Mariann Kaasik's Blog, page 111

küsimused-vastused meie lastest

Mari läheb 7-aastaselt kooli jah, aga ta on hetkel alles kuus ja saab seitse 10.10. Seega jätkab ta veel ühe aasta lasteaias ja läheb kooli uuest aastast. Küll aga olen ma mõelnud ta kuskile eelkooli panna, et uueks aastaks teda ette valmistada. Kui kellelgi on Nõmme kandis soovitusi, siis olen üks suur kõrv. Mina muidugi omal ajal ei käinud kuskil eelkoolis, aga tänapäeval on see vist thing? Ma muidugi oskasin esimeseks klassiks aastaid lugeda.
Marta silmad olid veel hiljaaegugi natukene kõõrdis, Tenerifel nt veel märkasin osadel piltidel. Aga viimasel paaril kuul pole enam üldse märganud, ei pildil ega päriselus. Seda arst ütles ka, et võib ise ka ära kaduda (tal oli ka ainult üli vähe ühel silmal).
Neil oli suht suva tigudest. St Mari aeg-ajalt tahtis kätte võtta, aga Lendel oli mega suva.
Ma ei tea veel, kuhu kooli. Aga kõige lähemal meile on Rahumäe Põhikool.
Nad mängivad igasuguseid asju, enamasti mingisuguseid peitmise ja tagaajamise mänge. Vahepeal ehitavad ka midagi koos, aga see lõppeb alati kraaklusega (teisel on raudselt need jupid, mis ühel vaja).
Mari hoolitseb väga Marta eest. Aga Marta ja Lende käivad koos kogu aeg lollusi tegemas

aus ülestunnistus: ma vist olen veits haige?

Mingi aeg tagasi jättis keegi mulle kommentaari, et äkki mul on ATH (aktiivsus ja tähelepanuhäire). Ma arvasin, et see on mingi laste värk, seega väga sellesse ei süvenenud, kuni ühel hetkel sattusin lambist artikli peale, kus ATH’st räägiti. Ja mida rohkem ma peale seda edasi googeldasin, seda rohkem sain aru, et kõik need punktid käivad minu kohta.

Ups.

Ma olen juba paar aastat tundnud, et mul võib midagi viga olla. St ma ise dramaatiliselt kaldusin rohkem loomulikult ajukasvaja poole, sest mu tähelepanuvõime on NII väike, et ma poleks üllatunud, kui ma ühel päeval hingata unustaks.

Ma vist ühes postituses kirjeldasin, kuidas ma alustan ühe asjaga ja siis sujuvalt unustan selle ära ja liigun asjadega edasi. No umbes, et viin kohvitassi kööki, et elutuba koristada, mida ma olen lubanud endale, et on mu tänase päeva ülesanne. Köögis näeb, et üks maitseainepakk on riiulil, topin ta siis teiste juurde korvi, kui mõten, et ooo, ma nägin tiktokis ühte ägedat asja, kuidas maitseaineid hästi hoida saab ja järgmine hetk olen ma Magaziinis, et osta väikseid purke enda maitseainetele uut elamist teha.Purgid ostetud, näen ma magaziinis ägedat meigipintslite hoidikut, millest sünnib idee enda meigilaud korda teha ja asjad ära sorteerida. Tulen koju, viin meigivärginduse magamistuppa ja avastan, et need riided, mida ma ikka veel pole ära koristanud (kuigi olen endale lubanud 35 aastat). Hakkan neid hunnkutesse sorteerima, kui äkki tuleb meelde, et ma pidin täna ühe loosi ära tegema. Võtan telefoni, lähen arvutisse, vaatan, et ooo 5 lugemata kirja. Üks nendest küsib midagi, mille vastust ma pool tundi otsin, selle ajaga ammu ära unustades loosi. Tõstan pilgu ja kell on 21.00, mu elutuba on segamini, köök on täis maitseained, magamistuba on still a mess, töö tegemata ja ma pean lapsi magama viima.

