Mariann Kaasik's Blog, page 108

neljapäev, wohooo!

Ma ütlen kohe ära, et sport tapab. Ma käisin ÜLEEILE mingis peputrennis ja konkreetselt kolmandat päeva liipan ringi. Istumine, kõndimine, kükitamine ja üldse elamine on nii valus, et ma vaikselt hakkan kartma, et see ongi nüüd mu uus elu. Igal liigutusel ägiseda, oiata ja kähiseda. Mul oli idee homme uuesti trenni minna, aga ma ausalt ei näe, kuidas see juhtuda saaks, kui ma reaalselt isegi liigutada ei suuda. Kui suur on tõenäosus, et homseks parem on? Või et uus trenn peale mind aitaks? Või otsin ma lihtsalt põhjuseid, miks mitte homme minna, haha.

Vahepeal maksin siin kenasti kuu aega tühja, lihtsalt ei jõudnud kordagi trenni. Ja kui kella aku tühi, siis ka tunne, et vahet siis ju pole, kas tuleb 10 000 sammu täis. Kahjuks mul telefon loeb ka samme sa Samsung Health näitab mulle ikka, kui ma laisk lohe olen olnud. Ma ei saa ise ka aru, kuidas on võimalik, et mõni päev tuleb jumala vabalt ja pingutamata 10 000 sammu kokku ja mõni päev üritan elu eest ja saan ikka 5000 kokku, kui sedagi. Ah, samas… suva. Peaasi, et inimeseloom ennast mõni kord ikka liigutaks ja nii. Üle ei tasu panna, muidu juhtub nagu minuga praegu, haha.

Aaa muuseas, ma ei tea, kas ma teile maininud olen, aga keegi hea inimene soovitas meil perekaardi teha (saab siis, kui 3 last on) ja nüüd ma saan igakuise Myfitnessi kaardi, millega saab iga kell igas klubis käia, 33% odavamalt, seega kes veel miljonit last omavad ja soovivad endale luua illusiooni, et nad on trennihundid, tehke ka see kaart. Sellega saab igast kohtadesse ka odavamalt sisse.

Mul oli eile nii tore päev. Esiteks käisime Katuga Lindexis lastele lasteaeda riideid ostma – Marta saab uuest nädalast juba aeda minna ja tegelikult saab Lende ka seal veel augusti lõpuni käia, seega ma mõtlesin, et laseks neil nädalakese koos seal käia, ehk Martal siis ka julgem? Või äkki läheb vastupidi, et ta harjub Lendega seal ära ja ei peaks üldse neid koos viima? Ma ei teaaa, help! Ma vahepeal selline mamma Mallu, et ei oska kuidagi talitada. Ei tahaks, et Martal kuidagi kehva oleks aias. Igatahes saime me lastele hunniku riideid (enamik olid sellised klassikalised t-särgid, retukad ja pika varrukaga pluusid, mida Lindexis saab 2=3). Seejärel käisime Troikas pliine kalamarjaga söömas ja üldse oli selline mõnus päevake.

Ma juba teadsin, et ega see õhtu kehvem tule, sest Mikukesel oli sünna ja ta oli selleks päevaks korraldanud väikse paaditripi pisikese kamba inimestega ja meil oli konkreetselt niiiii äge pidu. Paarutasime paadiga ringi, tegime pikniku ja lõpuks läksime veel kuskile kohta nimega Peatus, kus sai tantsitud ja juttu puhutud. Ma reaalselt olen nii tänulik, et neli aastat tagasi raadid ja Gellu otsustasid, et tahaks must rasedapilte teha, sest nad on ühed ägedamaid inimesed mu elus ja veidi armastan neidki. Issand, ma viimasel ajal liiga palju mainin seda, et ma kõiki armastan. Sry, ma ei saa sinna midagi teha, kui mul on lihtsalt kõige ägedamad sõbrad maailmas.

