Mariann Kaasik's Blog, page 105

niii raske on

Kas keegi palun seletaks mulle, mis värk mul selle haledaks olemisega on. Ma olen alati harjunud olema selline… eeem… strong and independendent woman onju. Selline, kes saab ise kõige hakkama ja võtab kõike hästi ladnalt ja mängleva kergusega. Muidugi on mul ka mingisuguseid nõrkushetki, aga üldiselt kui mul need peale roninud on, siis istun ma kodus kookonis ja parimal juhul suudan blogisse oma mõtted kirja panna, sest kui imelik see ka ei oleks, siis siin paarikümnele tuhandele inimesele enda tunnetest rääkida on palju lihtsam, kui päriselt mingile teisele inimesele neist rääkida.

Tihtipeale aitab juba see välja kirjutamine, aga kui ei aita ja mõni sõber mult nende probleemide või tunnete kohta küsib, siis ma pigem pisendan olukorda või räägin kõigest sellises pool nalja võtmes. Sest ma ütlen ausalt, kui mul on valida, et kas ma päriselt, ausalt kellelegi oma nõrkust näitaksin, või peaksin ma paljakäsi kuskilt jõest 900 kilo forelli välja tõmbama, siis… kus pool see jõgi nüüd ongi?

Ja kui ma veel täiesti aus olen, siis mul on tunne, et mul pole mitte ainult teiste eest oma tunnete peitmisega probleem, ma teen seda enda eest ka. Ma kuhjan endale 63364 erinevat ülesannet, et lihtsalt mitte mõelda. Ainult tegutseda. Mõnikord täitsa töötab – ignoreerin ja surun alla nii kaua, kuni olukord ise laheneb või ununeb. Aga mõnikord, umbes nagu praegu, on nii, et ma olen kogu aeg seltskonnas, kogu aeg otsin nagu mingit võimalust, kuidas ma saaksin seda kõike, mis mu sees toimub, maha matta ja alla suruda, aga kohe, kui ma sekundiks selle unustan, siis on emotsioonid nagu, oh, naiss, ta korraks lasi ennast vabaks, seega tulgem, sõbrad pisarad, pressime ennast koheselt ta silmadest välja.

Mul on sellega enam kui raske leppida, sest mul on tunne, et kui ma ei ole see võimas naine, siis mis kurat ma üldse olen? Mingisugune hunnik õnnetust, kes ei suuda ennast kokku võtta ja lihtsalt enda ja teiste otsustega leppida. Ma olen täpselt selline inimene, kes ma olla ei taha. Nõrk ja… hale? Ja mulle ei meeldi see Mallu kohe mitte üks teps.

Eks ma tean ise ka, et kogu see olukord ja asi on veel nii värske ja ma ei saagi loota, et laupäeval kolin välja ja teisipäevaks olen juba omadega mäel, aga mul on tunne, et mu sees on lihtsalt nii palju emotsioone, mis kõiguvad kuskil viha ja abituse ja kurbuse vahel, et ma ei suuda neid lihtsalt enam taluda. Millal see ometi üle läheb?

Arvan, et kui homme lapsed nädala lõpuni siia tulevad, siis läheb paremaks. Sest kolme lapse keskel ei ole aega just istuda ja kassida, pean ennast nagunii kokku võtma ja saan jälle kenasti kõike enda sisse matta ja lastega tegeleda, neile kokata, nendega mängida ja neid kaisutada. Olin täna lausa nii tubli, et tellisin endale Prismast sööki ka. Kaua ma ikka nii elan, et mu külmiku on ainult Värskat, Red bulli ja üks purk marineeritud seeni.

Ma lihtsalt nii tahaks, et tekiks mingisugune päris elu tunne juba. Kus ma jälle saaks niimoodi naerda, et ma ei tunneks kogu aeg mingisugust klompi kurgus. On seda siis palju palutud või?

Tegelikult on ju nii palju asju hästi, ma peaksin rohkem nendele keskenduma. Aga nii raske on ennast sundida, kui kogu keha ütleb, et ah suva, vedele oma diivanil ja vahi lakke. Kuid ma proovin ikka. Toon homme Kardo juurest enda jooksutossud ka ära, kui ma enam kunagi ei blogi, siis ma ilmselt jooksin omadega Leetu välja.

Ma, kui sõbrannad mind esmaspäeval spasse lohistavad



ja mina, kui mu sõbranna küsib teisipäeval keset ööd, et mis teed ja ma talle dramaatilise pildi oma elust saadan.