Proovi mitte hulluks minna eks, eriti kui see juhtub iga jumala päev, terve su elu.

Nagu ma arvasin, et see on kõigil nii. Või et ma olengi selline “veits udupea”, aga see on viimasel ajal nii hulluks läinud, et ma ise tunnen ka, et midagi on valesti. Sest see tõesti juba VÄGA mõjutab mu elu. Pole vist normaalne poole nõudepesu pealt kaheks tunniks lastetoas multikat vaatama jääda, endal vesi jookseb, sest ma unustasin. Või et pooled toidud on ühelt poolt söestunud, sest ma unustan. Või et ma ei tee pooli asju õigeks ajaks, sest ma ei mäleta neid.

Iga mõttega kaaseb 3766363 muud mõtet ja enamasti võidab kõige ebaolulisem, aga samas kõige huvitavam. Nagu väike laps noh.

Muuseas, te teate, et väikestel lastel on alguses see, et nad unustavad asja, kui see pole neil silmapiiril, eks? Kui nad kasvavad, siis see kaob ära, aga inimestel, kellel on ATH, ei kao see suht kunagi ära ja nad peavad sellega maadlema terve elu. No näiteks asi, mis on vast paljudel inimestel: kui külmkapis on midagi kuskile taha asetatud, siis seda ei eksisteeri. Kui mõni ülesanne ei ole kalendrisse märgitud, siis seda ei eksisteeri. Ja see kehtib ka inimeste puhul. Selle pärast ma olengi vist selline, et ma ei igatse inimesi pea kunagi. Mida ma ei näe, seda pole enam olemas

lapse suu ei valeta?

Vahepeal ringles netis selline küsimustik lastele, ma lasin Maril ka vastata, aga unustasin üles riputada. No vot, siin see siis on:

1. Kui sa võidaks miljon eurot, siis mis sa ostaksid?

Kaisukaid. Kõik kaisukad, mis on. Aga mul on juba sada tuhat raha. Ma arvan?

2. Kui kaua võtaks sul aega, et Ameerikasse minna? 

Ikka kaua tuleb kõndida.

3. Mida issi alati sulle ütleb?

Issi ütleb EI SAA BEEBIKASSI. (Teeme nii, et kui issi läheb kaugele maale, siis tellime kasse siia!) (toimetuse parandus, et see oli enne, kui me konkreetselt võtsime mitte ühe, vaid kaks kassi

ma ja vahatamine

Ma ütlen kohe ära, et allolev tekst võib sündsale daamile liig olla, seega kui sa üks sünnis daam oled, ära edasi loe

kle, su viiekat on anda v?

Ma alustan oma juttu sellega, et hõiskan – ma olen ikka veel alles. Lihtsalt käisime Tartus ja täna jagame lapsed laiali ja lähme Kardoga ise Viirelaiule, et saaks vahelduse mõttes veits kahekesti kah olla. Küll aga tahtsin ma korraks arvuti taha jõuda, et ühest projektist rääkida ja paluda teil kaasa lüüa.

Nimelt loodi selline heategevuskampaania “Mina Aitan“, kus erinevad inimesed said valida neile südamelähedase heategevuse ja võimaluse pakkuda annetajatele midagi niiöelda vastu. Selles suhtes, et ma ei usu elu sees, et keegi annetaks selle pärast, et midagi sealt vastu saada, aga pigem lihtsalt selline äge võimalus annetades ka saada võimalus mingiks veel ekstra boonuseks. Mina korjan annetusi Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule. Miks? Täitsa imelik öelda, aga ikka veel see vana hea instagram. Mäletate ju ise, kuidas ma aasta alguses hakkasin kaasa elama Milole, kes loetud kuud hiljem kahjuks siiski leukeemiale alla jäi. Seejärel nägin ma väikese Stevie lugu, kellel vaid kaheaastasena avastasti väga agresiivne ajuvähk ja pooleteise kuuga sai pealtnäha täiesti tervest lapsest kahjuks ingel. Ta jõudis vahepeal isegi oma kolmanda sünnipäeva vastu võtta, aga kui ma nägin seal videos, kuidas ta enam käia ei saa ja isa süles krampe saab, siis mu süda lihtsalt purunes. Selle lapse pärast ja nende vanemate pärast ka.