Kuidas üldse mõnel inimesed niimoodi veab, et saad eluga sellise jackpoti, et pere on idekas, suhe on idekas, mees on idekas (aga aeglane), sõbrad on da fking best ja üldse kõik elu kuidagi… laabub mõnusa vaibiga? Reaalselt mu elu suurim mure on hetkel see, et mu jalad valutavad ja ma ei ole endiselt viitsinud magamistoas asju ära koristada, ehk siis see näeb välja, nagu mingi korter, mida lähiajal Krimis näidatakse. AGA Kardo koristas eile ülejäänud maja ära ja kõik muu on kena, seega minu poolest on kõik fine ja ma võin oma elukeses edasi eksisteerida.

AAAH! Mulle just meenus, et uuest nädalast lähevad KÕIK lapsed lasteaeda ja me saame Kardoga iga päev kella neljani kahekesti kodus olla, ilma, et keegi meile näkku ei vigiseks. Wow. Just siis, kui ma arvasin, et enam paremaks minna ei saa, haha.

Okei, kle sorri sellise random suva jutu eest, aga ma tahtsin lihtsalt vahelduse mõttes niisama lobiseda. Mul täna nii mõnus vaib sees, planeerime siin septembriks GoSpa trippi ja Viireka trippi ja ma ausalt öeldes mõtlen, et tahaks sügisel oma sõpradele ka mingi hea peo ja koosviibimise korraldada, sest ainult kord aastas neid kõiki kokku saada sünna ajal, on wayyyy liiga vähe. Ainuke miinus on see, et ma kodus küll ei viitsi teha, sest ma ei viitsi siin pärast koristada :D.

Vot, selline lobajutt siin tänasesse kaunisse neljapäeva. Tõstke käsi, kellel täna ka super hea tuju on, woop-woop! Ps! Ja täna on kreemitamiskolmapäev! Kardo tuli mingi hetk selle peale, et kui ma ise ennast kreemitada ei viitsi, siis ta peab kord nädalas seda ise tegema. Kreemitamiskolmapäev kõlas hästi, aga kuna tal kolmapäeviti striim, siis lükkasime selle neljapäeva peale. Ehk siis nüüd iga neljapäev kreemitab Kardo mind nagu oma ustavat seenhaigusega hobust või midagi :D

The post neljapäev, wohooo! appeared first on Mallukas.

viirelaid on elu

Kui ma kunagi teatriklassi läksin, siis pidime me esimese aasta alguses õppima pähe enda vabal valikul luuletuse, millega me kõik kolm aastat mingisuguseid harjutusi tegime. Mina õppisin ära üle Ilona Laamani luuletuse ja see ei olnud mulle aastaid pähe tulnud, kuni selle päevani, kui ma juunikuus Viirelaiule jõudsin.

Oh ma armusin
sinusse nii ülepeakaela,
et puder pliidi peal
jäi kõrbema,
ja igal tänavanurgal
näen ma ainult sind
(milline mehehullus),
ja mida ma nüüd söön?

Sest just nii läkski, ma armusin Viirelaidu, mitte küll mingisse mehesse. Ja okei, kui te viitsite googelada ja seda luuletust edasi lugeda, siis nüüd mul on küll imelik mõelda, et ma 16 aastasena 3 aastat oma teatriõpetajale rääkisin, kui nümfomaanne ma olen, ups. Äkki ma ei teadnud, mida see sõna tähendab…Aga see selleks, ma tahtsin sellest rääkida, kuidas ma viirekasse armusin.

Esimene kord toimus seal pressiüritus ja minule langes loosiõnn – saime ööbimiseks Kuuli. See oli nii romantiline ja ilus ja kui ma aus olen, siis meil oli enne seda Kardoga mega tüli olnud ja ma napilt ei tahtnud üldse minna, aga jumal tänatud, et läksime. Sellel kohal on lihtsalt selline… vaib, et seal on nii mõnus ja rahulik ja hea, et meie tüli sai naks läbi ja nautisime saart ja head sööki Radolt. Ma teadsin, et ma lähen tagasi!

Ja nagu ma paar posti tagasi kirjutasin, siis Kristina tüdrukuteõhtu oli järgmine kord, mis mind sinna saarele viis. Jälle oli Rado oma hõrgutisi pakkumas ja pidu oli lihtsalt imeline. Nii see vist läheb, kui rahvas, söök ja koht on üli head. Ja jälle teadsin ma, et ma lähen tagasi. Sest ma olin endale ja Kardole juba piletid Viirelaiul toimuvale Fire Islandile ära ostnud.