Võeh. Kas te olete Grey Anatoomia seda osa näinud, kus Yang karjub, et somebody sedate me? Mul on konkreetselt kogu aeg selline tunne.

Et jah, sellised fiilingud siis siit poolt.

The post niii raske on appeared first on Mallukas.

you dont have to look like shit, when you feel like shit, I guess*

Ma ei tea kui paljud teist mäletavad, aga ega ma algusest peale väga hea meigikäega proua pole olnud ja alati vaatan kadedusega neid, kes mängleva kergusega endale siuh-sauh imelise õhtumeigi näkku võõpavad. Not me…

Olen ma ju isegi aja jooksul proovinud erinevaid meigitooteid ja mõnda aega meigikooliski käinud aga ikka oli päevi, kus meik tuli täitsa kabe ja siis ka selliseid, kus ma peale silmameigi valmimist kibekiirelt vannitoa poole jooksin ja selle meigi enda näost maha pesin ise mõeldes, et kui keegi nüüd praegu peaks uksest sisse astuma siis pean ütlema, et keegi lastest selle meigi mulle näkku tegi. 

Nii ma siis arvasingi, et ongi lihtsalt nõnda, et vahel joppab ja vahel lihtsalt üldse ei joppa ja, et ega minust suurt meigiguru iial saa. Seda seniks, kuniks ma hakkasin tegema koostööd sellise brändiga nagu Wibo ja sain aru, kui palju on tegelikult kinni toodetes, mida sa kasutad. 

Ma ei saa siinkohal loomulikult öelda, et vot ainult see bränd on hea ja teised padu halvad, aga vot selle olen selgeks saanud küll, et minule nende tooted sobivad. Nii selles mõttes, et nendega on lihtne töötada kui ka selles mõttes, et minu nahatüübiga on nad väga hästi klapivad ja lauvärvid näiteks on ka väga hea pigmendiga ja väga heade hajutamis omadustega. Ehk siis sa ei peagi eriline geenius olema, et paari erineva tooniga silmameik teha: ma saan reaalselt endale mingi viie mintsaga nüüd tehtud. Ja oiii, kuidas ma viimasel ajal ennast üles lüüa viitsin, aitab niisama mõtteid mujal hoida vist.

sry, suht võimatu on endast norm pilti teha silmad kinni, haha



Pole just ekspert, aga ajab asja ära küll!

Nii ongi aja jooksul juhtunud, et järjest olen oma meigitooteid Wibo toodete vastu vahetanud. Alguses üks, siis teine, siis kolmas ja hiljaaegu avastasingi, et põhimõtteliselt kogu meigi teengi ainult nende toodetega. 
Eriti vaimustuses olen ma praegusel ajal nende uuest lauvärvipaletist Cherry Nude, millega sisuliselt saad sa teha nii õhtu-, päeva- kui ka sellist glamuursemat meiki. 

Seal on olemas nii heledamaid kui tumedamaid toone, millega endale mõnus suitsusilm teha ja lisaks ka glittervärvid, mida on nii lihtne peale kanda ja mis ka väga hästi peal püsivad.

Võiks ju arvata, et mida parem kvaliteet, seda kõrgem hind aga ma pean ausalt ütlema, et ka hinna poolest on nad taskukohasemad kui nii mõnigi palju kiidetud bränd. Ja loomulikult saate teie kuni 27.09ni koodiga mallukas kõikidelt nendelt headelt hindadelt veel omakorda 20% soodukat!

Ahjaa, kui jätad mulle kommentaari, et mis toodet sa ise hea meelega proovida tahaksid, siis osaled ka kingikoti loosis, kus sees on minu lemmiktooted (ja muidugi ka see, mida sa katsetada soovid!).

*Postitus sündis koostöös Wiboga

The post you dont have to look like shit, when you feel like shit, I guess* appeared first on Mallukas.

mina ja juuksed…*

Nagu ilmselt pikaajalisemad lugejad teavad, siis tavaliselt kajastuvad elumuudatused ka väga paljuski minu soengus. Oiii, kus ma võitlen siiamaani endale tuka lõikamisega aga ma TEAN, et kui ma selle triki ära teen siis ma ei jaksa ennast ära kiruda pärast. Eelmine kord hakkasin kahetsema konkreetselt sama päeva õhtul…

Seega tuligi mulle siinkohal vastu Kehapood, kes pakkus, et selle asemel, et juukseid nüsima hakata, võiksin ma hoopis esitada endale väljakutse oma juukseid kasvatada.  Sellele kaas aitamiseks saatsid nad mulle kaks toodet: juuksevitamiinid ja juuksekasvu kiirendavad raviampullid.

