Mariann Kaasik's Blog, page 104

viimase minuti sünnad

Ma ikka aasta ema, sain eile aru, et aa ups, mul kahel lapsel järgmine nädal sünna ja ma pole selleks mitte midagi ette valmistanud. Nagu null. Kogu aeg tundus, et aega on maa ja ilm, siis tuli see lahkuminekuaeg ja nüüd tabas mind see tunne, et aaa, ehk peaks midagi tegema. Ja kae nalja, ühe päevaga sain kõik asjad korraldatud. Ja ma ei räägi siin ühest peost, eiei sõbrakesed, kolmest. Sest Mari ei taha Lendega koos pidu ja… ah, oot ma seletan kohe lahti.

Esimesena on meil Lende sünna, kes saab 8dal neljaseks. Tema tahab nagunii kuskil mängutoas olla, eriti kuna külaliste hulgas on ka päris beebisid. Ja kuna Mari sünna on selline, et seal väiksemad väga osaleda ei saa, siis oligi nagunii vaja kohta, kus saaksime kõik oma laps-sõbrad kokku kutsuda. Bookisin HappyFlysse Dino toa (seal on lastenurk kohe küljes, et päris pisikesed leebet ei laseks) ja Lende nõutud vikerkaaretordi saime tellitud Toiduvõluri käest. Söögi koha pealt ma midagi välja mõelnud veel ei ole, kui ei viitsi, siis saab seal kohapealt ka mingeid näkse ja asju lauale tellida, seega sellega ühel pool.

Mari sünna on 10dal ja sellel peenel preilil oli lausa kaks soovi. Esiteks tahtis ta paari sõbrannat ööseks külla kutsuda ja printsessi pidu teha. Nõue oli aga see, et Lende ja Marta seal olla EI TOHI. Eks ma saan temast ka aru, niigi ta kogu aeg käib ja taltsutab neid, las tal siis olla see oma pidu ja oma aeg ka. Selle jaoks lubas Elamuste Korraldus meil männiku elutoas teha veits oma maagiat, et printsessidel oleks väga Elsane olek. Pille lubas tüdrukutele valmistada hunniku muffineid ja kreeme, et nad saaksid ise endale muffineid kaunistada. Lisaks saavad nad kakaod kaanida ja küüsi lakkida ja meiki teha ja ma ei tea, mida kõike ma seal nendega tegema hakkan, aga garanteerin, et sellest tuleb suur tüdrukuteõhtu, mis kulmineerub ühe korraliku multikamaratoni ja popcorniga. Ahjaa, sinna tuleb lastele üllatusena ka jäätisemasin!

Kui printsessid hommikul oma klaaskingad jalga panevad, siis minnakse…metsa. Ei saa jätta ju kasutamata võimalust, et varnast on võtta suur sõber, metsamees Illimar, kes lastele terve suve metsasünnasid korraldanud on. Kuna ka mu enda sõbrannad oma lastele seda tellinud on, olen ka mina korra ühel säärasel osa võtnud ja ma pean ütlema, et see on mega äge! Olenemata ilmast ja aastaajast (kui just pussnuge ei saja) saab seda pidu suht alati korraldada ja ma garanteerin, et lastel alati on mega äge mööda metsa ringi luusida ja joosta ja uurida. Olgu siis suvi, sügis või talv. Peaasi, et õiged riided seljas on. Seda enam, et on keegi, kes samal ajal neile tegevust leiab, loodusest räägib ja muud sellist. Ma ei oska seda sõnadesse panna, peate ise ära nägema, siis saate aru. Tavaliselt sinna rännakuosale lähevad kaasa paar isa, aga ma ükskord tuiasin kaasa, et sõbranna lapse sünnat pildistada, seega nägin oma silmaga selle ära. Seega kellel laste sünnad veel ees, siis soovitan selle variandi peale mõelda, lapsed jäävad raudselt rahule.

Igatahes saab Mari oma sõpradega kah metsa rändama minna ja pärast lõkkes tokisaiasid küpsetada ja muud säärast, seega peaks ta süda rahul olema. Eriti kuna ta saab oma kauaoodatud Frozeni tordi kah.

Vot, sellise üritusteseeria korraldasin siin (väga paljude sõprade abiga obv) kiirelt ära, seega nüüd võib jälle jalga kõlgutada ja muretult edasi elada. Üks asi jälle mureta.

Kus te viimati laste sünnat pidasite? Ja mida kinkisite? Vot kingiideid mul veel pole, kui aus olla.

The post viimase minuti sünnad appeared first on Mallukas.

ei saa mu näost ikka asja vist

Mul juhtus selline tore lugu, et mu pass ja ID kaart lõpetavad siin vaikselt kehtivust. Mitte, et seal suurt vahet oleks, sest enamiku ajast on üks neist (või mõlemad) nagunii kadunud, aga näed, praegu juhtus, jeesuse tahtel, siiski nii, et mõlemad on mul täitsa olemas ja karjuvad mulle näkku, et tee uus.

