Mariann Kaasik's Blog, page 115

kes ikka tahaks mööda arste konnata?*

Mis selle haiguse nimi oli, kus inimene kujutab endale ette, et tal on kõik haigused maailmas? Polkovniku lesk? Mul kindlasti ei ole selle raske versioon, aga ma pean tõesti nentima, et kui ma kuulen mingist haigusest, siis ma kindlasti leian mõne sümptomi, mis mul ka oli või on ja googeldan pool päeva, et kas mul ikka on see või mitte (üldiselt peale googeldamist olen 100% kindel, et ma haige). Muidugi võiks ju arstile ka iga kord joosta, aga no esiteks mõistusega saan aru, et see pole alati vajalik ja muidugi see ka, et saada kuskile eriarsti juurde saatekirja, siis on mul vaja mingil põhjusel füüsiliselt perearsti juurde minna, kes mulle siis saatekirja kirjutab.

Ma ei saa aru, miks selline kemplus iga kord vajalik on? Okei, ma saan aru, kui on midagi, mille kohta võiks olla selline asi, et perearst vaatab peale ja oskab vb ise aidata, aga näiteks viimane kord tahtsin mammograafi juurde aega, et seda saab perearstilt, aga mulle öeldigi, et tule siia, siis saad saatekirja. Nagu.. miks? Ega nad seal nagunii mu tissi ei koba, et ok ok, mine siis. Lihtsalt mingi bürokraatia vms, et tule ja siis saad. Nagu mul oma ajaga paremat teha poleks

filmiõhtud on mõnusad*

Ma olin pikka aega nagu mingi orav rattas. Kui lapsed magasid, siis tegin tööd või scrollisin niisama netis, aga sellist “lõõgastumist” ja niisama passimist oli vähe. Ja seda ON vaja, olgem ausad. Nagu ma rääkisin, siis telekat meil enam vaadata ei saa, sest me vahetasime selle Go3.tv vastu välja. Nii me siis siin elame – telekas huugab vähem ja mina olen enda jaoks avastanud filmid. Kunagi olin mega suur filmifänn, aga nüüd on see tagaplaanile jäänud. Seega sorri, kui minu “soovitused” on kõigil 5 aastat tagasi nähtud asjad

hoiatus, ainult hala ja hädaldamine

Täitsa jabur, kui kiiresti elu muudkui mööda jookseb. Ma ei jõua korralikult hingegi tõmmata, kui juba avastan, et hommikust on saanud õhtu ja esmaspäevast reede ja nii see aeg meil läheb. Ma, vana loll, kujutasin endale jälle ette, et see vannitoa remont on… vannitoas. Noh, teoorias ongi, aga terve esimene korrus on paksult mingi tolmukihi all, nahk on max kuiv, kõik asjad tolmused, lapsed jooksevad tolmus ringi ja noh, pesta neid (ega ennast) ei saa. Täielik hullumajapuhvet.

Mul käib elu haldamine periooditi, ehk siis on aegu, kus ma olen omadega jumala järjel, kõik asjad on kontrolli all, suudan oma rahaasju normaalselt hallata ja muud sellist. Ja siis on ajad nagu praegu, kus kõik on konkreetselt kaoses, midagi aru ei saa, kõik asjad on aina tegemata, ideid on rohkem kui päris tegusid ja  pidevalt on tunne, et ma tahaks lihtsalt kuskile üksikule saarele põgeneda, aga see tähendaks omakorda seda, et mul jääks veel rohkem tööd tegemata. Õudne. Ma juba 30 aastane, aga ikka ei suuda ennast kuidagi disiplineerida või elu hallata.

Mis seal ikka, ootan lihtsalt uut perioodi, kus asjad jälle paika loksuvad. Elu on näidanud, et need ajad alati varem või hiljem tulevad ka, seega ei tasu põdeda, vaid ainult oodata. Mitte, et ma korraga ennast sellisesse lõksu mänginud oleks, et teen korraga megakallist vannitoaremonti, pluss lambist mõtlesin, et prooviks siis endale OMA auto liisida ja noh, loomulikult see liising mulle anti ja nüüd mulle tunduks ebaviisakas seda ära ka öelda, kui ma LÕPUKS selle sain, seega tere tulemast sissemaks ja kaskod ja liikluskindlustused (pluss mobire lõpparve tegemine ka

hea ja soodsa meigi alert!*

Kes mind Instas jälgib ja Youtube’is videosid vaadanud on, need vast teavad, et ma juba mõnda aega kasutan Wibo tooteid. Ah, misasja, ma olen isegi postituse teinud sellest (LINK). Täna sain ma Wibo tiimilt kirja, et nad lõid tänaseks ja homseks koodi “mallukas30”, mis annab kogu tootevaliku 30% soodsamalt. Kellel praegu miskit meigikotist puudu, kasutage seda võimalust! Ma ei tee nalja, seal on selliseid pärle, et hoia ja keela. Ma muidugi KÕIKE pole ise ka proovinud, aga mida ma raudselt soovitan (eile just Gellule loetlesin, mida ta tellima peaks