Ma ei oska seda festivali muud moodi seletada, kui lihtsalt üli mõnus muusika, kõik inimesed olid täpselt samal lainel, kogu saar oli armastust täis ja seltskond üle mõistuse hea. Seda siis nii meie toa rahvas (meie+illukas+tema sõbrake) kui üldse terve festari oma. Kõige võimsam oli muidugi tuleshow, ma pole elusees midagi nii imelist näinud, ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, aga ma arvan, et kõik inimesed lahkusid sealt sellise tundega, et issand jumal, ma pean ASAP järgmise aasta piletid ära ostma (seal on hästi limiteeritud arv neid, sest saar on väike ja ülerahvastatud saarel poleks nii mõnus).

Lasin endale patsid ja näomaalingud teha

Läksime oma toa rahvaga armastuse rännakule (mis kõlab nagu me oleks casually grupiorgiale läinud, aga tegelt me läksime lihtsalt saare ümber jalutama :D)

lambatall poseeris

Meie saaretripil

Kummikud oleks võinud kaasa võtta, mina ja mu lambasitane kets, haha.

Teise päeva päikseseloojang!

Ma nzm

tuleshowd imetlemas

kui see inimene elu ei nautinud, siis kes veel?

Ma juba hirmuga mõtlesin, et mis ma pean tõesti uue suveni ootama, et sinna minna, sest nad ju ainult suviti avatud, aga armas taevaiša halastas ja ma sain teada, et sel aastal ootab Viirekas natukene külalisi ka septembris-oktoobris. Ma tean, et seal on suvel mõnus, aga ma kujutan ette, et seal sauna sviidis kamina ees juttu rääkida ja vesipiipu teha ja punast veini juua on teine tera. Või saunast tünnisauna karata. Või lõkkel vorste sussutada. Või hülgeid piilumas käia. Kummikud kaasa, joped selga ja lähme siis ka, ma olen kindel, et see on mega äge. Kes tahab kaaslasega sügisel romanssi teha või sõpradega ühte mõnusat minipuhkust teha, siis kiigake SIIA ja bronnige endale kiirelt tuba ära.

See koht konkreetselt ei ole mulle ever maksnud reklaami eest, ega pole palunud ennast promoda, aga see on ausõna nii tuus koht, et ma päriselt tahaks, et kõik, kellel võimalust, sinna oma tee leiaks, see on lihtsalt nii eriline ja äge. Nagu läheks kuskile võlusaarele.

Ps! Ja alati kui sa sinna lähed, siis maini ikka ära, et sa Malluka soovituse peale tulid, siis panevad nad sind tuppa ootama ka üli mõnusa pudeli mulli! 

 

The post viirelaid on elu appeared first on Mallukas.

üllatussünnadest ja katufestist

Ma vist siin kirjutasin ka, et me tegime Kätule üllatussünna. See oli nüüd juba jupp aega tagasi ja oli muidu täitsa tore pidu, aga veidi läks sellega kehvasti. Esiteks oli see päev enne Kristina tüdrukuteõhtut ja ma ei saanud eriti kaua peol olla, sest ma ei tahtnud järgmine päev väsinud olla. Teiseks suutis üks sõbranna KAKS MINUTIT enne Kätu peole saabumist talle helistada, et kuule, super sorri, et ma su üllatuspeole ei jõudnud :D Ta nimelt arvas, et pidu juba käib, aga noh… Igatahes peale Kätu sünnat Katu õhkas mulle, et ooooo nii ägedad olete, et kellelegi ÜLLATUSPEO tegite, et see nii tuus värk. Kui ma nüüd ise mõtlen, siis ega mulle pole ka keegi üllatuspidu teinud. Nagu räpane pööbel, olen iga aasta ise korraldanud oma sünnasid, nagu loom.

