Mariann Kaasik's Blog, page 116

tänane emotsioon – fking done

Konkreetselt mul pole lihtsalt sõnu. Selles suhtes, et ma tean, et hästi paljud ei viitsi vloge vaadata ja ilmselt pole veel vaadanud mu viimast vlogi, kus ma räägin oma “kadunud sõbrannast”, aga need, kes seda vaadanud on, tahavad ilmselt teada, mis eile edasi sai. Ütleme nii, et ma sellist sündmuste kulgu poleks osanud oodata.

Videos ma rääkisin ühesõnaga sellest, et mul oli kunagi sõbranna, kellega saime ülihästi läbi ja kes kadus uue mehe tulemisega mu elust. Kuna ta kadus ka sotsmeediast ja mujaltki, siis mul tõesti tekkis hirm, et äkki inimene surnud või kuhu ta siis nii ootamatult üldse kaduda sai. Video mõte ol see, et ta minuga kontakti võtaks, kui ta seda näeb.

Peale video avaldamist võtsid minuga ühendust mitmed teised, kes uue mehe ellu saabumisega ta elust välja heidatud said ja kõige tipuks võttis ühendust ka tema ise. Ma ei tea, võib-olla olen mina imelik inimene, aga kui ma näeksin videot, kus inimene kirjeldab meie head sõprust ja kutsub mind “nagu õeks”, aga ma ikka mingil põhjusel ei sooviks temaga suhelda, siis ma ütleks lihtsalt, et kuule, oli tore, olime tõesti head sõbrad, aga elu liikus nii edasi ja minuga on kõik okei, aitäh muretsemast, nägemiin.

Mida tegi tema? Saatis mingilt kummaliselt, äsjatehtud FBist mulle hüsteeritsevaid kirju (ma alguses arvasin, et see ei ole tema isegi, nii teistmoodi oli ta suhtlusmaneer ja kõnepruuk, aga no eks see võib aastatega muutuda ka) ja siis helistas. Karjus mu peale, et mida ma endale ette kujutan, me pole kunagi sõbrad olnudki, jätku ma ta rahule, tal on piinlik näha, kuidas inimene tahab oma elu õnnelikult elada ja ma ei “lase lahti” ja röökis seal teisel pool otsas mega kurjalt.

Ma pean ütlema, et ma olin kergelt öeldes segaduses. St. olen siiani kui aus olla. Me olime just lastega jalutama läinud, ma polnud isegi kodus, kui korraga hakkas mind kõnedega pommitama see uus mees ja kirjadega ähvardama “sõbranna” ise. Pmst saatis ta mulle minust paljaste tissidega pildi, kus ma kraanikaussi piima lüpsan (üli norm, et selline pilt on, aga noh, elu, mis sa ära teed) ja ütles, et see on põhjus, miks ta enam minusugusega suhelda e tahtnud, sest “ta ei tahtnud, et temast SELLINE ema saaks”, siis küsis, kas ma tahan, et ta seda pilti lekitama hakkaks. Siis ähvardas ta mind sellega, et teab küll, mis meie majas toimub ja kuigi rahvas võib-olla teda ei usuks, sis võimuorganid tunneksid kindlasti huvi meie majas toimuvate asjade vastu.

Täiesti puuga pähe saanud tunne oli. TÄIESTI.

Siin olukorras on minu silmis kaks varianti ja kumbki neist ei tundu eriti tore.

Variant 1: Mees ongi teinud ajupesu ja ta peab kaasa minema kogu selle hüsteeria ja komejandiga.

Variant 2: Ta ei näinudki meid kunagi sõpradena ja niisama tsillis paar aastat lambi tondiga, sest kellegi paremaga polnud suhelda ja sai siis päevapealt aru, kui sitt inimene/ema/sõber ma olen ja kadus kus kurat, elades nüüd päriselt õnneliku elu mehega, mis on nii rõõmu ja õnne täis, et ei vaja enda kõrvale ühtegi teist inimsuhtlust ega isegi mitte sotsmeedia kontot.

Mis seal ikka, ma tema enda nimel loodan, et tegu on variandiga number kaks. Ega ma pole kunagi hiilanud inimeste tundmise oskusega, seega täitsa vabalt võisin ma paar aastat omada parimat sõbrannat, kes tegelikult sisemuses mind alati jälestas. Muidugi ikkagi kuskil arvutisügavuses mu tissipilte hoides.