Alguses mõtlesin, et ah, mis ma ikka kiirustan. Load on ju ka olemas, kui kuskil veinipudeli soetamisega hätta jään, aga kae nalja. Ka see sinder lõpetab kohe kehtivuse. Issand, täna vist? Sest mul on load kaks aastat olnud ja seetõttu pidin ma käima lõppastme koolitusel (mida ma imekombel läbi ei kukkunud) ja ka see tuleb välja vahetada. Nojah siis.

Lubadega on kerge. Pidin e-autokoolis paar klikki tegema ja nemad saatsid mu tunnistuse ARK’i ja seal tuli ainult tasuda 20 euri, et uus teele pandaks. Siin tekkis aga kaks aga. Esiteks proovisin ma seda sada korda tasuda ja iga kord tuli ette kiri, et on tekkinud mingit sorti tõrge ja proovigu ma homme uuesti. Homme? Homseks olen ma selle ammu unustanud! Proovisin sada korda veel, aga ei kedagi. Süsteem jäi endale kindlaks.

Siis sain ma aru, et see on taevane vihje – nimelt teine aga tuli sellest, et need uued load on ju kümneks aastaks, eks? Ja ma tõesti ei taha veel 10 aastat ringi käia dokumendiga, mille fotol näen ma välja nagu 45 aastane Julija Abja-Paluojast. Mitte, et neil midagi häda oleks, aga mul on kuidagi nii läinud, et ma olen vananemise asemel iga aastaga natuuukene parem välja näinud. Seega sobiks mu praegune rahuldav olek rohkem dokumendile, kui aeg, kus ma arvasin, et mingi ebamäärane soeng ja hullupilk hästi pildile passiksid. (Tänks siinkohal iseendale, et ma selle teema tõstatasin, ma just täna mõtlesin, et äkki peaks juukseid lühemaks lõikama, no fking thanks).

Seega tekkis uus plaan: kuna mul on nagunii vaja teha uus ID kaart ja see sama pilt automaatselt ka ARKi läheb, siis on ju tunduvalt kavalam teha ise uus pilt, kus ma vähem segane välja näen, laadida see üles, tellida uus ID kaart ja tere tulemast 10 aastat kauni dokumendifotoga.

See kõlas lihtsamalt, kui see tegelikult oli, sest esiteks tulid kõik enda tehtud pildid välja umbes täpselt samasuguse imeliku muigega, nagu ülaloleval pildil. Kui ma näo lõdvaks lasin, nägi see konkreetselt välja nagu see foto, mis sust tehakse, enne kui sind arestimajja viiakse. Seega tõmblesin ma siin sada aastat, et mingi enam-vähem pilt valmis saada, ta õigesse mõõtu lõigata ja muu säärane keberniit. Ja kui ma lõpuks kõik tehtud sain, siis ütles süsteem mulle, et ok tore, me anname sulle 30 päeva jooksul teada, et kas see pilt sobis.

Ee ok siis, aga mis siis saab, kui mu load ei kehti ja ID kaart ka ei kehti? Ei tohigi sõita või? Või peaksin ma ikka üritama selle keskealise alkohooliku pildiga load ära tegema ja siis seda politseile nt näitamast keelduda, sest… sry ma näen sellel nii malakas välja, sa ei taha seda näha, usu mind?

Lõpetuseks küsimus: kas kellelgi maailmas on üldse endast normaalset dokumendifotot õnnestunud teha?! Või on see mingi selline haruldus, nagu üksssarvikud ja Loch Ness?

The post ei saa mu näost ikka asja vist appeared first on Mallukas.

majapidamismemuaarid*

Seoses uue koduga ja kolimisega olen pidanud hästi täpselt läbi mõtlema, millised on minu lemmikud tooted ja millised tooted minuga uude koju kaasa tulevad. Seda enam, et praegusel hetkel on tegemist ajutise koduga siis ei viitsi ma siia suurt kuhja asju kaasa tarida, mida paari kuu pärast jälle siit minema viia. Kolimine on NII TÜÜTU!

Nii pidin üle vaatama ka kõik hügieenitarbed ja pesupesemise tavaari.
Ei ole kellelegi üllatuseks, et ma olen üsna laisk inimene ja armastan ettevõtteid, kust ma saan kõik korraga. Pesupesemisest ja puhastusvahenditest nahahoolduseni välja.
Kuna lapsi hakkame me jagama Kardoga võrdselt on oluline minu jaoks ka see, et kõik asjad, mis mu uues kodus leiduvad oleksid ikkagi ka lastesõbralikud ja võimalikult looduslikud. Ja siin korteris olemas olnud Fairi nõudepesuvahendid ja muud säärased asjad seda kindlasti ei ole, haha.

Hevereni puhul on tegemist ettevõttega, kes kõiki neid kriteeriume suurepäraselt täidab ja nii nagu minu teise lemmik firma, Bionoria kohta hiljuti kirjutasin, siis mulle meeldib, kui firmad oma tootevalikut pidevalt täiendavad ja nende lehelt igakord midagi uut leida on. Hevereni puhul see ka täpselt niimoodi on – ikka ja jälle saan neilt kirja, et oh, meil jälle uut kraami, proovi kah!