Enivei sellest väiksest prääksatusest tekkis mul Illukaga mõte, et tavai, teeme siis Katule üllatussünnipäeva. Oleks ma siis teadnud, kui keeruliseks ta meile selle teeb, oleks ma eos selle mõtte maha matnud ja Katule õigel päeval lihtsalt kaardi ja lilleõie pihku surnud. Okei-okei, NII hull ka asi polnud, aga vahepeal tekkis küll tunne, et ma pole elu sees ühegi peo pärast nii palju muretsenud. Esiteks oli vaja leida koht ja mulle meenus, et kevadel kutsus meid külla Saare Lux puhkemaja ja just nendega me uuesti ühendust võtsime ja vabu kuupäevasid uurisime. Nädal enne Katu sünnat tundus idekas, sest siis ta ei oskaks pidu oodatagi. Samas siiani ei suuda mõista, miks selle koha nimi just Saare Lux on, sest see ei ole ühelgi saarele isegi mitte lähedal, aga selllegipoolest oli see super koht, kus see pidu teha. Meil oli terve kompleks ja see on lihtsalt niiiii ilus koht, et kui tahate korraldada üritust mandril, siis Tallinnast oli sinna tund sõitu ja nagu öeldud, koht ise super.

Küll on aga selle eluga nii, et KOHT võib ilus olla, aga et pidu oleks pidu, peab selle keegi peoks ka tegema. Kes muu, kui Bellu Elamuste Korraldusest võttis ohjad enda kätte ja nõnda sündiski tegelikult Katufest2020. Panime paika peo teema, värvid, ideed ja mina sain natukene vabamalt võtta, kuni Bellu orgunnis ja Kätu kujundas. Need kaks on kokku ikka super tiim, sest peo alguseks oli kõik juba väga festivaline!

Baari osa sai lahendatud nii, et ühele lauale koondasime pealekad ja kange kraami, laua all oli suur metalltünn jääga, kus sees olid õlled ja muu säärane, et igaüks sai ise võtta ja kokku segada, mida soovib.

Värska andis meile palju vett ja vurtsvasserit, mis marjaks vägagi ära kulus!

Loomulikult ei puudunud hangover kitid!

Need tätoveeringud ja glow up pulgad olid õhtul niii ägedad!

Päev enne pidu tuli mulle mõte, et kui meil juba festivaliteema on, võiks me kohale kutsuda ka näomaalingute tegija. Ei ole see midagi ainult lastepidude värk – viirelaiul oli ka mega äge, et näomaalinguid sai teha ja kuna ma tean, et Katu on mitmel üritusel sama näomaalija käest ägedaid maalinguid saanud, siis mõtlesin igaks juhuks küsida, et kas ta on vaba ja oligi! Jeee! Ausalt,see tegi peo mega ägedaks, et kõik olid suht ühesugused ja … värvilised.

ma tahtsin kiisu olla

Minu Katud ja Kätud, keel läheb sõlme nendega :D

Bellul tuli mõte, et meil võiks olla ka vesipiibu lounge, kus külalised saavad maha istuda, piipu tõmmata ja juttu puhuda. Piipusid meil ei olnud, aga need andis meile hea südamega cosmosepiibud (muuseas, neil seal NII head hinnad, ma ostsin enda suure piibu endale lolli peaga mingi 125€ eest, sealt saab samasuuri umbes 40ga vabalt!).

Kuna Illukas rääkis mulle enne 100x, et Katu jaoks on väga oluline, et süüa oleks ja PALJU, siis sellega aitasid meid kolm ägedat kohta. Esiteks oli meil Bee foodtruck – sain selle idee sõbranna mehe sünnast, tahtsin kohe Katule ka sellist ägedat asja tellida. Ja nõnda me Beega jutule saimegi. Enamik toitu olid meie soovile kohaselt taimsed, super maitsvad ja külalistele ka täiega meeldis, et said lihtsalt minna ja tellida mingit sooja toitu, siis kui kõht tühjaks läks. Hind oli ka jumala normaalne, niiet soovitan uurida, kui keegi veel oma peole tahab.

vegeburger oli SUPER hea!

