Mariann Kaasik's Blog, page 107

ma käisin jälle prillijahil*

Ma siiamaani saan kogu aeg kirju instasse, et miks sul prillid ees on, sa ju käisid opil. Ma sellest sada korda kirjutanud blogis ka, aga mul peale oppi tuli väike miinus ja nii lasin ma endale juba ammu Pere Optikas uued prillid teha. Küll aga kandsin ma neid… mõnikord. Enamasti selle pärast, et ma ei suuda kunagi meelde jätta, kus nad üldse on…

Kevadel tegelt juba tundsin, et ma näen kuidagi nagu aina vähem ja tahtsin silmaarstile minna, aga koroona sadas peale ja nii ta jäi, et ei saanudki. Muidugi ma unustasin, et ma üldse minna tahtsin, aga õnneks nad mäletasid mu ammust kirja ja paar nädalat tagasi kirjutasid ise, et kus ma siis nüüd omadega jäin. Seega lendasin kohale ja lasin uued silmatestid teha. Selgus, et 0.25st oli saanud 0.75. Halleluuja, reaalselt, kas mul võiks palun ÜKS kehaosa olla, mis fine oleks, igast otsast peab ikka miskit häda olema, eks.

Mis muud, kui valisin uued prillid. Okei, ma valisin lausa kahed, sest… eelmainitud põhjus – suurem tõenäosus, et ma vähemalt mõnegi paari leian, kui neid vaja olema peaks.

ma casually prille valimas ja pilti tegemas, et sõbrannad otsustada aitaks

Muuseas, kuni selle kuu lõpuni on Pere Optikas kampaania Vogue prillid  
klaasid vaid 99€. Ma ise vahepeal tundsin ennast juba nagu mingi staažikas Vogue modell, kes sensuaalselt “armasta iseennast!” sosistab, sest see on nende tunnuslause, sest mul on vist viimased viis paari just Vogued olnud. Aga kuna seal oli üldse kõikidele raamidele ja päiksekatele suur ale (kuni -80%), siis ega ma eriti firmat ei vaadanudki, vaid lihtsalt proovisin üht koma teist ette ja valisin huupi enam vähem samasugused, aga väääikse toonieerinevusega prillid.

Mul oli nii hea meel, kui nad ütlesid, et nad saavad mulle poole tunniga klaasid ette panna ja ma ei peagi enam tagasi tulema, sest mina ja kohtadesse minek. Enne võid sa mind kuskilt kabareed tantsimas leida, kui mina lähima kuu jooksul neile järele läinud oleks. Seega läksime Mariga Stockmanni ja kui toidukraam ostetud sai, olid ka prillid valmis. Easy! Ja kui ma need ette panin, siis ma olin nagu eee.. okei, ma kindlalt ei tohiks enam oma prillideta sõita, erinevus oli ikka suuuur!

Lisaks igasugustele aledele on Pere Optikas ka praegu kampaania, et koolilapsed saavad 25% allahindlust oma ostu pealt, seega kui kellegi lapsel vaja, siis soovitan üle vaadata. Ma ise käisin seal Stockmanni kõrval poes, aga neil Nauticas ka mega suur pood, kus isegi rohkem valikut kohapeal olemas, eriti just lastele.

Ahjaa, kes läheb poodi salasõnaga “mallukas”, saab prillide ostu korral nägemiskontrolli kuni augusti lõpuni tasuta!

*Positus sündis koostöös Pere Optikaga, et teile ka aleajast teada anda

The post ma käisin jälle prillijahil* appeared first on Mallukas.

et jah, tere tulemast ATH

Ma vist siin ei jõudnudki kirjutada, instas mainisin küll, et ma käisin siis reedel arsti juures ja läks umbes nii nagu ma arvasin. Ehk siis alguses näitas ta mulle seda QB testi tulemust, mis peaks välja nägema nii:

Siis mul on ta igatahes selline:

Ta küll nii kenasti ütles, et testi põhjal on näha, et vähemalt impulsiivsusega mul probleeme pole, et aga kahjuks kaks teist osa (tähelepanuvõime ja keskendumine) on ilmselt super häiritud. Muuseas, ma testi tehes ainult seda mõtlesin kogu aeg, et ma jumala eest ENNE ei vajutaks, kui see kujund ilmub vms, sest ma ei saaks just öelda, et ma tava elus super ebaimpulsiivne ei ole (kes mind instas jälgib, siis teab mu kommet lampi keset ööd endale suvalisi asju tellima hakata, köhh 100 eurised kunstripsmed (???) köhh…). Aga noh, ma parem võtan selle, et mul veel mingigi osa endast vähegi funkab, isegi kui ma ise tunnen, et nii hästi need lood ka ei ole.

Ma siis istusin seal, et eeem, mis see siis tähendab, et kas mul ATH (ma täpsustuseks ütlen, et ma enne kirjutasin kogu aeg ADHD, aga see on sama asi, mis ATH, lihtsalt inglise keeles on ADHD ja eesti keeles siis ATH, v.a see ükskord, kui ma need kaks kokku puterdasin ja üldse ATHD kirjutasin, et siis jah, mis iganes versiooni ma kasutan, siis just seda ma mõtlen – aktiivsus- ja tähelepanuhäiret).

Igatahes, tagasi teemasse, ta vaatas mind ja oli nagu ee obv, et nagu sul kindlalt on, sõbrake.

No ja siis ta rääkiski, et enamasti soovitatakse selle eee…raviks? Tablette, Eestis on Concerta selleks ja kui ma nõus olen, siis võiks proovida. Alguses siis kõige väiksem doos ja paari nädala pärast vaatame, kas on midagi mõjunud, et siis saab edasi mõelda, kas on või ei ole, et kui ei, siis proovib suuremat doosi ja nii.

Kuna mul suurt midagi kaotada ei olnud ja mõte sellest tundus ka huvitav, et mis tunne oleks siis elus esimest korda olla samamoodi töötava ajuga nagu teised, siis olin nõus.

Eile oli siis see õnnis päev, kus ma esimese tableti sisse sõin ja ma muud midagi ei osanudki kosta kui see, et kõht tõesti absull tühjaks ei läinud, me käisime ju eile Piltsudega tsillimas, et vahepeal ikka miskit sõin, aga võrreldes sellega, et ma muidu hommikust õhtuni suurt miskit muud ei tee kui söön, oli erinevust tunda küll. Keskendumise koha pealt ma ka midagi aru ei saanud, sest ma ju tööd otseselt ei teinud, niisama rändasime mööda Harjumaad.

Täna oli ikka teine tera. Hommikul mingi 10 paiku jõin pool tassi kohvi, jupikese omletti röstsaiaga ja paar kirsstomatit, kui tundsin, et ma pigem sureks, kui edasi sööks. Nii vastumeelne oli toit kuidagi. Seejärel tuli MEGA energia. Läksin jooksin Kätu juurde, sealt jalutasime veel Järve terviseradadel ja siis jooksin jälle koju tagasi nagu poolearuline. Ainuke asi oli see, et ma ei suutnud lõpetada, sest mu peas oli selline error, et kas ma tulen koju koristama (sest krdi bardakk siin jälle, nagu alati, ei miskit uut) või tulen koju ja laman kookonis teki sees ja vaatan Good Girlse. Seega ei teinud ma kumbagi, vaid lippasin oma majast mööda ja läksin istusin pingi peal nagu vana mutt, vahtisin parte ja siis tekkis mega ärevus.

