Mariann Kaasik's Blog, page 109

imetamisriided ja matchivad riided ja üldse niisama ilusad riided*

Te ilmselt olete märganud, et uued riided mulle meeldivad. Vahet ei ole, kas tegemist on teise ringi riietega või uute riietega, nii vahva on peegli ees uusi asju proovida, eriti kui need ideaalselt selga istuvad. Ja eriti meeldib mulle oma lastele riideid osta. Niiet kokku võiks öelda, et mu eriline lemmik siin maailmas on see, kui ma saan oma lastega samasuguseid riideid kanda.

Olen ise mõelnud, et kuna meie elu on pigem rutiinne ja suure osa ajast oleme me ju tegelikult kodus võrreldes “tööinimestega” siis äkki on uued asjad miski, mis annab mulle tunde, et oleks justkui rutiinist midagi erinevat? Ma ka kõigest üks hale inimene, kelle ainukene rõõm siin ilmas on lastega samasuguseid riideid kanda, haha (naliii, ma armastan koduse inimese elu!).

Seda enam rõõmustas mind, kui minuga võttis ühendust ettevõte Helg, mis on Eesti ettevõte, kelle suunitlus on toota riideid imetavatel/lapseootel naistele ja lastele. Nagu te teate siis imetamise east on minu lapsed välja kasvanud ja ka beebisid meie perekonda enam rohkem ei lisandu (paganama Kardo), aga õnneks on neil ka täitsa tavalisi kleite kah valikus. Lisaks on nende spets imetamisriietega see pluss, et ega seal suuri kirjasid peal ei ole, et mõeldud ainult imetamiseks ja keegi sulle politseid ei kutsu kui mitte imetava või rasedana need selga paned. St need on ideaalsed osta näiteks rasedana (sest kleidid venivad täiega ja on üli pehmest materjalist!) siis saad imetamise ajal mugavalt seda teha ja kuna need avad on kenasti peidetud, saabki neid pmst nii kaua edasi kanda, kuni tahad. Ka imetamata.

Kui Mari sündis siis ma ei mäleta, et ma üldse oleksin väga mõelnud või üldse midagi teadnud, et on olemas spetsiaalsed riided imetamiseks. Üritasin lihtsalt leida võimalikult avaraid riideid, et oleks mugav Mari “toidulauale” ligi pääseda ja kõik. Lende ajal mul juba oli erinevaid imetamisriideid ja Marta ajal oli neid vist kõige rohkem. Mul on olnud nii kallimaid kui odavamaid variante, aga no kus mul on alles kahju, et ma sellest ettevõttest siis ei teadnud kui minu enda lapsed veel tissipuugid olid. Sedaenam, et tegelikult on ikkagi imetamisriided nii palju mugavamad kui ükskõik mis avara lõikega pluus.

Esmapilgul võiks ju arvata, et kleit on kleit ja pluus on pluus aga teate kui mõnusad ja pehmed Helgi riided on? Mulle endale on hästi oluline, et riided kuidagi kuskilt ei pigista või ei hõõru ja ka lastel ilmselt karedate riietega küllaltki ebamugav ringi käia. Ja aiii, kus mulle meeldib kui ma saan lastega mätšida. Võib olla mulle sellepärast poega ei antudki, et oleks suur tõenäosus olnud, et ma talle ka mätšivaid kleidikesi oleks selga toppima hakanud

maaniline mallu

Meil on Piltsudega nali kujunenud, et ma pole mitte ainult lõhestunud isiksus, vaid nad on ajapikku juba 10 erinevat “mallut” suutnud nimetada. Ma neid siikohal välja ei too, peate ise minuga sõbraks saama ja oma nimekirja pidama hakkama, kui tahate (muidugi oleks väga huvitav kommentaarides näha teie listi, mis erinevad mallud ma olen, haha).

Eile olin ma sportlik Mallu – käisin jalutamas ja turul ja olin selline normaalne fitlife. Sain lausa 12 000 sammu täis. Täna on haledad 1400, haha.

Täna olen ma maaniline Mallu – ma olen hommikust saati midagi teha sahminud. Reklaampostitusi, tootefotosid, instaposte valmis kirjutanud, lastele sünnale minekuks kingi ostnud ja kokku pannud, paar blogiposti kirjutanud, tööd edasi delegeerinud, külmkappi pesnud, pilte töödelnud, süüa teinud asju sorteerinud ja… tegelikult maja palju rohkem sassi ajanud, kui see enne oli, sest ma ei suuda leida suurt prügikotti, kuhu tuugalt KÕIK sisse toppida. Kust need asjad siia majja tulevad, seda teab ainult jumal. (Kindlasti mitte ei ole see ostuhull mina või sajad koostööpartnerid, eieiiii).

Mari läheb nõbu sünnale. Kingiks siis raamat, hunnik Yummikomme ja muidugi meiki ka, sest iga inimene tahab meiki (Mari sõnad). Meik on loomulikult looduslik ja lastele mõeldud!

Igatahes sain ma täna öelda näiteks lause, mida ma muidu iial ei kasuta. “Jah, sul on õigus”. Okei, okei, nali. Ma kasutan seda tegelt väga tihti, aga Kardo, va raip, kohe hakkas tänitama, kui ma palusin tal seinalt surnud taimedega aparatuuri maha võtta, et ma sinna asemele pildi saaksin panna, haha. “Ma ütlesin sulle kohe, et sa ei kasta neid ja need surevad ära ja siis ma olen ilmaasjata seina sisse augud teinud!”.

“EI, ma hakkan neid TÄIEGA kastma!” solvusin mina ja sundisin teda, nuga kõril, seda üles riputama.

Nojah, they dead igatahes…Ja taaskord mingi ASI, mida ma OSTSIN ja nüüd enam ei taha. Väga casual “ostuhull Mallu” võiks ma öelda. Kardo ütles, et ta võib-olla hakkaks selles maitsetaimi kasvatama ja näitas mulle, kuhu ta selle köögis panna tahaks. Kui ma hakkasin seletama, et ooo jaa, hea mõte, siis peaks ainult kõik köögiseinad ja lae ära värvima, uued kapilingid panema. Vb mõne uue kapi ka tellima, sest sahtlid on praktilisemad kui kapid ja siis pmst võiks köögiremondi ära teha, siis ta oli nagu ee jah, sitta nende maitsetaimedega….

baii, see yaa, wouln’t wanna be ya!

