, haha.

Kui me siin juba unistame, siis püha jeerum, mis ma annaks selle samasuguse Smegi külmiku eest, nagu APPI, kui ilus see on! Too hetk, kui ma endale külmikut valisin, sest vana katki läks, ei olnud mul ühtegi smegi asja ja kui ma ei eksi, siis nii suuri Smege toona seal poes veel müügil ka polnud. Kas kellelgi on kodus Smegi külmikut muidu? Olete rahul? Mul hetkel Eletrolux ja muidugi ka super rahul, aga see pastellroheline… tule jumal appi. Ma abielluks sellega, kui saaks

metsmaasikarullike ja muud hüüdnimed

Mul ei ole pikka juttu, ma nõuan vastuseid. Mis hüüdnimega teie oma meest kutsute? Ja mis nimega kutsub tema sind? Kunagi, kui me veel noored olime, siis Kardo kutsus mind linnukeseks, aga seda ei ole ta aastaid enam teinud. Ju siis ta sai ise ka aru, et see linnuke on tavaline vares, kes iga hommik kõrva kraaksub

aiatoimetused, paraleeluniversum ja koroonapeod

Ma olen juba ni harjunud enda karantiinieluga, et loobusin oma saksapreilisusest ja läksin eile aedagi tööd tegema. Okei, ma ei ole tegelikult nüüd nii saksapreili, et mulle ei kõlbaks aiatöid teha, aga mul on pigem nagu see, et mulle meeldib, kui mu tegevusel on kohe ka tulemus näha. Eile korjasime aia pealt kõik need mänguasjad ja sodi kokku ja ma riisusin terve aia ära ja noh, värskem oli nagu küll, aga samas kui ma oleks teinud before ja after pildid, siis ega vist poleks erilist vahet näha. Aga kui ma toast asjad kokku korjan ja ära sätin, siis on ikka kohe näha, et sai alles tehtud miskit.

Haha, mul on suured probleemid eks…Aga lihtsalt selle pärast ma eelistan tavaliselt toas toimetada, et siin ma olen nagunii rohkem, kui õues ja tuba on palju lihtsam ära kasida. Ma eile riisusin tervet tagaaeda mingi KAKS tundi, ma ei tee nalja. Parim oli see, et mul oli veel viimane ruutsentimeeter riisuda, kui tuli Kardo ja oli nagu “vaata, et sa vahepeal kätt ka vahetad, muidu sul homme parem käsi mega valus”. Nagu aitäh NÜÜD ütlemast, haha. Tulemus on nüüd käes, mu parem käsi tilbendam nagu ülekeenud makaron ja on suhteliselt kasutuskõlbmatu. Et jah, tänks Kardo, et enne mainida suvatsesid. Kuigi olgem ausad, ma lõpuks proovisin teistpidi ka riisuda ja see ei olnud lihtsalt võimalik. Mu vasak pool ei oska riisuda.

Mis ma veel aias tegin: kuna ma tellisin homseks konteineri (ühe venna pärast, kes ei suuda MIDAGI ära visata ja tassib kõik sodi aeda ja kuuri laiali) siis tassisime seda jama ühte hunnikusse, et saaks homme konteinerisse visata. Sealhulgas oli mu aiamajakeses suured hunnikud eee… vilti? Ma ei tea, kas see on tegelt vilt, aga see oli igatahes materjal, mis mu sünnal oli põrandal ja seintel. Mul oli kahju seda kohe kõike ära visata, seega lõikasin parajad tükid ja vooderdasin sellega laste mängumaja põrandad ära. Sai kohe ilusam. Ja kui te arvate, et ma pilti tegin, siis.. ei teinud. Peate mind niisama uskuma. Muidugi see oleks ka hea, kui ma tegelikult tuimalt lamasin terve päeva ja lihtsalt valetan, et midagi tegin… (nali, ei lamanud).

Pidin pakiautomaadi juures käima ja kui ma juba seal olin, pidin vastu tahtmist poest läbi jooksma, sest mul oli piim otsas ja ma ei suuda musta kohvi juua lihtsalt. Õnneks mul auto kummikindaid ja deso täis ja kui ühe asja võtad, ei pea isegi korvi näppima. Mul üldse oli illusioon, et no ilmselt on poed tühjad, aga NALI. Mulle tundus, et minu ja minu sõprade/tuttavate karantiin on mingi illusioon, sest inimesed elavad ikka veel oma suvalist tavaelu.