Nagu seda on raske seletada ja sõnadesse panna, aga ma istusin seal ja googeldasin:

Attention-deficit/hyperactivity disorder, or ADHD, is a mental illness that affects the way you act and focus. ADHD is usually diagnosed in school-aged children, but it can continue to cause problems into adulthood. About two-thirds of people living with ADHDcontinue to experience symptoms as an adult.

Ehk siis ma olen rahumeeli 30 aastat elanud vaimse haigusega. Nagu sorri, aga see on isegi veits naljakas, sest mu ekspeika kippus mulle tihti ütlema, et ma olen veits vaimselt haige ja see ajas mind alati super närvi. Ilmselt vist selle pärast, et tõde pidi haiget tegema või nii.

Aga mega segadusse ajab, sest kui ma olen terve elu elanud vaimse… häirega ja mu aju ei tööta nii, nagu ta peaks, siis mis osa minust endast on see haigus ja mis mina ja kuidas ma peaks aru saama, kas ja kuidas need ravimid mõjuvad, kui mul ilmselt pole õrnematki aimu, kuidas teised inimesed funktsioneerivad.

Mulle täna kirjutas instas ka üks naine, et kas ma saaksin palun seletada, et mis tunne see on, kui ATH on, et tal lapsel on ja nii raske aru saada, mida ta tunneb. Noh, esiteks lastel ja täiskasvanutel on see veidi erinev, sest lapsi juhendavad ja kontrollivad ikka vanemad, et selle võrra on juba elus korralikum struktuur ja kohtustus asju teha. Miinus on see, et kui sa lähed oma elu peale, siis ema ei kontrolli iga su asja, mis tähendab seda, et sa sujuvalt lükkad edasi (või ei tee) neid asju, mis sulle huvi ei paku või keerulised tunduvad.

Jah, ma tean, et te nüüd tahate öelda, et keegi ei taha teha asju, mis talle huvi pakuvad, aga lihtsalt TEED. Ja ma olengi terve elu elanud umbes nii, et ilmselt ju kõik tunnevad sama moodi, et nagu ükski osa su kehast ei taha ja ei suuda seda X asja teha, aga nad teevad. Ja siis istud ise tuimalt ja googeldad, et mismoodi ja kus kasvavad india pähklid, sest… jumal hoia, et ma teeksin seda asja, mida ma peaksin tegema. Aaah, teate kui raske seda kirjeldada on, aga konkreetselt IGA rakk mu kehas ütleb EI. EI. EI. Ja siis mingi osa ajust söödab mulle ette 763536783 muud asja, mida ma hoopis selle asemel teha võiksin ja kuna neid mõtteid on nii palju, siis ma valin ühe välja, teen seda ja vaikselt unustan selle, et ma üldse midagi muud tegema pidin.

Ilmselt oleneb see ka muidugi suuresti iseloomust, sest ma .. eee arvan, et ma olen üsna pohhuistlik inimene (jumal teab, vb see oli ka mu ATH sümptom), aga kõik need tegemata asjad kuhjuvad su peas kokku kaoseks, sest igale poole, kuhu sa vaatad, on mingi poolik asi, mida sa peaksid tegema. Mõnikord joppab ja sa teed mõne neist ära, sest sa tegelikult peaksid veel rohkem midagi muud tegema :D Ma ei tea, kas see üldse loogiline tundub, aga see on parim, mida ma seletada oskan.

Mäletan ükskord lapsena mul ununes kevadel üks kooli raamatukogu raamat enda kätte ja kuigi ma teadsin, et seda saab terve suve siiski tagasi viia, siis ma mõtlesin sellest periooditi üli paanikas, et issand, see on minu käes, ma pean selle ära viima, mis ometi saab, kui ma seda teen, või ei tee? Aga loomulikult viisin ma selle tagasi ära alles sügisel, midagi ei juhtunud, aga ma olin terve suve kord nädalas pisarat pannud, sest see tegemata asi ajas mu hulluks. Aga vot ei teind kah.

Ps! Ma ühes postis viskasin nalja, et tänks ema, et mind ammu ala testida ei lasknud, aga tegelikult 25-20 aastat tagasi ei diagnoositud seda Eestis pmst üldse, pikalt arvati, et seda esineb üldse ainult meessoost ja alla 18-aastastel lastel. Muuseas SIIANI on naistel raskem diagnoosi saada, kui meestel, seega ma päriselt teda ei süüdista, sest kammoon, kuidas ta pidi aru saama, mis mu ajus toimus, kui ma isegi 30 aastat aru ei saanud.

Niiet ühesõnaga passisin ma jupp aega pingil ja olin super ärevil. Nagu selline meeletu ärevuse laine, kus mu peas segunesid kokku vanad head “asjad, mis sul on tegemata!” mõtted, pluss siis need eksistentsiaalsed küsimused, et mis sorti inimene ma üldse olen ja kas ma juba tunnen ennast kuidagi “normaalsena” ja mõtle, kui nüüd see “normaalne” mina on hoopis keegi teine, kes ma enne olin ja sekka ka mõni “äkki mul ikka ei ole ATH ja ma lihtsalt olen laisk ja lohakas tont, kes kuidagi arsti ära suutis rääkida, et ta ka arvaks, et mul see on.

Selline casual, teate küll.

Kui ma lõpuks ennast pingilt üles ajasin ja koju tulin, siis koristasin ma ära aia ja elutoa, samal ajal käed värisesid, iiveldas, meeeletu janu ja selline rõve tunne oli sees. Ega ma muidugi selleks ajaks ka grammigi söönud rohkem ei olnud, aga mõte söögist ajas veelgi rohkem iiveldama. Muuseas, kõige levinumad nähud selle Conserta rohuga ollagi: isutus, unetus, iiveldamine, suukuivus, kõrgem kehatemperatuur ja ärevus. Mõnus eks.

Common side effects of Concerta include: insomnia, nausea, decreased appetite, and xerostomia. Other side effects include: anxiety, hyperhidrosis, and irritability. See below for a comprehensive list of adverse effects.

Väidetavalt pidi keha umbes paari nädalaga sellega harjuma, siis jääb järgi üldiselt ainult üks: isutus. Aga ma olen üsna kindel, et söömata olemine tekitab ka mega janu ja iiveldust, niiet ma eeldan, et ma peaksin lihtsalt ära harjuma, et see on siis nüüd mu elu. Samas poh, fitlife I guess?

Lõpuks suutsin ma ennast nii palju kokku võtta, et ronisin teisele korrusele, lebasin oma voodisse, vaatasin seda kohutavat segadust, mis on seal liialdamata vähemalt KUU olnud, mind iga päev häirinud, aga vana hea, ei teinud selle suhtes midagi. Lihtsalt lebasin oma kookonis ja ootasin eluvaimu. Reaalselt igasugune laste inin ja kiun tekitas mul soovi lihtsalt tagasi metsa joosta, aga õnneks Kardo võttis lapsed terveks päevaks enda hallata ja ma sain rahus… oma segast elu elada.

literally 1999838 nädalat tagasi tegin selle pildi, mis pidi olema before pilt, aga küllap ma leidsin enne alustamist midagi paremat teha



Sest täna oli seis igatahes selline

Enne kui keegi küsib, et kas ma elangi nii, siis ee. Jah. Need on kõik puhtad riided, mida ma siis loobin paremale ja vasakule, kui ma midagi otsin. See on väga mitte jätkusuutlik, aga et nüüd edaspidi oma elu kõiki vigu diagnoosi taha peita siis google ütles, et ATH teebki inimestele asjade organiseerimise ja korrastamise raskeks.

