jälle üks “ups” perelisa

Ja loomulikult JÄLLE tüdruk, meie majas muud moodi ju ei saa.

Mari on tegelikult juba sada aastat kassi tahtnud. Kuigi mul ametlikult on neid lausa kaks, siis meie majas nad ei ela. Lotte tulekuga kolisid nad kuidagi sujuvalt Lea juurde ja alguses oli Lotte paras kutsikas ka, kes kassidega aina mängida tahtis, seega neid taga ajas ja ega need kassid siia enam tagasi ei kippunud. Ma üritasin küll, aeg-ajalt tassisin mõne pahaaimamatu endale tuppa, aga üsna pea kräunusid need ukse taga ja lipsasid esimesel võimalusel välja tagasi. Igatahes Mari muudkui lunis, et võtame kiisu.

Mul polnud selle idee vastu miskit. Olime siin Marile neid pisemaid pudinaid küll ostnud (rotid ja teod) aga nende eluiga on nagu ta on ja otsa nad lõppevad nii kiiresti, et kass tundus vähe stabiilsem loom. Muidu hommikust õhtuni mata kedagi. Aga üks vend ei tahtnud üldse kassi ja selle venna nimi hakkab K’iga ja lõppeb ardoga.

Niisiis olid meil iga mõne aja tagant vestlused:

“ISSSIII, VÕTAME KASSI!”

-ei

(See vestlus oli ikka Mari ja Kardo vahel, mitte minu ja Kardo, haha)

Lõpuks hakkas Mari juba rääkima, et oh, kui see issi ükskord ära sureb, siis võtame kohe kiisu, eks? Ma siis mõtlesin, et vaene laps on suures kassihädas valmis lihase isa maha matma. Seega ma hakkasin uurima erinevate MTÜde kodukaid, aga kuna mul see välimus nii oluline ei olnud, kuivõrd iseloom, kirjutasingi ma MTÜ Cats Help lehele, et kas neil oleks meile sellist kassi anda, kes koera ei karda ja lapsi armastab ja üldse sõbralik ja tore on. Ja neil oligi üks selline pakkuda, nimega Hella.

Kardo ütles muidugi sada korda ei, aga lõpuks ma ütlesin lihtsalt, et kui ei sobi, siis sul ei jää muud üle, kui lahutada, sest kassi me Mariga igatahes võtame. Ta ei lahutanud. Ja ma olen näinud, kuidas ta Hellat paitab ka…Ma teadsin, et küllap ta lõpuks lepib, aga kass on nii hea, et leppis tegelt kohe.

Alguses mõtlesin, et ah see Hella on nii lamp nimi, muudaks ära. Aga ta on NIII hell, et tal ei saagi muud nime olla. Reaalselt, hella fine kass on ta. Nii sõbralik, nii pehme, aina tahab pai ja nurrub ja kurrub ja ei küünista kunagi ja talub isegi seda, kui lapsed teda musitavad ja kallistavad ja sülle vinnavad. Lottet ei karda, on isegi tema vastu ennast korraks hõõrunud, aga kui Lotte järsema liigutuse teeb, siis ikka on kahisenud ka korra. Aga muidu lihtsalt niiiiiiii hea kass. Ja ups selles suhtes, et üks õhtu kirjutasin ja järgmine päev olime juba kassiomanikud, et eriti ruttu käis. Aga hoiukodud on praegu niiii täis ja kasse tuleb aina peale, et seisud on neil kehvad :(

See nägu on selline, et jeesus küll, midaaaa sa teed…

…aga ok fine, sobib kah :D

Iga kord kui Lende kassi paitab, siis viskab kass ennast külili ja Marta karjatab dramaatiliselt: “KUKKUS! KASS KUKKUS!!!”