Ütlen ausalt, minu poolt teema läbi. Kuigi see kogu olukord tundub mulle enam kui kahtlane, siis mina ei saa “päästa” kedagi, kes päästmist ei taha ja täitsa ausalt öeldes võttis kogu see eilne trall mind emotsionaalselt täiesti läbi. Rääkimata sellest, et sellisest kõnedega pommitamisest mul tekkis juba reaalne hirm, sest noh, see kutt tundub mulle juba välimuselt veits…ähvardav ka. Igatahes ma tean nüüd, et ta on elus, kuskil keldris teda ei hoita, enda sõnul elab õnnelikku pereelu ja see on tema silmis täiesti okei ja normaalne, et miskipärast otsustas ta ISE, et ta ei soovi peale selle mehega suhtlemist enam kuskil käia, omada sotsmeediat, suhelda endiste sõbrannadega ja lähedaste pereliikmetega. Kui nii, siis nii. Ma ütlen ainult seda, et kuigi see eilne vestlus meie vahel hurtis nagu motherf**er, siis sellegipoolest, kui kunagi tekib tunne, et ikkagi tahaks kellegagi rääkida või on kuskile vaja minna, kasvõi keset ööd, siis minu aadress on ikka sama, Nelgi tänaval, ma võtan vastu ikka. Olgu see aasta, viie või kümne pärast.

Teile aga küsimus: kas teil on kunagi lähedane inimene või sõbranna nii ära kadunud? Või kas olete ise olnud sellises olukorras, et olete mingi sõbranna “maha jätnud”, et ehk seletage mulle ka seda mõttemaailma, ma olen praegu täiesti lost in koroona.

Ok, ma lähen nüüd kaalun enda keedumune ja muud säärast, sest ma tahaks vähemalt alla võtta ja juurdlen samal ajal, et kas mu praegused sõbrannad üldse on mu päris sõbrannad, või kujutan ma jälle ette ja peaksin lihtsalt valmistuma selleks, et varsti ütlevad mulle kõik robinal, et vaata kui sitt ema ja inimene sa oled, et suhelda oleks üsna piinlik.

Elu on ikka kummaline, eks…

via GIPHY

The post tänane emotsioon – fking done appeared first on Mallukas.

sügavad mõtted ja uut kodukraami

Küpsetasin eile leiba nagu korralikule abielunaisele kohane (hämmastavalt hästi kukkus välja, nüüd saan juuretist paremale ja vasakule jagada) ja hakkasin mõtlema, et KUIDAS keegi kunagi leiva välja mõtles? Sest esiteks on vaja juuretist, aga seda saab teha… leivaviilust. Ja no isegi kui kellelgi täiesti juhuslikult kuskil mingi rukkijahuollus käärima läks, siis kuidas jumala lambist mõtles ta, et ooo, sellega võiks ju midagi teha? Et ma võiks sinna segada juurde rukkijahu ja soola ja suhkrut ja kardemoni ja köömneid ja panna vormi ja lasta vormis kerkida ja siis susata kogu see gemööse 250 kraadisesse ahju, siis kohe see 200 kraadi peale langetada ning küpsetada 53(!) minutit – ohhoo, saingi leiva. Kae perra…

See pani mind mõtlema, kui imelikud on pooled asjad, mida me teeme ja kuidas küll keegi seda esimest korda tegema sattus?

Ooo, sellel imelikul muugival loomal sündis poeg, huvitav, mis siis saaks, kui ma ise ta tissist tilkuvat vedelikku kaaniks?
Hmm… see uhke lakaga loom jookseb nii kiiresti, ma parem istun talle selga ja hakkan edasipidi temaga punktist A punkti B liikuma.
Ohhoo, milline mõnus lokkis loom. Kui ma ta karva maha ajaks, mingit moodi sellest pika nööri valmis  teeks ja kahe pika pulgaga selle kallal pusiks, siis kuidagi peaksin ma sellest ju midagi kampsunilaadset saama?