ADHD symptoms look different in adults. With age, hyperactivity turns to disorganization, distractibility, and even depression — which can lead to a misdiagnosis and ineffective treatment.

Ehk siis jah, konutasin seal pikalt, lõpuks valgusin voodist alla riidekuhjale, panin mussi mängima ja aegluubis hakkasin seda jama koristama. See on super ebamotiveeriv tegevus, sest ma olen seda ennegi teinud ja üldiselt on ta hiljemalt kolme päeva pärast suht samasugune, seega mingit erilist entusiasmi minus ei olnud. Aga ai kurja, tehtud ma ta sain. Küll vahepeal kosutuseks Andrei Zevakini uut videot vaadates ja jumalat tänades, et mul OnlyFansi pole, aga tehtud ta on. Isegi voodipesu vahetasin ära, selline majandaja siin väljas.

Oeh, krt ma tahtsin veel tegelt igast huvitavaid asju rääkida, mida ma olen ATH kohta uurinud ja saanud aru, et omg JAA mul on see küll, aga ma arvasin jälle, et kõik tunnevad nii. Või et .. see ongi mu iseloom. No näiteks:

People with ADHD live in a permanent present and have a hard time learning from the past or looking into the future to see the inescapable consequences of their actions. “Acting without thinking” is the definition of impulsivity, and one of the reasons that individuals with ADHD have trouble learning from experience.

Kas ma võin edaspidi neile juristidele, kes mind kohtusse tahavad anda, et jumala eest, halastage, te ju peate aru saama, et ma ei saa ise ka aru mida ma teen, sest mul puudub 100% tegu= tagajärg seos? Eeeeh, vist mitte.

Aga ma arvan, et ma teen selle huvitavate asjade vooru mõni teine päev, loomulikult siis, kui miski põnevam teema mulle pähe ei tule, ma hoopis sellest ei kirjuta ja igaveseks ei unusta, et ma huvitavate ATH asjade kohta posti teha tahtsin. Kõike võib juhtuda, ma olen ju vaimselt haige inimene, junõuuu.

Et täna leppige siis sellega, et ma kirjeldasin teile ebanormaalselt pikalt kaht päeva ATH ravimeid võttes, selle asemel, et kirjutada: üsna kehv oli.

Vähemalt sain veidi produktiivne olla ja sammud täis, kahju ainult, et mul siiani NULL isu on ja samas tempos jätkates olen ma nädala pärast surnud, või kaua need inimesed ilma söögita elavad?

Kui küsse on, küsige julgelt, ma ise ei oska ka kõike kohe seletada. Mullegi üsna uus värk. Aga see video on päris hästi kokku võtnud:

Ma lihtsalt tahan ära mainida, et kõige rohkem hämmastab mind ikka see, et ma reaalselt TERVE ELU arvasin, et kõigil on nii. Et kõik tunnevadki nii. Aga on lihtsalt veits normaalsemad inimesed ja händeldavad elu paremini. Kae perra… mida ma veel teada saama pean, ah?

The post et jah, tere tulemast ATH appeared first on Mallukas.

hoiraissaraa, on pulmapäev

Vahepeal on mul tunne, et ma oleks pidanud ADHD testi asemel mingusuguse vaimse alaarengu testi ka sinna sisse viskama lasta või miskit, sest mõndadel hetedel ma lausa imestan, et mis moodi ma üldse eksisteeritud saan. Arvestades fakti, et mu aju konkreetselt ei tööta.

Näiteks täna viisin ma lapsi suure hurraaga lasteaeda. Lihtsalt selleks, et avastada, et ahjaa, riigipüha on ju, lasteaed on noh…kinni.

Lisaks olen ma reklaamile lihtsalt üle mõistuse mõjutatav. Nagu konkreetselt eile õhtul passisin TikTokis ja nägin ühte videot, kus üks naine rääkis sellistest fake ripsmetest, mis kinnituvad magnetiga. Et teed lainerijoone ja see ongi see magnet, kuhu ripsmed külge jäävad. Ma just tegelt käisin lash liftis ja mul nüüd mega ilusad ripsmed, aga vahel tahaks ikka efekti mõttes pikemaid ja ma selle liimiga ei oska absull jamada. Seega ma olin nagu jah, ma kulutan insta 100€, et kord aastas magnetiga ripsmeid kasutada. Loomulikult! Ma ei hakka ütlemagi, et mu pangakonto on nüüd nagu…eeee.. mäletad neid aegu, kus me saime endale sööki lubada ja värki. Guess what, not anymore, bitcheeees…

Reaalselt, ma ei tohiks enda raha hallata. Või mind tuleks kohelda nagu 10 aastast last, kellele antaks iga nädal 50€ ja ei sentigi rohkem, siis ma peaks ennast äkki kuidagigi kontrollima. Ma isegi ei loo endale illusiooni, et ma selle eluea jooksul õpiksin rahaga ümber käima, lihtsalt niisama korraks halan, ärge pange tähele. Võib-olla on nii head ripsmed, mis muudavad mu elu… Raudselt…(Ma ei hakka rääkimagi sellest, et peale seda ostu on mu FB wall täis reklaame umbes samast tootest, mis maksavad ala 20€ *sisesta siia vaikne pomin, et sa ennast oksa ei tõmbaks*)

Aga aitab halast, sest täna saab olema üli tuus päev – Kristina abiellub! Ma ronin kella kaheks koos ta perekonnaga lõunat sööma, siis meiki ja siis otsemaid pulmapeole. Oeh, ma polegi niii ammu pulmas käinud, viimati eelmine suvi, seega ma olen super põnevil ja loodan, et kõik läheb ilusti. Mul on saatuse vastu suur usaldus, sest ma panin endale täna ühe meikari juurde aja, mille peale kõik mu sõbrannad olid, et ole suht valmis, et ta su üle laseb. Ma mingi nojah, nüüd vist veits hilja uut ka otsida, seega palvetage mu eest, et mulle keegi täna ikka näo pähe võõpab. Ma muidugi nii naiivne, et mõtlen ikka parimat. Küllap ta ikka mulle selle morda ette maalib.

Mõtlesin, et selle Kleidibutiigi kleidiga lähen täna lõunale!



Mari käskis enda patsidest ka pildid panna, eile käisime tegemas.

The post hoiraissaraa, on pulmapäev appeared first on Mallukas.

ei suuda ma nende juustega “niisama” olla

Ma ei tea, kas te vahepeal märkasite, et ma heljusin siin paar kuud pikkade kiharatega ringi? Iga jumala kord, kui ma pikendused ära võtan, siis ma vannun endale, et never again!