Vähk on kohutav haigus ja seda ei soovi enda vihavaenlaselegi, rääkimata sinu enda lihasest lapsest. Ma ei taha kujutada ettegi elu, kus tavaline argipäev on asendunud haiglatega, testidega, arstidega, kangete ravimitega, operatsioonidega ja sellega, et sa vaatad oma last valudes ja kannatamas. Ma muidugi tean, et on kergemaid ja raskemaid juhtumeid, aga tõesti see, mida ma Milo ema kontol nägin, see šokeeris mind hingepõhjani. Ma ei taha teile kehva tunnet, aga ma näitan paari pilti (ja uskuge mind, seal kontol on neid kohutavalt palju..)

Kujutate ette, et terve oma lapse elu peate te alati tema elu nimel võitlema ja tavaliste tegevuste asemel, nagu ala loomaaias käimine, pead sina laskma talle teha keha laastavat keemiat ja viima teda operatsioonilt operatsioonile. Ma ei taha seda ette kujutada ja ma tean, et teie ka ilmselt ei taha. Juba see MÕTE tundub õudne, rääkimata selle läbi elamine. Aga kahjuks meid lapsi on ja neid vanemaid on ja üldsegi mitte kuskil kaugel USAs, vaid siinsamas Eestis ka. Ja rääkimata sellest, et see on vaimselt kohutavalt keeruline, on see paraku ka rahaliselt kohati ahastusse ajav, sest mida haruldasem vähvorm sul on, seda suurema tõenäosusega ei ole see haigekassa poolt rahastatud, või ei saa ravi Eestis teha.

Kahjuks ei ole nii, et saad vähi, antakse ravi ja tadaaaaa, oled terve. See on paljudele peredele lihtsalt elumuutev. Kallis ravi, võimalik elukohamuutus, tööl käia ei saa. Eriti raske on oma elu planeerida siis, kui peres on veel teisi lapsi… Igatahes, kuhu ma tahan jõuda on see, et ma ei tea, mis tunne neil on ja ma ausalt tänan taevast selle eest, et ma seda tunnet ei tea. Ei taha ka teda. Keegi ei tahaks… Aga mõne jaoks on see reaalsus ja selle reaalsusega aitab neid just Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit. Ja seetõttu ma neile annetusi korjangi. Sest see teema kõnetab mind ja teeb haiget ja ma tahan kuidagigi aidata.

Ja ma oleksin nii õnnelik, kui sa praegu vaataksid oma rahalised võimalused üle ja leiaksid need 5€ ja paneksid teele. Viis eurot on paar kaasa ostetud kohvi, veinipokaalike restoranis või paar lotopiletit, aga ma luban, et need ei ole maha visatud. Te aitate kedagi nende elu raskeimal ajal ja see tähendab nii palju

MÄNGUS OSALEMISEKS TEE ANNETUS:

Saaja nimi: Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit

Saaja konto/IBAN:

EE382200221001116031 (Swedbank)

EE491010220228910221 (SEB)

EE147700771001365866 (LHV)