Ehk siis jah, nagu näha, siis mul on palju huvitavaid ideid, hehe. Kahjuks oli leiva ja pasteedi tegemine väga suur viga, sest esiteks on mu äsjakoristatud köök jälle mega sassis ja teiseks on seal ilmselt neli miljonit kalorit, mida ma süüa ei tohiks. Nimelt hakkab mul homsest katse vol miljon, sest ma endiselt võtan usinalt kaalu juurde ja ma pean mingisuguse muu rütmi endale kätte leidma, sest see läheb juba naeruväärseks. Mulle kirjutas Monika ja küsis, kas ma tahaksin tema kuuenädalast Hourglass programmi proovida ja ma mingis hullushoos lubasin seda teha. Seega ma pean täna kõik leiva ja pasteedi ära sööma, sest see programm nõuab MyFitnessPal’i kasutamist ja konkreetselt see on õudne, kui palju kõikides asjades kaloreid on. Ainukene asi, mille kalorikogus mul rabandust ei tekitanud, oli hapukapsas, niiet järgnevad kuus nädalat toitun ilmselt sellest.

Mis paneb mind mõtlema, et…Kunagi oli inimene, kes mõtles lambist, et oo, ma riivin selle kapsa ära ja lasen hapuks minna. Äkki on hea? Kuigi jah, ma pean tunnistama, et on hea küll jah, mulle meeldib.

Rääkides veel kaalust, siis täna näitas kaal 67.6 (alles ükspäev olin 66.6 niiet jee, jälle kiloke juurde õgitud) ja ainukene liigutamine, mida ma teen, on epoodides klikkimine ja parimatel päevadel koristamine ka. Kardo käib lapsega mingi kümnekildistel ringidel ja ma istun arvutis ja kütan blogisid ja vlogisid teha. Nagu öeldud, tere tulemast 876555 kilone elu. Ok, ok, ma tean, et see 67.6 pole nüüd ka mingi megasuur number (kuigi mu kaal kuvab mulle alati peale kaalumist vaalapildi

ma olen NII LABANE ÄÄÄ

Ma tean, et kõik kultuurihuvilised löövad praegu õudusest käsi kokku, aga ma ei saa midagi teha, et igasugune ajulage jura, mida telekast reality pähe näidatakse, meeldib mulle TÄIEGA. Oma 90 days to wed lembusest olen ma teile rääkinud (link), aga olgem ausad, ei löö ma risti ette ka näiteks sellel saatel, kus 300 kilostel voldivahesid küüritakse (ilmselt selle pärast, et see on varsti mu tulevik, kui ma midagi ette ei võta oma harjumustega) ja ei sülita ma ka selle saate peale, kus mustlasnaised teineteise juukseid kisuvad, ekstravagantseid pulmi korraldavad ja 900 last saavad. Omg ja kuidas ma sain unustada erinevad saated liliputtidest (neid on reaalselt TLC peal mingi viis erinevat) ja kindlasti on teinekord vahva vaadata amisheid, kes mööda New Yorki pidu panevad.

Ega see ajakasutus muidugi kuigi praktiline ja arukas pole, ning uuest kuust ma pean need sarjad ära unustama, kui ma just nagu saikar neid netist vaaatama ei hakka, sest ma canceldasin enda Telia ja Netflixi ära, nagu ma teile juba rääkisin. Aga Netflixis oli üks hea reality “The Circle” – ilmselt leiab seda ka internetist, kellel ei ole Netflixi, aga see räägib inimestest, kes pannakse ühte majja elama, aga nad saavad omavahel ainult netis suhelda ja võivad seal teeselda ükskõik keda. Ja kes siis lõpuks kõige meeldivam ja ägedam tundub, see võidab mingi rahapataka. See oli tõesti huvitav, osad olid nemad ise, mõned teesklesid teisi jne, ajaviiteks IDEAALNE. Ma vaatasin selle Tenerifel ära ja soovitan teilegi, kes tahavad nn tuima vaatamist.

Aga KÕIGE LEMMARID on mul ikka kodumaised klassikud. Nagu näiteks “Naistevahetus” ja “Maamees otsib naist” ja muud säärased pärlid. Oooh, ja muidugi “Abielu esimesest silmapilgust” ja “Prooviabielu” ja loomulikult mu eelmise aasta lemmar “Rannamaja”.

Ja kui ma sain teada, et uus hooaeg tuli (kõigepealt netti ja nüüd iga nädal telekasse ka) siis ma lihtsalt tellisin endale Go3 paketi ja kukkusin vaatama (LINK). Ma vaatasin kõik kaheksa episoodi jutti ära ja armastasin sellest iga sekundit nii palju, et ma literally töötlesin selle parimad palad kokku üheks vlogiks. Jah, ma tean, ma olen vlogi maniakk viimasel ajal, haha. Ärge muretsege, küll ma sellestki ära tüdinen ja lõpuks rohkem kirjavormi tagasi tulen. Kuigi … ma blogin ikka sama palju kui alati, seega muretsemiseks ja virisemiseks pole põhjust. Ma isegi tulin vastu kõigile, kes kurtsid, et mu vlogid on liiga pikad ja seetõttu tegin selle video ainult kuus mintsa pika. Vaadake, te ei kahetse

mida ma siis Triinu uuest suhtest arvan? storytime!