See never again kestab täpselt nii kaua, kuni Kristina tuleb hooldusest ja näeb välja nagu harilik Kreeka jumalanna, aka Aphrodite. Siis hakkab mul ka juba sees närima, et oota, aga ma näen ju pikkade juustega palju parem välja ja kõik riided sobivad automaatselt paremini ja põhiline asi – ma pole ammu midagi UUT teinud. Mis värk on naistel nende juustega, ah? Ma tean ainult paari sõbrannat, kes kogu meie tutvuse jooksul on samasugune välja näinud, enamikel ikka kibeleb sees muutuse järgi.

Ma olen kuulnud, et kui on suuremad elumuutused, siis kipuvad naised juuste kallale minema, aga mul pole isegi pisikest elumuutust tarvis, et ma hakkaks juba juurdlema, et tea, kas peaks nüüd juuksed täitsa lühikeseks lõikama, heledaks värvima, tuka ette nüsima või.. pikendused panema. Ja ma pean ütlema, et see viimane on tihtipeale kõige ratsionaalsem. Sest kui ma need ära võtan, siis ei näe ma välja nagu mingi väike Ruslan, kes ema köögikääridega tuka kallal käis, või veel hullem – olen oma juuksed pikaks ajaks pekki keeranud, sest olen lasknud neid raevukalt blondeerida.

Ja noh, nii läkski, et ma kaks kuud pikkade kiharatega ringi lasin. Aga seekord olin ma targem ja teadsin ennast nii palju, et ega ma KAUA nendega tegeleda ei viitsi. Ikka tuleb spets vahendeid kasutada ja kammida ja sättida jne, seega ütlesin kohe paigaldajale, et teeme nii, et kui ära võtame, siis ma jätan need sinu juurde hoiule ja kui isu peale tuleb, paneme need jälle tagasi.

Selles suhtes, et juuksed ise on kaua ilusad (vähemalt Säravad Juuksepikendused salongis on nii kvaliteetsed juuksed, et saab vabalt pikalt kanda, või nagu mina…kandmisaega jupitada, haha). Et kui kellelgi on siin lahkuminek või muu “imetabane” elumuutus käsil ja istute praegu, köögikäärid peos, valmis endale Ruslani soengut lõikama, siis ma pigem soovitaks sul pikenduste peale mõelda. Saad kohe selle teistsuguse välimuse, mida su naise hing ihaldab ja ei pea pärast mingi välja kasvatamisega tegelema. Tehnik teeb üli pisikesed kinnituskohad, seega ei ole su pea ka mingisuguseid suuri latakaid täis (nagu mul minevikus pandud on, öäkkk) ja õige hoolitsuse korral on nad pikad, läikivad ja pehmed. Täitsa nagu enda omad. Nipp on lihtsalt selles, et ei maksa kohe väga pikkasid panna, siis kaob see loomulikkus ära.

Kardo muidu üldse ei taha, et mul pikendused oleks, aga seekord kiitis ise ka, et omg, nii normaalsed näevad välja, mis sa oled hakanud nende eest hoolitsema v… Tänks, Kardo…

Vot, ega mul muud öelda polegi, kui kiita Tallinnas ühte head tegijat, kes aitab mul vahepeal oma naiselikku juusterapsimisperioodi veidi sujuvamaks teha, haha. Ma kaks kuud nautisin, sain suvel veidi daamilikum olla või nii, nüüd võtsin jälle ära ja olen jälle ERINEV, ehk siis lühikeste juustega.

Kui tihti teil tekib vastupandamatu soov oma juukseid muuta?

The post ei suuda ma nende juustega “niisama” olla appeared first on Mallukas.

tere teisipäeva, ehk siis ma ei saa asju tehtud vist

Mina eile, kellel oli vaja teha kolm konkreetset ülesannet, millest kaks olid postituse kirjutamine üli lebol teemal, mis ei nõua isegi mingit uurimist vms, niisama oma arvamuse kirja panekut ja piltide tegemist ja kolmas veel isegi nii prosta asi, nagu oma telefonist viie screenshoti saatmine ühele firmale. Võiks eeldada, et see on umbes paari tunni töö ja loomulikult tegin ma need asjad eile ära?

https://giphy.com/embed/aH8oOOUfyrC8g

Selles suhtes, et ma TEAN, et ma peaksin neid tegema. Ma TEAN, et see pole raske. Ma ütlen iseendale, et Mallu kuule, suva, teeme kiirelt ära selle asja. Aga samal ajal, also mina iseendale: “allagurentale iia makareena… huvitav, mis need päris sõnad on? peaks googeldama!”

Ehk siis mida ma TEGELIKULT eile tegin?

Võtsin arvuti kätte, et need tööasjad ära teha ja avastasin ennast Facebookis scrollimas, inimestega jutustamas jne.

Avasin blogilehe, et tööga alustada, aga panin arvuti korraks kinni, sest… MA PEAN KORISTAMA!

Koristamise käigus leidsin Lotte kammi, seega kammisin pool tundi Lottet.

Kammimine ajas aia karvu täis, seega koristasin aeda.

Võtsin uuesti arvuti kätte ja googeldasin mega kaua erinevate lennupiletite hindu. Mitte, et ma kuskile minna tahaks, aga why not?

Hakkasin pesema elutoa lauda, aga siis avastasin, et laud on nii must, et… ma värvisin selle üle.

Imelik on värvida ainult ühte asja, nagu loom, seega värvisin üle ka aknalaua.

Siis rääkisin ühe tuttavaga ADHD’st ja selle sümptomitest, mille peale veetsin ma tunnikese Tik Tokis ADHD hashtag’iga videoid vaadates, sest mõtle, kui mul ongi see sama kamm, siis vähemalt… olen ma neid videoid näinud?

Sain vahepeal psühhiaatrilt kirja, et ta leidis mulle 21ks aja. Saab tore peale pulma sinna minna, aga lähen ikka, sest vähemalt on see varem kui alles NELJAS!

Siis helistas ema, et ta läheb Kohilasse ja võtaks paar last kaasa. Kuna Lende alles magas, läksid kaasa Marta ja Mari. See oli hea, sest Kardo tahtis nagunii õhtul Lendega rattaga sõitma minna, seega oli mul põgus võimalus üksi koju jääda ja… ee… teha seda tööd, mida mul teha vaja on?

NALI. Ma kirjutasin hoopis Piltsudele, et nad enda suuremad lapsed siia tooks, sest Katu on haige ja keegi pole ära teeninud seda, et ta peaks haigena kahte last haldama. Ja olgem ausad, kui mul on valida, et kas teha seda TÖÖD, mida ma ei taha teha (konkreetselt teadmata põhjusel, sest endiselt, seda oleks mega lebo teha, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis seda vähem ma seda teha suudan!!) või hoida lapsi, siis ma valin iga kell lastehoidmise.

Seega käisime me poes, tegime kartulitempleid, lapsed tegid ise tortilladest pitsasid ja õhtusöögiks kütsime veel tacosid ka teha.

Siis korraks mõtlesin, et noh. Lapsed magama ja teen ära need asjad.

NOT.

Kätu tuli siia ja me läksime samme täis tatsama. Alles 10 paiku ronisin ma voodisse ja Tik Tokisin kella kaheni öösel endiselt ADHD videoid, sest why the fk not.

Teeksin praegu seda töö asja, aga ma ei saa, sest ma kirjutan ju seda posti ja teeksin ka pärast, aga ma ei saa kahjuks, sest ma lähen juuksurisse ja siis kulmudesse.