Kuna Bee tiim meiega siiski hommikuni pidutseda ei saanud, pidime me välja mõtlema muu laua, mille katsid ära Delizi, kes on superarmas kodukokk, kelle valmistatud olid kõik salatid ja mõnusad suupisted. Lisaks tellisime ka 60 bruchettat Maca maitsete käest, sest need on lihtsalt amaziiing! Ma ei pea vist lisama, et kõik toit söödi kenasti ära ja alles ei jäänud mitte kui miskit. Hea kraam! (Ps! Delizi ütles, et kes nende poole pöördub ja ütleb, et ta Malluka kaudu tuli, saab enda tellimuselt 10% alla ka :)

Meil mingisugust programmi, kui sellist, ei olnudki. Kõik lihtsalt rääkisid juttu ja nautisid ilma. Meil niiiii vedas ilmaga, lihtsalt maailma ilusaim suvepäev oli. Õhtupoole tehti tünnisauna ja kilesauna, osad käisid ujumas, me niisama aelesime ja tantsisime ja armastasime kõiki inimesi, kes sinna pühapäeval kohale olid tulnud, et Katu sünnat vääriliselt tähistada. Ahjaa – kingituse sai Katu ju ka! Enda kaua igatsetud Smegi e-luxist!

Mängisime beer bongi – mina ja Kätu ja Jannu võtsime!

tantsisime laudadel, sest miks mitte?

ma tuubriga

leidsin uue mehe

Kardo ei hoia mind ka nii hellalt, just sayin’…

Katu puhus küünlaid!

Nagu te näete, siis öösel oli kõik veel eriti äge, tulukesed ja lambid ja helendavad pulgakesed for the win!

Vot, selline pidu meil oligi – kaua korraldatud, kaunikene! Ja nii äge oli. Ja fine ok, ma armastan sind, Katu. Oled rahul nüüd v?? (Kes teda stalkida tahab, siis ta insta on https://www.instagram.com/katuvalsberg/)

Suured tänud:

Saare Lux puhkemaja

Bee Toidukaravan 

Värska vesi

Näomaalingud.ee 

Elamuste Korraldus

Cosmosepiibud

Delizi

Maca maitsed

Kas teile on kunagi korraldatud üllatussünnat? Või olete ise korraldanud? 

 

The post üllatussünnadest ja katufestist appeared first on Mallukas.

uus kott, who dis*

Nagu te ehk märganud olete, on Von Baer pikka aega mu koostööpartner olnud. Lausa nii pikka aega, et julgelt 90% meie maja kottidest on just sealt pärit. Kui ma vanasti olin see naine, kes igal pool asju täis käekotiga ringi käis, siis viimased pool aastat olen ma kandnud ainult oma pruuni Von Baeri seljakotti. Nii mugav, kui ei pea midagi käe otsas tassima. Kott selga ja minek. Mahutab võtmed, telefoni, veepudeli ja tuhat muud vidinat, mis ikka daamedel käekotis on. Näiteks hetkel on mul seal kolm pakki seda suus praksuvat kommi, kajakasulg ja tühi kätekreemituub, mida ma hoian alles, et mul meelest ei läheks täpselt samasugune uus osta. Ütleme nii, et see on seal julgelt kolm kuud olnud, sest noh…läks meelest.

Juba ammu mõtlesin ma, et tegelikult oleks ju täitsa hea omada ka mingit pisikest käekotti ja no Von Baer luges vist mõtteid, sest nüüd on mul mu rahakotiga kokku sobiv punane pisike nahast õlakott Isabella kenasti olemas ja valmis linna peale minema. Ok ok, kellele ma ikka valetan, nagu ma hullult linna peal jõlguks. Aga no ikkagi – kui on vähe viisakam rüü selgas, siis alati ei ole seljakotitäit kraami kaasa võtta vaja, seega saan ma nüüd uhkelt oma väikse õlakotiga ringi paarutada. Abiks ikka!

