Mariann Kaasik's Blog, page 112

elu lastega, aina osta jalatseid…*

Minu meelest on siin majas kogu aeg mingi jalatsiprobleem. Kuigi nii palju lapsi ja teoorias võiks mul vähemalt kahele nooremale jalanõusid jalaga segada olla, siis… ma ei tea. Meil on kodus mingi kummitus, kes asju ära paigutab. Ja siis üks kummitus veel, kes laste jalgu kasvatab. Ma ei tee nalja, ma just tellisin lastele vajalikud jalanõud ja nüüd avastan, et rihmikud ja sandaalid on kõik väiksed. Ja loomulikult nii, et Mari väiksed on Lendele suured ja Lende väiksed Martale suured. Nagu… MIKS?!

Eriti ahastama paneb see fakt, et ma tahan lastele tõesti ainult barefoot jalatseid osta. Mitte selle pärast, et laadiiidaa, see nii uhke ja fancy värk, vaid ma ise ka tunnen, kuidas tavalised jalatsid on palju ebamugavamad ja ega järelikult lastegi teine asi olla saa. Miinus on aga see, et kui mind see barefoot osa ei huvitaks, saaks ma lastele tossud umbes 20 euriga ostetud. Barefootid on aga veidi kallimad ja kui kolmele vaja, on see ikka paras väljaminek. Õnneks on neil väga korralik järelturg, aga ma ei julge ju midagi maha müüa, sest äkki pärast on ikka kellelegi teisele paras, haha.

Aaa ei, ma eksin! Mul on ühed jalanõud, mis mul ühelegi lapsele ei lähe, sest neil on kõrge jalg ja need sobiksid just madalale ja ee… peenikesele jalale. Ma ühe leidsin praegu üles, teine on maiteakus, kui üles leian, panen Barefoot jalatsite gruppi facebookis müügile. Sealt võib teinekord hea hinnaga jalatseid leida ja ma tean, et osadel on mingi teema, et absull ei taha lapsele kellegi kasutatud jalatseid panna, mul seda muret ei ole. Mul on suht… suva. Ainuke asi on see, et kasutatuna ei pruugi just neid suurusi olla, mis mul parasjagu vaja. Eriti kui kiirelt tahaks, pole aega oodata ka ja siis tuleb juba ise tellida kuskilt täishinnaga.

Viimati tellisin lastele Hello24’st tossud. Marile kollased Filiid, Martale roosad Filiid ja Lendele kollased Affenzahni tiigritossud. Ütlen kohe ära, et Mari tossud kannatavad kõige vähem trööpamist ja need on praeguseks üsna …mittekollased, haha. Aga kuna jalatsid ongi kandmiseks mõeldud, siis mul vahet pole. Lihtsalt tean, et osad on praktilisemad ja peaks siis võtma tumedamad jalatsid. Samas Marta ja Lende ka ju jooksevad ringi, aga nende omad kuidagi nii palju ei määrdu, ei tea milles asi.

Lende papudega tuli nii äge paber kaasa, et saad jalatsit jalga panemata teada, kas need on parajad. Olid!

Igatahes lootsin ma, et selle ostuga on jalatsid jupiks ajaks olemas, aga jah, nagu ma mainisin, siis nüüd läheb rihmikute jahiks. Ma arvan, et ma võtan jälle Tikkid. Need on hästi pehmed, kerged ja mõnusad jalga tõmmata. Ma soovitan ainult seda, et ostke barefoot jalatseid mõõtude, mitte sees oleva numbri järgi, siis saad suurema tõenäosusega lapsele mugavamad jalanõud.

Küsin teie nõu ka, kui keegi juhtumisi samamoodi barefooti fänn on. Mul oleks endale ilusaid vabaajajalatseid vaja. See Rocket Dog enam Eestisse ei saada ja kuigi ma praegu veel aeg-ajalt neid vanu kannan, aga nad juba nii räbalad ja asenduseks ostetud number suuremad Conversed on küll kantavad, aga no mitte päris SEE. Et kui keegi oskab soovitada midagi, mis pole hingehinnaga (või teab, kuidas Rocket Dog’e saada) siis öelge mulle ka!

igaastane fitlife, nagu ikka

Mul iga aasta käib korra mingi tuhin, et ma hakkan maru fitiks, aga üldiselt üritan ma seda toitumisega teha. Muidugi selles pole ka midagi halba, aga mul on see asi, et kui ma kaua mingisuguseid asju enda keelan, siis ma lõpuks murdun ja annan täiesti alla.

Olgem ausad, ma olen 100000x alustanud ja alla andnud. Nii palju, et ma isegi ei viitsi enam kuskil väga hõisata, et ooo, fitlife algab nüüd, sest ma arvan, et kõigil on kopp ammu ees sellest, et ma vahepeal jälle kraaksatan, et shit, ma olen 68 kilo ja siis mõnikord võtan veits alla (ikka veel ei saa üle, et ma sügisel oli ühel hetkel 61 kilo!!!! nagu miks ma sellel minna lasin?!?!?!?) aga mõnikord ei võta ka ja siis kogu see fit teema kaob unustustehõlma, et mingi hetk jälle välja ujuda.