Kes mind instas jälgib, siis mõned nädalad tagasi tegin sinna ka storyd toodetest, mille seekord nende pakist sain.Nüüd olen neid juba mõnda aega saanud kasutada ja proovida, seega saan juba päris ausalt uusi lemmikuid soovitama hakata.

Ei tea kas asi on vanuses või selles, et nüüd uus kodu ja uus ja iseseisev elu aga kohe alguses tekitas minus suurt põnevust Ecoeggi pesupesemismuna ja nende detox pesumasina puhastustabletid. Kuna mu lapsed parajad põrssad on siis pesumasinasse leiab oma tee üsna tihti toidujääkidega lasteriideid, mis pärast sinna masinasse kenasti settima jäävad siis on pesumasina puhastamine meie peres üsna regulaarne protseduur.
Ka Ecoegg on minusugusele tuulepeale väga hea lahendus, sest ühe munatäiega saab pesta koguni 70 korda ja ei ole mingit üllatust kui pesugeel järsku ühel hetkel otsa saab. Need lisagraanulid on ka nii mõnusas pisikeses karbis, et neid ette varuda on tunduvalt ruumisäästlikum kui pesuvahendeid. Ja peseb jumala hästi, tegelt kah! Alguses oli küll imelik, et noh… kuidas see pesu sealt nüüd välja tuleb, aga ei muud kunsti, kui muna koos pesuga masinasse ja asi klaar. Hind on ka minu meelest mega hea, alguses saad selle paki 10 euriga, täidised on midagi kuue euri kanti – igatahes odavam kui need pesukapslid (lõhnab ka paremini).

Teine uus sari, mis mulle silma jäi oli Toofruit, mis on üks esimesi nahahooldussarju Eestis, mis on orgaaniline ja looduslik ja spetsiaalselt lastele tehtud sari. Valikus on reaalselt kõike, mida üks 3-15 aastane vajada võib. Hambapasta, sampoone, näokreeme, näopesuvahtu jne. Ma ise alguses mõtlesin, et no mida näiteks see Mari vanune nende näohooldustoodetega ikka pihta hakkab, aga võib-olla ongi hea juba maast madalast lapsele õpetada kui tähtis on õige näo- ja kehahooldus, et see muutuks tema jaoks sama loogiliseks rutiiniks nagu hambapesu. Seda enam, et isegi lastel läheb talvel nahk aeg-ajalt karedaks (eriti Maril, sest tal on ju see Keratosis Pilaris, mis teeb põsed päris karedaks).

üliii mõnusa virsikulõhnaga pesugeel lastele

Mina näiteks siiamaani ei viitsi lliiga tihti õhtuti meikigi maha võtta rääkimata siis sellest, et viitsiks suurt vaeva näha õhtuste kreemitamiste, vahutamiste ja õlitamistega, seega jah, lapsed, tehke minust paremini, haha.

Lisaks minu suureks õnneks peitis ennast kotikeses ka meie pere vana lemmik Good Bubble, mille vannivahtusid ma vist kõikidele oma sõbrannadele ka juba niimodi influensinud olen, et neil kõigil see juba kodus olemas on. Õnneks on ka minu nii selles ajutises kui ka uues püsivamas korteris vannid, seega selle saan endale kenasti igalepoole kaasa võtta ja selle imelist lõhna edasi nautida. Kusjuures mulle täiega meeldib, et kui sellega vanni teen, siis pärast lõhnab vannituba veel mõnda aega selle vannivahu järgi ja mingeid ruumilõhnastajaid pole vajagi. Win! Kuigi jah, ma loll, unustasin selle vahu eelmine kord lapsi vannitades vanni äärele. Mis te arvate, palju sellest praegu alles on, ah…?

Kas teie olete ka juba endale Hevereni lehelt mingid lemmiktooted leidnud, mis igakord tee teie ostukorvi leiavad ja millised on need uued tooted, mida suure põnevusega proovida tahaksid? Kõikide kommentaaride vahel loosime välja ägeda kinkekoti ja muidugi annab koos Mallukas15 teile täishinnaga toodetelt 15% allahindlust!

*Postitus sündis koostöös Hevereniga

The post majapidamismemuaarid* appeared first on Mallukas.

närvitsen veidi

Teate, mis mind super pingesse ajab? See, kui ma näen, et mul on meilboxis mingi miljon kirja. See tähendab seda, et mul on 36636 kohustust, mida ma olen jällle edasi lükanud. Ehk siis ma eelistaksin, et mu postkastis oleksid ainult need kirjad, millega ma pean tegelema jne, mitte mingi hunnik rämpsu. Aga seda pagana junkmaili sajab mulle aknast ja uksest sisse ja ma ei saa aru, kuidas ma peaksin selle ära lõpetada saama? Ja üldse, mis nende kirjade point on?!