Mu suurim mure siin segadusehunnikus on tegelikult ülakorrus. Ma peaks laste riideid sorteerima ja ära panema ja vaatama, et mis kellele väike ja mis kellele jääb, või mis ära anda tuleks jne, sest mul null ülevaadet asjadest. Nt jalatseid jne, lasteaeda vaja kõigile, aga ma absull ei saa aru, mida mul kellele olemas on ja kõik asjad mööda maja laiali ka. Kuidas oleks normaalne viis laste jalatseid hoiustada, et ma nende olemasolu kuskil konku taganurgas kilekotis ei unustaks, ah?!

Aga okei, mida ma ikka siin niisama lobisen. Kiire-kiire-kiire, mul vaja maaniline edasi olla.

The post maaniline mallu appeared first on Mallukas.

tehnikaime: maal või telekas?*

Te teate, et ma isiklikult suur tehnikatark ei ole. Ma suudan hädavajaliku arvutis teha, telefoniga helistada, kaameraga saan (peale aastaid harjutamist) keskmisest paremini hakkama, aga mis puudutab spetsiifilisemat tehnikatundmist näiteks mingeid ekraani resolutsioone, erinevaid sisendeid/väljundeid ja ühendusi siis selle jaoks on meie peres Kardo.

Sellest tulenevalt ei osanud ma esmalt kuigivõrd elevusse sattuda kui Samsung pakkus, et kas ma katsetaksin nende uusimat telekat, Samsung Frame. Meie vana telekas oli täiesti toimiv, normaalse suurusega, näitas pilti… Kõik vajalikud omadused ju täidetud? Küll aga läks sellest väga elevile Kardo, kes uue ja parema kvaliteediga toodet sugugi ära oodata ei suutnud ja selle oma elevusega suutis ta ka isegi mind elevile ajada.

Tavaliselt kui meil mingi tehnika ostmine käib siis mina lähen poodi, küsin teenindajalt, et näete, mul vaja seda ja seda toodet ja teenindaja siis mulle soovitab, mina usaldan eksperdi arvamust ja ostan ära. Kardo seevastu teeb aga eeltööd. Loeb ja uurib ja puurib. Reaalselt ma ei kaalunud laste saamist ka nii pikalt ja põhjalikult, kui Kardo endale nt uusi kõrvaklappe valib.

Mis meie majas kõige tihemini mängib, hehe

Sellessuhtes on see väga kasulik, et kui see telekas meile koju jõudis siis temale oli ammu juba kõik selge. Kuidas paigaldada, mis funktsioonid telekal on, kuidas seadistada jne. Näiteks, see televiisor on, nagu, nimigi võib reeta, raami imitatsiooniga ja hoiab väga kenasti vastu seina. See aga tähendab, et teleka enda sees on tehnikat vähe ja sellest raamist läheb üks imepisikene kaabel teleka alla, kus siis kogu tehniline pool end peidab ja mille kaudu telekas toimida saab.

Kui Kardo vaimustus peamiselt tehnilisest poolest, siis mina olen täiesti vaimustuses sellest maalifunktsioonist. Kui muidu on telekas lihtsalt must pilt seinal siis selle teleka puhul on ta nagu lisa disainielement. Ja te kõik teate, kui väga ma armastan pilte seinal. Need panevad toa elama ja lisavad isikupära. Seega, mis saaks ühele minusugusele pildihullule olla parem kui telekas, kust ma saan panna vastavalt tujule pidevalt erinevaid “maale” seinale rippuma? Ja kui nendes maalidest, mis on sinna telekasse laetud saab ühel hetkel kõrini siis võid sinna kasvõi oma perepildid panna.

Loomulikult saan ma ka aru, et pildikvaliteet on kõvasti parem kui meie eelmisel telekal oli. Pilt on selline… kirgas ja mõnus.  Reaalselt nagu öö ja päev – kuigi meie vana telekas polnud nüüd ka nii hirmus vana. Paar aastat tagasi ostetud ja ka kallis masin, aga praegu võrdleks nagu 5110 ekraani tänapäevaste nutitelefonidega.

Lisaks sellel telekal on sensor, mis jälgib toas olevat valgust ja selle järgi reguleerib ka enda pildi eredust, mis omakorda on silmadele hea. Täielik kosmoseteadus mu jaoks. Veelgi enam – ma ei suuda kuskilt netist selle kohta infot leida, aga ka helil on mingi automaatne seade peal, sest kui lapsed kriiskama hakkavad, paneb ka telekas volüümi juurde.

Mitu korda uuriti mult, et kui ta on maalirežiimil, et kas ta siis palju elektrit ei võta. Vastuseks on see, et tal on andurid peal ja kui kedagi toas ei ole, siis lülitab ta ennast välja ning kui keegi jälle tuleb siis hakkab uuesti tööle. Energiasääst missugune.

Kusjuures sellele telekale on saadaval ka hästi lahedad jalad, mis teevadki sellest telekast justkui kunstiteose, mis toanurgas silmailu pakub aga kahjuks kuna mul on miljon last ja kassi ja kohmakas koer siis tundus meie puhul turvalisem see telekas lihtsalt seinale ja võimalikult kõrgele panna, et keegi seda ei saaks vigastada. Muuseas, selle kõrgusega oli ka nii, et ma huupi vaatasin, et ah, paneme kuskile nii, et need augud seinas näha poleks (enne olid seal perepildid, mis praegu seal all on) ja kui seina sai, siis vaatasime, et appiii, nii kõrgel, et paneme homme allapoole. Aga nüüd oleme mega harjunud ja ei kavatsegi seda liigutada.

Proovisin vahelduseks teist tausta kah

Mis televiisorid teil on ja kes teie peres suurem tehnikahunt on?

*Toode saadud kingitusena

The post tehnikaime: maal või telekas?* appeared first on Mallukas.

tere teisipäeva

Lastel veab. Me käisime juba nendega Lottemaal ära, nagu igal aastal, aga kuna ma sain teha vaid paar üksikut pilti, sest kui pildistama tahtsime hakata, hakkas konkreetselt paduvihma sadama ja lisaks ei ole ma kindel, kas ma need paar üksikut tehtud pilti jätsin vanasse arvutisse või kustutasin kogemata ära, siis… tuleb uuesti minna. Haha, influenceri elu – kui pilte pole, siis on kööga, sest postitust ma ju muidu teha ei saa.