Kusjuures ma alles mingi aeg tagasi panin tähele küll, et stressiga mu juuksed olid hakanud hullupööra välja langema ja ma juba vahepeal mõtlesin, et lisaks sellele, et olen õigepea lahutatud naine olen varsti ka kiilakas. Loodame siis, et need aitavad, ma tahaks, et vähemalt midagigi mu elus ükskord FINE ka oleks, kui dramaatilisena see ka ei kõla, siis juuksed oleksid suht hea algus.

Nagu Kehapood ikka on nad ka minu lugejate vastu alati väga lahked ja annavad ka ühele teist võimaluse neid tooteid proovida ja minuga koos seda kuuri alustada. Kes tahab? Jäta mulle siia kommentaariks, et mis seisus sul juuksed praegu on ja mine viska ka väike laik Kehapoe FBi lehele SIIN. Juba kolmapäeval loosin võitja välja, kes saab enda juukseid poputama hakata. Ja kindlasti annan ka teile teada, mis tulemused mõne aja pärast on.

*Postitus sündis koostöös Kehapoega

The post mina ja juuksed…* appeared first on Mallukas.

teil on Tinder v?

Mul oli eile postkast umbes kirjadest, et kas ma ikka tean, et Kardol on Tinder. Kui aus olla, siis ei teadnud, aga no kui on, siis on. Mul endalgi paar aastat tagasi üheks päevaks oli, sest tahtsime ühe teise sõbrannaga vaadata, et mis see äpp endast kujutab. Selles suhtes on ju vähemalt minu tutvusringkonnas päris mitmeid, kes Tinderis tutvnud ja kiidavad taevani seda äppi. Mitte, et ma paar aastat tagasi oleksin uut meest otsinud, aga noh, huvitav tundus. Kui mina veel vallaline olin, siis ju selliseid asju ei olnud.

Kurta ei saa, sai muudkui paremale ja vasakule svaipida ja värki, aga ainuke miinus oli see, et noh, ma olen Mallukas ja ainukesed kirjad mis mulle tulid, olid a) kas sa päriselt mallukas? b) kus Kardo on??. Või noh, kas see just miinusekski oli, lihtsalt naljakas. Ja ma olen kindel, et kui ma selle äpi uuesti tõmbama peaks, oleks tulemus suht sama, sest mõned asjad siin ilmas ei muutu.

Aga Kardo ja Tinderi kohta pole minult mõtet mingit dramaatilisi emotsioone otsida. Minu poolest võib tal see olla, kui ta tunneb, et ta tahab. Mul on üldse reaalselt null armukadedust või midagi Kardo suunas, nii et selle üle ei pea keegi muretsema. Ma ei usu, et ta neid tinderideite meile siia koju, laste ette tassima hakkab kohe esimese asjana. Eile soovitasin talle isegi paremaid pilte sinna ja puha.

Samas teie tinderiseiklustest tahaks küll kuulda. Kas teil on Tinder? Teate kedagi, kest sealt actually endale päriselt kellegi leidnud ka on, või ongi see rohkem selline hookup äpp?

The post teil on Tinder v? appeared first on Mallukas.

võtmed käes!

Kuidagi super kiiresti läks täna kõik. Lõpuks oli mul isegi kahe ajutise korteri vahel valida ja paari tunniga sain tänu sõbrannale endale koha välja valitud. Asukohalt ei ole just see, mida ma kohe tahtnud oleksin, aga kuna tegemist on ainult kahe põgusa kuuga, siis elan vabalt üle. Käisin võtmetel järel, vaatasin korteri selle pilguga üle, et mida kohe veel tarvis oleks kaasa haarata ja tulin otsustuskindlalt koju.

Seisin mina köögis ja hakkasin vaatama, et mis ma nüüd siit kaasa peaksin võtma, panin asju karpi ja äkki tabas mind mingi imelik… süütunde laine? Et kas see on ikka õige, mida ma mõtlen ja üldse MIDA ma mõtlen ja kas ma tohin nii mõelda ja tuhat mõtet minutis.