Ausalt, ma ei viitsi teid sellega isegi mitte enam kurnata, aga kuna vaba maa ja ma võin siia kirjutada, mida tahan, siis upsss…

Ühesõnaga, seekord võtsin sellise lähenemise, et… Ma ei võtnudki lähenemist! Mul mitmed sõbrannad on hakanud aeg-ajalt jalutamas käima ja kuna lobiseda ja jalutada on täitsa okei ajaviide, siis aina rohkem olen ka mina oma igapäevased 10 000 sammu täis saanud. Kuigi otsest eesmärki ei olnud, siis mida päev edasi, siis seda rohkem eesmärgipõhiselt ma seda teen. Näiteks eile käisin spets Mari ja Lende ja Lottega õhtul trippimas, et enda viimased 2000 sammu täis korjata. Ei taha enam kuidagi nagu seda päevast tempot alla 10 000 sammu lasta.

Selle pärast ma mõtlesingi, et võiks kambakesti teha mingi asja, et iga päev peale pildi panema, et palju samme on ja nädala lõpu goal on, et iga päev vähemalt 10 000. Ma tean, et mõne jaoks on see ala laisk päev, aga mul üldiselt keskmine on muidu mingi 2000

kadunud ja leitud asjadest

Ma ükspäev avastasin, et ma kaotasin teel poest koju ära 50€. Krt, kui kurvaks tegi. Ainuke hea osa on see, et ma kujutan ette, et selle leidis keegi, kellel seda hädasti vaja oli ja nüüd ta istub kodus ja rõõmustab, sest sai lastele süüa osta…võiiii endale ja sõpradele pudeli viina ja paki tobi, mõlemad variandid rõõmustaksid mu kujutletavat leidjat võrdselt ma usun.

Kui ma oleks kuskile koju kaotanud, siis poleks hullu. Sellel “enda taskutest” raha leidmisel on mingi imeline võlu. Kujutad ette. Tasuta raha. Nagu kingitus minevikusinult tulevikusinule. Kahju, et neid kinke ei õnnestu teadlikult teha, sest siis ma kasutaks selle suht kohe ära ja seda tunnet, et ommmggg, rahaaa! Jeeee! Ei ole üldse.

Öeldakse, et elu on tõusud ja mõõnad. Alles paar kuud tagasi ma leidsin ühe koti seest 50€, nüüd kaotasin. Eks see vist ole selline ring. Ja kunagi olen ma isegi maast raha leidnud. 25 krooni! Ja oota… Kanaaridel ma leidsin ka basseini kõrvalt sularaha, aga ma ei mäleta, kas see oli 10€ või 50€? Ma arvan, et ikka kümme. Basseiniäärne oli tühi, meie tulime veel viimast ujumist tegema ja siis see õnnelik hetk oligi. Tooli all vedeles. Ma olin nii õnnelik, aga samas mõtlesin, et krt, kahju sellest, kes ära kaotas. Meenutas mind ennast

mida sa vahid?!?!

Enne kui ma teema kallale lähen, siis ma pean kiirelt halama, et ma viimasel ajal ei viitsi blogida juba ainuüksi selle pärast, et mu arvuti hakkab saba andma. Jookseb kogu aeg kokku, kuumeneb üle ja takkatipuks hakkavad klahvid küljest ära tulema. Mul on mingi sellise aasta mudel, mille klaviatuuril ei ole tihendeid, ütles mulle arvutiparandus. Et noh, tere tali. Ehk siis kui ma arvuti kätte võtan, siis ma juba tean, et see blogiposti kirjutamine saab paras taak olema, sest L, K ja I tähti pean ma viis korda üle peksma ja see on niii niii nii tüütu, et võtab kohe kirjutamise motti maha.

Nõme on see, et ma olen sellega juba mitu korda paranduses käinud ja nad teevad selle 50 euriga korda, aga mõne aja pärast on seis jälle sama. Kodukindlustus mu arvutit ka selle pärast välja vahetama ei kipu, et tal aeg-ajalt klahvid ei tööta. Sucks!

Uued macid on kallid (minu oma maksis kaks aastat tagasi üle kahe tonni), kasutatut ei julge osta ja… midagi muud kui maci ei taha, sest ainukene programm, millega ma videosid töödelda oskan, on iMovie, haha. Ei, lihtsalt ma niii harjunud, et ei oskaks muu arvutiga midagi enam tehagi.

Ok, hala lõpp, asun nüüd klahve pekstes teema kallale.

Kas teil on kunagi nii olnud, et ajate omi asju, kui avastate, et teie mees vahib teid? Ja kas teil on ka esimene mõte, et rauuuudselt ta vaatab sind mega põlastusega, sest sa istud küürus ja oled voltis ja ta on just seda avastanud ja nüüd mõtleb oma peas, et ewwwww, selline naine mul ongi v?!