Makse selgitus: Mina Aitan Mariann Treimann

See tähendab siis seda, et kui sina tahad annetada Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule, siis pane vähemalt viieeurone annetus teele ja juba 10.07 loositakse selle selgituse teinud inimeste vahel välja auhind, milleks ma sain panna koos Snoob restoga ühe toreda õhtusöögi/veiniõhtu minuga. Ja ma luban, et kui sa minuga minna ei taha, siis ma ei ole pahane, kui eelistad kaasa võtta oma ema, venna, sõbranna või mehe. Ma ei taha, et keegi annetamata jätaks, sest ewwww, ei taha selle Malluga küll kuskile minna. Et noh, ei peagi. Lihtsalt ma mõtlesin, et mõni äkki tahaks

tahate, ma ajan teil suu vett jooksma?*

Ma pean teile rääkima ühest viimaase aja ägedaimast koostööst. Nimelt kutsuti mind 1Falafel wrapikohta nende sööki maitsma, seega võtsin Katu kampa ja läksime Kalamajja. Ma ise kujutasin ette, et lähme sinna, saame wrapid kätte ja lähme kuskile parki sööma vms, aga tegelikult olime seal lausa paar tundi aeg lausa lendas.

Ütlen ausalt, ma olin kunagi falafelit proovinud ja see isend, mida mina mekkisin, oli kuiv ja rõve pruun asi. Seega ei olnud mul erilisi ootuseid, aga 1Falafel oli mingi next level! Nii mõnusad krõbedad, petersellised falafelid ja veel selle mõnusa wrapi sees, koos värske hummuse, seesamikastme ja tsilliga. Oeh, mul hakkab suu vett jooksma!

Hinnad on neil üle mõistuse madalad. Nagu päriselt, kesmine wrap, millest saab kõhu täis ka suur mees, maksab vaid 2.90 ja kui tellid nende kodukalt, siis on hind VEEL 15% soodsam (kui ise järele lähed). Mul on niii kahju, et ma nii kaugel elan, aga kõik, kes sealkandis asuvad või töötavad, minge jalutage lõunapausi ajal või peale tööd kohale. Te EI kahetse, ma luban.

Selliste hindade puhul ma ausalt eeldaks saada poolfabrikaatidest jama… Väga suur oli mu imestus, kui me astusime kööki ja see oli värviline. Nagu turul! Värsked tomatid, kurgid, küüslaugud, sibulad, pertersellimeri. Nad teevad kõik värskelt, nullist ja tellimuse peale. Mitte midagi pole purgist ja valmis – nende oma kastmed, falafelid jne. Ja kõik on timmitud katse-eksitus meetodil just parimaks. Lihtsalt imeline!

Me saime ise pealt vaadata kõige valmimist ja sellest inspireerituna tegin ka kodus jälle proovi hummusega ja nende õpetustele sai see ideaalne. Järgmisena proovin falafeleid teha, kuigi ma eelistaks neid lihtsalt nende käest külmutatuna soetada, need on super head!

Loomulikult on nende wrapid ka vegan, aga see pole selles suhtes oluline, et ei pea kartma, et süües “midagi puudu jääks”. Värske kraam+ krõbedad falafelid+ krõbe wrap + hõrgud kastmed. Appi, nagu ma päriselt tahan kohe ja nüüd ühte mõnusat wrapi haugata….

Omanikud ja kokk teevad oma tööd hingega, nad ei koonerda kvaliteedi pealt ja on ajaga suutnud välja mõelda just parimad kastmed ja falafelid. Kes pole veel enne proovinud, siis soovitan minna. Maitsev ja vägagi taskukohane.

Mul on teile kaks loosi kah – ühe panen üles Facebooki ja teise Instagrammi – mõlemas loosin välja lausa kahele söögikorda 1Falafel’is. Ehk siis sõbraga koos omal valikul roog+jook Aga kes loosiõnnele lootma jääda ei taha, siis minge nende kodukale SIIN, kasutage koodi “Mallukas” ja saate üli hea hinnaga maailma parima wrapi

aidake autovärv valida!

Kuulge, olge mehed… Või okei, naised võite ka olla, aga palun andke mullle nõu: minuga võttis ühendust Mikk, kes teibib suht…kõike. K.a autosid. Näete, siin on tema insta, kus on näha, mida kõike ta teibib. Muidugi on mul nüüd vaja, et ta mu külmkapi ka ära teibiks, aga okei, see on juba teine jutt. Igatahes ma ju rääkisin, et mulle väga see valge auto ei meeldi, et võiks olla mingit teist värvi, aga MILLIST, välja mõelda ei suuda.