Mida siis ikka teha, põrutasin jälle terapeudi juurde. Vaene inimene riisus endal aias lehti, kui ma sinna sisse sadasin (okei, ma ikka enne kirjutasin ja küsisin, et kas ta saaks mind vastu võtta) ja sain jälle ennast tühjaks rääkida. Huh, kuidas ma enne elasin, kui mul teda polnud ah?! Nii hea on see, kui sa saad olla sada protsenti aus ja kõikidest oma emotsioonidest rääkida ilma, et sa peaksid kartma mingisugust hinnagut või midagi säärast. Null. Lihtsalt sina ja su emotsioonid ja mõtted, mida ta siis enda poolt veidikene sulle tagasi peegeldab, et sa asjadest paremini sotti saaksid.

Ja jälle tulin ma sealt ära ülima kergendustundega. Et asjad lähevad nagunii nii, nagu nad minema peavad. Mõnda asja lihtsalt venitatakse hirmust ja muust säärasest. Aga kui nad juba MINEMA hakkavad, siis on tegelikult lihtne, sest kõige tüüpilisem asi, mida öeldakse, peab paika. Et kui südame järgi talitad, siis läheb kõik nagu peab. Ainuke asi on see, et see “nagu peab” ei saagi olla kogu aeg lust ja lillepidu. Vahepeal on raske ja valus ja muud säärast, aga see möödub ja siis tuleb juba rahu ja arusaam.

Ega ma ka ei tea, mis ju nüüd saama hakkab. Aga vähemalt mul on selline põnevus ja uudishimu sees. Sest see saab kindlasti meile uus ja õpetlik olema. Mulle ja Kardole ja lastele. Aga ma tean ka seda, et kui ma hakkan oma nädalaid nüüd Kardoga jagama, siis tööasjad planeerin vabadele päevadele ja minu päevad lastega on 100% meie päralt, mis tundub ka nii äge, et ma ei jõua ära oodata.

Avapildil tänane teraapiasessioon, istusime jõe kaldal, nii mõnna oli!

The post võtmed käes! appeared first on Mallukas.

mis siis toimub

Jumal tänatud, et mõni päev parem kui teine on. Isegi mina saan täna juba hingata ja tuju ei ole ka enam selline, et peaks tundma sees kogu aeg seda rõvedat surumistunnet. Kas see ongi see, mille kohta öeldakse, et süda valutab? Ainuke asi on see, et käed kogu aeg nii hullult värisevad, et hakka endal või parkinsoni kahtlustama.

Kõik muudkui küsivad mult hästi pelglikult, et kuidas meil siin kodus siis ka läheb. Noh, mis ma öelda oskan, kui et… midagi pole muutunud? Ma ei tea, kuidas päris elus need lahkuminekud käivad, aga reaalselt kui ma võrdleks tavalist päeva tänases ja kahe kuu tagusest ajast, siis mitte miski pole muutunud. Meie vahel on kõik täpselt sama. Ja ma ei ole kindel, kas see ka päris normaalne on. Või on? Ikka ma ärkan iga jumala hommik Kardo kaisust, kes mind musitab ja ma olen nagu… mäletad seda ühte korda, kui me lahku läksime v? Siis ta kehitab õlgu ja ütleb, et aga noh, sa elad ju veel siin. Ehk siis jah, kaua ma siin ikka nii edasi elan eksole.

Eile sain korterite poole pealt miljon eitavat vastust, aga õnneks häid uudiseid ka. Nimelt leidsin Laagri kanti üli sobiva korteri, hea hinna ja asukohaga ja mõnusate omanikega. Ainuke miinus on see, et sinna saab kolida kahe kuu pärast. Ehk siis nüüd üritan ma kaheks kuuks midagigi leida, sest nagu öeldud, see süsteem siin ka mulle hetkel oluliselt ei toimi.

Pea on kogu aeg nii sassis ja pidevalt muudkui muretsen. Ja mitte üldse niiväga enda üle, vaid pigem selle üle, et kuidas ma pean kõike seda siin edasi haldama isegi siis, kui ma ära läheksin. Aga noh, mis seal ikka, kui ma nii kaua olen elus püsinud, ehk püsin ka edaspidi. Täna õhtuks peaksin teada saama, kas ma saan ühe ajutise väiksema korteri ka kaheks kuuks, oleks vähemalt see mure kaelast ära.

Ma tegelikult ei taha üldse halada, sest nagu ma juba mainisin, et täna on ikkagi tunduvalt parem kui eile. Mõnikord piisab ainult kümnest minutist muust elust, mis korrakski tähelepanu enda peale võtab, et enda jõuvarud kokku kraapida ja natukene edasi elada. Nagu te eile siin mulle korrutasite, siis üks päev korraga ja nii ma teengi.