Ma ei tee nalja! Iga kord, kui ma avastan Kardo ennast lambist vahtimas, siis ma võin vanduda, et ta nägu on selline:

via GIPHY

Kuigi tema sõnul on ta nägu hoopis selline:

via GIPHY

Ükspäev oli jälle selline keiss, et toksisin siin blogiposti kirjutada, kui näen silmanurgast, et Kardo mind kõõritab. Sekunditki raiskamata käratasin ma: “Mida sa vahid mind kogu aeg, ah?!?!”. Kardo hakkas naerma ja küsis, et Mallu kuule, kui kuradi damaged sa oled, et sind ei või vaadata ka, ilma et sa arvaksid, et ma midagi halba sellega mõtlen. Või mida halba ma üldse mõtlema peaks?

Siis ma hakkasin mõtlema, et noh. Jah. Tõesti miks ta peaks mind vaikselt diivani teisest otsast tülgastusega kõõritama? Ja miks see üldse mu esimene mõte oli?? Kardo pole väga suurem asi kellegi põlastavalt kõõritaja tüüpi inimene või nii

jälle on käes aeg, kus ma kord aastas aias toimetan

Soojad ilmad tähendavad seda, et lapsed tahavad kogu aeg aias passida. Muidu tore, aga meie aed oli paras bardakk. Majaesine oli paksult vannitoast järele jäänud ehitussodi täis, muru niitmata, umbrohi vohas kahte lehte, liivakast oli ära lagunenud ja batuut vale koha peal.

Nii polnud meil suur muud midagi teha, kui tuli ennast kokku võtta ja kuskilt otsast pihta alata. Seega olen ma viimastel päevadel rohkem aias möllanud. Mitte muidugi üksi, ikka Kardo ja sõbradki on käe külge pannud. Näiteks vaatasid Ivar ja Kalle, et mul on storydes näha, et muru on nii pikk, võtsid oma niiduki ja tulid niitsid muru ära  

kuidas ma Alari Kivisaart kadedusest vallandada üritan*

Mul on sada postitust siin järjekorras, aga ma tunnen, et ma PEAN selle postituse kohe välja kirjutama, sest ma olen lihtsalt pehmelt öeldes hämmingus, mis hetkel mu FBi lehel toimub. Nimelt nägin ma eile instas petitsiooni Alari Kivisaare vastu. Kuna mina tema hommikuprogrammi ei kuula, siis avasin lingi, et näha, milles siis asi on. Lugesin näited läbi ja otsustasin petitsiooni ka enda lugejatega jagada. Miks? Sest näited selle mehe jutust, mis petitsioonis välja on toodud, on lihtsalt hirmsad. Ja neid on siis “nalja” pähe tehtud. Rassismi õhutamne + vägistamisohvrite mõnitamine. Need naljad EI OLE minu jaoks naljakad ja selle pärast andsin allkirja ja jagasin ka oma lehel.

Jagasin ma rohkem selle mõttega, et ehk on veel neid, kes seda raadiosaadet ei kuula ja ei teagi, millest seal räägtakse. Et ehk kellelegi on veel sellised naljad vastukarva, et siis saavad nemad ka allkirja anda.

Kuna mina seda petitsiooni ei teinud (milles mind praegu süüdistatakse elu eest, et raudset tegin), siis ma ei saa ka öelda, et ma 100% nõustun selle kohaga, et oh, laske kohe lahti. Ja ma ei arvanud, et isegi kui sinna tuleks 10 000 allkirja, et keegi ta lahti laseks. Ma lihtsalt lootsin, et mida rohkem allkirju toetamaks seda, et on teatud asju, mille üle ei tohi nalja teha, siis seda suurema tõenäosusega ütleb mõni raadioboss Kivisaarele, et kuule, inimestele need naljad ei meeldi, ära enam tee.

Aga mis juhtus? Issand jumal, ma olen eilsest saadik, selle jagamise hetkest saanud sõimu ja mõnitusi kommentaaridesse ja postkasti. Lihtsalt selle pärast, et ma jagasin arvamust, et RASSISM JA VÄGISTAMISE NALJAD EI OLE OKEID! Kas see on põhjus hakata mind ründama, alandama, naeruvääristama ja mõnitama, et ma ei arva, et selliste asjade üle oleks ilus nalja teha?

Ma saan nüüd täiesti aru, mida Kristina oma storydes rääkis, et tal on väga keeruline sõna võtta rassismi teemade üle, sest alati kui ta seda teeb, siis lendavad kohale just need, kellest jutt käib, ehk siis ta saab veel rohkem viha ja sõimu, kuigi tema oma jutuga ei solva ega sõima kedagi. Miks see nii on, ma ei tea?

Mina ka ei tea, miks inimesed seda petitsiooni nii isiklikult võtsid… Või noh, tean küll, oskan aimata: on VÄGA palju inimesi, kes on Kivisaart ja hommikuprogrammi kuulanud aastaid ja aastaid, mistõttu Kivisaar inimesena neile meeldib. Arusaadav. Ma ei vaidle vastu, et tegemist on sorava jutu ja naljavennaga. Ma eu väidagi, et ta on nüüd üks räme rassist, kes muud ei tee, kui mõnitab vägistatud naisi ja mustanahalisi ja nüüd kõik, kellele ta iial meeldinud on, on samasugused madalalaubalised matsid.