õlimutt in action*

Mulle meeldib, kui kõik minu ümber lõhnab. Kui ma endale parfüümi peale lasen, siis ikka kamaluga. Juuksehooldustooted võiksid lõhnata võimalikult magusalt. Tuba võiks hommikust õhtuni põlevaid lõhnaküünlaid täis olla ja isegi seda pattu ma teen, et riideid pesen ka aeg-ajalt suvalise Arieliga, lihtsalt selle pärast, et see lõhn meeldib mulle rohkem, kui see looduslik ja lõhnatu kraam, mida ma enamuse ajast kasutan. Vannis peavad kindlasti olema lõhnavad vannipallid, mis seal muidu lamada?

Küünlaid ma saan põletada siin majas ainult ajavahemikus 22-08, ehk siis siis, kui Lende magab. Ta lihtsalt armastab küünalde ära puhumist liialt, et teda selles takistada saaks. Siis on veel üks variant need kodulõhnastajad, aga nendega on mul paar korda selline “tore” asi juhtunud, et lapsed selle ümber tõmbavad ja siis on terve tuba õli täis. Not cool.

Sel talvel avastasin ma enda jaoks aroomiõlide maailma. Ma teadsin küll, et difuuserid olemas on, aga ma arvasin, et need on mingid mini õhuniisutid vms, tuleb neist ju tossu välja

see kehakaaluvärk ajab mind HAUDA

Ma tahaks alustada siiski sellest, et ärge mu järgnevast jutust välja lugege, et ma kuidagi vihkaks või jälestaks ennast, või et nüüd jube paksuks peaks. Iga asi on perspektiivi küsimus ja raudselt võib 300 kilone vaadata 190 kilost ja mõelda, et vot oleks ma niisuguses kaalus, ma siis oleks rahul. Samamoodi võib mõelda 100 kilone, et kui ta 70 kaaluks, siis ta oleks rahul. Ja samamoodi võin mina kade olla kõikide peale, kes on 60 kilo ja ohivad, et tahaks 50 olla. Igaühel on õigus tahta ja vigiseda.

Ma seda teist siia tulingi tegema – ei, ma ei soovi isegi adekvaatseid soovitusi, ma tahan lihtlabaselt viriseda, kas võib? Pliis!

Esiteks: Kuidas saab olla, et toitumishäired nii laialt leivinud on? Selles suhtes, et loomulikult on see väga tõsine haigus ja kõike seda, aga nagu KUIDAS on inimestel tahtejõudu sellles maailmas, mis on otsast lõpuni täis  NII HEAD SÖÖKI, jääda selle juurde, et kle ma parem näljutan ennast?? Ma ei suuda vist tund aega ka nii olla, et suu ei matsuks. Et nagu jah, ma tahaks olla kõhnem, aga ma tahan rohkem madalküpsetatud seakõhtu ja baosid ja pitsat ja pastat ja värsket leiba ja pasteeti ja ahjuparti ja paneeritud kana ja pankos krevette ja võis praetud kammkarpe ja veinis aurutatud kammkarpe ja OOOMGG neid krõbedaid vähkisid, mida seafoodrestoranis kunagi sai tellida. Ja issand, krõbe sai! Ja Pille kaneelirullid!

Ma võiks homseni edasi trükkida ja kui te arvate, et ma olen praegu näljane, et selle pärast see “tahaks kõike tunne”, siis oh ei. Ma Woltisin just tund aega tagasi. Ma reaalselt elan, et süüa ja ma lihtsalt ei mõista, kuidas keegi on mingi et kle ma ei söö. See tundub mulle sama utoopiline, kui et ma otsustan, et ma ei soovi enam pilgutada. Ja siis ei tee ka seda enam kunagi, sest noh, ma otsustasin seda mitte teha. Mitte, et ma nüüd kade oleks haigete inimeste peale, aga kui ma oskaks seda oskust rakendada kasvõi nii, et ma iga elusoldud sekundi ei sööks, siis on näpunäited oodatud…