Poes nägin ühte müüjat maskiga. Teine töötaja seisis keset poodi ja lobises sõbrannaga juttu. Ikka võimalikult lähestiku. Mul tekkis tunne, et vabandage, kas te olete koroonast miskit kuulnud? Või on teil tunne, et koroona sõprade vahel ei levi, et seda saab ainult võõra käest või? Võeh. Igatahes krabasin oma piima ja läksin iseteenindusse, kus üks vana naine oli mega segaduses ja SOSISTAS TEENINDAJALE KÕRVA midagi. Ma oleks napilt ketti pannud, kui ma seda nägin. Nagu ma saan aru, et vanainimesed võivad olla segaduses ja neil on abi vaja, aga teenindaja võiks a)kanda maski b) kindaid c) öelda vanamemmele, et tuleb hoida vahemaad ja proovida paluda tal kõvemini rääkida või midagi. Sest see mutike hingab sulle näkku ja sa paned käe ta õlale (mida ta tegi) ja siis lähed aitad kedagi teist iseteeninduskassas ja puudutad ta asju ja…

Mul ausalt tekkis selline tunne, et kas inimesed pole veel kuulnud sellest viirusest või? Kas te ei ole tähele pannud, et poes endas kogu aeg korrutatakse, et hoidke 2m vahet jne, aga eiii, jumala eest lobisege ja sosistage ja ma ei tea, mida kõike veel.

Õhtul sain veel suurema shoki. Nagu me oleme oma sõbrannadega väga lähedased ja saame VÄGA tihti kokku, aga me ei tuleks selle pealegi, et praegu kokku saada ja koos “karantiinis olla”. Nagu me ei ole peast soojad eks. Ja mul oli õnnis arvamus, et kõik inimesed on praeguseks aru saanud, et olukord on väga tõsine. Jah, ma nägin, et inimesed panid tormijooksu Sportlandi -50% ale peale ja ma nägin, et Stroomi rannas jalutasid inimesed karjakaupa, aga mul oli nagu LOOTUS, et see oli mingi eee eksitus ja nad tegelikult ikka said aru ja enam seda viga ei korda ja istuvad kenasti kodus.

Ja siis hakati mulle saatma pilte, kuidas inimesed pidutsevad JA jagavad neid pilte sotsmeedias. Nagu igasugused toredad koroonapeod, kus kõigil seljas kaitsevarustus, millest meedikutel puudu on. Näpud püsti ja #teamcorona, eks. Näod naerul ja pidu taevani. Ning ma ei räägi siin ÜHEST seltskonnast, ma sain kokku umbes kümnest erinevast peost pilte, mis olid see nädalavahetus. Kambad koos, ma ei räägi siin tiinekatest. Ma räägin täiskasvanud inimestest – LAPSEVANEMATEST. Väikeste laste emadest. Seda on jube vaadata. Ja piltide all kommentaarid “see on suvaline gripp” ühmamine.

Ma tean, ma tean – ma ei saa kontrollida kõiki inimesi ja nende tegusid. Ja ma ei saa muretseda kõikide inimeste üle, ei tohiks ennast üldse närvi ajada. Kuid ma ei saa sinna midagi teha, et see ajab mind tõesti väga kurjaks. Nii paljud inimesed suudavad oma elusid praegu nii palju muuta ja sättida, istuvad kodus, ei pea sõpradega pidu ja täidavad riigi antud korraldusi. Ja veelgi enam – meditsiinitöötajad, kes ei saa kojugi minna, sest ei taha riskida enda laste ja perede nakatumisega ja ei teagi, millal oma laste juurde minna saavad. Nad on tööga üle ujutatud, nad tegelevad iga päev sellega, et inimesed saaksidki elada nii ja tunda, et ohhoo, midagi ju eriti ei toimu, pole ju midagi hullu, paar mega vana inimest on surnud, et so what, eks? Kas te teate, et USAs suri esimene beebi koroonasse? Et ka Eestis on nakatunud väikseid lapsi? Ja kas te saate aru, et te võite selle haiguse endale koju oma lapsele või vanematele või vanaemadele tassida?

Ilmselt nad ei saa…Ja see teeb kurvaks ja tekitab tunde, et me elame paraleeluniversumis. Et on inimesed, kes istuvad kodus ja on ettevaatlikud ja võtavad asja tõsiselt- Ja IKKA VEEL on neid, kes arvavad, et see on suva gripp ja väikse peo võiks ikka maha panna ju. Ma reaalselt läksin nii närvi, et kirjutasin ja küsisin politseist, et kas selliste piltide levitajatele ei saaks hoiatust või trahvi teha. Ma ei tahaks üldse nii emm olla, aga no MIS aitab selliste inimeste puhul muu, palun öelge mulle? Äkki, kui inimesed oma debiilsuste levitamisega karistada saaks, siis mõtleks kaks korda, enne kui oma peopilte sotsmeedias jagada. Sest siis vaatavad neid pilte inimesed, kes võib-olla mõtlevad, et aa, aga tema peab pidu, suva, pean siis ka. Kõik meie teod mõjutavad inimesi meie ümber, paraku nii see on.