Tegelt ongi hea, me eelmine kord otsustasime meie Lottemaa päeva alustada etendusega, siis läksime randa ja… jooksime padukas koju. Seega kõik majad ja seikluspark jäid läbi mängimata. Tegelikult tahaks kuidagi nii teha, et saaks ilma Martata minna, ega tal seal midagi rohkem peale sihitu jooksmise teha ei ole. Aga noh, kus me tema, vaesekese, ikka jätame. Seega lähme vist juba sel nädalal tagasi Pärnusse. Ma nii väga tahaks seda nimetada “minipuhkuseks”, aga teades iseennast ei võta ma arvutit kaasa ja 3 päeva eemal olemist tähendab seda, et ma tulen tagasi ja mu postkastis on 150 kirja ja siis saan ma tööd edasi rabada.

Okei, ma olen leidnud lahenduse – ma võtan vastu nii vähe koostööpakkumisi kui võimalik – ma lihtsalt ei viitsi ja jõua praegu üldse millegagi tegeleda ja ma tahangi lihtsalt võtta rohkem aega, et elada ja niisama olla ja pere ning sõpradega aega veeta. Mis mõtet on stressta ja endale miljon kohustust rabada, kui nende täitmine mind lõpuks enam ei rõõmusta, vaid ainult stressi all ägisema paneb. Seega ei viitsi enam. Laisk olemine ja lustimine on olulisem kui töö rabamine, sorri täiskasvanuelu, et sind “õigesti” teha ei taha, haha. Selle pärast ma nii harva siia blogisse jõuan ka.

Kui ma siin juba niisama lobisen, siis peaksin sellest “elevandist” ruumis ka rääkima, et kas Triinu Liis mind kohtusse annab (ma olen mingi miljon selleteemalist kirja saanud). Vastus: ma ei tea. Jah, ma rääkisin kinnises grupis temast ja ütlesin, et ta käitub nagu kloun. Kui see on laimamine, siis andku peale, kui tunneb, et peab. Aga kas ta seda tunneb, seda ma ei tea, sest ma ei ole temaga rääkinud.

Üldse kogu see negatiivsete kommentaaride vastu võitlemine tundub mulle natukene nagu võitmatu võitlusega alustamine. Jah, ma ise olen ka täpselt samamoodi tundnud, et mind materdatatakse ja kiusatakse, aga olgem ausad, need asjad poevad hinge ainult siis, kui ma ise omadega kehvas kohas olen. Kui ma niisama olen ja oma elu elades vahepeal satun negatiivsete kommentaaride peale, siis ma ei tee välja või parimal juhul ajab lausa naermagi. Mitte, et ma arvaks, et las need negatiivsed kommentaarid olla, aga minu silmis tundub võimatu välja juurida seda, et keegi ei tohi midagi negatiivset öelda. Selles suhtes, et kui me võtaks kõik kommentaarid, mis mulle iial haiget teinud on, siis ma usun, et väike osa nendest on LAIM, enamik lihtsalt järeldused või hinnangud minu tegudele, mis mulle ei meeldi või tõele ei vasta.

Igatahes, suva, pole minu võitlus, pole minu asi, ma hoian ennast sellest eemal (kuni ma nõude saan, haha).

Kolmandast teemast: mul lähevad sügisel KÕIK lapsed lasteaeda, ouu maiii gaaad! Ma olen nii põnevil, sest Marta läheb sõime, Lende uude lastekasse (Mariga samasse) ja Mari on ainus, kes veel viimast aastat oma tavapärases rühmas. Ma reaalselt tunnen ennast nagu lõhestunud isiksus: ei suuda ära oodata, et ma saaks nad kõik aeda viia, samas süümekad, et Marta on nii väike ja äkki talle ei meeldi ja kas võimalus üksi kodus rahulikult kaalub üle selle, et mu laps saab lapsepõlvetrauma, sest ma hülgan ta vastsündinuna võõrasse kohta või midagi sellist.

Samas ma lohutan ennast sellega, et kui talle ÜLDSE ei meeldi, siis ta ei PEA ju seal käima, aga siiani on mulle tundunud, et talle sobiks küll see aias käimine. Aga noh, elame näeme. Kopp ees sellest, et nad siin kodus kraaklevad ja sellest ka, et ma enam ei saa oma 10 000 sammu täis, kui mul kedagi lasteaeda viia ei ole, haha. Fitlife läheb ludinal pekki. Pun intended.

Aga okei, aitab lobast. Me lubasime täna igavlevad lapsed viia kuskile mängutuppa, Maril on täna teraapia ja õhtul pean ma ennast kuskile jalutama lohistama. Kui sõpradest keegi loeb seda, siis võite ühineda, ma ei tea, kes täna fitlife mängida tahaks, ei viitsi peale ka suruda. Ma tean, kui nõme tunne on, kui keegi kutsub sind tervislik olema ja sa oled nagu eeee… tänan ei, ma parem laman vaikuses, haha.

The post tere teisipäeva appeared first on Mallukas.

piinlik veitcc

Appi, aidake, ma suren. Käisime eile Andraga Pärnus, et Lende mu emale viia (Mari ei tahtnud minna) ja kuna meie sõber töötab Rannahotellis, läksime sinna sööma. Andra oli seal kunagi käinud ja söönud tema sõnul “maailma parimat veist”. Suur oli meie pettumus, kui avastasime, et veis on õhtusöögimenüüs (alates kuuest) ja kell oli mingi üks päeval. Ma ei tea, kuidas ja miks, kuid ühel hetkel sündis plaan, et me hakkame veini jooma ja sõber tuleb meile külla, ehk siis sõidab ise mu autoga Tallinna. Liikuma hakkasime vist mingi kell 12? Ehk siis vaene Arlek pidi terve tagasitee kuulama erinevaid nostalgilisi laule Avril Lavigne’ilt, Atomic Kittenilt, Nellilt ja Kellylt ja Spice Girlsilt ja Blink 182’elt ja Didolt. Ja mingil endale teadmata põhjusel otsustasin ma, et hea mõte on autos storysid teha, kuidas ma lauludele kaasa kriiskan (mul on kohutav lauluhääl). Mingi hetk anusin Andrat, et omg, palun keegi takistage mind juba neid storysid tegemast, mul on homme raudselt nii häbi, kui mul sai eriti lambist aku tühjaks.