Üks päev korraga.

Vahepeal on tunne, et ma ei oska justkui õigeid emotsioone tunda. Et kas ma peaksin olema kurvem või peaksin olema rõõmsam, ei tea. Lihtsalt selline tunne on, et peas keerleb tuhat tunnet sekundis ja ma ei oska korraks isegi seda pausi nuppu vajutada, et täpselt aru saada, mida ma tunnen. Kõik vihisevad nii kiiresti peast läbi, et ei jõua neid õieti tundmagi hakata, kui juba on kõik kadunud. Aga ilmselt möödub ka see, eks.

Teate, mis ma tahaks või? Öeldakse, et aeg parandab kõik asjad, eks. Ma tahaks, et praegu oleks juba see aeg, kus ma saan praegusele olukorrale tagasi vaadata ja mõelda, et ah, ei olnud see tegelikult nii hull midagi, sest näed, kui poleks seda olnud, ei oleks juhtunud see või teine. Kahju ainult, et ma ei tea, mis see või teine on, aga eks aeg näitab. Ega asjad juhtumata ei jää, seegi mõte natukene lohutab. Näiteks vaatasin ma lambist oma blogist, et mida ma kaks aastat tagasi septembris tegin ja näiteks saan ma aru, et mu elus on olnud punkt, kus mu suurim mure oli, et mitu paari võrktrussikuid ma haiglasse kaasa võtma peaks, haha. Also oli see postitus lõks, sest nüüd ma vaatan, et kle mulle ikka täiega sobib tukk ja JÄLLE tahan seda ette lõigata, keegi palun takistage mind! Aga samas proovige öelda, et ei sobi kaa.

Igatahes jah, sellised lood ja tunded siis täna. Lende on lasteaias, Mari “koristab riideid” ehk siis loobib neid suvaliselt sahtlitesse ja räägib siin mulle, et ma olen peaaegu maailma ilusaim naine. Kõige ilusam olla keegi Nastja juutuubist. Krdi Nastja..

Aga okei, elu surub peale, ma pean täna pehmelt öeldes hästi palju tööd tegema, niiet võtan ennast kokku, hingan sisse-välja ja panen edasi, eks.

The post mis siis toimub appeared first on Mallukas.

ei taha

Istun siin, arvuti lahti ja midagi öelda ei oskagi. Peale selle, et eilne päev oli pehmelt öeldes… kurnav. Ma ei ole kindel, miks erinevad saated arvasid, et ma tahan kohemaid kuskile stuudiosse ronida, kus dramaatiliselt ja pisar silmanurgas oma lahkuminekust rääkida. Ütlen kohe ära, et ei taha.

Ja ma ei taha saada neid sadu ja sadu kirju enda postkasti, kuhu on trükitähtedega kirjutatud EI MALLU, SA EI TOHI LAHKU MINNA! MÕTLE ENNE! Nagu, mida selliste kirjade autorid mõtlevad? Et ma olen nagu: “Oot, what? MÕTLEMA oleks pidanud enne?! Issand, aitäh sulle, sa päästsid mu abielu!”

Mida ma veel ei taha, on see imelik tunne, nagu ma ei oleks enam mina ise. Ma üldiselt olen ikka teate selline nalja vend ja mulle tundub, et ma olen seltskonnas päris hea lisa, aga eile käisin Kristina juures ja kui ma oma ulgumishoogude vahe peal korra midagi üldse mõtlesin, oli see see, et issand jumal, ma peaksin oma haletsusväärsed riismed koju vedama, mitte teiste inimeste tuju rikkuma. Niiet kuigi ma pole elusees saanud nii palju kutseid kuskile ja midagi tegema, kui eile, siis ma vannun, ma ei ole hea seltsiline. Kui ei usu, küsige Kristinalt ja Kätult.