Okei, näiteks ma tellisin kunagi Morphest lauvärvipaleti, nüüd pommitavad nad mind aina igasuguste allahindlustega jne, mille lõksu ma kunagi muuseas ka langesin, haha. Et vaatasin ühte paletti, mõtlesin, et mul EI OLE seda vaja ja kaks päeva hiljem oli see 60% ales, no ikka ostsin… Aga lauvärvid ja üldse meik ongi selline asi, et keda see huvitab, tahab ikka katsetada, seega ei saa teoorias pahaks panna.

Mis firma mind aga suht hüsteeriasse ajab, on Moxielashes. Kes mäletab, siis mingis segadushoos tellisin ma endale soti eest magnetiga ripsmed (khm, why tho..) Ma polnud neid veel kättegi saanud, kui ma juba hakkasin uudiskirju saama, et kle, viitsid osta veel magnetiga ripsmeid. Nagu selles karbis, mis ma tellisin, on juba kolm paari. Ja kuna sa saad neid jumal teab kaua kasutada, siis miks mul oleks neid VEEL juurde vaja?

Seda enam, et kui ma nad kätte sain, mõistsin ma, et see magnetlainer on üli kehva otsaga, võimatu norm joont teha sellega ja lisaks ei tule see silmalt hästi maha ka spets kaasas oleva vahendiga. Seega ma EI soovita neid ja ei taha elu sees neilt midagi juurde tellida, aga sellegipoolest saan ma päevas minimaalselt ühe kirja (tavaliselt kuskil kaks), et ou… sa neid ripsmeid tahad muidu veel osta v?

Ma olen 20x seda unsubscribe nuppu toksinud jne, aga ikka pean ma iga hommik ärkama selle peale, et … ou… ripsmeid tahad v? Issanda rist ma ütlen :D

The post närvitsen veidi appeared first on Mallukas.

lihtne retseptike*

Ei tea, kas seoses vallalise elu algusega või sellega, et üritan mõtteid kuidagi kõikidest elus toimuvatest muudatustest eemale saada aga ma olen hakanud nautima toidutegemist, võtab lihtsalt mõtted eemale ja ma ei saagi aru, miks ma nii pikalt seda jälle teinud pole. Kokata on mulle alati meeldinud.

Samas veel paar kuud tagasi oli see pigem rohkem lihtsalt tüütu kohustus, aga praegu meeldib mulle muusia kõvasti tööle panna ja uusi retsepte hakata proovima. Seda suurema õhinaga võtsin ma vastu Valio koostöö, kell andis mulle ülesande valmistada mingi retsept nende Valio sulatatud juustuga.
Mõtlesin, et ei lähe lihtsama vastupanu teed, et vorbin mingi võileiva valmis vaid otsustasin selle abiga hoopis valmistada ühe maitsva pasta.

Retsept nüüd midagi jube erilist ei olnud, aga hea oli ta sellegipoolest.

Keetsin pasta ära, pannile kukekad, mõned kapis vedelenud shampinjonid, küüslauku, sibulat ja no loomulikult soola ja pipart. Võttis reaalselt 15 min ja valma. Kes tahab, võib mingit kana või asja ka sisse panna, mul endal polnud too päev liha isu. Ahjaa, punast kapsast ja porgandit riivisin ka sisse.

Hästi lihtne, kiiresti valmiv ja väga maitsev. Mitte, et see nüüd eriti ainulaadne retsept oleks, aga noh, ma ise olen tihti selle mõttega, et nonii, mida süüa teha ja just sellised lihtsad asjad lähevad tavaliselt käiku, seega jagan ikka. Võite mullegi jagada, mis on kõige tavalisem pastaroog, mida teie kodus teete?

Muide, kas te teadsite, et Valio lehel on olemas ka retseptimaailm, kust kõikide Valio toodetega erinevaid retsepte, mida ideedepuuduses sirvida ja katsetada? Mina enda pasta jaoks saingi inspiratsiooni SELLEST retseptist.
Mulle Viola puhul meeldibki see, et sisuliselt kui sul pakk Violat kodus on siis seda annab kõiksugustesse toitudesse panna. Supid, võikud, pastad, muffinid, isegi pitsad ja nii edasi. Ehk siis suht vajalik asi külmkapis.

Valioga koostöös teeme ka loosimängu, milles võite võita endale minu lemmiku köögitarvikute firma, Smegi, röstri! Minul on küll pastellroheline, aga enda Instas loosin teie vahel välja ühe kreemika isendi, mis peaks sobima enamikesse köökidesse, seega minge võtke loosist osa!

Ps! Kui ma selle toidu tegemisel instasse storysid tegin, siis sain nii palju kirju, et kuidas ma kukeseeni külmutan, et nad kibedaks ei lähe. Ma ei tea, ma punastan ära ja viskan lihtsalt sügavasse, siiani pole kibedaks läinud. Samas ükskord praadisin võiga ja panin sügavasse, siis oli mega kibe, seega seda ei soovita.