EI! Ma ei mõtle seda ju nii. Mina rääkisin konkreetselt nendest näidetest, mis on petitsioonis välja toodud. Minu jaoks ei olnud NEED konkreetsed näited kuidagi sobivad, ega vabandatavad. Musta huumorit võib iga inimene teha, aga selle koht ei ole tuntud raadiosaates, sest selliste naljade avalikult tegemine loobki kuvandi, et see on okei. Et see on naljakas.

Ma lihtsalt üritasin panna ennast sinna olukorda, kus mind on vägistatud (ei ole õnneks, aga no seda juhtub ju maailmas palju) ja siis ma järgmine hommik panen raadio tööle ja kuulan, kuidas kõigi poolt armastatud saatejuht naerab vägistatud naiste üle ja ütleb, et ju see oli vajalik. Kas see ei ole tülgastav “nali”? Minu meelest on.

Mul ei ole midagi Kivisaare vastu, ma usun, et ta on oma töös hea, sest muidu ta poleks nii kaua seda tööd teinud, ma usun, et ta on naljamees ja oskab väga osavalt huumorit teha, aga vot sellest aru ma ei saa, miks inimesed niii närvi läksid, kui ma julgesin öelda, et äkki võiks naljapangast rassismi ja vägistamisohvrid välja jätta? Kas tõesti ilma nende naljadeta ei saaks ta enam naljakas olla?

Ja nüüd saan mina lugeda, kuidas ma olen raudselt ise vägistatud, et see teema torgib (kasutati veel ;) smaile, et näidata, kui naljakas oleks, kui ma tõesti oleksk kunagi vägistatud olnud), pakutakse, et ma olen kade, et ise ei oska huumorit teha ja mõnitatatakse mu lotti ja mu kohtuasju ja mu välimust ja mu mõttetut eksistentsi jne. Sellle eest, et ma ütlen, et see ei ole okei:

Saatejuht Alari Kivisaar teeb nalja Uganda jooksukoondise naisjooksjate üle, kelle treenerit süüdistatakse võimuga manipuleerides naiste vägistamises. Kivisaar väitis, et vägistajal võis olla õigus, “kui naiste privaatsed piirkonnad on “laienenud”, siis liiguvad nende jalad kiiremini.”

“Noh, aga teiseks tuleks välja uurida, äkki tal [treeneril] oli õigus: äkki hakkasidki [ohvrid -autori märkus] kiiremini jooksma. Kui sa oled sportlane, siis on sinu jaoks sport number üks ja selle nimel oled sa valmis tegema mida iganes, ohverdama mida iganes ja see väike “tihi” pole nüüd küll mingi õudne häda. (…) Sportlased teevad ju igast imevigureid, söövad ja süstivad, sätivad ja hõõruvad ja ma-ei-tea-jumal-mida-kõike nad ära ei tee. Võibolla on asi palju lihtsam! Ei ole seal vaja doseerida ja jumal teab mida… molekulidega hullata – väike „tihi“ enne võistlust, viskab lahti kõik, mis vaja, ja läheb nagu ludiseb,“

Nagu inimesed, palun korraks mõelge, et miks te ärritute? Miks te nii kaitsepositsiooni lähete? Minu jutu point oli konkreetselt tuua välja üks osa Alari kivisaare repertuaarist, mis pole sobilik. Ma ei ütle, et need, kes teda fännavad, oleks kuidagi halvad või et ta töö oleks halb. Lihtsalt need konkreetsed naljad on väga üle piiri. Ja mulle peale lennata, et AGA VAATA MIS SA ISE ÖELNUD OLED jne. Mis see siia puutub? Et kui ma olen kunagi midagigi öelnud, siis las Kivisaar saab ka rahus kohatuid nalju teha? Need kaks asja ei lähe ju kokku.

See kõik, mis mu FBi lehel praegu toimub, on ehe näide sellest, miks inimesed ei julge kellegi kaitseks välja astuda. Sest sa saad ise sellise pasarahe kaela ja lõpuks tekib tunne, et krt, ma oleks pidanud vait olema. Aga samas ma tean, et ma ei ole ainukene, kes niii mõtleb ja näeb, et nendele naljadele pole raadioeetris kohta. Ja ärge nüüd lugege sellest välja, et minu meelest ei tohi üldse nalja teha vms…Igatahes on sellele petitsioonile nüüdkseks juba pea 3500 allkirja antud, mis on tore. Ja kui see OLEKS minu tehtud petitsioon, siis ma oleks pannud pealkirjaks lihtsalt, et andke allkiri, kui teie arvate, et need naljad pole okeid vms. Sest noh, ma ei näe, miks ta tõesti peaks töö kaotama selle pärast (nagu öeldud, ei kaota ka nagunii, see ju selge).