Teiseks: Miks ma ei suuda mitte midagi 100% kaasa teha? Seda enam, et ma tean, et nad töötavad, kui päriselt pingutada… Ma olen ju Orgutanud ja alla võtnud. Ma proovisin seda hourglass teemat, millest rääkisin. Aga mitte miski pole selline, mille kohta ma tunneks, et oh, ma suudan seda teha iga päev, terve elu. Ma ei suuda ju terve elu oma sööki kaaluda. Ma ei suuda iga päev ringi joosta, et oma 10 000 sammu täis saada. Ma ei suuda kogu aeg kalkuleerida, et mida mul süüa on ja palju ma seda süüa võin. Ma tahaks lihtsalt, et see krdi Myfitness oma uksed lahti teeks ja ma saaksin rahus vähemalt trennis käia, sest sellisel juhul ma tean, et kui ma olen liigutanud, siis ilmselt ma võin süüa ka rahulikuma südamega. Ja saaan need kaalumised ja muud sellised asjad ära unustada.

(Ärge siit välja lugege, et ma EI sööks rahuliku südamega selles mõttes, et pärast vihkaks ennast vms, et miks ma seda sõin. Eiei, ma söön ikka siin üht koma teist ja elan rahus edasi ka. Aga peas on küll see mõte, et Mallu kle, kas sa arvad, et see läheb su grandioosse kaalulangetusega kokku, kui sa siin seda kommipakki hävitad?

lähen sotid selgeks saatesse…

Et nagu annan oma elu sinna, sest miks krt ta nii väsitav on. Mul on tunne, et mu aju KOHE plahvatab sellest vannitoa sisustuse välja mõtlemisest. Mis plaadid, mis segisti, mis kraanikauss. Mis värvid üldse?! Kas vann ka? Kui jah, siis kui suur vann? Kas põrand ja seinad sama plaadiga? AAAH, ma lihtsalt ei tea mitte midagi.

Ja ausalt, ei tee seda elu lihtsamaks see, et ma sain kõne, et tere, kas te tahaksite Sotid Selgeks saatesse tulla, et üks teie endine sõbranna tahaks teiega teleekraanil ära leppida. Mu peas oli nagu:

via GIPHY

Palun pakkuge, kes see “vana sõbranna” oli…Mul lihtsalt pole sõnu, aga konkreetselt obv oli see trussikumiisu, kes mingil põhjusel soovib minuga freaking SOTID SELGEKS saates “ära leppida”. Esiteks ma pole teda elu sees näinud, et noh, sõbranna öelda Kardo mingi 7a taguse ekspruta kohta on veidi palju. Teiseks mul on tast nii suva ja ma ei mõtle temast IIAL, nagu ta ei tule mulle pähegi mitte kunagi, va kui ta midagi jälle nii debiilset teeb, et keegi mulle lingi saadab vms. Ühesõnaga ei saaks mul rohkem kama olla temaga “leppimisest”, sest mina pole temaga kunagi tülis olnudki, tema on see, kes minust räpiloo kirjutas, kus mu lodevast rinnast rääkis ja kes miskipärast minust kümneid youtube videosid treinud on. Miks? Seda ma ei tea. Kui ta tahab selle saikari tegevuse lõpetada, siis palun väga, sa saad lihtsalt neid mitte enam teha ja me ei pea kuskil telekraanil selle jaoks pisarais teineteisele kaela langema.

Ma saan aru, et eks ta ilmselt tähelepanu soovib, aga no see on nüüd küll kõige debiilsem asi, mida ma iial kuulnud olen

jälle üks “ups” perelisa

Ja loomulikult JÄLLE tüdruk, meie majas muud moodi ju ei saa.

Mari on tegelikult juba sada aastat kassi tahtnud. Kuigi mul ametlikult on neid lausa kaks, siis meie majas nad ei ela. Lotte tulekuga kolisid nad kuidagi sujuvalt Lea juurde ja alguses oli Lotte paras kutsikas ka, kes kassidega aina mängida tahtis, seega neid taga ajas ja ega need kassid siia enam tagasi ei kippunud. Ma üritasin küll, aeg-ajalt tassisin mõne pahaaimamatu endale tuppa, aga üsna pea kräunusid need ukse taga ja lipsasid esimesel võimalusel välja tagasi. Igatahes Mari muudkui lunis, et võtame kiisu.

Mul polnud selle idee vastu miskit. Olime siin Marile neid pisemaid pudinaid küll ostnud (rotid ja teod) aga nende eluiga on nagu ta on ja otsa nad lõppevad nii kiiresti, et kass tundus vähe stabiilsem loom. Muidu hommikust õhtuni mata kedagi. Aga üks vend ei tahtnud üldse kassi ja selle venna nimi hakkab K’iga ja lõppeb ardoga.