See kiletamine on autole selles suhtes ka kasulik, et autole endale ei teki kriime ja kui kunagi uuest värvist kopa ette viskab, siis lased kiled maha võtta ja ongi jälle valge auto tagasi. Aga mis see teine värv olla võiks?

Mu esimene mõte oli muidugi kollane – kas oleks minulikumat värvi? Samas  natukene pelgan, et kollane on veits liiga… takso?  Muidugi ega vahet ei oleks, kas teised arvavad, et ma sõidan taksoga või mitte, aga tahaks teada, milline minu auto kollasena välja näeb…

Haha, googeldasin yellow kia carens ja no obv tuli pilt…taksost

ulakas shoping*

Nagu te teate on mul pikalt juba koostööpartneriks Ulakas Kaunitar. Üht teist on sealt meie koju oma tee leidnud, kasutatud saanud ja lemmikukski saanud. Kuigi viisakad daamid vist seda ei tunnistaks, eks

imelised Kumalised*

Paar kuud tagasi lõin ma kampa Kumaga ja kes veel ei teadnud, siis peale liblikaprosside on nende tootevalikus erinevaid ehteid, küünlaid ja isegi riideid. Ja just nende riideid olengi ma viimasel ajal väga tihti kandnud ja tõepoolest kiidan. Ka Mari keeldub juba jupp aega muud pusa kandmast, kui seda Kuma oma. Ma spets pilti teinud ei ole, aga siin suvaline hommik, Mari lasteaeda minemas. Ma kardan, et ta õpetajad arvavad, et tal muid riideid ei olegi…

Kuma pusad on hästi mõnusad, pehmed, ei lähe pestes kõvaks (nagu mul just üks pusa läks, selle pärast mainin, haha) ja püsivad kenasti sellised, nagu ostmise hetkel, ei nõua mingit erikohtlemist ja pesu. Sama ei saa ma kahjuks öelda t-särkide kohta. Ma olen laisk ja eelistaks, kui ma saaks kõik korraga masinasse visata, sest mul pole aega, et iga oma riideeset sama hellalt, kui vastsündinud last sussutada. Paraku ma juba ühe t-särgi niimoodi koledaks tegin, seega edaspidi jään ma selle juurde, et pesen neid särke vastavalt juhendile. Muidu tõmbuvad need tikandi juurest kokku ja ei jää pärast üldse nii ilusad, lihtsalt teile soovituseks, sest need on imelised särgid. Mõtled küll, et tavaline särk, aga see õrn tikand seal peal muudab ka kõige lihtsama outfiti üliägedaks.

Kanna teksade või retuusidega, ikka äge

Ja no loomulikult on ka minu Kuma pusad tihti kasutuses. Hiiumaal tegime nendega väikese shuudi ka!

Nüüd sain endale lõpuks nende dressika-kleidi kah ja no, uus lemmik! Nii mugav, sobib näiteks tuunikana kanda koos retukatega, või niisama kleidina. Kerge, samas ei vaja peale jakki, kui on jahedam suveõhtu ja näeb oma lillekestega nii armas välja, et kui see pesus pole, siis on see mul seljas

väike breakdown, tsau

Tahate ma olen täna hästi aus?