Nonii, kuna minult on eilsest saati küsitud, et mida ma siis Triinu uuest suhtest arvan ja kas ma “kiidan selle heaks” siis ütleme nii, et mu esimene reaktsioon ja praegune arvamus on erinevad. Kuna aga ma juba olen selline vana emm, siis sry, aga jutt ise ootab teid youtube’is

arvustus: Dyson 11 Absolute*

Nagu ma siin põgusalt maininud olen, siis mõnda aega tagasi sain ma upgrade’i oma tolmuimejale. Firma jäi samaks, aga oma vana Dyson V7 asendasin ma Dyson 11 Absolute’i vastu. Vana masina kohta olen ma arvustuse teinud siin (link) ja ma pean ütlema, et kahe aastaga ei olnud mu arvamus ka vanema mudeli kohta muutunud. Aku kasutusaeg ei muutunud minu silmis nende aastatega kehvemaks ja üldse oli ta veel igati ustav masin. Aga kui mulle pakuti proovimiseks uut, siis ega ma kaks korda endale pakkuda ei lasknud- kui juba nii mitu aastat vana mudel siiani suurepärane oli, siis mida see uus Dyson teha oskab?

Oma vana mudeli andsin Andrale. Ta just kurtis, et ta tolmuimeja tegi viimaseid hingetõmbeid ja et peaks uue ostma. Sain teda sellest väljaminekust säästa ja näete, nii kirjutab ta vanemast mudelist:

“Siiamaani olin ma kasutanud ka varstolmuimejat umbes kolm aastat, aga ma tundsin, et ainsaks tolmuimejaks ta ikkagi ei sobinud. Sellega sai küll eemaldada kergemat tolmu/mustust, aga suurema koristuse puhul jäi ta hätta. Dysoniga samas pole ma kordagi tundnud vajadust veel ühe tolmuimeja järgi. Ta on piisavalt võimas ja piisavalt funktsionaalne, et saab kogu koristuse tehtud. Nii põrandad puhtaks (sealhulgas ka vaiba), mööbli puhtaks kui ka ämblikuvõrgud lae alt eemaldada.”

Ma pean Andraga nõustuma, et ma ei ole ka peale Dysoni ostu peaaegu üldse oma tavalist tolmuimejat kasutanud. Lihtsalt see, et ta on juhtmeta ja nii mugav kasutada, ei pane absoluutselt viitsima seda suurt jurakast kapist välja lohistada. Olen seda vist üldse teinud loetud korrad, siis kui Dysoni aku tühi oli ja ma olin unustanud ta laadima panna.

Sellega ma jõuangi erinevusteni, mis vana ja uue mudeli vahel on:

Dyson 11 Absolute näitab sulle display peal, kui palju akut sul alles on. See on hea, sest ma olen laisk lohe ja vahepeal ei viitsi seda uuesti laadima viia, sest mulle tundub, et ah, küllap jäi piisavalt akut. Aga kui kasutama hakkan, siis avastan, et upsss. Dyson 11 näitab mulle kenasti mitu minutit ma mis programmiga masinat kasutada saan.


Vanal Dysonil oli kaks programmi, tavaline ja MAX. Uuel on kolm: öko, tavaline ja MAX. Ökoga kestab aku lausa tund aega, suurima võimsuse peal 15 mintsa, mis on poole kauem kui vana masinaga koristada sai.


Ja mis mulle eriti meeldib – uus masin saab ise aru, millal mis programmi kasutada, kui ma ta automaatse peale panen. Ehk siis kui ma lihtsalt põrandat imen, kasutab ta nõrgemat programmi ja kui vaibale lähen, asub kõvemini imema. Mega mugav.
Kaalub alla kolme kilo, ja kuigi paarkümmend grammi raskem kui vana mudel (sest võimsam aku) siis palju kuidagi mugavam manööverdada, lausa libiseb ringi.
LCD ekraan annab veidi tagasisidet. Näiteks kui vana mudel ummistus, siis ta lihtsalt undas ja ei läinud tööle, kuni ma ta ära puhastasin. Uus masin teatas mulle ise ükspäev kurvalt, et ta toru on umbes. Ma siis puhastasin selle ära ja sain edasi koristada.