Vaata, mina ise olen ka minevikus öelnud asju, mille kohta olen saanud lugejatelt tagasisidet, et kle see ei ole okei. Ja see on NORMAALNE! See ei tähenda ju, et ma pean blogi kinni panema, sest ma vanasti tegin ja ütlesin asju, mida ma enam ei teeks ega ütleks. Samamoodi võib Alari tegelt olla mega tolereeriv ja tore vana, lihtsalt teeb nalju, mida ta isegi ei mõtle, et võiks olla solvavad. Aga kui keegi tähelepanu pöörab ja ütleb, et kle.. pole ju naljakas, ära enam tee, siis oleks ju okei mitte teha. See ei ole kommentaar või halvustus KOGU ta tööle, vaid imepisikesele osale. Ja minu meelest võikski Alari praegu öelda, et krt, sai jah loll nali tehtud, palun vabandust ja olekski kogu draama läbi.

Niiet inimesed, rahunege maha. Ma ei ründa ju kedagi, ma ei ütle teile halvasti, millest siis selline kaitsepositsioon? Miks ründate? Kes tahab, paneb allkirja. Kes ei taha, see ei pane. Ma ei käsi ega sunni kedagi midagi tegema, lihtsalt näitasin, mida mina sellest teemast arvan. Ja kui see ei sobi, ei pea te ju ka minu kanaleid jälgima, see on ka okei. Samamoodi nagu mina ei pea hommikuprogrammi kuulama.

Also, mul oli eile pulmaastapäev (mille me mõlemad suht ära unustasime) ja ma pool sellest lugesin sõimu enda kohta ja teise poole vandusin endale, et never ever again ma ei räägi enam asjadest, mida ma päriselt arvan. Ma lihtsalt ei viitsi ja suuda vaielda ja kaitsta ennast. Nii tobe ju tegelikult…

Et jah. Oleme sõbrad edasi või ärme ole, aga palun korraks mõtle läbi, enne kui ütled. Proovin ise sama soovitust kasutada.

*EI, MA EI ÜRITA ALARIT LASTA VALLANDADA, PEALKIRI ON LIHTSALT SELLLEST, MILLES MIND EILE PÄEV LÄBI SÜÜDISTATI.

The post kuidas ma Alari Kivisaart kadedusest vallandada üritan* appeared first on Mallukas.

kas Eesti on rassistlik maa?

Internet on täis black lives matter teemat ja ka mina olen pahaseid kirju saanud, et miks ma juba ometi ei anna oma lugejatele teada, et black lives matter. Noh, ma lihtsalt ei saanud aru, et oleks vahepeal mingi arusaamatus sellega olnud, et nad EI peaks matterima, kui aus olla… Aga tõsi, kõik räägivad, ütlen siis ka sõna sekka, mida mina sellest teemast arvan.

Ma olin eilseni üks nendest, kes ei arvanud päriselt, et Eestis rassismi on, või no ma polnud sellele mõelnud. Mul on endal ainult üks mustanahaline sõbranna ja kuigi ta on rääkinud haigeid lugusid, mida inimesed on talle öelnud ja kirjutanud, siis ma panin selle rohkem mitte rassismi, vaid selle kaela, et debiilikuid on ju terve ilm täis. Et umbes jah, kui temast artikkel kirjutatakse, siis panevad mingid segased sinna kommentaaridesse seda n-tähega sõna. Samas kui minust kirjutatakse, siis need samad vennad kirjutavad sinna, et ma olen mõttetu ja ajudeta lehm. Et ma kuidagi oma peas arvasin, et see umbes sama asi.

Aga eile Kristinaga rääkides sain erinevusest aru: jah, ma saan ka artiklite all sõimu, aga selline suvaline “lehm” või “debiilik” ei ole ju kuigi solvav, kui aus olla. Aga kui ma saaksin pidevalt sõimu teemal, et haha, sul on valge nahk! Roni tagasi sinna, kust sa tulid (ehk siis… pelgulinna sünnitusmajja?) siis lõpuks tekiks kindlasti endal ka selline tunne, et nagu MIDA ma tegema peaks, oma naha maha koorima, et kellelegi meele järele olla või?

Minu jaoks on absurdne mõelda, et keegi mõnitaks kedagi millegi sellise asja üle, nagu nahavärv või silmavärv või juuksevärv või jalanumber. Ja kuna see nii absurdne tundus ja ma selliseid inimesi ei tea, siis mulle tunduski, et Eestis seda probleemi ei ole. Aga kahjuks on…

Ma ise arvasin, et rassistid on selline väike, teise eesti osside ja 80-aastaste vanamoeliste penskarite siseringi teema, siis kahjuks ma vist eksisin. On nii palju muidu toredaid ja ägedaid inimesi, kes miskipärast leiavad, et keegi teine inimene on halvem millegi sellise tühise asja üle nagu nahavärv. Nagu… kui nad ise seda kõva häälega välja ütlevad, kas endal imelik ei ole? Ja kui nahavärv nii oluline on, siis kas see kehtib nii ka, et kui mõnele sõbrale suvel päike hästi peale hakkab, siis lõpetad ka temaga selleks ajaks sõpruse ära ja sõimad teda täiel rinnal, kuni päevitus maha kulub ja hakkab tagasi heledamaks tõmbuma?