Kui tihti ma kuulen kommentaariumis, et ma olen ülbe, nähvan, “ei suuda normaalselt rääkida”. Teate, see on täiesti tõsi. Ma alles siin hiljaaegu tegin väikest iseendasse vaatamist ja päris raske oli endale tunnistada, et ma olen selline keskmiselt ebameeldivam inimene. St. ma ütlen otse ja ausalt nii kuidas ma mõtlen, kuigi viisakam oleks enne sada korda mõelda teiste tunnetele ja mõned asjad enda teada jätta, mitte need kohe välja plahvatada. Seda võtavad võõrad kommenteerijad kindasti rohkem isiklikult, sest kuigi ma teen seda ka oma sõpradele, siis on neil vähemalt minust ka neid mälestusi, kus me koos pulli teeme ja poole hommikuni veini trimpame, kuni kõhud naermisest valusad. Neti inimestel aga midagi head meenutada pole, on ainult üks vastu paukuv Mallukas.

Ütlen ausalt, sellel on kaks põhjust: esiteks ma olen kannatamatu ja ma ei viitsi sada asja üle rääkida. Ma ei suuda taluda lolle küsimusi (irooniline, sest ma ise neid muudkui esitan) ja vastan kohe üleolevalt. Mõne puhul hiljem mõtlen, et oleks võinud viisakam olla, mõne puhul mitte isegi seda. Näiteks eile, kui ma olin pannud üles enda kõhu pildi eest, paremalt ja vasakult, küsis keegi KAKS korda, et kas saaks reaalselt pilti mu kõhust praegu, peale rasvaimu. Nagu… mida sa sellisele vastad, ah?

Teine põhjus, miks ma vahel nagu saikar vastan on see, et ma võtan kõike rünnakuna. See olla parim kaitse, või mis. Ma olen nii harjunud, et mind kritiseeritakse iga asja üle, mida ma teen, et kui lause tundub natukenegi ründav, siis on minu esimene reaktsioon kohe hammustada.

See on tegelikut väga imelik endale tunnistada, et ma olen suht… fked up. Aga kui ma sellele rohkem mõtlen, siis kas pika mõtemise käigus ei jõuaks me kõik enda kohta samale tulemusele? Lihtsalt mina olen kuidagi sattunud tegema seda tööd, mille kohta kuulen ma aina, et see pole päris töö, et ma näitan oma lastele halba eeskuju sellega, et teen oma mõttetut “tööd”, lastega ma ka ei tegele, sest ma passin ju arvutis ja teen “tööd” ja kui ka nendega tegelen, siis ilmselt kardan lastekaitset (tänane pärl netist).

Ühest küljest tahaks öelda, et isssand, mingid inimesed on maalinud endale minust täiesti absurdse pildi ja see on kõik nii ebaaus, aga teine osa minust ütleb, et enamasti on neil õigus. Ma olen vaimselt ilmselt lapsest saadik kuidagi katki läinud ja olen iseseisvalt õppinud hakkama saama sellega, et ma viskan enamuste asjade üle nalja, ma ei võta midagi kuigi tõsiselt, või mul on kõigest “pohui” nagu mulle armastatakse ette heita. Ma ei oska olla emotsionaalselt … armastav? Mul on raske välja näidata positiivseid tundeid ja öelda häid sõnu. Mul on lihtsam “aidata” sellega, et ma ütlen ausalt ja otse välja, mida ma arvan ja pakun, kuidas olukorda lahendada (kuigi see enamuse ajast ei ole see, mida mu sõbrannad tahaksid või vajaksid) või ma ostan neile mingi ilusa kingituse, mida neil vaja on. Ma lihtsalt ei oska välja näidata oma… tundeid.

Ma olengi veits selline piece of shit kind of person, kes eelistab alati, et inimestel oleks minust võimalikult madalad ootused, sest siis nad ei pea vähemalt pettuma. Selles suhtes, et arvake pealegi, et ma olen ülbe ja vastik ja päris elus max paks ja vastik. Siis ei tule see teile üllatusena, kui te minuga päriselt kokku puutute, haha. Ja ma ei tee isegi nalja – ma olen see sõber, kes unustab kohale tulla, kes ei mäleta su sünnipäeva, kes ei kirjuta lambist, et ooo, kuidas läheb jne. Ma ei teeee neid asju never ever, sest teate miks v?

Sest mul lihtsalt pole energiat.