*Postitus sündis koostöös Valioga

The post lihtne retseptike* appeared first on Mallukas.

ei ole head halvata

Hakkasin mõtlema asjadele, mis mulle kuidagi ootamatult tulid, kui ma üksi kolisin. Palun siit nüüd mitte välja lugeda, et ma ei saaks nendega üksi hakkama, aga lihtsalt eks inimene on oma harjumuste ori ja paratamatult ei oska sa olukorras sees olles pisikesi nüansse alati märgata. Näiteks:

Eelmises postituses mainitud prügi välja viimine. See on suht 99% ajast Kardo töö olnud ja jumal kui tüütu seda ise teha on. Okei, majas veel, et astud 2 sammu ja tehtud, aga siin roni alla ja õue ja.. tüütu. Ja oleks siis, et ma teadvustaks seda endale, et see on nii tüütu ja viiks koti kohe välja…eiii. Ma ikka lasen seda sodi siia koguneda ja siis pean veel mitme kotiga välja sahmima.

Igasugune tehnika. Ma ei ole absull tehnika inimene, mind ei huvita need teemad üldse ja iga kord, kui mingi uus asi tuli, mis vajas kokku panemist või seadistamist, siis oli selleks vana hea Kardo. Nüüd pusserdasime sõbrannaga pool tundi, et aru saada, kuidas kohvimasinaga piima vahustada. Aga hakkama saime, woohhoo!

Teki koti sisse panemine – appii. Kardo on vähemalt hea pikk, tal on seda lihtsam teha, ma üksi literally ronin koos tekiga sinna koti sisse ja susserdan seda neli päeva seal sees sirgu.

Lastega koos olles on loomulikult ka sellised pisikesed asjad, et paneme neid koos autosse ja toolidesse ja rihmadega kinni, nüüd samal ajal kui ühte kinni panen, otsustab teine ära joosta ja kolmas tuppa tagasi minna. Casual.

Reaalselt kõik asjad, mida ma Netflixist vaadata tahan, on üksi vaatamiseks liiga creepyd. Ehk siis… edaspidi vaatan ainult Peppat.

See vabadus, et läheks korra poodi, autosse, õue vms. Et üks saab ju vaadata. Nüüd tahan poodi minna, siis paki kõik sisse, lohista kaasa. Üks ei taha vankrisse, teine ei taha poodi ja kolmas tahaks üldse mängutuppa minna. Kergelt öeldes kaos.

Häid külgi on ka. Esiteks see, et mu korter on enamjaolt kogu aeg korras – ma lihtsalt TEAN, et keegi teine seda ilmselt minu eest ei korista, seega mis mul muud üle jääb, kui ise kuskilt pihta hakata.

Ma saan osta koju ainult neid asju, mida MINA tahan. No näiteks igasugused viinerid ja kotleid ja muu jama, mida ma teoorias lastele anda ei tahaks, ostsis Kardo kogu aeg. Ja siis tekib endal ka tunne, et ah, mis ma ikka siis ei osta, kui teine nagunii neid koju toob ja lapsed neid tahavad ja teine annab. Mul pole kodus vist hetkel ühtegi lihalist toodet isegi, sest.. ei tea, ei tunne puudust kah. Eriti veel need poolfabrikaatidest sõrajäänused, mida viineriks kutsutakse, haha.

Ei taha nüüd kõlada nagu rongaema, aga need lapsevabad päevad on ka tegelikult nagu mingi jessuse õnnistus. Muidugi mul samal ajal süda valutab, et kas neil ikka kõik korras ja kas nad mind igatsevad jne, aga praegu näiteks on nii, et eile viisin Kardole ja kolmapäeval juba toon tagasi, seega vahed on ainult paar päeva, aga ma saan rahus olukorraga harjuda, teha oma asju, tööd…mida iganes MINA tahan teha. Ja kui selleks on kella neljani hommikul varbaküüsi lakkida, maske teha ja muusikat kuulata ja lugeda, siis see on jumala okei, sest ma ei pea hommikul lastega ärkama. Blööö, mul tegelt nii nõme isegi seda öelda, et ooo mulle meeldivad lapsevabad päevad, aga ma tunnen, et mul oli seda nii vaja ja kui midagi peaks olema, olen ma vaid 20 mintsa kaugusel, seega on see ka vast fine.

Mäletate, ma rääkisin enda listist. Seal on kirjas, et ma teeksin iga nädal midagi uut. Sel nädalal läksin ja andsin verd (see polnud uus, oli mul viies kord anda), aga ühtlasi, sama satsiga, sain anda ka vereproovi, mis saadetakse siis Luuüdi Doonorite Registrisse. Ma olen siin enne ka rääkinud, aga kes ei tea, siis pmst kui tahad ka liituda, siis piisab vaid vereproovist, mis registrisse pannakse ja kui keegi selle põhjal sinuga match oleks, siis saad kõne, et kle viitsid luuüdi anda v. See kõne muidugi ei kohusta, aga kuna niisama seda ei küsita ja ilmselt see inimene vajab seda VÄGA, oleks mul hea meel isegi, kui ma selle kõne saaks. See on ju ka kellegi teise lähedane. Ja vabalt võib ka olla, et ei helistata kunagi, aga mida rohkem ennast sinna nimekirja panevad, siis seda suurema tõenäosusega on mõnel vanaemal, vanaisal, tütrel, pojal, emal, isal, vennal, õel, you name it, terveks saada. Seega ei tasu oodata oma heategemisega selle ajani, kuni mingi lähedase haigus sind seda tegema paneb. Vereproovi andmine on mega lihtne ja võtab super vähe aega. Mina käisin Ülemiste Verekeskuses nt (seal saab online bronnida endale aja ka).