Sees on kaks mahukat sahtlit, muidugi seljakotiga ei anna võrrelda, aga kaarditasku ja muu pisem pudi padi mahutub kenasti, lisaks lasin ma sinna peale oma initsiaalid graveerida. Ma alguses tahtsin tegelikult helepruuni, aga kuna seda oleks pidanud ette tellima ja ootama, siis mõtlesin, et ah, punane annabki elule värvi. Kui ma endale rahakotti valisin, siis lugejad ütlesid, et punane rahakott pidi raha majja tooma. Seda ootan ma siiani, aga sinna käekotti mahub nagunii rohkem raha sisse, seega jään põnevusega ootama, ehk kehtib sinna sama loogika, iial ei tea. Kellel veel nahast naiste rahakotti ei ole, siis selle saab kah täitsa sealt. Ma ise mõtlen ka, et mul on praegu see punane, aga ehk peaks väiksema tellima, saaks käekotti ka ära mahutada. Mu punane on liiga suur.

Lisaks õlakotile on neil veel veidi uut kraami, selleks on nahast võtmehoidjad. Nad saatsid mulle kaks tükki, ühe initsiaalidega ja teise mu nimega, aga ma vist hakkan ikka seda esimest kasutama, sest noh, teades enda kaotamisi, oleks mu süda rohkem rahul, kui keegi leiab võtmed, kus peal on kirjas M.T, kui “Mallukas”. Sest jah… oleks vb siia sisse tulla veidi liiga kerge, või mis. Igatahes, kui leiate võtmed, mille võtmehoidjal on kirjas M.T, siis ma vannun teile, need kuuluvad Maarika Tammele ja ta elab Sauel. Ausalt.

Need võtmehoidjad on minu meelest nii ideaalsed kingitused – ilusad, taskukohase hinnaga, saad midagi omanäolist peale graveerida, et oleks personaalne kink ja lisaks on need nende poolt ilusasse kinkepakendisse kah pandud, et kui kellelgi just oli kingiidee otsimine käsil, siis minu meelest väga tore variant.

Aga nagu te ilmselt mäletate, siis Von Baeris on igast head kraami kinkimiseks, mida saab lasta graveerida ja lähedastele kinkida.

nahast võtmehoidjad https://vonbaer.ee/nahast-votmehoidjad/ 
meeste püksirihmad nahast https://vonbaer.ee/nahast-puksirihmad/
nahast meeste rahakotid https://vonbaer.ee/nahast-meeste-rahakotid/
naiste rahakotid https://vonbaer.ee/naiste-rahakotid-nahast/

Kõikide postituses kommenteerijate vahel loosin välja VIIS kinkepakendis võtmehoidjat, mille võitjad saavad lasta ka ära graveerida. Anna lihtsalt teada, kellele võtmehoidja kingiksid ja millist võidu korral soovid. Võitjad loosin välja juba nädala pärast! Ps! Facebookis panen loosi ka ühe samasuguse Isabella õlakoti, seega võtke sellest loosist ka osa! Ahjaa, ja Instas läheb ka loosi üks W1 rahakott!

*Koostöö

The post uus kott, who dis* appeared first on Mallukas.

baby, I think i’m loosing my mind või miskit

Mul on tunne, et mul on sel suvel tekkinud korraga mingisugune elu laadne toode. Umbes nagu Maximas juustuletis müüdav juustulaadne toode, mis näeb välja nagu juust, aga päris juustu pähe seda ka müüa ei saa. Mitte, et mu elukesel miskit häda oleks, aga mul on tunne, et mul tiksub kogu aeg mingi imelik süütunne kuklas. Kogu aeg mingid üritused, väljasõidud, sünnipäevad, peod, festivalid jne ja iga jumala kord on mul tunne, et kas ma olen nüüd sitt ema, et ma jälle kuskil ilma oma lasteta tuian? Seda enam, kui kohad, kuhu ma lähen, on täis lastega peresid.

Ausalt ka, kuradi mom guilt. Ma olen aru saanud, et isadel seda küll ei ole, sest Kardo rehmab alati käega, et issand jumal, me oleme kogu aeg nendega koos, hull asi, kas me vahepeal kuskil omaette oleme või mitte. Seda enam, et kui nad ei ole meiega, on nad oma vanavanematega, kellega neile väga meeldib koos olla. Et pole kuskile keldrisse radika külge maha jäetud, kauss õunaviiludega eees, et säh, söö. Emme-issi tulevad ülehomme tagasi. Baiiiiii!!!