Tänks jeesus, et aitasid mul enda häbistamise lõpetada.

Ma hakkasin täna mõtlema, et ma vist ei ole kunagi ühelgi peol vms purjakil peaga storysid teinud (kui ma õigesti mäletan). Ma ülipikalt ei saanud üldse storyde mõtetest aru ja ei kasutanud neid iial ja kui hakkasin kasutama, siis ma olin ilmselt juba rase, ehk siis mingil põhjusel ei olnud pidudel purjus.

Ehk siis jah, see oli esimene ja viimane kord, ma sain eile päris mitu kurja kirja, et mis eeskuju ma annan oma lugejatele, kui ma olen täis peaga roolis ja teen storysid. Ma ei tea, kuidas seda üldse arvata sai, sest videos oli minu arust selgelt näha, et ma olen tagaistmel ja teine inimene on roolis. Ma ei istuks elusees täis peaga rooli ja ei laseks iial ka seda ise kunagi teha kellelgi teisel, seega sorri kõigile, kellel selline arvamus jäi. Ühtlasi palun vabandust kõigi ees, kes eile mu lauluhäält kuulasid ja nüüd kurdid on.

Vot, sellised lood siis siinpool sood. Mul oli tegelt plaan täna lastega ratastega sõima minna, aga kahjuks ainuke asi, mis sõidus on, on mu eneseväärikus ja õrn mälestus elust, kus mul polnud süda paha.

Jah, endal ka häbi – vana inimene, aga ikka on vaja kaks pudelit veini ja limoncello shotte sisse kaanida.

Ma ei joo enam kunagi. V.a järgmine kord, kui ma seda teen. Aga muidu 100% ei.

 

The post piinlik veitcc appeared first on Mallukas.

niisama

Ma olen sada korda maha istunud, et niisama “lobiseda”, aga siis avastan ma miljon tegemata asja ja sinnapaika mu lobisemised jäävadki. Nii pagana kiire on olnud  – esiteks korraldasin ma Kristina tüdrukuteõhtut. Ma olen selle kohta instasse omajagu küsimusi saanud, seega oleks vist aus sellest omaette postitus teha, sest tüdrukuteõhtud on toredad üritused ja mina ise otsisin nagu loll ideid, mida poleks juba sada korda tehtud ja ära leierdatud. Aga sellest mõni teine kord.

Igatahes mõneti on sellel hea külg ka olnud, et pole aega iga asja kohta arvamust avaldada. Nii palju on selliseid asju, et alguses ajab niii närvi ja vihale, aga paari nädala pärast on asi ammu unustatud ja mingist vihast pole raasugi järel. Kahjuks on sama ka heade asjadega – tahaks kirjutada, aga ununeb ja lõpuks ei jää sellest blogisse iial märki maha.

Näiteks Viirelaid. Ma sattusin sinna esimest korda juunis, kui seal oli üks pressiüritus. Me olime Kardoga kahekesti, vaatasime üle saja aasta oma kuplist päiksetõusu, rääkisime maast ja ilmast, nautisime loodust ja lammaste määgimist ja ma tundsin kohe, et see on koht, kuhu ma tahan veel tulla. Täielik maagiline pleiss. Ja kui hakkasin Kristina tüdrukuteõhtut korraldama, teadsin kohe, et jah, just sinna lähme tagasi! Ja nüüd lähen ma augustis sinna ühele festivalile ka, sedapuhku kolmeks päevaks. Aga seal on aeg-ajalt nii ägedaid üritusi, et ma lihtsalt tahaks rahulikult terve suve seal veeta, oleks see väga imelik, kui ma salaja sinna sisse koliks?

Aga noh, juba augustis lähen ja selle raames oleks mulle vaja Kardole XL suuruses madruse või piraadi kostüümi, keegi teab, kust saaks?  Ahjaa ja mulle oleks vaja mere teemalist kroonikest või miskit, kes teha oskaks?

Ma ei saa aru, et mis õigusega see suvi nii lühike on? Kogu aeg tahaks kuskile minna ja olla ja teha, aga esiteks peab aega jagama nii, et oleks lastega ja kardoga kahekesti ka. Kui kahekesti, siis tuleb lapsi jagada (meie vanemad hoiavad alati hea meelega tegelikult, aga vahepeal mu ema on ise ka kuskil ära vms, et siis ei saa). Ja liiga tihti ei saa ka lapsi ära anda, sest siis hakkab see vana hea mom-guilt painama, kuigi ma tean väga hästi, et päev nädalas kodust eemal olla ei ole üldse suur asi, aga no IGA KORD kui ma kuskil ägedas kohas olen, siis paratamatult käib peast läbi see, et lastele meeldiks ka raudselt nii väga. Viirelaid näiteks – juba sinna paadiga minek oleks elamus ja need lambad jne. Aga no ma ei suuda sinna lastega minna, sest ma tahaks ise ka seal olemist nautida ja mitte kellelgi pidevalt järele joosta. Ehk järgmisel aastal teeme ühe treti lastega kah, hetkel ei hakka kiirustama.

Nagunii saab lastega ka käidud. Näiteks Saaremaale läheme veel raudselt lähikuudel GoSpasse (pole seal iidamast aadamast käinud ju!).

Ahjaa, mis veel viimasel ajal: mingi eriti rõve külmetus/allergia. Ma isegi ei saa aru, mis see on. Ükspäev olen jumala okei, järgmine päev palavikus. Siis jälle mitu päeva jumala korras, kolmandal lahisevad silmad vett. Perearst arvas, et “puhka”, aga no mida ma puhkan, kui aega ei ole. Tahaks minna ja teha ja olla, kuni veel vähegi ilma on. Juba mõte eesootavatest miljonist jääkülmast kuust ajab mind iiveldama.