Kindel ei on praegu ka üürikorteriturule. Reaalselt nagu üks koht on urkam kui teine, lisaks on kena saada tagasidet, et “omanik ei ole huvitatud oma korterit nii avaliku elu tegelasele näitama” et sry teile ei üüri. Nagu… mis laibad sul seal korteris on, mida sa kardad, et ma nüüd super avalikult näitama hakkan või mis? Ja üldse on nõmmel nii vähe kohti, mida üüritakse, eriti just mööbliga. Kuigi ütlen ausalt, praegu on veits tunne, et suva, võtaks ka mööblita, peaasi, et koht ja korter ise head oleksid. Ostaksin endale madratsi ja istuks seal tühjas korteris. Küll need asjad ka lõpuks tuleksid, eks. Ma tegelikult ikka loodan, et eile vaatamas käidud korterist lähipäevil midagi kostetakse, sest ausalt… ma ei viitsi enam seda mängu mängida.

Üldiselt ütlen ausalt ka, et ei, ma ei soovi tutvuda miljoni vanamehega, kes miskil põhjusel mulle FBi ja instasse kirjutama tormavad. Ma lugesin küll (mingil põhjusel) korraks netist kommentaare ja ma tean küll, mida nad tahavad. Ilmselt tasuta vasektoomiat või miskit.

Aga ok, ma võtan ennast nüüd nii palju kokku, et lähen Keilasse ja toon oma auto koju tagasi. Kes oleks võinud arvata, et terve päeva peale üks võileib ja kaks viilu arbuusi ei käi nelja pokaali veiniga kokku? Endalegi üllatuseks.

Avapildil mina eile lõbusalt sõpradega aega veetmas.

The post ei taha appeared first on Mallukas.

2020 pidi see lahutamiste aasta olema jah?

Ma ei ole kindel, kuidas ma täpsemalt seda küsimust sõnastama peaksin, aga küsimus ise on selline, et kas keegi juhtumisi teab kedagi, kellel oleks Nõmme kandis üürida kolmetoalist korterit? Soovitatavalt möbleeritud? Soovitatavalt mitte urgast? Soovitatavalt sellist, kuhu oleks koduloom ja lapsed lubatud? Ma täna lähen ühte vaatama, aga ega kõiki mune ühte korvi ka panna saa, selle pärast mõtlesin, et küsin teie käest kah.

Nüüd ma peaksin ilmselt seletama, et miks ma korterit otsin, aga see põhjus on vist üsna loogiline, et noh, me siin otsustasime Kardoga moekad olla ja selle 2020 lahutamise trendiga kaasa minna.

Te ilmselt nüüd loodate lugeda siit mingisugust dramaatilist lugu, kuidas selline hirmus asi juhtuda sai, aga tegelikult ei ole siin suurt mitte midagi. Me tegelesime kahjuks lihtsalt liiga piki aastaid mitte tülitsemisega, millest ma siin blogiski suure suuga rääkinud olen, aga ma ei saanud ise aru, et mitte tülitsemine tuleb lihtsalt meievaheliste teemade ignoreerimisest ja probleemide vältimisest. Ja nii juhtuski, et enne kui ma isegi aru sain, olid aastad möödas ja kõik need tunded hakkasid mul juba viiel erineval moel üle ääre ajama, nagu te ilmselt viimasel ajal siin blogist näinud ka olete. Ma käisin teraapias, sain oma üli paljudele küsimustele vastused ja nii see otsus sündis. (Kardo kõrvalt kommenteerib, et ma pean rõhutama, et see oli MINU otsus, et okei okei, ma rõhutan siis, et te teaksite, siis see tõepoolest oli minu otsus).

Ma ei oskagi pikemalt enam midagi öelda, see on kõik kurb värk, aga me oleme asjad selgeks rääkinud ja mõelnud, kuidas me sellega edasi tegeleme ja mis moodi lapsi omavahel võrdselt jagame ja kõik on olnud hästi rahumeelne ja sõbralik. Me isegi viskasime siin nalja too õhtu, kui me lahutusplaanidest rääkisime ja siiani tundub kõik väga kenasti minevat. Ainuke miinus on see, et mul hakkab silmadest lahinal vett jooksma, kui ma sellest räägin, või sellest kirjutan, ups. Aga muidu sees pool on nagu fine ja meil on omavahel kõik hästi. Lastel on kõik hästi ja värki. Muidugi see otsus ei tulnud üldse kergelt, sest mu peas oli sada “mis siis kui’d”, aga see hetk kui ma need enda jaoks lahti harutasin, sai kõik palju selgemaks.