Ja õhtul lähen vist restosse, seega… mis sa ära teed, kui lihtsalt ei leia aega.

Also, täna tegi Kardo mulle kohvi, mille sees oli suur surnud kõrvahark. Selle avastasin ma obv siis, kui ta mul juba suus oli. Literally siiamaani öögin.

Kena, et seda suva jura teiega nüüd jagasin, aga welcome to my life.

The post tere teisipäeva, ehk siis ma ei saa asju tehtud vist appeared first on Mallukas.

mis üldse oluline on?

Mind siiamaani kummitab ühes eelnevas postituses kirjutatud kommentaar ühe lugeja poolt, kes tegeleb tööalaselt dementsete inimestega ja ütles, et ka neil on suured tunded “sisse kodeeritud”. Et nad ei tea, ei tunne inimest enam ammu ära, aga nad vaatavad talle peale ja nad TEAVAD, et nad armastavad neid. Sest armastus on sees olemas, olenemata sellest, et kontekst on ära kadunud.

See panigi mind mõtlema sellele, et kui küsitakse, et mis on see elu mõte ja point, siis see on tegelikult ju lihtne – teisi inimesi armastada, ümbritseda ennast nendega, keda sa armastad ja olla õnnelik. Okei, me võime muidugi praktilisemad olla ja öelda, et meil on vaja ka raha ja tööd, et ära elada, aga tihtipeale kipuvad inimesed rohkem tahtma, kui neil endal vaja on.

Mina ka.

Näiteks mingi hetk tundsin ma survet kogu aeg tööd teha. Nagu KOGU AEG! Sest “mina olen ainukene raha teenija ja kui mina ei tee, siis kes teeb ja mõtle, kui meil puudu jääb ja siis see on minu süü!”. Mis tähendas seda, et ma võtsin muudkui koostöid vastu, kuigi ma sain ise ka aru, et esiteks läheb paljuks juba sisu mõttes ja teiseks minu enda võimekuse jaoks kah. Ma tahaks öelda, et mina ja mu tore ATHD, aga kuna ma ikka veel ametlikku diagnoosi pole saanud (4. september saab see päev olema), siis ütleme siis nii, et mina ja mu ATHD laadsed käitumismustrid ajavad mind sellistes olukordades pehmelt öeldes hulluks.

Mida rohkem tööd ja kohustusi, seda rohkem hakkab mu aju otsima muid tegevusi, mida ma selle asemel tegema peaks. Näiteks praegu on mul üks asi, mida ma RAUDSELT tegema peaksin, aga selle asemel olen ma otsinud retsepte, kuidas sprotte muul moel, kui võileibadel kasutada (kartuli-sproti vorm!), koristanud elutuba, pesnud pesu, lugenud blogisid, otsinud värve, et lauda värvida, mõelnud erinevaid viise, kuidas tuba ümber tõsta jne, selle asemel, et lihtsalt see üks asi ära teha, mida ma PEAN tegema. Nagu ausalt, ennast ajab ka närvi, et ma selline olen, haha. Vahepeal on mul küll tunne, et ma leidsin selle ATHD värgi ja klammerdun selle külge, et enda laiskust kuidagi välja vabandada…

Siis loen selliseid artikelid ja olen nagu, okei võib-olla ma ei ole laisk, aga võib-olla mul, jumala eest, ei olegi ATHD’d ja siis ma pean ikka tunnistama, et ma olen üks laisk sindrinahk, kes lihtsalt ei suuda oma elu kontrollida. Emba kumba.

Aga kui ma mõtlen, et kui ma nüüd saangi diagnoosi, siis see teeb mind küll õnnelikuks. Ei, mitte selle pärast, et mu aju normaalselt töötada ei taha, vaid selle pärast, et mul on super kõriauguni sellest, et ma iseennast kogu aeg laisaks ja lohakaks tembeldan. Ega pole ka ime, mu ema tegi seda terve mu lapsepõlve. Ei olnud vist päeva ka, kus ma ei kuulnud ahastamist, et KUIDAS ma ometi nii laisk ja nii lohakas ja nii hajameelne ja nii sõnakuulmatu ja nii ülbe olen. Sry, ema, äkki oleksid võinud mind arstile viia või miskit.

(Ma poole postituse kirjutamise pealt kirjutasin psühholoogile, et kle ma tean küll, et meil aeg alles 4dal, aga ma praegu tahaks nagu KOHE teada, mis mu diagnoos on, pliis ütle, muidu mul nii kehv valefaktidel põhinevat blogiposti kirjutada :D).

Ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid sellest õnnelikuks olemisest. Ja mind teeb õnnelikuks vähem kohustusi (ehk siis vähem asju, mida edasi lükata ja ennast pingesse ajada). Mind teevad õnnelikuks inimesed, kes naudivad elu ja ei mõtle väga asju üle, mis on irooniline, sest samal ajal on mul pooled sõbrannad kohutavad ülemõtleljad ja sressajad, kes vaevlevad mingites imelikes kompleksides, mis nad oma peas välja mõelnud on, aga IKKA nad meeldivad mulle ja ma kehitan nende imelike omaduste peale lihtsalt õlgu, sest mina näen neid sellisena, nagu nad ise ennast nägema peaksid: vägevate naistena, kes suudavad kõike, kes saavad hakkama, kes on elus kõige ägedat väärt. Ja see nende soig ja hala jääb minu jaoks nagu tahaplaanile või nii. Igaühel omad head ja vead.

Mind teevad õnnelikuks hetked, kus mu lapsed saavad hästi läbi ja kui nad õpivad uusi asju ja naeravad südamest. Mind teeb õnnelikuks, kui mu kodu on korras (sest peas on kaos :D), aga kuna enne hakkab taevast vihmavarjudega leemureid sadama, kui meie terve maja korda saama peaks, siis ma lepiks isegi sellega, kui ma elutoagi suudaksin täna ära koristada.

Mind teeb õnnelikuks see, kui ma leian üles midagi, mis mul ammu kadunud on. Ja kuna ma kogu aeg asju kaotan, siis ma leian päris tihti kah miskit, seega väike õnn on aeg-ajalt ikka garanteeritud. Aga kui see inimene, kes mu robottolmuimejat laenas, seda posti loeb, siis palun vähemalt ütle, et see sinu käes on, mind nii painab, et ma ei mäleta, kellele ma selle andsin, haha. Ausalt, jäta või omale, kui sa pead, aga pliiiis ütle mulle, kus mu robot elab :D

Kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma teen aina neid asju rohkem, mis mind õnnelikuks teevad ja vähem neid asju, mis mind närvi ajavad või ärritavad. Ma ei suhtle inimestega, kellega ma ei saa olla mina ise. Ma ei suhtle inimestega, kelle käitumine mind häirib. Ma ei jälgi neid, ma ei uuri nende tegemise. Ma keskendun enda asjadele ja virelen siin oma kaostega, aga ma olen ikkagi õnnelik. Kuidagi nii… pehme vaib on elul.

Vahepeal ütleb saikar osa mu ajust, et noniii, naudi-naudi, tead küll, mis pärast tõuse tuleb ;) Aga ma olen nagu krt jää vait, ise oled raudselt mingi ATHD segane vend, sa ei tule mulle siin parakaid ajama, baiii.