Muud mul öelda ei olegi. Lihtsalt niisama elan oma elukest ja üritan edaspidi tublim olla ja ikka iga päev midagi “niisama argielulist” kirja panna, nagu kunagi õnnestus. Ma ei saa aru, kuidas mul vanasti nii palju aega oli, ah?

The post niisama appeared first on Mallukas.

katsetan: Faith In Nature*

Iga kuu saadab Mediron mulle katsetamiseks-teile tutvustamiseks uusi tooteid. Selle kuu valikuks ostus Faith In Nature, mida ma muuseas kunagi aastaid tagasi proovinud olin. St. ma olin proovinud ühte šampooni, nüüd sain suure kastitäie kraami. Šampoone-palsameid-dušigeele. Nuusutamistesti tulemusel jagasin kraami Katuga kahasse ära ja hakkasin katsetama.

Esiteks: kõik nad on ühtmoodi vegan, kõige parimatest looduslikest koostisosadest ja 100% julmusevabad. Isegi nende pakendid on valmistatud taaskasutatud plastikust, seega selle firma tooteid julgustan proovida kõigil, kes tahavad looduslähedast kraami, mis planeedile väga hullult liiga ei tee. Seda enam, et nad on kõik vägagi taskukohase hinnaga!

Kindlasti soovitan ma korraga osta nii šampoon kui palsam, sest minu kogemus näitab praegu seda, et kui ma ainult šampooni kasutan, jätab see juuksed veidi kuivaks ja “krudisevaks”, samas palsamid on hästi vedelad ja juust niisutavad. Ehk siis piisab vähesest kogusest peale pesemist, et juuksed siidpehmeks saada.

Merevetika ja tsitrusega vannivaht/dušigeel on üks mu lemmikutest, sest see meenutab mulle lõhnalt üks ühele spades olevaid aroomisaunasid. Selline tunne, et lööb lõõrid lahti ja pärast on selline eriti mõnus värske tunne. Ja kuigi ma alguses mõtlesin, et mis mõtet on välja tuua seda, et dušigeel võiks olla vannivaht, siis nüüd ma saan aru – see vahutab tõesti võimsalt ja ei jää üldse alla “päris” vannivahtudele. Soovitan seda lõhna kõigile, kes kodus endale spaõhtut teha tahavad. Elamuse saab kätte küll.

Ma ei tea miks, aga minu jaoks parim lõhn universumis on rosmariin. Ma kasutan seda pea igas toidus ja ostan kõike, mille koostises rosmariini mainitud on. See rosmariini palsam ja šampoon on NII hea lõhnaga, et ma vahepeal käin seda vannitoas niisama nuusutamas, selline fänn olen. Tegelikult on rosmariini sari mõeldud tundlikule ja sügelevale peanahale, seega kellel probleeme on, katsetage ära!

Kanepiõli ja valge soolille komplekt on mõeldud kuivadele või pigem normaalsetele juustele ja lõhna poolest pigem magus. Mulle meeldib! Muuseas, selle komplekti šampoon on minu meelest ainuke, mida saab ka ilma palsamita kasutada!

Seedripuu ekstraktiga šampoon lõhnab täpselt nagu meestele mõeldud tooted ikka lõhnavad, kuigi see kuskil välja toodud pole, et see just meestele oleks, aga meie vannitoariiulil on ta Kardo kasutada jäänud. Kookoselõhnaline dušigeel on minu meelest väga maheda lõhnaga, seega mega kookosefännid ilmselt pettuvad. Kookost on tunda vaid vähekene, ma isegi ütleks, et hästi neutraalne lõhn.

Tegelikult on seal veel lõhnu ja tooteid nii palju, mida Faith In Nature pakub, igaüks leiab endale ilmselt lemmiku. Muuseas, neil on ka täiesti lõhnatuid tooteid neile, kes üldse mingit aroomi ei soovi (või allergilised on vms). Tootevalikus on ka nt tahkeid šampoone!

Kui tundub sullegi huvitav firma, siis ole aga hea, vaata SIIT kogu tootevalikut ja anna teada, mida sa katsetada sooviks. Nädala pärast loosin välja võitja, kes saab endale toreda Faith In Nature kinkekoti (mis sisaldab loomulikult ka seda toodet, mida võitja ise katsetada soovib).

Kes aga niisama looduslike šampoonide-palsamite-dušigeelide otsingul, siis koodiga “suveale” saab kõikidelt toodetelt 20% allahindlust, seega niigi hea hinnaga asjad veel soodsamalt!

*Postitus sündis koostöös Medironiga

The post katsetan: Faith In Nature* appeared first on Mallukas.

tahaks viiekesti rattaga sõita

Jeesus, kui tüüpiline koduperenaine ma olen, aga mul on tõsine küsimus, et kuidas me saaks viiekesti rattaga sõitma minna? Maril on vaja harjutada ja me ei viitsi ka siin kodutänaval edasi-tagasi venida. Enne, kui te nüüd kõik mind risti lööte, siis jah, Mari sõidab ikka abiratastega. Ma ostsin talle “suure tüdruku” ratta, millel abirattaid ei olnud, ta proovis ühe korra ja keeldus ratta selga istumast, enne kui issi talle abirattad ostab. Kardo ei kuulanud mind, et las harjutab veel, vaid võttis Mari poole, et ta pole veel valmis ja kui ta tahab abiratastega sõita, siis Kardo on valmis talle neid ilmselt elulõpuni igas suuruses ratastele paigaldama. Et kui te kunagi näete 30 aastast naist abiratastega, siis see on ilmselt Mari…

Igatahes on Kardo rattal taga olemas rattatool, kus kunagi sõitis Mari ja siis Lende ja nüüd Martagi. Mari saaks enda rattaga tulla, aga Kardo saaks võtta enda rattale Lende ja siis mina peaksin kuidagi Marta võtma, aga ma ausalt öeldes veidi kardan. Ma olen ükskigi nii koba, kukkunud küll jah, ei ole, aga ikkagi ma arvan et ma põeks. Otse vast samas julgeks sõita ja need kergliikusrajad ongi kõik suht otse minek.