Aga olgem ausad, ma võin seda luuüdi kilode viisi ka laiali jagada, aga see ei tähenda, et süütunne ära kaoks. See närib kogu aeg kuklas ja tuletab mulle ennast meelde siis, kui mu enda emotsioonid üle pea jooksevad, kui ka siis, kui mul on parasjagu just hästi hea olla. Siis tõstab ta pea, et kle, mis rõõmustad siin, endal lapsed isa juures ja sa tegid oma perekonna katki ja ilmselt sinu pärast su lapsed on elu lõpuni jumala pekkis psüühikaga vms. Ennast nüpeldama on see süütunne armutu. Aga äkki see ka mingi hetk väheneb. Ega mul ei ole ka midagi muud teha, kui loota, et see kõik lõpuks hästi välja kujuneb. Ma tean, et me kõik anname selleks endast parima.

Nii kaua naudin seda, et 90% mu toidukordadest on Wolt, sest kõik on nii lähedal ja valik nii suur ja ma pean tellima ainult endale, mitte valima kohta, kust viis inimest endale midagi meeldivat leiaks. Raskel ajal abiks ikka, eks. (Ps! Kes veel ei teanud, siis kood mallukas annab WOLT äpist esimeselt kojuveotellimuselt 7€ ale kah!).

Avapildil siis Mari ja Lende kunstiteosed: Mari joonistas mind ja ennast, Lende vahtralehe. On ikka nunnud mul.

The post ei ole head halvata appeared first on Mallukas.

einojah siis

Ma reaalselt kaldun juba arvama, et mu aju otsustas lõplikult minuga koostöö lõpetada. Mul oli vaja prügi välja viia, eksole. Ma elan viiendal, prügikastid on maja taga õues. Läksin siis uhkelt alla ja avastasin, et .. prügi jätsin tuppa. Mõtlesin, et okei, kui ma juba all olen, võtan autost asjad tuppa kaasa. Aga mida polnud, olid autovõtmed. Tulin üles, et võtta autovõtmed ja prügi, aga alla tulin ainult autovõtmetega. Okei, võtsin autost asjad, tõin üles, võtsin prügi, läksin alla ja avastasin, et … võtmed jäid tuppa. Tulin üles, võtsin AUTOvõtmed, läksin alla tagasi, et aru saada, et mul oli ju teisi võtmeid vaja.

JUMALA EEST NOH.

Tulin juba pool hüsteerilises olekus üles, panin prügikotid maha, et võtmeid otsida ja siis sain aru, et miks .. miks ma prügi üldse üles tagasi vedasin, ah?

Suva see prügi, proovin homme uuesti…

The post einojah siis appeared first on Mallukas.

meie imelik lahkuminek

Ma olen aru saanud, et kogu meie lahkuminek on kõikide meelest maru imelik, sest me ju ei tülitse ja ole vihased ja see jätab inimestele umbes sellise mulje, et miks me siis üldse peame lahku minema, kui ikka veel teineteist armastame ja hästi läbi saame ja koos hea olla on.

Ütlen ausalt, et ma tahaks teile seda kuidagi paremini seletada, aga ma ei taha siin kellestki halba või hoolimatu inimese muljet jätta. Eks ma olen ju ise ka süüdi selles sama palju, et nii palju aastaid lihtsalt enda mõtteid ja tundeid endasse hoidsin ja teist inimest nn eemale hoidsin. Aga praegu mul on nii hea meel, et see on täpselt nii, nagu see on. Et ma saan ju ise ka aru, et mõned asjad on sellised, et kui hakatakse väga noorelt koos olema ja ise ka täpselt ei tea, kes sa ISE oled ja mida sa tahad, siis ei piisa alati armastusest, et kokku jääda. Ning ma pigem siis valin selle, et lähen praegu lahku, kui 10 aasta pärast, kus me juba ei suuda teineteist enam taludagi, sest sisse elatud probleemid ja pahameel igast otsast välja purskub.