Niisiis olid meil iga mõne aja tagant vestlused:

“ISSSIII, VÕTAME KASSI!”

-ei

(See vestlus oli ikka Mari ja Kardo vahel, mitte minu ja Kardo, haha)

Lõpuks hakkas Mari juba rääkima, et oh, kui see issi ükskord ära sureb, siis võtame kohe kiisu, eks? Ma siis mõtlesin, et vaene laps on suures kassihädas valmis lihase isa maha matma. Seega ma hakkasin uurima erinevate MTÜde kodukaid, aga kuna mul see välimus nii oluline ei olnud, kuivõrd iseloom, kirjutasingi ma MTÜ Cats Help lehele, et kas neil oleks meile sellist kassi anda, kes koera ei karda ja lapsi armastab ja üldse sõbralik ja tore on. Ja neil oligi üks selline pakkuda, nimega Hella.

Kardo ütles muidugi sada korda ei, aga lõpuks ma ütlesin lihtsalt, et kui ei sobi, siis sul ei jää muud üle, kui lahutada, sest kassi me Mariga igatahes võtame. Ta ei lahutanud. Ja ma olen näinud, kuidas ta Hellat paitab ka…Ma teadsin, et küllap ta lõpuks lepib, aga kass on nii hea, et leppis tegelt kohe.

Alguses mõtlesin, et ah see Hella on nii lamp nimi, muudaks ära. Aga ta on NIII hell, et tal ei saagi muud nime olla. Reaalselt, hella fine kass on ta. Nii sõbralik, nii pehme, aina tahab pai ja nurrub ja kurrub ja ei küünista kunagi ja talub isegi seda, kui lapsed teda musitavad ja kallistavad ja sülle vinnavad. Lottet ei karda, on isegi tema vastu ennast korraks hõõrunud, aga kui Lotte järsema liigutuse teeb, siis ikka on kahisenud ka korra. Aga muidu lihtsalt niiiiiiii hea kass. Ja ups selles suhtes, et üks õhtu kirjutasin ja järgmine päev olime juba kassiomanikud, et eriti ruttu käis. Aga hoiukodud on praegu niiii täis ja kasse tuleb aina peale, et seisud on neil kehvad :(

See nägu on selline, et jeesus küll, midaaaa sa teed…

…aga ok fine, sobib kah :D

Iga kord kui Lende kassi paitab, siis viskab kass ennast külili ja Marta karjatab dramaatiliselt: “KUKKUS! KASS KUKKUS!!!”

elu update

Oi, kuidas ma eile ikka veel enesehaletsuses ringi rullisin. Kõik tundus nii võimatu ja nii … raske. Tobe kurta, sest tegelikult on ju maailmas küll ja veel inimesi, kelle elu on PÄRISELT raske ja ma ei tohiks sekunditki viriseda, aga mis sa ära teed, kui kiun pressib igast august välja.

Õnneks sain ma vannitoa tegemisele parema pakkumise kui see 2500. Mulle meenus, et see sama remondimees, kes lastetoa ja elutoa tegi, oskab ju ilmselt ka vannitubasid teha, seega võtsin temaga ühendust ja ta ütles, et saab juba uuel nädalal alustada.

Ma enam-vähem keevitasin peas mingisuguse kujutuse endale kokku, milline see vannituba olla võiks ja nüüd otsin mööda netti, et kust ma enda kujutust parema hinnaga leida võiks. Ma varsti näitan teile ka, et mis mõtted mul on.

Kuna vannitoa remont on ilmselt üsnagi ebameeldiv, siis otsustasime eest ära kebida. Sõbranna soovitas täiega Roosta puhkemaja, aga seal oli saunaga ja mullivanniga maja juba bronnis ja seega panin facebooki küsimuse üles, et mis puhkemaju veel soovitatakse. Ma isegi ei teadnud, et neid nii palju ägedaid on, aga on täiega! Valisime siis välja, et meie lähme Tindioru tallu.