Endiselt meeldib mulle see, et pole vaja mingisuguseid tolmukotte ja lisavidinaid, küll aga pean mainima, et vana mudelit sai tühjendada nn käigu pealt, uuel tuleb see pikk vars küljest ära võtta. Mitte, et see nüüd suur asi oleks, aga alguses ma ei saanud üldse aru ja pusisin sellega pikalt.



Igatahes saab ta loomakarvade ja laste hommikuhelvestega ja muu pudiga lihtsalt hakkama ja vaibast imeb välja ka kõige väiksema sodi. Isegi, kui ma alumisele korrusele iga päev tiiru peale teen, suudan ma järgmine päev paagi sodi täis saada. Tolm ja loomakarvad kogunevad nii märkamatult, et kui peale vaadates tundub puhas, siis nii rahuldustpakkuv on see, kui sa tolmu imedes kuuled seda krõbinat, et miski sodi masinasse tõmmatud on.

Kui nüüd keegi minult küsib, et milline Dyson siis osta, tundub mulle, et laias laastus pole ülde vahet. Kui juba see oli NII hea, siis ma ei usu, et ükski müüdavatest kehvem oleks. Et kui rahakott puuga seljas ei ole, jääte kindlasti rahule  igasuguse Dysoniga. Näteks see V7 maksab praegu 295€ euri ja uus V11 hetkel allahindlusega 599€ ehk siis poole kallim. Kuigi kui võimalik, siis soovitan siiski osta kaasaegsem mudel, sest need väiksed uuendused teevad koristamise nii palju mugavamaks ja selle mudeli puhul võib ilmselt kauem kindel olla, et masin kauem sind teenindab. Uuem mudel on ikka uuem mudel!

Aga eks igaüks ilmselt leiab midagi oma vajadustele vastavat ja kõiki Dysoni edasimüüjaid leiad SIIT. Mina aga soovitan soojalt endale koju Dyson soetada, ma ausalt olen seda kõikidele sõbrannadele soovitanud, sest olen sellega väga rahul.

Kellel veel Dyson on, võib oma kogemusi jagada, ON ju hea masin

ma olen ka nüüd üks “neist” inimestest*

Ma vanasti arvasin, et meditatsiooniga tegelevad ainult need hipid, kes haarempükstega ringi jooksevad ja viirukeid põletavad. Ise olin nii palju kokku puutunud, kui paaris trennis tehti lõpus “meditatsiooni” aga seal oli seda üsna keeruline teha, sest ma vedelesin higisena kuskil võimla matil ja see tundus nii… imelik? Nagu kummaline oli seal lösutada kamba naistega. Seega kui mul paluti proovida Synctuitioni äppi, olin ma alguses kindel, et see 10 päevane prooviperiood saab piin olema.

Nüüd olen ma rohkem kui 10 päeva seda äppi kasutanud ja päriselt, ma soovitan kõigil proovida! See on hetkel eestlastele kuu aega veel tasuta (alguses tundub, et ainult neli esimest on tasuta, aga tegelikult kui sa need neli ära kuulad, siis automaatselt avaneb järgmine ka tasuta).

Raske on sõnadesse panna, et mida see äpp teeb, aga minu jaoks on juba mõnus see, et võtan päevast need 20 minutit iseendale, vedelen voodis, teki all. Mul on mugav, mõte rändab ja täiega mõnus on. Üllatav oli minu jaoks esimene kord. Kõik need helid ja asjad viisid mind kuidagi täiesti lapsepõlve tagasi ja ma päriselt HAKKASIN NUTMA. Lihtsalt nii suur vanaema ja vanaisa igatsus tuli peale, puhtalt helidega. Muidugi seal pole ainult helid, on ka jutt. Kuidas asjadega leppida, kuidas lasta minna jne. Et paneb mõtlema küll.