Ja kõik need sajad, kes küsivad, et kas ma ikka 100% kindel olen, et me mitte kunagi oma asju korda ei saa ja ära ei lepi – ma ei ole ennustaja, ma ei tea ju, mis juhtub aasta või 10 pärast. Aga praegu ma tean ja tunnen, et see oli õige otsus ja vaikselt on hakanud taanduma ka see maailma suur kurbus ja rõhumistunne, sest minu meelest oleks imelik ka olnud, kui mul see osa vahele jäänud oleks. Ma olen ju ka siiski kõikide uuringute järgi inimene ja iga lahkuminek võib olla valus, isegi kui see toimub ilusasti ja rahumeelselt. Mulle saatis üks tore naine instasse sellise pildi ükspäev ja ma ütlen, et noh, täpselt nii ju ongi, eks?

super diip, aga tõsijutt

Me saame Kardoga väga hästi aru, kuidas ja miks asjad nii läksid ja võiks öelda, et me oleme rohkem rääkinud, kui kõigi kaheksa aasta peale kokku, see on kõik super vabastav ja tore olnud. Aga see ei tähenda, et okei, kle saime räägitud, nüüd saame rahus edasi koos olla. Paraku nii lihtsalt on ja see on … elu. See ei tähenda, et me ei saaks koos aega veeta, lastega koos asju teha, omavahel üldse suhelda, teineteisel külas käia ja teineteisele abiks olla. Mis siis, et varsti mitte enam abikaasadena. Ikkagi on koos hea, ma isegi ütleks, et parem, kui see loogilisena üldse kõlab.

Ja mul on hea meel, et kogu selle kaose sees ta ikka minu jaoks olemas on, see on hea pidepunkt.

Muud ma nüüd ei oskagi öelda, loodan, et saate nüüd minust kuidagi rohkem aru või nii.

The post meie imelik lahkuminek appeared first on Mallukas.

tänane update

Ma vannun teile, et mingisugusest blogimisest ei saa nende kolme röövliga suurt mingit juttu olla, sest nad on lihtsalt…igal pool. Pole ka ime, sest see korter on lihtsalt mega pisike ja loomulikult on neil vaja iga sekund mingit segadust tekitada. Ma ei ole veel selle korteriga nii ära ka harjunud, et oskaks kohe kõik näpitavad asjad eemaldada, seega ma istun siin lapseparve keskel kullipilguga ja vaatan, et keegi ometi seda pleissi ära ei hävitaks.

Omast arust võtsin küll hunniku laste kraami kaasa, aga muidugi ma unustasin fakti, et mida võtab üks, tahab raudselt teine ka. Mari on siin võrrandis välja jäetud, sest ta on päriselt nagu mingi suur inimene. Muudkui koristab ja aitab ja toimetab ja taltsutab väiksemaid, ei olnudki tähele pannud, et ta nii suur tüdruk juba on.

Eile õhtul oli selline imelik tunne. Käisin lastega jalutamas ja poes, konkreetset tundsin, kuidas ma siia absoluutselt ei kuulu. Männikul tundsin sama asja, kui lapsi peale korjasin. Seega tekkis veits selline error, et kuhu ma siis üldse minema peaks. Et nagu seda oma kohta ei olegi.

Hommikul oli kõik jälle klaar. Selles suhtes, et ma lihtsalt leppisin sellega, et hetkel on nii. Ja ega mul aega ei olnud mõelda ka, sest iga sekund lastega on siin selline, et ma avastan pidevalt asju, mida mul ei ole, aga oleks vaja (konserviavaja, tolmuimeja, hari jms), aga ma arvan pigem seda, et ah, las olla. Läheb nagunii, nagu ta läheb. Ja kui ma juba siin pisikeses kohas hakkama saan, siis saan kuskil mujal veel paremini. Küllap see, et kus see “kuskil mujal” on, selgub ka varsti.

Ahjaa, ma instas mainisin, et see korter, mille ma pidin saama nov lõpp, dets algus, kirjutas eile, et aa kle arendaja ütles, et võib saada küll. Aga et samas VÕIB juhtuda, et see juhtub alles veebruari lõpus. Vot seda ma küll ei viitsi oodata, sest see on ikka liiga väike koht ja kuidagi nii ajutine tunne on siis.

Igatahes imelik vabanemise tunne tuli täna hommikul iroonilisel kombel, sest tegelikult oli see täis konkreetset kaost. Sellegipoolest küpsetasin ma neile pannkooke (mida nad otsustasid, et nad ikka ei taha), raamatute lugemist, joonistamist, voodil hüppamist, koristamist-koristamist-koristamist, pesu pesemist, puldijahti (mul pole parkla pulti ja olen maja ees juba 2x trahvi saanud, ok vb kolm, ma täna pole vaadanud) ja kõiksugu muud tralli. Ja ma lihtsalt tundsin, et issand küll, ma saan vabalt hakkama. Ma võin küll 89 närvivapustust saada, aga hakkama ma saan igal juhul.

Nagu te võite arvata, istuvad need kolm tüüpi loomulikult jälle vannis, mistõttu ma otsustasin, et ma pesen nõud veidi hiljem, et lihtsalt jälle miskit kirja panna. Ma olen kindel, et ühel päeval ma loen neid postitusi ja mõtlen, et issand jaaaa, ma mäletan seda päeva, see oli hull :D

Selle pean ka ära mainima, et nii kaua kuni ma Martat magama panin, ma olin just toidu valmis saanud, aga ei jõudnud seda taldrikutele tõsta, siis tegi Mari seda minu asemel. Nagu, issand, ta on niiii suur inimene, ma ei või!