Kunagi, kui me seda eelmist rattatooli ostsime, siis ma mäletan, et ülipaljud soovitasid seda, mis hoopis ettepoole käib, et pidi palju mugavam sõita olema. On siis või? Kardo on mega skeptiline ja talle tundub, et kui laps niimoodi ees on, et siis ei näe ise üldse sõita. Ma ei tea, inimesed ometi sõidavad ju?

Kõige rohkem soovitatakse Thule rattatoole. Meil tegelikult ilmselt oleks üldse kahte vaja, sest Kardo ütles, et ta on seda vana nii palju ratta küljest maha võtnud ja peale pannud, et ta ei usu, et ta seda enam eemaldadagi saaks, ilma, et see katki ei läheks. Seda enam ei tundu see üldse turvaline, mida edasi kasutada.

Praegu vaatan, et kohe on saada Thule Yepp Mini, mis lubab kuni 15 kilo. Marta on praegu mingi 14-15, ma ei teagi, kas siis üldse oleks mõtet seda osta, või on see selline “ah umbes” kaal? Sest see teine, Thule Yepp Nexxt on ka kuni 15 kg. Ehk siis… suuremat kui 15 kilo ei saagi siis eespool sõidutada? Või mis nende toolide vahe on?

Sellisel juhul peaks siis võtma taha selle Thule Yepp Nexxt Maxi?

Või siis äkki peaks üldse selle rattakäru võtma, et Mari sõidab ise ja Kardo ratta küljes oleks mõlemad tited siis rattakärus. Kas sellega on väga ebamugav manööverdada? Hinnad on ka paarist sotist tonnini ja ise pole ühtegi katsetanud, ehk oskab keegi teist soovitada? Kõige odavam Strolleri lehel on SEE, huvitav, kas on siis asjalik või peaks kohe kallimat vaatama? Meil neid lapsi jagub, paar aastat saaks raudselt veel kasutust.

(Võtsin lingilt suvalt Stroller24 lehelt, sest ma tean, et nad usaldusväärne pood, mis mega KIIRESTI asjad kohale toovad, haha, mina ja “mul kõike kohe vaja”. Ei ole mingi koostöö vms).

Kas teil on rattatool? Rattakäru? Mille järgi valisite?

 

The post tahaks viiekesti rattaga sõita appeared first on Mallukas.

odavalt macbooki?

Kas keegi seletaks mulle, mis põhjusel ei suuda ma viimasel ajal enne kaht magama jääda ja kell seitse, naksti, üleval olen? Okei, sellest hommikusest osast saan ma aru, sest kolme lapse juures oleks hämmastav, kui ükski neist umbes sellisel ajal ei ärkaks. Lende ja Mari puhul on isegi suva, need panevad ise multikad tööle ja hangivad mingi puuvilja (või jäätise, kellele ma valetan) hamba alla. Marta hakkab aga mu silmi lahti kiskuma ja korrutama “EMME! ALLA, EMME! KAISSU, EMME! MUTIKAT, EMME!”.

Ma just kellegagi arutasin, et ma suudan tegelikult pikalt vähese unega hakkama saada, aga mul on tunne, et see periood hakkab juba pikale venima ja varsti peaks ennast väevõimuga hakkama varem magama peksta. Aga kuidas ma saan, kui mul on vaja tiktokis passida, googeldada, et mis kuramuse Hollywoodi lastekaubanduse ja seksäri uudised netis liiguvad ja 90 day fiance’id vaadata ja blogisid lugeda ja… ise blogida.

Ma unustasin tegelt mainida, eile kommentaarides küsiti, et kas ma siis sain oma arvuti korda (ilmselt selle pärast, et ma igas kolmandas postituses ei vingunud, et ma ei saa sellega kirjutatud enam ja peksan klahve lahti). Ei, ei ma ei saanud seda korda, aga mul lõpuks viskas kopa nii ette, et ma lihtsalt ostsin uue. Otsisin praegu arve välja – eelmise macbook pro ostsin ma Teliast 2279 euri eest. Nagu… what?! Ma isegi ei mäleta, et ma sellise summa sinna alla panin. See on KOLMANDIK sellest hinnast, mis mu maja soojustuseks läheks. Okei, ma ei taha sellele enam mõelda, see on minevik, haha.

Seekord soovitas üks lugeja renoveeritud macbooke vaadata. See kõlas esiti nagu mingi… kellegi vana ja kasutatud risu, aga siis uurisin veidi asja kohta ja isegi Apple enda lehel räägitakse nendest refurbished masinatest (loe siit nt), et need on sama head, korras, uued, grantiiga jne. Et mingit jama nendega olla ei tohiks. Kuigi üks kommentaator kirjutas mulle, et NEVER ära osta refurbished masinat, et saad kellegi vana, tema pildidki veel sees ja läheb kohe katki jne. Samas googeldamine lükkas selle arvamuse ümber ja olgem ausad, hind oli ka nii palju parem.

Nagu öeldud: mu eelmine arvuti maksis 2279€ ja praeguse, samasuguse, sama aasta macbook pro sain ma Ubinad.ee poest 949 euriga (kolm tükki on neid samu veel alles). Konkreetselt mu L täht kukkus vanal arvutil küljest, arvuti oli niiiii aeglane, kõik läägas ja ma ei suutnud enam. Kirjutasin sinna, et näete, tahaks sellist arvutit, millega saaks video töödelda, pilte, mälu oleks piisavalt jne, niiet nad soovitasid mulle seda mudelit ja paari tunni pärast oli arvuti mul juba käes. Nii lihtne see oligi. Ja nüüd on NIII HEA BLOGIDA!

Ma vaatasin sama suure mälu ja samaväärseid mudeleid mujalt ka, aga enamasti olid need poodides 300-400 euri kallimad, seega otsustasin riskida ja minna odavama valiku peale. Ise mõtlesin, et kui ongi mingi vigane asi, et siis on ju garantii ja vahet ei ole, siis tean edaspidi, et jään tutikate asjade peale ja ei hakka senti veeretama (kui saaks hirmkalli asja ostmise kohta senti veeretama öelda, haha).