Ma just lõpetasin enda tänase vedelemise ja tunnen ausalt, et ma olen kuidagi pealehakkamist täis. Ja see kõlab nii leimilt, et omg, ma so spiritual, much wow, haha. Aga päriselt proovige! Kupatage lapsed mehega mängima ja pugege ise voodisse. Eriti mõnus, kui on need silmaklapid olemas, mul nt silmad värelevad täiega, haha. Ja raudselt pane telefonis kõik notificationid maha, need alguses häirisid megalt. Oh, ükskord, kui veel soe oli, vedelesin aias ka. Ma usun, et rõdul või üldse õues oleks mega äge veel proovida. Noh, tänane lumi küll seda aega lähiajal ei ennusta, hehe.

Igatahes, ma olen kindel, et kui korra proovite, hakkab meeldima. Ja kui ei hakka, siis ärge lihtsalt kuulake enam, aga kui hakkab, siis olete leidnud endale mõnusa ja lõõgastava ja stressivähendava “hobi”. Kui ma instas seda jagasin, siis ma sain ka niiii palju kirju neilt, kes on proovinud või proovisid ka ja neilegi meeldis, see on äge!

Olete proovinud? Kui ei, siis võtke see 20 mintsa ja kuulake see esimene ära, öelge, mis tunne tekkis

kaks kõige feilimat koostööpakkumist TÄNA

Nagu ma ei saa kuigi tihti selliseid kirju ja kõnesid, mis silmi pööritama paneks, aga täna tuli neid lausa nii robinal, et ma PIDIN vlogi tegema. Vlogi, sest mulle tundub, et sõnadesse on seda palju keerulisem panna, kui naljakas see oli

casually leidsin maailma parimad juuksehooldustooted

Ma ei tea, kust teie tavaliselt oma juukseasjad ostate. Selles suhtes, mul on hea siin loetleda siin ette, et laa dii daa, ikka siit ja sealt luksuskaupade poest on mu kraam pärit, aga ega ma neid ostnud ei ole. Need on saadetud mulle koostööpartnerite poolt ja ISE ma neid ostnud ei ole. Kui täitsa aus olla, siis ma viimaste aastate jooksul olengi vaid paar üksikut korda endale neid ise soetanud ja konkreetselt olid need kaks ostu seinast seina. Ühe korra ostsin juuksurisalongist palsami ja šampooni komplekti, mis maksis pea 60 eurot ja teine kord haarasin toidukaupu ostes riiulilt suvalise helesinise Garnieri, mis maksis umbes 3 euri pudel. Ja kui ma aus olen, siis eks nad olid suht sama: pesid pea puhtaks, palsam tegi juuksed kergesti kammitavaks ja kogu lugu. Täiesti aus olles, Garnieri lõhn meeldis isegi rohkem

säästan aega ja raha*

Kõik sai alguse sellest, et kui ma Tenerifel olin, tekkis netti võimalus vaadata Rannamaja uut hooaega. Sain teada, et seda saab teha go3.tv lehel, aga kui ma kodukale läksin vaatama, siis ajas mind sealne paketisüsteem väga segadusse. Ma sain aru, et seal mitmeid erinevaid pakette, aga MIS täpselt igas paketis on, aru ma ei saanud. Selles suhtes, et kui kirjas on “30 erinevat telekanalit” siis päris nii ju ei ole, et ma olen rahul kolmekümne ükskõik millise kanaliga, ma ikka tahaks neid, mida ma päriselt ka vaatan, haha. Igatahes jäi mul tollel hetkel tellimus tegemata ja ma unustasin selle teema üldse ära. Seda hetkeni, kui ma nägin reklaami, et telekas hakkas jooksma seesama Rannamaja, mida ma aasta alguses näha tahtsin ja mul on see värk, et ma ei viitsi kunagi jupikaupa midagi vaadata, kui on võimalik ka korraga näha. Seega tegin huupi selle 2.99€ maksva kõige odavama paketi ja näe nalja, saingi Rannamaja vaatama asuda.

Ma kogu selle vaatamisest pean reaalselt vlogi tegema, see content on igatahes priceless. Ma terve päeva koristasin lastetuba, sorteerisin riideid ja kõrvale vaatasin, kuidas ööklubis voodikaaslast otsimas käiakse. See terve sari oli selliseid pärle täis, et eeee… see on vist see, mille kohta noored ütlevad cringe. Aga ajaviiteks oli huumorit küll ja veel, soovitan vaadata

room tour, aka welcome to meie lastetuba

Üks vaataja Youtube’is pakkus välja, et ma võiksin ühes videos oma maja näidata, aga sellest oleks vist 9 aastat pikk video tulnud. Seega otsustasin kasuliku ühendada… huvitavaga (ok, ma ei tea, kui huvitav on vaadata ja kuulata kellegi heietusi tema lastetoast) ja ma koristasin selle pagana toa ära ja filmisin siis üles. Pilte olen siin blogis ennegi küll ja veel näidanud, aga nagu minu puhul ikka, siis üsna tihti siin asjad muutuvad, seega selle aasta kevadel on olukord selline.