Igatahes ma naudin praegu seda olukorda, kus ma ei tunne ennast enam jõuetuna, vaid väsinuna ja sellegipoolest powerit täis. Mõnus vaheldus või nii.

The post tänane update appeared first on Mallukas.

elus

Issand püha jeesus, uus päev, uus elu. Või noh, ma sain lapsed! Selles suhtes naljakas, et kui ma eile kassisin, siis mul oli selline tunne, et ma olen justkui kõigest ilma jäänud ja ma korrutasin endale järjest, et ma ei tea, mida ma tahan ja ma ei tea, mida ma teha tahan ja tulevik tundus pehmelt öeldes tume.

Täna läksin …männikule. Kurat, ma tahaks kogu aeg koju kirjutada, aga noh, saate aru küll. Pakkisin seal lastele asju kokku ja viisin Marta ise tuttu ja kui ta mu peale nohisedes magama jäi, ei raatsinud ma püstigi tõusta, sest see oli lihtsalt NII hea. Mõne aja pärast ajasin ennast siiski üles ja võtsin paberi ja pliiatsi. Mida ma tahan? Nonii, hakkame siis mõtlema onju, selle asemel, halada, et ma ei tea, polnud ma selle peale isegi ausalt öeldes mõelnud.

Et list kuidagi tehtavam tunduks, alustasin ma punktiga “sprotte!” ja läksin keerasin endale ühe sprotileiva kokku, sõin selle ära ja panin taha linnukese. Näed, tehtud. Mida ma veel tahan?

Ja järjest hakkas neid punkte tulema, mida ma kõike teha tahan. Mida ma saada tahan. Kui list valmis sai, oli täiesti arusaadav, et need on ju kõik sada protsenti tehtavad. Tuleb lihtsalt pihta alata ja muud midagi. Lihtne, nagu sprotileib.

Enne olid nii paljud asjad sellised, et ma tundsin, et ma ei SAA neid teha, sest äkki Kardo ei viitsi või ei taha või … ah ma ei teagi, ega ta ju mind milleski keelanud ei ole loomulikult, aga pahatihti jäid asjad selle taha, et ma justkui lootsin, et äkki need asjad juhtuvad ise? Aga ega nad ikka ei juhtu, kui ma ise ei tee. Eks?

Ühesõnaga kui list valmis sai, tundsin ma ennast kohe kõvasti paremini. Ja ma sain aru, et ma ei ole mitte millestki ju ilma jäänud, mul on kõik alles ja miljon asja veel ees. Ja see list on hea abimees. Vähemalt kümme tehtavat asja.

Tassisin siis lapsed ja asjad koju, Kardo tuli ka läbi, sest üks mees ei osanud siin ise kohvimasinat kuidagi tööle pandud, aitas mind ja läks koju sõbraga tsillima. Mina jäin siia lastega ja konkreetselt sekundiga selline kaos, et hoia ja keela. Lapsed jooksevad, tahavad vanni, süüa, raamatuid lahti pakkida. Telekas mul ei tööta, tahvelarvuti jäi issi juurde, seega ütleme nii, et kui ma neid praegu kõiki vanni poleks tõstnud, siis ega mul seda sekundit siin kirjutamiseks ei oleks ka. See muuseas oli enivei üks mu punkt, et nii kaua kuni ma lastega olen, siis arvutisse tulen alles nende uneajal. Okei, ütleme siis nii, et siis kui nad vannis kah on, hehe. Ma lihtsalt tahtsin kohe selle hea emotsiooni kirja panna. Jeesus, ma isegi panin täna autos muu muusika, kui max kassid lood, niiet asjad liiguvad lausa ülesmäge.

Ja kuigi siin on kaos, siis see kaos on nii hea. Tuttav tunne kohe elada selle automaatse asjahunniku ja naeru ja kraaklemise sees. Ma ei ole millestki ilma jäänud.

Aga okei, lapsed tahavad vannist välja saada, sööme siin ühe jäätise ja lähme õue jalutama ja ümbruskonda uurima, ehk leiame mõne mänguväljaku või kamalutäie tammetõrusid, millega saab pärast miskit meisterdada.

Ning ärge muretsege, ma kirjutan kindlasti teile varsti seda ka, et… miks asjad nii läksid. Lihtsalt mul on veidi aega vaja, sest ma tahan seda ise ka täitsa aru saada ja mõista. Lisaks veel see, et see on ju mitte ainult minu teema, seega ma tahan, et see oleks selline.. hmm..mitte nii ühepoolne jutt, nagu ma hetkel kirja panna oskaks. Eks?

Kodu eile, kui ta veel korras oli



Kodu nüüd, kui siin elu sees on



Minu põrsapojad!



Kardokene muretses, et mul kodus ühtegi taime pole, haha, politseid kutsuma ei pea, see on CBD kanepitaimeke.

The post elus appeared first on Mallukas.