Et siis jah, mega suvaline rant, olge lahked, nautige. Ja palun palvetage, et ma midagigi oma “tahan teha” listist õhtuks ära teha suudaks. Sest “tahan” võib konkreetselt esimese tegemise minuti pealt muutuda “aaah, see nii igav, ma parem googeldan uuesti, kuidas sprotivormi teha…”.

Oh, lähme lõpuks korra juustuseks ka, ma tahan öelda, et blogimine teeb mind ka õnnelikuks ja teie ka, kes seda loevad ja minuga räägivad ja niisama… siin tuiavad. Mõelge, 15 aastat(!!!!) olen ma seda teinud ja kui mina midagi üle viie minuti teha suudan, siis see tähendab ainult seda, et see on IKKA mulle põnev ja et ma ikka armastan seda täie rauaga. Aitäh, et olemas olete.

Sooja ja pehmet vaibi teilegi :D

The post mis üldse oluline on? appeared first on Mallukas.

testin ja arvustan: NeoDerm näohooldus*

Ma ei ole kunagi enda näonahaga super hädas olnud, nagu mulle siin hõisata meeldinud on. Eks pubekaeas siin-seal on ikka punne olnud aga erilist rõhku ma üldiselt enda näonaha hooldusele ja kreemitemisele pööranud ei ole. Küll aga nüüd, vanuse suurenedes on ka minu näonahk muutunud rohkem kapriisseks ja ausalt öeldes ajab närvi küll, kui lambist avastan, et pool nägu punne täis on. Mõni toode mõjub paremini kui teine, mis teha. Selles osas on minu usalduse võitnud täielikult Kehapood ja nende tooteid katsetan alati julgelt ning ei ole siiani veel pettuma pidanud. Mõni aeg tagasi saatsid nad testimiseks mulle Neodermi sarja toniseeriva näovee ja niisutava kreemi.

Kuna te teate, et ma hindan väga kiirust ja mugavust siis on need kaks toodet piisavalt mugava näohooldusrutiini tekitanud, et ma päriselt viitsin neid kasutada. Ma väga tahaksin, et mul oleks ka viitsimist õhtuti ja hommikuti pesta, geelitada, vahtu kasutada, erinevaid kreeme panna, aga ma kunagii ei viitsi. Alguses suure hurraaga alustan ja sinna see jääb. Pole ka samas ime, sest mul on ju pidevalt kogu aeg uut kraami aknast ja uksest tulemas ja kui ma ootaks iga tootega, kuni eelmised otsas, siis võiksin ma järgmise iluteemalise posti kirjutada 7 aasta pärast maikuus. Aga nüüd olengi ma mõnda aega kasutanud vähemalt üht neist  kahest tootest ja ma pean ütlema, et mu näonahk on mõnusalt rohkem niisutatud küll. Eelmisel suvel ma märkasin, et mu näonahk on järjest rohkem kiskuma ja kuivama hakanud ja on tundlikum ilmastikust tulenevatele muutustele. Eelmine tali vahepeal ikka väga kuiv see olukord näos.

Ma olen proovinud erinevaid meigieemaldussalfakaid ja igasuguseid puhastuspiimasid ja mitsellaarvett jne aga paljude puhul juhtus see, et kui ma selle peale panin, siis nägu hakkas kiskuma ja kuivama. Selle näoveega ei ole seda juhtunud, juhhuu! Nahk on juba peale puhastamist mõnusalt pehme ja niisutatud. Ja selle kreemi puhul on sama asi, et ta niisutab üli mõnusalt koheselt naha ära ja sellist naha kiskumist ma ei ole väga pikalt juba tundnud. Suur pluss on ka see, et need tooted on looduslikud ja selle kohta ka väga hea hinnaga. Lisaks kulub neid hästi vähe. Esimest korda kui ma seda kreemi proovisin siis panin kohe sellise koguse nagu ma muidu kreemi võtan ja ma sain sellega ära kreemitada ennast, Kardot ja enda käed ka veel (muuseas see niisutab käsi ka mega hästi, kui kätekreemi käe pärast pole). Mulle nad igatahes väga meeldivad ja soovitan küll soojalt. Eriti neile, kes on kimpus õrna ja kergelt ärrituva nahaga. Seda enam, et hetkel on need mõlemad soodushinnaga!

Kuidas teie näonahk on? Kas olete olnud näonahaga hädas ja kuidas naha korda olete saanud ja milline on teie praegune näohooldusrutiin? Kas olete pigem sellised, kes jäävad ühele brändile truuks, või meeldib ka pigem katsetada ja erinevaid tooteid proovida?

Ps! Ma tegin tootepilte ja Mari tuli ideele, et ta võiks neile vett peale valada, samal ajal kui ma pildistan. Minu meelest tuli tulemus nii äge ja mõelda, tema enda idee, kui tuus!

*koostöö

The post testin ja arvustan: NeoDerm näohooldus* appeared first on Mallukas.

jumal, mis röövimine!

Ma ei ole mingi eriti sage kinokülastaja, aga seda ma küll ei mäletanud, et see nii pagana kallis on. Ilmselt selle pärast, et viimati käisin ma kinos ainult koos Mariga, aga seekord ostsin ma mõtlemata 4 staaritooli piletit Trollide filmile ja piletid maksid rahumeeli 50€ ringis. Okei, ilmselt need tavalised toolid oleks odavamad olnud, aga ma kartsin, et see alumine osa on ehk rahvast täis ja siis hakkavad lapsed terve filmi vältel pissile siiberdama jne, ei tahtnud teisi segada ka.

Ma alahindasin oma lapsi, sest nad istusid viisakalt terve filmi kenasti paigal ja Kardo pidi ainult ühe korra Lendele ütlema, et ta ei möriseks (tal mingi imelik komme deemonihäält teha). Ja loomulikult ei saa ju kinos käia nii, et ei osta popkorni ja kommi ja juua ja… õhtusöögiaeg oli käes, seega kasutasime võimalust, et oma kohtadelt süüa ka tellida.

Koju jõudes oli mul postkastis tore üllatus: kiri Apollolt, et tänks, et täna meie juures üle saja euri (!!!) laiaks lõid, tänutäheks anname sulle 5€ kinkekaardi. Nojah, see on kena küll, aga ülejäänud 95€ kogun nüüd pool aastat, et uuesti tagasi minna.

Vaatan just, et Cinamonis oleks kaks kahest diivanit 10€ tk saanud, seega oleks juba üle poole odavam olnud. Eks siis järgmine kord tean ja olen targem, mis seal ikka.

Üldse võiks tihemini kinos käia. Kui mingi sõbrannaga koos minna, siis saab Cinamonist 5€ tavapileti. Ja noh okei, Apollos on ka tavapilet 8.39€, seda ka veel kannatab maksta. Kinos ju mega tore käia, aga miskipärast nii harva jõuan sinna. Viimasel ajal ainult siis, kui Mari lasteaiast kuuleb, et keegi käis ja tahab kah, ega siis lapsele ei öelda saa.

Samas vaatan, et Apollos on mingid klubikaardid müügil, et maksad 10-20 euri kuus ja saad kasvõi iga päev kinos käia, aga ma ei ole kindel, kas see ikkagi ära tasuks, sest raudselt on sellega nagu jõusaalikaardiga, et ostad ära ja siis käid kord aastas, haha.