Üks asi, mis JÄLLE muutus, on laste voodid. Kuigi printsessikad olid igati ägedad, siis Mari mahtus sinna hädavaevu ära (voodi oli 140 ja Mari ise juba umbes 128 cm) seega vahetasime mõlemad välja. Ma oleks NII tahtnud Suwemi kolmekorruselist nari, aga olgu neetud see maja ja kaldlaed, sest mul ei oleks see mitte kuskile ära mahtunud. Korraks vaatasime ka seda majavoodit, aga ka selle kalle oleks täpselt paar sentimeetrit natukene vale olnud. Seega jäime klassikaliste 90×200 voodite juurde, mis oli kõige rahakotisõbralikum ja ilmselt ka kõige kauem kasutatav variant. Nende voodite juurde soetasime ka veidi “lisavarustust”, ehk siis ühe voodikasti, kus hoida lastetoa voodipesu ja ühe voodi sisse lisavoodi raami, ehk siis kui keegi lastele kunagi külla tuleb, või Marta suvatseb mu külje alt ära minna, siis saab sinna minna.

Koos uute vooditega ostsin lastele ka uued tekid-padjad-linad-voodipesud (aprillis on ale). Eks neid mõne aja tagant on hea välja vahetada, olid teised kuidagi luduks läinud ajaga. Tegin saatusliku vea ja lasin lastel ise voodipesu valida, ma oleks pidanud teadma, et ega nad midagi neutraalset ei vali, haha. Aga okei, nende tuba, ise teavad. Valitud sai loomulikult Lotte voodipesu. Ja kelle lastel veel õnnetusi juhtub, siis ma soovitan täiega NEID madratsikatteid. Need muuseas pole ainult lastevooditele must have, meil enda voodis ka. Eriti peale beebi saamist, kus sa lekid igast võimalikust kohast piima ja muid asju ja ei taha oma voodit ära rikkuda, haha. Ma tean, et need veits kallid, aga need on pehmed, ei krabise, hoiavad su madratsit ja ei leki!

Mis veel uut on, Kuma saatis lastele uued postrid ka ja need on täielik hitt. Muidu on vist postrite point niisama seinal ilus olla, aga need õpetavad loomi ja linde ja tähestikku, Mari mängis eile koos Lendega nendega üli pikalt. Teda praegu megalt huvitavad igasugused tähed ja värgid, seega üli hea on just lapse huvi ajal asjadega tegeleda. Mõnda aega tagasi ei tahtnud ta neist kuuldagi. Igatahes on postrid armsad, õpetlikud, ilusad ja tulid koos selle raami värgendusega koos, et saime kohe seina panna.

Tähestiku poster loomadega (LINK)

Loomaposter (LINK) ja linnuposter (LINK)

Sry kehvade telefonipiltide eest, mul oli too päev kaamera aku tühi ja põhirõhk oli siiski videol, seega peate hetkel nii leppima. Paremaid pilte toast nägite SIIT postis, kus ma näitasin Lelunurga kraami lastetoas. Need asjad endiselt suur hitt, köögile on lisandunud veel magnetimängud, mida ka videos lähemalt tutvustan. Ps! Kood mallukas annab kuni 19.04 lausa 20% soodukat ka, kui kelllegi midagi vaja soetada :)

Vot, pikka juttu enam ei tee, sest video on näete siin:

Kes Youtube’ist viitsis video ära vaadata, siis näeb, et seal lõpus on kõikidele Youtube’s kommijate vahel loosimiseks äge komplekt ja ma ei saa ju oma blogilugejaid diskrimineerida, seega sama komplekt läheb loosi ka siin: Madratsidvoodid poest 50€ kinkekas, 3 erinevat Kuma postrit lastetuppa (omal valikul) ja lisaks üks Lelunurga magnetmäng. Et osaleda, räägi postituse all kaasa ja nädala pärast hõikan võitja välja :)

The post room tour, aka welcome to meie lastetuba appeared first on Mallukas.