Ma ei ole kuigi palju neid teemasid siin arutada tihanud, sest noh, ei taha hetkel lugeda selliseid kommentaare, et issand jumal, miks sa need lapsed üldse tegid, kui sa tahad muudkui ringi käia ja olla, et lapsepõlv ongi see aeg, kus sa oled lastega ja kui nad on suuremad, siis tuleb jälle see sinu ja teie aeg tagasi. Ja kuigi ma täiesti nõustun sellega, et lapsed on toredad ja nende kasvamist tore vaadata, siis andke mulle andeks, aga kui ma umbes nädal aega nendega 24/7 koos olen (sest lasteaial on ikka veel suvepuhkus viiendat aastat juttti, või vähemalt nii tundub), siis on mul küll selline tunne, et olgu musirullikesed, emme läheb joob nüüd sõbrannadega pudeli veini VÕI paneb endal kuuris paela kaela, ise valige kumb saama hakkab, aga üks kahest kindlasti lähiajal juhtub.

Olge inimesed, ärge nüüd sõna-sõnalt võtke, või risti lööge, aga vahepeal ma istun kodus ja mõtlen, et kas keegi seletaks mulle, kuidas mul on 30-aastasena kolm eelkooliealist last. Nagu…mida ma mõtlesin, ah?! Ja kuigi nad vahepeal on super nunnud ja naljakad ja toredad, siis on need hetked, kus Lende rahmeeli tite ja enda juukseid küünekääridega maha nüsib, kassipoega kümblustünni viskab (sest kiisu tahab ka ujuda ja raudpolt ei upu niisama sinna ära), Mari närvi läheb, et hambahaldjalt sott euri ei saanud (wtf?? kui hambahaldjad soti tooks, siis ma lööks endal kuu lõpus ise paar klahvi välja, kui aus olla), tekitavad tunde, et vabandage, mis see hullari otseliini number oligi? Lapsed on lihtsalt nii pagana intensiivsed ja miskipärast tahavad ainult lollitada või jonnida. Näiteks on praegu Lende ja Marta vahel käimas faas, kus kumbki ei tohi katsuda, ega isegi vaadata asja, millega teine parasjagu mängib/tegeleb.

Ükspäev küsis Lende vett, mille peale hakkas ka Marta vett küsima. Tõin klaasi vett ja andsin selle Martale, sest ta istus mulle lähemal, Lendele ütlesin, et las Marta võtab lonksu, siis saad sina. Lende läks super närvi ja röökis terve aja, kuni Marta jõi. Kui ma klaasi talle ulatasin, hakkas Marta röökima, et tahab “VEEL JUUA!”, aga Lende keeldus võtmas klaasi, mida Marta puudutanud oli ja Marta keeldus tagasi võtmast klaasi, mida ma Lendele pakkuda julgesin. Ehk siis ma pidin minema kööki ja tooma kaks uut klaasi vett. Ja sellised näited on iga päev, iga jumala asjaga. Hommikust õhtuni.

Ja mis asja veelgi kenaks teeb, hommikud on varajased. Martal on viimasel ajal tekkinud komme ärgata viie-kuue paiku, et siis mu silmamune lahti kiskuda ja mulle kõrva röökida: “ALLA! LÄMME ALLA! EMME TUDUB! ISSI TUDUB! SÜÜA!!!! SÜÜÜAAAAAA!!! ALLLLAAAAAA!!!!!! EMMMEEEEE”.

via GIPHY

Et jah. See suvi on intensiivne olnud. Lasteaeda pole ju normaalselt olnud mingi märtsist alates ja arvestades, et me jaanuarist alates Tenerifel olime, siis oleme me varsti mingi kaheksa kuud nonstop lastega koos olnud. Ja see panebki mõtlema, et kas ma olengi siis nii sitt ema ja pole mõeldud normaalseks lapsevanemaks, kui ma ei suuda kaheksat kuudki oma lastega koos ära taluda või? Või noh, TALUNUD ma olen, sest me oleme kõik elus ja enam vähem terve vaimse seisundi juures, aga vahepeal on küll tunne, et vabandage, ma just olin ise ka mingi 19 ja ma ei pidanud kellegi eest vastutama ja ei pidanud mõtlema, et lastele oleks sügiseks uusi barefoot kummikuid vaja osta ja vannitoa persseläinud remont ümber teha.