Võeh, hingan sisse ja välja ja elan edasi. Üritan vähemalt. Raske on uskuda isegi, et selliseid inimesi eksisteerib. Enda tutvusringkonnas keegi ei pea pidusid ja istuvad kenasti kodus ja võtavad asju tõsiselt. Ja siis on seltskonnad, kus on okei pidu panna ja koos hängida ja pärast oma laste juurde koju minna. Täielikult arusaamatu mu jaoks.

Ja tuleme tagasi nüüd koristamise ja koduse elu juurde – suures hüsteerias tegin ma aurupuhastajaga terve alumise korruse üle, palusin Kardol meie vannitoa üle silikoonida (see vanni ümbrus oli RÄME), tellisin uued rulood ära ja pesin pesu.

Selline pidu siis siinmail…Peegli tegid lapsed katki ja esikusse pandud kummutile ostetud uued …kapinupud(?) olid vales mõõdus

tegin meiginurgakese, ajasin selle karvaseks ja rikkusime karantiini

Siin postituses tuleb juttu mu meiginurgast ja lõpus on ka video, kuidas ma selle meiginurga sisse õnnistasin sellega, et pügasin seal Kardot, lõikasin endale kätte, pussitasin teda kõrri ja nüüd ta näeb 16 välja. Long story short

konkreetselt kodukanastun ja hakkan juuksuriks

Kuulge, mulle tundub, et ma harjun selle karantiini eluga siin täitsa ära. Täna näiteks käisin Lendega jalutamas, et otsida meile koju metsa alt risu, millest lauale mingisugune…kaunistuselaadne toode teha. St kui sa pead kaunistuseks putukaid täis hunnikut sodi, mis me metsa alt leidsime. Igatahes tundus see mulle hädavajalik asi, mida meisterdada ja nõnda ta tehtud saigi. Kuna eilsest oli alles paar keedumuna, tahtis Mari need ära värvida ja lõpuks sai risuhunnikule mõte ka – see ONGI selline mõttetu asi, kuhu sisse oma munad panna.

Ps! Kui sa hoolikalt kuulad, siis sa kuuled, kuidas minu joonistatud munatibu “kill me…” kähiseb.

Vajalik sodi täis korv, VÄGA vajalik

Mari üks esihammas tilbendab tal ainult veel ausõna peale suus, aga vot ära ka ei tule

ma ei suudaks ilma epoodideta elada…*

Ma olen avastanud, et karantiin mõjub mulle miskipärast samamoodi nagu rasedus. Ilmselt on see vist seotud mingisuguse teadmatusega tuleviku ees ja et enda sisemist ärevust maha suruda, otsustab minu aju, et kõige parem variant on teadmatuseks valmistuda pesa punudes. Et kui ma vaid saaks enda kodu täpselt selliseks, nagu ma tahan, siis on kõik hästi ja siis ma saan nagu korraks rahulikult hingata ja edasi mõelda, et mida teha.

Muidugi mängib siin ilmselt rolli ka see, et ma ju… olen kogu-freaking-aeg kodus! Kus mul veel olla. Ja nõnda ma tahangi, et igal asjal oleks oma koht ja kõik oleks puruvaba ja ilus ja hubane. Nii olen ma päevi veetnud asju ideaalselt sahtlitesse lappides, hunnikute viisi asju ära andes ja müües, vidinaid sorteerides, asju ümber tõstes ja välja vahetades. Ütleme nii, et Kardo ei ole selle üle just kuigi rõõmus, sest umbes iga tunni aja tagant on mul vaja, et ta midagi kuuri tassiks, kuskile kruvi seina laseks, midagi kuskile lohistaks ja muud sellist.

Kardol on vist suva, milline TÄPSELT meie kodu välja näeb. Tema meelest on ammu kõik enam kui hästi ja ainukesed asjad, mis tema meelest vaja teha oleks, on majale soojustus + fassaad+ terrass lasta ehitada ja siis oleks tema meelest juba kõik ideaalne. Aga tema ei saa aru, et mul on VAJA, et esikusse tassitud kollasel kummutil oleks justnimelt kuldsed sulekujulised sahtlinupud ja ma ei saa elada, kui kõik asjad pole ära sorteeritud täpselt ühesugustesse karbikestesse. Iga väike detail ajab mind hulluks, kui see ei klapi.