Et jah, sellised uudised siis siia septembrisse. Ma usun, et teil raudselt palju asju küsida ja ma luban, et nii palju kui ma oskan vastata, siis ma vastan ka, aga mul on siin vahepeal muid postitusi ja tegemata tööasju ka vaja teha, sest noh, mul on arusaadavatel põhjusel jube raske oma asjadega järje peal olla. Mul on lihtsalt lootus, et ma varsti saan kuidagi rahulikumalt hingata ja kuidagi … oma asja edasi teha? Või ausalt öeldes, ma ei tea ise ka, mida ma tunnen. Ühest küljest nagu kurbust, teisalt sellist veits põnevust, et noh, mis nüüd saama hakkab. (Mitte meeste suhtes tho. Ma ütlen ausalt ära, et sõbranna näitas mulle eile oma Tinderist vallaliste meeste pilte ja ütleme nii, et kui ma isegi korraks ära unustaks, et ma olen SEE MALLUKAS ja kolme lapse ema, siis issand jumal, kas vallaliste meeste saak ongi nii nadi v? Keegi enne lahku minekut ei tahtnud mulle öelda v??)

Ma ei oska muud midagi öelda, et tsau siis. Olge minuga hellad pliis, ma niigi reaalselt ei taha teada, mis nüüd saab, kui ma selle postituse üles panen (Jällegi Kardo kommentaar, et ta loodab instasse 10K followeri saada, et jah, olge inimesed siis :D).

Ok, nüüd see kõlab nagu see kogu post oleks alatu vale, et Kardole instafänne saada, aga ma luban, et päriselt ei ole, haha. V no ta tahab küll instafänne, aga me also läksime lahku ka.

Võeh, okei, ma lõpetan oma elu kõike awkwardima blogipostituse maailmas ja lähen panen ennast nüüd valmis, et korterit vaatama minnes võimalikult adekvaatne ja usaldusväärne naisterahvas tunduda.

Wish me luck!

The post 2020 pidi see lahutamiste aasta olema jah? appeared first on Mallukas.

mõnikord lausa peab millegi looduslikuma poole vaatama*

Ma olen siin sada korda rääkinud, et ma üritan alati valida kehahoolduses looduslikumat kraami, aga mõni asi on selline, mis pole ikkagi parema vastu välja vahetatud saanud. Näiteks deodorant. Ma olin proovinud paari looduslikku varianti, aga need mulle kuidagi ei sobinud ja läksin tavapärase poekraami juurde tagasi. Seda selle ajani, kuni mul reaalselt tekkis allergia selle suvalise Dove deodorandi vastu, mida ma sada aastat kasutanud olin. Ma ei teagi, kuidas see niimoodi lampi juhtus, sest reaalselt mitu aastat polnud midagi ja ühel hetkel lihtsalt ei saanud enam kasutada.

täitepudel, millega saab lausa viis deodoranti täita

Just siis saatis Mediron mulle suure pakitäie looduslikke Salt of the Earth deodorante. Kuna ma nagunii pidin midagi uut proovima, siis võtsin kraami kohe kasutusse ja nüüd võin öelda, et soovitan soojalt. Seal on täiega palju erinevaid lõhnasid, lisaks saab endale soetada ka suure täitepudeli, mis tähendab omakorda vähem plastikut, mida sa endale ostma pead. Seega win-win.

Lõhnadest on minu lemmik ookean ja kookos ning melon ja kurk. Sellised mahedad, veits magusad ja töötavad idekalt. Ma alguses mõtlesin küll, et ei tundu, et raudselt sellest õrnast lõhnakesest miskit kasu oleks, aga võta näpust, on küll. Ja kes soovib, siis on ka täitsa lõhnatu variant olemas.

Lisaks saad valida kas sa soovid rulldeodoranti või pihustatavat varianti. Ma ise eelistan rulldeodokat, aga tegelikult teeb töö ära ka sprei versioon, seega maitse asi või nii.

Loomulikult on nad kõik julmusevabad ja veganid, seega kellel parasjagu FA või mis iganes need muud variandid poelettidel on, otsa hakkab saama, siis soovitan see valik teha ja ära proovida. Ma ei usu, et te kahetsete. Minu allergia kadus reaalselt paari päevaga.

Sooduskood mallukas annab teile kõikidelt Salt of the Earth toodetelt 15% alla ja tsekkige ka mu Facebooki lehele, sest seal loosin välja komplekti erinevaid deodorante, et saaksite need ise ära katsetada.

*Postitus sündis koostöös Medironiga

The post mõnikord lausa peab millegi looduslikuma poole vaatama* appeared first on Mallukas.

kuidas kodus vähem tülitseda?