Aga nagu öeldud, siis “kasutatud” ta ei olnud. Tuli kilepakendis ja oli täiesti uhiuus. Või noh, minu silmis ei erinenud selle paki avamine sellega, kui ma oma eelmise arvuti uuena Teliast tõin ja lahti tegin. Ainukesed erinevused selle ja eelmise arvuti vahel:

Selllel ei ole touchpadi – ma enne arvasin, et ma ei kasuta seda üldse, aga ma tegelikult endale aru andmata kasutasin küll, sest nüüd, kus mul seda pole, tunnen ma natukene sellest sõrmejäljelugejast puudust (ei pidanud iga kord oma parooli sisestama, panin ainult sõrme vastu) ja lisaks sain ma nii lihtsalt sealt ülevalt oma teksti emoticone lisada. Te ehk märkate, et ma pole neid ammu oma tekstis kasutanud – ma lihtsalt ei oska, kui neid touchbaris ei ole, haha. Samas vahet ei ole, ega ma nendeta ära ka ei sure.
Klaviatuur ei ole eestikeelne, mul on vist hispaaniakeelne. Jällegi, mitte, et seal vahet oleks, sest ma nagunii klaviatuuri ei vaata, kui toksin. Lisaks saab sinna raudselt mingid kleepsud panna, kui vaja.
Mul enne olid juhtmeaugud mõlemal pool, ehk siis sain laadima panna niipidi, kuidas mugavam. Nüüd on ainult vasakul pool. Väike asi, aga mulle meeldib istuda oma diivani paremas nurgas, seega jälle väike ebamugavus.
Uus arvuti on heledam, vana tumedam.

Aga mis ma ikka kobisen – mul on lõpuks arvuti, mille kõik klahvid töötavad nagu… sulavõi? Kui see üldse on asi, mismoodi klahvid töötada võiks, ma ei tea. Ma ei pea neid peksma, et saaks sõna välja kirjutada ja ta ei jookse üldse kokku, vaid töötab kenasti nagu noor sälg ennemuiste, nagu uued arvutid ikka.

Okei, ega mu tekstil suur muud pointi polegi, et kuna ma ise uurisin selle teema kohta ja keegi mulle eriti vastata ei osanud, et mis see renoveeritud masin on ja kas maksaks osta, siis ma tahtsin märgi maha jätta, et ma tegin seda ja tegu oli ikka õige asjaga, mitte kellegi vana risuga, mis on ära ruunatud ja kasutatud, haha. Eestis ongi ainukesed edasimüüjad sellistele arvutitele seesama Ubinad leht ja seal on müügil vaid ainult Apple enda renoveeritud ehk välismaakeeli Apple Certified Refurbished masinad, mis on kunagi kas kasutusel olnud või niisama karbist väljas käinud või garantii korras ära remonditud. Need on need arvutid, mis on tehasesse tagasi saadetud, seal täiesti tükkideks võetud, kulunud/kahjustatud või muidu kasutamismärkidega detailid välja vahetatud ja igal juhul on masinas uus aku. Muuseas, Apple ise annab refurbished masinatele aasta garantiid, aga Ubinad annavad omalt poolt teise aasta veel lisaks. Ehk siis mul on kaks aastat “vigu otsida” aga ma praegu pole küll leidnud (ja see mul varsti kaks kuud olnud, kui ma ei eksi? või kuu? appi, mul puudub ajataju, sorri).

Pealkirjale viidates – ei, ma ei arva, et pea 1000€ oleks arvuti eest odav, aga macbooki eest küll, sest paar sotti säästa on ju väga korralik sääst. Naljakas, ma telefoniga ei taha EVER iPhone peale tagasi minna, aga arvutit ei kujutaks muud ettegi. Mingi hetk unistasin isegi maci lauaarvutist, aga siis sain aru, et mul pole isegi kirjutuslauda, haha. Läpakas ongi mugavam.

Ok, tuli nüüd mega reklaamartikkel, aga saate aru, et ma olen oma päevas sada tundi arvutis ja mul on vaja, et see ideaalselt töötaks ja mulle nii vajalik töövahend ja kui ma nüüd selle nii palju soodsamalt sain, siis juubeldan kohe rõõmuga. Vot tak. Nii lust kirjutada, et ma tahaks täna veel ühe huvitava teema teiega lahti arutada (panin selle teema oma instasse storydesse ka), aga eks näis, kuidas ma aega leian. Ma vandusin endale tegelikult, et ma hoopis mõtlen välja, kuidas ma telekaga seinas teen (saime uue ja panime VIST kogemata liiga kõrgele, upsiii). Nüüd on mul piki seina juhe ja ma ei tea, mida sellega teha.

Et jah, nii palju siis jutuga seinast seina liikumisest. Oih.

Aga nüüd te vähemalt teate, et kui ma blogin, siis te ei pea mind kujutama ette raevutsemas ja L tähte tagasi panemas, sest see trükkimise käigus jeed lasta tahab.

The post odavalt macbooki? appeared first on Mallukas.

need pagana päevad*

Nagu te aru saate, siis tänane postitus on päevadest. Mul on tunne, nagu ma üritaks siin Palja Porxi leiba ära võtta (haha, ei tegelt nali naljaks, ta lihtsalt palju kirjutab sellistel teemadel), aga noh, on mulgi emakas ja värki, ütlen ka siis sõna sekka.

Esiteks ma sain ükspäev šoki, kui nägin netis mingit teemat, et millal kellegi päevad hakkasid, ja inimesed kirjutasid seal, et nad olid 10 aastased umbes. Midaa? Ma olin mingi 15 või 16, kümne aastaselt olin ma konkreetselt nii titt, et kui mul oleks päevad hakanud, oleksin ma nuttes kiirabi kutsunud endale. Aga okei, ühesõnaga kunagi need hakkasid ja vist esimesed korrad kasutasin sidet, aga siis läksin ikka tampoonide peale üle. Ma ei saa midagi teha, need sidemed on minu meelest nii imelikud asjandused, ei ole eriti mugavad ja… ma ei tea. Vb mul on trauma sellest, et iga kord peale sünnitust tuleb neid kõige massiivsemaid asjandusi kasutada ja see peale sünnitust veritsemine on üldse mingi seatapu laadne toode seal püksis (jah, ma gross, haha).