Mida teie mõtlete, kui te seda pilti vaatate? Mina mõtlen, et issand, see soojapaneel ei sobi ÜLDSE sinna tuppa (tellisin juba uue, valge, ei suutnud seda taluda

huh, lõpuks ei ole mina ainuke kokk kodus…

Mul lastel käivad erinevad huvid hooti. Vahepeal tahavad nad ainult joonistada, siis päevi ainult plastiliiniga voolida. Mõnikord kuulen ma nädal aega iga päev lunimist, et mängime nüüd lauamänge ja hiljaaegu õppis Mari ka Playstationiga mängimise ära, seega pole vaja kaks kord arvata, kas praegu käib üks suuremat sorti kiun, et isssiii, tahan telekamängu mängida!

Mul pole muidugi midagi selle vastu, et laps oskab Playstationiga mängida, oleks imelik keelata, kui issigi sellega mängida armastab. Praegugi jookseb Mari mingisuguse kitsega mööda ekraani ringi ja mina saan seda postitust kirjutada.

Küll aga tegin ma kodus jälle suuremat sorti sorteerimist ja puhastust (oi, ma olen siin ausalt lolliks läinud, aga sellest mõnes teises postis) ja kuna palju mänguasju läksid uutesse kodudesse, siis oli tarvis varusid natukene täiendada. Tegin Lelunurgast tellimuse (üks mu lemmik mänguasjapoode, sest seal on mega suur valik ja hästi palju arendavaid/puidust mänguasju) ja jäin pakki ootama. Kuigi ma tellisin päris palju erinevaid asju ja mänge, siis täna sai hitiks just mängult kokkamine. Enamik neid köögi asju on meil juba ammu, olen neid vähehaaval Lelunurgast soetanud pikema aja vältel ja nüüd, kui Mari pakist leidis mängu munad (link)* ja köögitarvikud (link)* tuli tal kohe tuhin peale restorani mängida ja nõnda me Kardoga täna pikalt mitmeid erinevaid käike Mari restoranis ära sõime

ikka lutiga?!?!

Olen viimasel ajal saanud jälle etteheiteid ja kommentaare, et nii suur laps, aga ikka lutt suus ja ikka veel mähkmega. Võiks eeldada, et kolmas laps ja ma sellega harjunud, aga no kuidagi ikka kihvatab sees, et mis see sinu asi on, ah?! Ja kohe järgi see, et… issand, äkki ikka ongi liiga vana ja äkki ma oleks pidanud ammu võõrutama/potitreenima ja apppppiii, äkki ma ikkagi olengi kehva ja mõttetu tont ema?!

Siis meenub, et aaaa ooota, need on võõrad inimesed ja nad räägivad ainult mähkmest ja lutist, mitte sellest, et ma oma lapsi näljutan või jalaga peksan. Pealegi ma tean väga hästi, et kõik asjad, mis on teiste laste juures teisiti, kui su enda omal, on kummaline.

Näiteks Lende ei võtnud kunagi lutti ja minu jaoks tundusid lutiga lapsed nii kummalised. Et niiiii suured ja ikka lutiga (kuigi nad olid ala kõndima hakanud just). Samas Mari võttis 1a7k lutti ja siis tundus see nagu fine. Marta puhul… ma pole eriti mõelnud isegi. Vahepeal on küll naljakas, kui ta kisab “ANNA SEE!” ja siis võtab oma luti ja lutsutab seda mõtlikult kaugustesse vaadates. Aga noh, mul on teda lihtsam nii rahustada ja magama panna ja ma ei tea, las olla, keda huvitab?

Ja kui su enda lapsel pole veel hambaid, siis on need hammastega nii imelikud ja vastupidi – kui su lapsel juba hambad suus, siis on teisi samavanu hambutuid kummaline vaatada. Sama asi kehtib rääkimisega ja potil käimisega ja üldse igasugu oskustega.

Võib-olla võtan ma neid hüüatusi ise kuidagi liiga isiklikult, ma ei tea. Mul on vist see laste areng veidi hell koht ja mulle tundub, et mind alati rünnatakse sellega, kuigi võib-olla teinekord inimene lihtsalt tunneb huvi või ei tea vms. Et sorri, kui kellelegi sellel teemal nähvanud olen, aga jah, Marta IKKA VEEL imeb lutti ja potil ka ei käi (talle meeldib seal peal istuda, aga muud miskit).

Samas ma tegelikult mäletan, et Mari võõrutamine oli paari päeva küsimus. Lihtsalt oli lutt kadunud ja ei leidnud üles ja pidime hakkama saama, kuni.. ta enam ei tahtnudki. Marta aga on rinnast nüüd kuukese loobunud olnud (või poolteist? kaks? MA EI TEA ENAM AEGA!) ja ta ikka veel vahepeal arglikult tuleb mul särki alla tõmbama, ohkab ja paneb pea rinnale mulle, et nagu… tahaks. Mul pole südant talt nüüd lutti ka ära võtta…kuigi jah, ta aasta ja neljakuune.

Millal ja kuidas teie lapse lutist võõrutasite?