Kui tihti teie kinno satute? On teil mingeid nippe soodsamalt käimiseks? Kunagi nt oli Facebookis selline grupp, nagu kinosõbrad vms. Et enne kui kinno läksid, jätsid sinna kommentaari ja siis pärast pidid mingit tagasisidet andma ja iga tagasiside eest said 10€ kinkeka vms. Ehk siis sai pmst tasuta käia. Aga nüüd on see grupp kinni pandud ja enam seda lõbu teha ei saa. Krt.

Sõbrad, kutsuge mind siis kinno, jumala eest!

The post jumal, mis röövimine! appeared first on Mallukas.

üks asi, mida Mallukas kiitma jääbki, tee või tina*

Mulle on aeg-ajalt ette heidetud ja pahaks pandud, et ma olen nagu tuulelipp ja kiidan kõiki tooteid, mis mulle saadetakse. Ma ei hakka siin üldse sinna teemasse langema, et kuidas ma kunagi ammu ja praegu koostöid valisin ja valin ja mis põhimõtetega edasi liigun, kuni lõpuks blogipostitus sünnib. Tegelikult on asi lihtne- ühele inimesele võibki meeldida mitu sama toodet erinevatelt ettevõtetelt, arvestades seda, kui palju valikut tänapäeva kaubanduses on. Ühelt firmalt saab lemmikuks näokreem, teiselt deodorant, kolmandalt šampoon jne, see on elu!

Loomulikult mängib omajagu rolli see, et aastatega maitsed ja vajadused muutuvad ja selletõttu muutuvad ka tooteeelistused, mida blogis kiitma satun. Et kui ma kunagi võisin vaimustuda näiteks tootest X, siis nüüd ei kasutaks ma enam seda iiagi, sest see koosneb näiteks täielikust jamast vms. Muuseas, kui ise satun enda postituste peale, mis ammu kirjutatud ja enam ma seda toodet ei julgeks soovitada, kustutan selle ära. Näiteks alles leidsin blogist reaalselt postituse, kus ma soovitasin 6 aastat tagasi mingeid imelikke tablette võtta, mis kaalu alandada aitavad. Nagu… mida ma mõtlesin?! Okei, ma olen praegugi naiivne ja ei viitsi süveneda, mõtle, mis veel aastaid tagasi oli. Kui firma kirjutas, et tere, me oleme üli tervislik pood, mis müüb kaalulangetustablette, mis on MEGA TERVISLIKUD, siis ma olin nagu, ahah, okei, tore, miks mitte neid lugejatele tutvustada. Haha, ausalt nagu… ma ise ka ei tea, kuidas ma vahepeal nii loll olen, aga mis sa ära teed.

Küll aga on ühed tooted, millest mul vist iial koppa ette ei viska ja mis on läbi aastate mu täielikud lemmikud. Nendeks on Yummikommid. Olen ma oma sadadel dieeditamiste perioodidel saanud neist lohutust, kui isu millegi magusa järgi ja samuti meeldib mulle neid igalepoole kottidesse pista, et kui nälg mind või lapsi painama hakkab siis saame kiirelt midagi suhu pista.

Küll aga on vist veidi varju jäänud, et tegelikkuses on Eestis Yummikommide ametlikuks edasimüüjaks Bionoria ja nendel on tootevalikus veel nii suur hulk tooteid, mis meie pere maiustustekausis juba aastaid esinenud on. Toon siinkohal välja meie pere suurimad lemmikud, mida julgen teile soovitada ja anda Malluka garantii, sest need on need asjad, mida ma a-la-ti juurde tellin ja sõbrannadele soovitan. Ja ma tean, et need on asjad, mille kohta ma ei pea 5a pärast mõtlema, et issand, kuidas sellist jama soovitada sain, sest Ave (Bionora omanik) on selline inimene, kes võtab oma poodi müügile vaid naturaalseid, orgaanilisi, inim-, looma- ja planeedisõbralikke tooteid, mis on tihtipeale ka fair trade. Ehk siis ükskõik, mis valik sealt poest, on õige, lihtsalt maitse asi, mis endale rohkem mokkamööda on. Ma ei saa garanteerida, et meil sama maitse on, aga nagu ma alati ütlen: proovima peab võimalikult palju asju siin maailmas, sest nii saame me aru, mis meile meeldib ja mis mitte.

Hiljuti saadeti mulle proovimiseks see Gimberi ingverijook. Ingver juba niisamagi mulle väga meeldib ja ka selles joogis ei pidanud ma pettuma. Kui ma siin vahepeal tõbine olin, siis see andis korraliku vitamiinilaksu. Kas ta nüüd mind just kiiremini terveks tegi, seda ma ei oska öelda, aga Eesti kliimas on see üks väga mõnus jook, mida kas kuskile tee sisse panna või siis lihtsalt igal hommikul väikene shot teha. Muuseas, sellest saab teha ka ülimõnusaid alkoholivabu kokteile, sest ingeri “kick” annab joogile just sellise…peomeki. Muuseas olen mina seda Gimberit kasutanud ka toidu sees, kui endal parasjagu ingverit käepärast ei ole.

Nüüd on saadaval lisaks suurtele ja väikestele pudelitele ka eriti äge kinkekomplekt, mis sobib ideaalselt sügise eel vanaemale-vanaisale-emale-sõbrannale, või kellele iganes, kes oma tervisest lugu peab, kinkimiseks. Et ikka inimene enda tervist turgutaks! Seal on siis sees suur pudel, kaks väikest shoti pudelikest, kaks ägedat klaasi ja kõrred. Gimberi enda kodukalt leiab palju huvitavaid kokteiliretsepte, mis sellega valmistada saab!

Mida ma veel täiega fännan, on Jua firma kuivatatud kraam. Minu eriline lemmik on ananass, aga ka kuivatatud mango on mulle vägagi mokkamööda. Imelikul kombel täidab väike pakike kiirel ajal kõhu ja annab magusasõbrale ka selle õige laksu, mida mõnikord niiiiii-iii väga vaja on. Ma olen selline maiasmokk, et ma varem võisin rahumeeli terve shoksi nahka panna, aga nüüd olen targem. Shokse ja komme koju ei tassigi – kui sul on ainult tervislikke asju, on super raske millegagi “patustada”. Laste lemmik on aga Jua kuivatatud banaanid, mis ei meenuta absull neid kõvasid asju, mis ma meie poelettidel näinud olen. Need on sellised pehmemad ja maitsevad tõesõna nagu päris banaan. Proovimiseks võite neid ühe paki kaupa osta (maksavad veits üle eurikese pakk), aga kui aru saate, milline lemmik on, soovitan kohe karbiga võtta, saate 10-21% ale, olenevalt siis sordist. Ja reaalselt- maitsevad nagu PÄRIS viljad, noh, sest seda nad ongi. Söö rahus ise, või anna lapsele, kõik tahavad! Suurepärane ka lastele koolikotti pistmiseks, või lasteaiast tulles ooteks anda.