LINK

Ise ei kasuta, aga targutama olen maias, et kui kasutate (või peate kasutama, nt peale sünnitust jne), siis kasutage neid, mis on kehale ja ühiskonnale võimalikult head. FLO näiteks annetab iga kuu arvestatava summa oma kasumist, et osta sotsiaalselt keerukas olukorras naistele hügieenivahendeid jne. Nende kodukal rohkem kirjas, aga nii tore, et tehakse asju ka teistele ja ühiskonda silmas pidades. Enamike firmade kohta seda öelda ei saa kahjuks.

Seega kasutasin julgelt pea 15 aastat tampoone. Ma olin kuulnud küll mingi hetk, et tegelikult ei ole tampoone üldse hea kasutada, sest nad võivad sisaldada igasugu kahtlaseid asju. Tampoone testitakse küll, aga mitte nende koostist, vaid nende imavust. Ehk siis väga palju poes müüdavad tampoonid sisaldavad kemikaale, pestitsiide, valgendajaid, sünteetilisi kiude, parfüüme jm. Ja iga kord kui sa neid kasutad, imbuvad need koostisosad sulle kehasse. Ja nüüd mõtle, kui sa kasutad neid terve oma viljaka aja – võid korralikult igast jama saada, mida muidu väga enda õrna piirkonda ei paneks.

Aga mis ma häman, eks vana hea OB oli mulgi enne pidevalt kasutuses ja ei juhtunud ka miskit (enda teada). Seda siis hetkeni, kuni ma mõtlesin, et prooviks paljukiidetud menstruaalanumat. Ega ma nende erinevusest miskit ei teadnud, valisin suvalise (tellisin SELLE koos riidest mähkmetega) ja ootasin põnevusega päevi, et saaks ära proovida.

ei soovita, sorri

Peale esimest katsetust lendas see nurka. See oli nii kõvast kummist, väga ebamugav kasutada ja ma arvasin, et ehk nad kõik samasugused on. Ma ei tea miks, aga igatahes ma mainisin seda kuskil insta storys ka, mille peale kirjutas mulle üks lugeja, et proovigu ma lilycup’i. Et tal on see ja mega pehme ja mugav kasutada. Mina valisin siis see compact versiooni ja tõesti nagu öö ja päev. Et kui keegi on kunagi proovinud ja oli imelik ja ebamugav, siis katsetage see ka ära. See ollagi kõige elastsem ja pehmem variant, mis turul on. Kui ma ei eksi, siis LELO tütarfirma on Initimina, ehk siis…küllap nad juba teavad seda alakeha hingeelu, haha.

Samas kogu aeg ma ka seda anumat kasutada ei viitsi. Eriti, kui kuskile minek on jne, sest kuigi kui vetsus on vannituba, saab seda anumat lebolt ära pesta ja uuesti paigaldada, aga ma ei kujutaks seda ette, et ma oma verise asjandusega mööda avalikku vetsu lehvin ja seda rahumeeli teiste naiste ees küürima kukuks. Seega väljas käies kasutasin ma ikka tampoone edasi, sest ma olne mugav inimene ja sorri, et elan.

Nüüd saatis Heveren mulle hunniku FLO kraami, ehk siis pesukaitsmed, tampoonid ja sidemed, mis peaks siis OB’le oma olemuselt silmad ette tegema.

Flo tampoonid ( LINK ) on:

100% orgaaniline, hüpoallergeenne ja biolagunev puuvillane tampoon;
Tootes pole sünteetilisi kiude, keemilisi jääke, värvaineid, pestitsiide, kloorvalgendit ega lõhnaaineid;
Suurepärane lekkekaitse ja mugavus ning toote kohandumine kehaga, mis suurendab imendumist ja tagab kaitse lekete eest;
Pakis on 16 tampooni- 8 regular (Roosad ümbrised) ja 8 Super (Sinised ümbrised)  
Suurbritannia toode, PETA-sertifikaadiga vegan ja julmusevaba

Näevad nii armsad välja (nagu pisike jäätisepakike) ja ühes pakis on kohe terve tsükli jagu tampoone. Ehk siis suuremad päevade alguseks ja pisemad lõpu poole kasutamiseks. Minul jääb sellest pakist üle ka, niiet ehk siis oleneb tsükli pikkusest. Saab valida ka aplikaatoriga ja aplikaatorita tampoonide vahel, aga ma literally pole kunagi aru saanud, mis hea pärast neid aplikaatoreid vaja on ja kuidas nendega tegutsema peaks, seega eelistan ilma.

FLO toodab ka pesukaitsmeid, mis samamoodi “jamavabad”. Ma ise veel eelistaks, kui need oleksid mitte plastikusse mähitud vaid nn vabalt pakis, aga noh, ega kõike head ka ei saa vist korraga nõuda.

Päevade jutu jätkuks siis siin on teile fun fact: mul pole elusees kõht enne päevi või päevade ajal valutanud. Ma olen loetud korrad elus tundnud kerget… ebamugavust, aga mingi valu? Ei tea.. Eriti peale sünnitamist ei mäleta, et oleks ÜLDSE midagi olnud, aga võib-olla olen ma lihtsalt nii dead inside. Kes teab?

Ahjaa, üks naljakas lugu ka: sõbranna rääkis, et pidid mehega spasse minema, kui mees äkki ütles, et issand, me peame ju kuupäevad nüüd ära vahetama, et sul hakkasid päevad. Naine vastu, et misasja, miks me vahetama peame siis, et ma saan ju tampooni kasutada ja mees raius nagu rauda, et spades on KEELATUD päevadega ujuma ja sauna minna. Ma nii naersin selle mõtte peale, sest noh… kuidas nad kontrolliksid? Taskulambiga väike günekoloogiline vaatlus enne ujulasse sisenemist või nii, haha.

Vot, sellised päevalood teile siia. Mul tegelikult on teile järgnevateks päevadeks nii palju erinevaid postitusi plaanis, aga ma olen nagu mingi orav rattas siin oma külmetusega võidelnud (võitsin, jess!), erinevaid üritusi korraldanud ja nüüd saab lõpuks maha istuda ja puhata. NALI, nüüd tuleb blogi tegemata töödel natist kinni võtta hoopis!

Aga andke mulle heaga teada, mis vahendeid teie päevade ajal kasutate ja kaasarääkijate vahel loosin välja komplekti FLO tooteid Heverenilt!

*Postitus sündis koostöös Heveneriga

The post need pagana päevad* appeared first on Mallukas.