Ma reaalselt ei taha kõlada nagu kohutav inimene, aga mul on aeg-ajalt tunne, et mu laste ainukene eesmärk siin elus on testida, kui kaua ma suudan nendega ühes majas elada, ilma, et ma ennast hullumajja sisse ei kirjutaks. Iga lapse liigutus ajab kindlasti teise närvi, kõik tahavad just samu mänguasju, samu raamatuid, samu riideid, sama taldrikut, sama tassi, samal ajal pissile ja muidugi samal ajal mulle sülle. Iga tegevust saadab kõrvulukustav kriiskamine, nutmine, solvumine, asjade loopimine ja uste paugutamine. 

Mõndadel päevadel ajab see mind tõesti närvi ja ma unustan asjaolu, et mina olen see täiskasvanu, kes peaks nende emotsioone haldama ja nendevahelisi konflikte lahendama. Teate küll neid hetki, kus kõik keeb justki üle pea ja sul on tunne, et okei, enam ma ei jõua. Sellistel hetkedel on lihtne tulema see käratus või ärritumine, mis olukorrale absoluutselt kaasa ei aita. Õhtul lebad loomulikult voodis ja mõtled, kui “imeline” ema sa oled ja et homme läheb kõik kindlasti paremini. Mõnikord veab, aga mõnikord hakkab hommik ka kellegi nutuse vinguga: “EMME, LENDE VÕTTIS MINU KLEIIIIDIII!” ja noh, tere hommikust sellisel juhul, eksole. 

Ma ju tegelikult tean ise ka, et lapsed ei näe maailma nii nagu meie ja enamike nende virinate ja jonnide taga on hoopis midagi muud. Lihtsalt raske on seda alati endale teadvustada ja neid olukordi ratsionaalselt võtta.  On tuttav tunne? Et sa tead, et sa käitud valesti, aga sa ei tea, kuidas see “õigesti” oleks? Kõige keerulisem on seda “õiget” asja endale meelde tuletada siis, kui endal mured ja probleemid peas. Mitte, et see laste süü oleks, aga ma räägin lihtsalt ausalt, kuidas ma ise ennast tunnen. Ärevatel aegadel olen ma üks kahest: kas hästi närviline, või hästi apaatne. Kumbki pole hea variant ja ma tunnen ise ka, et see peab muutuma.

Õnneks hakkab septembri lõpus juba neljas TASUTA rahumeelse vanemluse veebikursus, mille viib läbi vanemlusmentor Tanel Jäppinen. Sellel kursusel jagab Tanel mõtteid, kuidas jääda rahulikuks, kui tegelikult tahaks ise hakata ustega paugutama või kärkima ning kuidas vähendada koduseid võimuvõitlusi ja saavutada lapsega koostöö.

Kui sul on vahel tunne, et mõistus on otsas või et su laps vajutab meelega su nuppudele või tahaksid lihtsalt väikest turgutust ja inspiratsiooni rahumeelsemaks vanemluseks, siis registreeri ennast ka sellele tasuta lühikursusele, ma usun, et see on kõikidele vanematele kasulik vaatamine. Kursus koosneb neljast u 20-25 minutilisest videost ja lisaks sellele tekitatakse Facebooki väike grupp, kus saab videode sisu üle kaasa rääkida ja teistega arutada.

Kui tunned, et tahad koos minuga selle online koolituse kaasa teha, siis pole vaja teha miskit muud, kui rega ennast SIIN. Loenguid saab vaadata endale sobival ajal, minu meelest super mugav.

Lisaks oleks mul huvitav teada, mis on sellised probleemid lastega, millele te lahendust leida tahaks? Mul on endal küll paar sellist, mille kohta ma tunnen, et ma teen seda täiiiesti valesti. No näiteks laste koristamine: ma võin seitsesada korda heaga paluda, et lapsed selle ära koristaksid, aga enamuse ajast tõstavad nad kaks asja õigesse kohta ja siis hakkavad hädaldama, et küll selg valutab, küll on palav, küll on nad väsinud ja lihtsalt lõpetavad koristamise igaveseks. Isegi, kui ma pakun, et teeme koos, võidu või jumal teab, mis viguriga, koristama ei hakka enne keegi, kuni ma maksimaalselt närvi lähen. Aga see ei tundu eriti produktiivne, et ma iga kord närvi pean minema, et lapsed nuttes koristaksid, ega ju?

Mis teie murekohad on? Ja kas koolitusega liitute?

The post kuidas kodus vähem tülitseda? appeared first on Mallukas.