Eile just sain kommentaari, et kahju et su blogis enam sisu pole, ainult reklaam reklaam. Vabandust, aga see ongi mu “töö”. See on see, mille eest ma maksan arveid ja liisingut ja ostan koju süüa ja lastele riideid ja  autole kütust ja… See ongi see, mida ma tegema pean. Ma ei saa sinna midagi teha, et kunagisest päevaraamatust on saanud mu töö, ma ei saa seda muuta, et ma pean oma arveid maksma ja mulle täitsa meeldib kirjutada asjadest. Sest kui ma kirjutan ASJADEST, siis ei saa keegi tulla mulle rääkima, kui valesti ma oma elu elan ja kui sitt inimene ma olen ja kuidas iga mu tehtud asi on solvav ja vastik ja ülbe.

Nagu te võite hetkel aru saada, siis ma siiin niisama at the moment, veits breadownin.

Ma pean tegema tööd, et teenida raha. Ma pean maja korras hoidma, sest ma ise olen nii laisk ja lohakas, midagi ära ei pane, ajan ainult sassi. Ilmselgelt ma keeran sellega oma lapsigi pekki ja nad on suurena samasugused laisad ja lohakad. Ma pean päevas tegema 10 000 sammu ja ma pean jõudma nädalas korra-kaks trenni. Ja ma pean suutma kõike seda viie inimese pesu halllata, mis meetrise kuhjana mu magamistoapõrandal on. Ja ma pean suutma minna poodi ja teha süüa, enne kui lapsed koju jõuavad. Ja kui nad tulevad, siis ma pean ju nendega koos midagi toredat tegema, sest ma olen nende ema ja muidu ma olen sitt ema, kes ainult tööd teeb, või koristab, või kuskil oma samme täis tatsub. Ja samal ajal peab mul olema aega, et kirjutada oma igapäeva argiblogi ja ma pean olema sama naljakas kui vanasti ja ma PEAN kirjutama oma elust neid asju, mille jaoks inimesed üldse hakkasid kunagi mu blogi lugema, et suudavad relateda minuga. Ma pean olema hästi isiklik. Aga samas ma ei tohi olla isiklik, sest “vaesed lapsed, neid hakatakse koolis raudset mõnitama, et neil selline ema on…”.

Ja ma ütlen ausalt, et ma ei jõua.

Ma istun siin elutoas, kus kõik on segamini. Ja ma olen nii väsinud. Ja mu arvuti on katki. Ja kogu aeg lendab peale uusi arveid. Ja kogu aeg tiksub kuskil peas mõte, et ma ei suuda. Ma ei ole piisav kogu selle täiskasvanud elu ära handelimiseks. Et ma ei tea, kas teie kõik saate hakkama, aga mina tõesti ei jõua.

Ja selle asemel, et midagi päriselt teha, ma lihtsat peksan seda postitust siin valmis, missiis, et mul pooled klahvid ei tööta ja mitte midagi sellest ei muutu. Aga ma lihtsalt tahtsin teada anda, et te ei pea enam oma aega raiskama sellega, et te mulle teete etteheiteid minu kehvas blogimises või emaks olemises või sõbraks olemises. Et ma tean seda kõike ise ka.

Ja ma lihtsalt, päriselt, ei jõua enam. Ükskõik, mis meili ma avan, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on mingi tegemata töö ja ma vannun, et ma ei suuda varsti siit diivanilt enam tõusta. Võib olla oleng siis saamatu ja laisk, endal pole päris töödki ja juba ei jõua. Ja kui me paneme kokku kõik need erinevad aspektid, mida ma ei jõua, siis jõuamegi tänasesse kaosesse, mille nimi on mina ise. Tere.

Aga ma tõesti ei jõua. Ma ei suuda kõikidele meele järele olla. Isegi mitte iseendale, mis siis veel teisest rääkida.

The post väike breakdown, tsau appeared first on Mallukas.