Polegi kunagi sinna vaatetorni sattunud, nüüd on hea võimalus lastega loodusesse saada ja ringi trippida. Näiteks täna jalutasime lausa 10 kilomeetrit ja ma pean ütlema, et kaalunumber on kah liikuma hakanud. Loomulikult ei suuda ma seda “kord nädalas” kaalumist teha, sest ma tahan iga hommik näha, kas see eile kulutatud aeg ja kaalumine ikka “töötas” haha. Ma praegu mõtlen, et peaks mõõdulindiga ka mõõtma üle ennast, aga ma ei viitsi otsida, kus see lindirajakas on. Aga motiveeriv on küll, kui nii vähese vaevaga kaal ikka langeda suvatseb. Nüüd raudselt sõnun ära ja homme kaalun 10 kilo rohkem…

Igatahes vannitoa remont saab tehtud, vb saan isegi neerud alles jätta ja lisaks sellele saame perega kaunisse kohta puhkama minna. Selles suhtes, et eriti idekas oleks muidugi see, kui saaks nii teha, et lähme ära ja tagasi tulles ootaks meid juba uus vannituba, aga nii kaua me siiski ka ära olla ei viitsi. Ja et ei saaks öelda, et ise MIDAGI ei teinud, siis homme proovime plaate välja peksta ise, tundub selline mõnus stressi maandaja, haha.

Üldse on error sees, kodu on jälle nii sassis (jeesus, kas ma muust ka räägin, kui oma sassis kodust v?) ja täiega on selline tunne sees, et kui ma iga päev 2h kulutan jalutamisele, siis muu elu jääb elamata või toad koristamata vms. VÕI ma otsin lihtsalt juba vabandusi, miks mitte jalutada

andke andeks, mul ka raske, olen üks halakott

Mäletate, ma lubasin teile, et ma vastan kõikide kommentaaridele. Ma tõesti tahan seda teha, aga reaalselt mul on tunne, et elu ise tahab mind selles takistada. Esiteks mul on praegu üle 70 kommentaari nn lugemata ja üles laskamata, sest ma tahaks neile kohe vastata, mitte lihtsalt üles panna. Teine probleem on see, et ma kogu aeg näen vastuseta kommentaare, mida ma omast arust küll üles riputanud pole, seega kui ma neid näen, vastan jälle jooksvalt, ma ei tea, mis error see on, aga ma ausalt üritan ja ei proovi teid üllarisse lasta. Sorri, kui teie kommentaar sada aastat üles läheb või ma vastanud pole, see pole meelega! Üritan järjele jõuda.

Teate, miks mul veel raske on? Konkreetselt sajatuhandetat korda mõtlesin, et fine, proovin veits alla võtta. Mu kaal hakkas jälle vaikselt sinna tüürima, kus ta mu kõige raskematel hetkedel olnud on. Mingi 70 olin ma mingi hetk ja see oli mu kaalude absoluutne tipp. Ma sada korda seda vist heietanud, aga eelmisel suvel tegin Orgut hoolega ja sain sügiseks kaalu 61 peale, aga ma ei tea mis krdi vaimuhaigus mul on, et kui ma näen, et ma enam-vähem normaalne välja näen, siis tekitab see mulle mõtte, et aa järelikult ma võin nüüd kõike süüa ja ei pea enam iial sellele mõtlema. Mõistusega ma tean, et nii see ei käi, aga samas enne kui ma lapsed sain, siis ma ei teind never trenni ja never ei mõelnud, mida ma söön ja olin ikka mega sale. Ma pole suutnud lihtsalt ümber harjuda, haha.

Igatahes võttis minuga ühendust Moonika, kes pakkus, et äkki ma tahaks 6 nädalat proovida tema Hourglass programmi. See kestab kuus nädalat ja teoreetiliselt peaks ma selle kuue nädala pärast olema enda soovitud kaalus, mis on 59 kilo. Ma ütlen ausalt, et mu esimene mõte oli, et MA EI VIITSI. Teine mõte oli see, et ma kaotan varsti oma läpaka voltide vahele ära ja fotodel on 80% mu lotti ja kuskilt servast paistab mingi osa mu nägu ka, et no äkki peaks proovima. Ennetamaks seda, et keegi küsib, et miks ma Orgut ei tee enam, siis ma ütlen vaid seda, et PROOVIDA võib kõike ja vaheldus on mõnikord täitsa hea. Seda enam, et Hourglass programmis on toitumine pigem selle järgi alguses, mida see myfitnesspal äpp ütleb, seega ei ole mul seda programmi kasutades välistatud need head ja tervislikud toidud, mis ma Orgu kavast enda lemmikuks olen leidnud. Üks ei välista teist ja topelt ei kärise. Lihtsalt ma tundsin, et ma vahelduseks pean katsetama miskit muud ja nüüd seda ma teengi.

Kui keegi tahab ka Hourglass programmiga ühineda, siis kood “Mallukas” annab teilegi 50% ale ja saate koos minuga kannatada. Liituda saate SIIN…