Ma olen üldse selline “imelik” inimene, et mind ajavad nii kohutavalt närvi need inimesed, kes teisi diskrimineerivad. Jah, te võite ölda, et ah sina Mallukas ise käid ja mõnitad ja arvad kogu aeg midagi teiste kohta, ma isegi hakka vastu vaidlema, ma ei viitsi. Äkki olengi, kui keegi mõne konkreetse näite tooks, siis ma oskaks öelda, et kas see oli minust kena või mitte. Aga käsi südamel ma võin öelda, et mitte iial ei ole ma diskrimineerinud või mõnitanud kedagi ta nahavärvi või seksuaalse eelistuse või muu säärase pärast. Ja ma ei saa aru, kuidas see üldse kedagi teist häirib, mis tooni on kellegi nahk või kellega ta õhtul voodisse minna tahab?

Ma väga loodan, et minu lugejate seas selliseid inimesi ei ole.

Samas olen ma ka kindel, et väga paljud inimesed on rassistlikud teadmatusest. Et nad ei ole tegelikult rassistid, aga neil ei ole endal kokkupuuteid mustanahaliste inimestega, rääkimata sõpradest, kes oleks teisest rassist. Ma sain ka alles eelmine aasta Kristina endale sõbrannaks, enne elasin nagu loom, ilma mustanahaliste sõbrannadeta. Ja täitsa ausalt ma temaga suheldes olen ise küsinud ja uurinud, et mismoodi on tema meelest rääkida ja mis moodi mitte. Ja see ei tähenda, et ma enne oleks ennast rassistiks pidanud, aga ma ei saa ka eitada, et ma elu sees n-tähega sõna kasutanud ei oleks, sest see ei tundunud mulle ju kellegi jaoks solvav.

Seda selle hetkeni, kuni keegi ütles, et see tegelikult ON. Ja muud ei olegi ju vaja. Selles suhtes, et kui sa kasutad seda sõna ja ütled, et aga ma ei mõtle seda solvanguna, siis inimene, keda on selle sõnaga SÕIMATUD terve ta elu, ei saa seda eriti võtta millegi muu, kui solvanguna. See on sama hea, et ma kutsuksin teid värdjaks ja ütleksin, et aga ma ei mõtle seda solvanguna, ma lihtsalt olen harjunud pruuni peaga inimesi niimoodi kutsuma

lotituna langen su käte vaheleeee

Ma mõtlen, et millal ma esimest korda kirjutasin, et tahaks selle loti värgiga midagi ette võtta? Kes seda teab. Mulle tundub, et ma olen sada aastat sellest rääkinud. Seda enam, et esialgu pidada see mulle tehtama siis, kui kõhulegi. Too hetk lükkus ta edasi (sest mõtlesime proovida neid sel ajal uudseid ee.. happesüste vms), aga siis ma jäin rasedaks ja selle sama lotiga edasi hängima.

Mis oli jälle hea, sest enam mu arst neid süste väga ei soovitaks, sest neid tuleb mitu korda teha ja pidada hirmus valus ja ebamugav olema, seega tundus see harilik imu tunduvalt lihtsam ja valutum. Ja mingi hetk ma kirjutasingi Mardile, et kuule, tavai, vaata üle ja ütle, mis sa arvad. Mulle tundub, et see oli pea kuu tagasi, kui ma käisin konsultatsioonis ja ta oli nagu jep, siin saaks mega hea tulemuse, paneme aja kirja ja teeme ära.

Ütlen ausalt, et ega ma enne protseduuri sellele väga ei mõelnud. Kõhu omaga ma kartsin täiega, aga nüüd mul oli juba teadmine, et ah, hullu see vast ei ole, Marti ma usaldan 100% ja no mis ma ikka siis põen või kardan. Seda enam, et mul oli kogu aeg sada tegemist ja mul polnud eriti aega, et sellele väga mõelda. Alles paar päeva tagasi proovisin leida infot ja vloge, aga ei olnud väga. Seega tegin ise paar klipikest, et teile kohe näidata, mis moodi see kõik välja näeb. Pilte väga ei taibanudki teha, krt.

No ühesõnaga ma läksin kella 11ks haiglasse, pidin olema söömata/joomata. St ma ei teadnud, kas joomata ka, igatahes ma igaks juhuks siis ikka olin. Täitsin seal pabereid ja pidin umbes poolteist tundi ootama, sest arstil oli enne mind veel mingi opp. Polnud üldse hullu, sest ma lebotasin oma voodis ja scrollisin tiktokis nagu ikka. Närvi sees polnud, ainult kõht oli maru tühi.