Hiljuti sain proovida ka Landgarteni tooteid. Ma neid enne kuskil müügil näinud ei olnud ja seega ei olnud mul ka aimugi, millega tegu. Seda enam, et ma üldiselt ei ole suur “marjad ja pähklid šokolaadis” fänn olnud. Aga need karbikesed, sõbrad, on teine tera. Okei, tume šokolaad ei ole absoluutselt minu teema, selle pärast ei olnud kirss ja vaarikas šokolaadis just mu lemmik, aga mu sõbranna, kes jälle pole magusaarmastaja, krabas need pakid kohe endale ja sõi ühe paki juba teel koju autos ära. Muuseas, tumedas šoksis maiustused on vegan kraam!

Landgarten on loomulikult fair trade ja mahe kraam, Austria üks vanimaid ja esimene mahemaiuste tootja, kelle kaup on üle maailma esindatud ja hinnatud. Ma ütlen küll, et see neli euri paki eest on enam kui hea hind, sest sisu on kvaliteetne, maitsev ja puhas. Ideaalne näiteks külakostiks kaasa haarata, sest hind on taskukohane, sisu aga erilisem, kui suvaline Kalevi komm. Minu lemmikud on marjade segu erinevas šokolaadis ja mandlid roosi õielehtedega valges šokolaadis. Muuseas, roosi maitselised asjad muidu mulle üldse ei istu, aga mina tunnen neis pigem veidi apelsinimekki, mitte roosi. Igatahes saab magusaisu juba paari pallikesega enam kui rahuldatud.

Veel sain Landgarteni tootevalikust ära maitsta nende kikerherneid. Kes veel proovinud pole – tehke seda kindlasti. Neid on nelja sorti ja eriti mõnusad on nad neile inimestele, kellele meeldib teleka ees midagu krõbistada (khm-mina-khm). Üli mõnus vaheldus on pähklite asemel nosida näiteks kookose, laimi ja tsilliga kikerherneid. Ma poleks elusees arvanud, et need maitsed kokku sobida võiks, aga tegelikult ideaalne kombo. Tsillit on sees üli õrnalt, ma ise pole suur vürtsisõber ja seda on just täpselt parajalt, et anda maitseelamust, kuid suud õhetama ei võta. Suitsuse paprikaga ja tamariga on ka mõnusad soolased snäkid.

Ma pean ütlema, et minu jaoks olid need tavalised hummusega kikerherned kuidagi maitsetud, kuid endale üllatuseks tuli Marta, kahmas mu käest paki ja kukkus vitsutama. Eks see ole õige kah, et täiskasvanud ongi harjunud oma toitu üle soolama ja maitsetama, aga lastele (kellel juba hambad on, sest need pole kõige pehmemad snäkid) soovitan neid küll. Marta ja Mari sõid mõlemad korraliku peotäie.

Aga minu lemmik kategooria www.bionoria.ee lehel on loomulikult SOODUSPAKKUMISED! Neid tehtakse seal tihti ja kogu aeg erinevale kraamile, millest pärast vist isegi liiga tihti avastan ma ennast seal lehel ringi kolamas ja jälle head-paremat ostukorvi lisamas, sest OMG NII ODAV! Mis te arvate, kas ma suudan selle lehe nüüd panna niimodi kinni, et ma sealt uut tellimust ei tee? Khm, ma ka mitte. Jua ananassidest on ainult üks armetu pakk järel, mis elu see veel on, ah?!

Ja kui sa nüüd ka tellimuse teele panna tahad, aga sinu lemmikuid, või huvipakkuv kraam allahindluses ei ole, siis kasuta sooduskoodi mallukas, mis annab sulle augusti lõpuni täishinnaga toodetele 15% ale!

Milliseid tooteid teie nende tootevalikust proovinud olete ja, mis teie lemmikud on siiani olnud? Räägi kaasa ja kõikide kommenteerijate vahel loosin nädala pärast välja 50€ poekrediiti, et endale head-paremat tellida. Usu mind, selle summa eest saab sealt ikka VÄGA palju asju katsetada!

*Koostöö ja niisama armastus toodete vastu kah

The post üks asi, mida Mallukas kiitma jääbki, tee või tina* appeared first on Mallukas.

vana arm ja viha ei roosteta vist

Mõelge korraks oma suurima südamevalu peale, mida te tundnud olete. Ilmselt, kui see juhtus lähiajal, siis ei ole üllatav, et see vastik tühi tunne ja kurbus ja viha sees alles on, aga mis on imelik, on hoopis see, et see ei kao vist mitte kunagi ära? Või on asi minus? Ei, ainult minus ei saa ka olla, sest just rääkisime sõbrannaga, et üli imelik on fakt, et mingisugused kohad, laulud, lõhnad meenutavad aeg-ajalt SEDA inimest, kes kunagi meie väikse noore südame võttis ja selle mõnusalt peos lömastas. Ja kuigi aastaid on möödas ja elu on edasi läinud ja mitte ükski osa meist ei sooviks selle hirrrmsa inimesega koos olla, siis ikkagi tekib korraks sisse selline tunne, et tahaks kerge pisara maha panna ja dramaatiliselt maha põlvitada ja karjatada: “Peeeter! Miks sa mulle nii tegid?!”.

Natukene ajab naerma, aga natukene on tõsi ka, eks ju? Ma ei teagi, kas see on siis selle pärast, et sellised tugevad emotsioonid jäävad kuskile ajusoppidesse ja keharakkudesse kinni? Minu meelest sama moodi jääb armastus su ajukurdudesse. Armastad kedagi ja see ei kao mitte kunagi ära. See lihtsalt mattub uute kogemuste ja armastuste ja elu alla, aga see ära ei kao. Ja jällegi ootab ta mingisugust tuttavat kohta, lõhna või mälestust, et oma pea supsti liiva alt välja pista, et juhhuuu, mäletad ikka mind v? Ma endiselt siin, hehe.

Minuga võttis ühendust üks kutt, kes reaalselt miljon aastat tagasi mu südame veits katki tegi. Jumala casually kirjutas, et jou, kuule võiks välja minna ja paar drinki võtta. Ma reaalselt surin seest sekundi vältel ära, sest ma pigem hüppaksin poole Rootsi kruiisi pealt merre, kui temaga kuskile välja tahaks minna. Mitte, et mulle ikka veel maru haiget teeks, kuidas ta käitus, aga mul on sees selline solvumine ja viha ja pettumus alles, et ta noore Mallu vastu sellline siga oli, et ma päriselt ei taha teda mitte kunagi näha. Ikkagi imelik lugu, et umbes 10 aastat hiljem ikka see tugev emotsioon sees on…

Mõnes mõttes nagu nõme kah, sest tahaks hea meelega sellised sitad kogemused ära unustada, aga samas on natukene tore ka, et aju selliseid asju meelde jätta tahab. Sest äge on mõelda, et kui sa kedagi armastad, siis mingi osa sellest jääb igaveseks sinuga. Ja kõik, kes sind kunagi armastanud on, meenutavad sind aeg-ajalt terve oma elu vältel. Seda on tore tunda.

On teil ka nii? Et kui mõtlete mingisugusele südamevalule, siis see emotsioon, et käi sa ka persse, on ikka veel alles? Ja arrrrmastus on ka kuskil alles? Selline pehme ja mõnus ja soe väike tunne sügaval sees. Et jaaa, teda ma olen armastanud, see oli tore?

The post vana arm ja viha ei roosteta vist appeared first on Mallukas.