Mingi hetk tuli Mart, sodis mulle miskit lõua alla, rääkis kiirelt protseduurist ja varsti viidigi mind siis opisaali. Või noh, ma omal jalal kõndisin sinna. Opisaal oli selline uhke, viskasin ennast sinna soojendusega lauale pikali ja kohe hakkasid kõik mu kallal sebima ja askeldama. Ma jõudsin veel Marti nähes öelda, et näed, mida kõike ma ei tee, et päise päeva ajal väikest und teha, kui anestisioloog hakkas uurima, et ega mul casually lahtiseid hambaid pole, sest tal vaja toru mulle kurku lükata. Suutsin vist piiksatada, et ehk ootate sellega nii kaua, kuni ma magama jään, aga siis ma juba tundsin, et pea hakkab juba ringi käima ja pilt tasku minema. Häguselt mäletan veel, et mulle pandi mingi mask ette, aga kümnest tagasi lugemiseni ma ei jõudnud.

Silmad tegin ma lahti ärkamistoas ja mu esimesed mõtted olid:

AIA, mu kurk valutab. Lisaks oli mega valus neelatada.
Ma ei saanud hästi hingata ka, sest see side oli mu pea ja kõri ümber mega kõvasti ja ma olin vist paistes ja imelikus asendis, et ma lihtsalt tegelesin seal aktiivselt sellega, et üritada ilma norsatamata või kähisemata hinge tõmmata.
Mu kõht on tühi!

Kõige enam häirisid mind need kaks esimest punkti, seega palusin ma õel mulle vett ja valukaid anda. Rääkida oli mega raske ja pead liigutada ei saanud, pilt suht sõitis ka mul ees, et suht selline rongi alla jäänud tunne oli. Ta veel andis mulle hapnikumaski ka, et ma paremini hingata saaks ja nõnda olin ma seal ärkamistoas jupp aega. Ma isegi ei tea, kui kaua? Tunni? Mulle jälle tundus, et ma ei maganud, aga iga kord kui ma “pilgutasin” nägin ma mingisuguseid mini unenägusid, niiet ilmselt ikka magasin.

Igatahes kui oma palatisse tagasi sain, siis mul oli juba fine, rääkida oli ikka veel raske ja kui pead ette kallutasin, oli ka kehva hingata, aga iga minutiga läks asi paremaks, niiet kui ma umbes viie paiku koju sain, ei olnud mul häda kedagi. Valus ei olnud ega miskit. Ainult kõht endiselt mega tühi ja väga uimane olek. Seega sõin Kardo vaaritatud kanakotlette ja jäin vahepeal korra diivanile magama kah. Kaks korda võtsin ka paratsetamooli, aga mitte selle pärast, et valus oleks olnud, vaid Kardo käskis ja ma ei viitsinud vaielda.

Kardo on selle käigus väga toetav, näiteks ütles ta mulle, et ma olen nüüd ta isiklik, viinapudeliga pähe saanud balti jaama parmuke. Kui see pole armastus, siis mis üldse on?

Esimene öö möödus ka kenasti ja valudeta, seega võiks öelda, et hullu polnud miskit ja nüüd jääb üle ainult oodata, et kaua see paistetus ja sinikad taanduvad, et saaks mingit tulemust kah näha!

Täpsemalt näete mu haiglas viibimise aega ja kodus sidemete maha võtmist juba vlogist:

Kui teil on küsse, siis küsige aga, ma tean, et paljudele pakub see protseduur huvi, et annan nii täpseid vastuseid, kui oskan. Siiani on enimlevinud küsimus, et palju see maksab (990€), kas sain tasuta (ei saanud) ja et kas nahk siis lõual rippuma ei jää. Ma tahaks öelda, et ei jää, aga ma ju ei tea

omg, haiglasse minek!

Omg, ma nii põnevil ja … valudes. Me eile Andraga jalutasime minu juurest jõukasse (u 3.5km) ja tegime seal poolteist tundi üht koma teist. Kodus tegelesin veel igasuguse värvimise ja mässamisega, seega sain eile lõpuks kokku lausa 17 000 sammu, mis on umbes 15 000 sammu rohkem kui muidu

mis ma ikka enam edasi valetan…

Kas teil on vahepeal tunne, et te nagu teeskleksite täiskasvanud inimest ja ootate poolhirmuga, et millal keegi aru saab, et teil on umbes null oskust eluga adekvaatselt hakkama saada ja te ei suuda eluga kunagi jõuda sinna punkti, kus ÕIGED täiskasvanud on?

Teate küll, need, kelle toad korras, kõik plaanitu tehtud, lapsed nõuetekohaselt moekates riietes, klanitud ja mängimas ainult harivaid mänge? Ja loomulikult peaks sinna kuskile mahtuma see, et sa kaalud 50 kilo ja käid mängleva kergusega, nagu nii muuseas kolm korda nädalas trennis ja no otseloomulikult ei saa suhtet soiku lasta, mistõttu on teil ilmselgelt mehega kord nädalas kohtinguõhtu, tänu millele on teil ka peale kümmet koosveedetud aastat liblikad kõhus ja armute teineteisesse iga kord, kui teine nina teisest toast välja pistma juhtub.

Nendel täiskasvanud inimestel on kindlasti nii hea sissetulek, kes saavad öelda: “Vaene X, ta saab ainult 1000€ euri palka!” ja siis kaastundlikult pead vangutada, sest selle eest ei saa ju nädal aegagi mitmekülgselt ja toitvalt söönuks. Ja mille eest nad zen-laagrites käivad, seda teab küll ainult vanajumal. “Vaesed lapsed pole iial Bali näinud…” nutavad nad koos vaese X laste hirmsa lapsepõlve üle.

Oi ja kuidas ma sain unustada, et lisaks trennis käimisele on see õige täiskasvanud naine ka nii ennastarmastav, et käib kord kuus juuksuris, vahatamas, pediküüris, maniküüris ja miks mitte ka LPG massaažis. Tavalises massaažis saab ju näiteks siis käia, kui kord kuus perega spa tripi ette võtad, sest millalgi peab ju inimene kogu perega koos puhkama. Tõeline täiskasvanu ei väsi oma lastega koos olemisest ja tahab nendega minna igale poole ja ei tuleks selle pealegi, et lasteta puhata, sest need on tal nii hästi kasvatatud ja viisakad, et nendega koos reisimine on ainult puhas lust ja rõõm.

Samas võib reisida ja puhata ka sõpradega, keda üks tõeline täiskasvanud inimene suudab alati meeles pidada ja iial ei kuule sa tema käest vabandust, et sorri, et ma su sajanda peikakandidaadi nime ei mäleta, sest anna andeks, mul on lapsed ja elu, ma üritan ennast seal kuidagi elus hoida. Oh ei. Tõeline täiskasvanu küsib sõbrannalt iga nädal õhinaga, et kuidas asjad Jaagu/Peetri/Kalle/Ivariga lähevad. Ja mitte kunagi ei lase ta oma sõbrannasid üle, et kodus hambad laiali shit-tv’d vaadata, vaid paneb selga enda kokteilikleidi ja rüüpab kokteile just sel nädalapäeval, millal sõbrannal seltsi vaja on.

Tõeline täiskasvanu ütleb, et retuusid pole püksid ja alla soti pole mõtet teksaseid vaadatagi.

Tõeline täiskasvanu ei tee kodus praemakarone, vaid paneeritud rohemerekarpe siidise lillkapsapüreega.

Tõeline täiskasvanu teeb oma tööasjad ära kellapealt ja ei jää kunagi asjadega hiljaks, sest ta on TÄISKASVANUD inimene ja oskab oma aega võimalikult adekvaatselt planeerida.

Tõeline täiskasvanu käib teatris ja ooperis ja väisab muuseume, sest kammoon, kultuur!

Tõeline täiskasvanu ei loe Elu24’ja, blogisid ega passi Instagramis. Tal on oma elu elamisega kiire.

Tõeline täiskasvanu ei murdu kunagi, ta ei unusta ära oma auto hooldust, ta elektriarve läheb maha automaatse maksekorraldusega, sest ta on täiskasvanud inimene ja ta paneb selle peale igale oma püsivale maksele, mitte ei toksi seda iga kuu käsitsi sisse nagu loom.

Ma kunagi arvasin, et kui ma olen 25, siis ma olen täiskasvanud inimene. Nüüd olen ma 30 ja mõtlen, et ilmselt on neid, kes arvavad, et ma olen täiskasvanud inimene ja vanus passis ütleb ka, et ma nagu oleks täiskasvanud inimene, aga siin ma istun –

oma sassis korteris, poolpaljaste ja sasijuusteliste laste vahel, kellest kolmest kaks passivad telefonis, sest ema blogib ja isa teeb ma ei tea mida teisel korrusel ja aed näeb välja nagu bardakk, sest keegi ei viitsi konterinerit tellida ja liivakast istub värvituna kurvalt õues, sest keegi pole viitsinud värvi osta, ega talle liiva sisse tellida. Ja autohoolduse unustasin ma ära ja sõbranna on mu peale pahane, sest ma lasin ta üle ja oma plaane ei suuda ma normaalselt kalkuleerida ja retuusid ON mu jaoks püksid, mis muuseas vedelevad koos ülejäänud pestud riietega meetrises kuhjas mu riidekapi põhjas, kust ma endale vahepeal riideid kaevan, sest mul pole seda momenti olnud neid sorteerida, hea kui midagi üldse pestudki saab, eks.   Ja millal ma viimati kultuuri tarbisin, seda teab ainult vanajumal, sest mul pole sellise asja jaoks aega. Ja rääkides asjadest, mille jaoks mul veel aega ja viitsimist ei ole, nende asjade list läheks kuuni ja tagasi, nii et ma parem lihtsalt manan endale selle täiskasvanud inimese näo ette ja teesklen teistele, vaesekestele edasi, et ma olen eluga hakkama saav täiskasvanu, et nemad saaksid kodus istuda ja mõelda, et oota… kas ma teesklen ka täiskasvanut?!

Mina igatahes kohe kindlasti teesklen