Kas teil pole nii, et vahepeal tahaks lihtsalt veitsaks selle adultimise ära lõpetada? Et lähedki välja ja näpud taeva poole ja unustad ära, et sul on kodus kaks ja pool miljonit last, kes kõik vanaemade vahel pühalikult ära jaotatud ja hommikul nead ennast maapõhja, sest su vanamutikeha ei ole enam võimeline sellist ööelu elama JA järgmisel päeval inimene olema. Aga ega lapsi huvita, need tahavad ikka su silmamune koukida, süüa, hambahaldjalt sotti ja kassipoegasid mõrvata. Ja sina muudkui ole valvel, keeda putru ja ole hea ema.

Ok, valetan. Keedan ma jee neil hommikutel putru.

“Kes tahab hommikusöögiks jäätist?!”

Mu lapsed:

via GIPHY

Ja siis tuleb Mari ja kallistab mind ja ütleb, et ma olen maailma parim emme.

Et siis järelikult… järelikult on fine? Või ei?

Kuradi mom guilt, ma ütlen.

Vahepeal ma mõtlen, et kui mul poleks kuskile lapsi hoidu anda, siis ma peaksin kogu aeg kodus olema ja oleksin see HEA ema. Või keldrisse oksa tõmmanud ema, ega iial ei tea, haha. Ma ei tea ise ka, mida ma siin varahommikul jauran, endal on suuremad täna Pärnus minu emaga ja Marta jäi Lea juurde tuttu, seega oli mul kohe hommikul aega teile siia halama tulla, et shit, ma olen nii kehva ema, sest mul polnud öösel ühtegi last kodus ja ma isegi ei käinud kuskil veini lürpimas, vaid lihtsalt jõudsin Pärnust nii hilja tagasi, et titt oli juba vanaema juurde magama keeranud.

Vot. Nüüd siis teate. Ja kui mind kuskil, näpud püsti, ringi kakerdamas näete, siis teadke kahte asja: mul oli ilmselt super intensiivne ja lapsene päev selja taga. Ja nad saavad homme hommikusöögiks raudselt jäätist.

(Mõistan, et kogu postitus kõlab nagu ma käiks ja paneks iga jumala päev hommikust õhtuni tinunni, haha, sorri, päris nii ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma käin kuidagi rohkem, kui teised- need, keda nt blogimaailmas superemadeks peetakse :D Tahaks ka noh, kadedus, mis muud!).

Aga öelge ausalt, palju teie laste kõrvalt väljas käite või üldse välja saate? Ja kui SAAKS, kas käiksite? 

The post baby, I think i’m loosing my mind või miskit appeared first on Mallukas.

Kristina tüdrukuteõhtu: kus, millal, kellega, palju maksis, mis kingitused

Nonii, nagu ma eile lubasin, siis ma pean vaikselt hakkama takkajärgi elust ka kirjutama. Pikka aega oli mulle kirstunaelaks Kristina tüdrukuteõhtu korraldamine. Ja kui ma ütlen kirstunael, siis justnimelt KIRSTUNAEL see oli, sest üldse mingite üllatuspidude korraldamine on selline kepp (vabandage labast väljendit), et kui mul edaspidises elus on valida, kas ma lasen viiel marutõbisel hüäänil ennast kõrist närida, või korraldan üllatuspeo, siis … tere, hüäänid!

Mõte on ju ilus, tahaks, et sõber saaks ilusa päeva ja värki, aga tegelikult kaasneb sellega nii palju detaile ja te teate ise ka, kui sitt ma olen asjade meelde jätmises ja korraldamises… Igatahes oli mul esimese asjana välja mõelda, et KUS me peo teeme. Ega ma kaua mõelnud, küsisin tüdrukuteõhtu liikmetelt, et kas umbes 200€ nägu on kõigile fine ja kuna oli, siis sai bookitud loomulikult õhtusöök Viirelaiul.

Kes veel ei tea, siis seal toimub paar korda kuus selline üritus, et mingi hea resto kokk tuleb saarele, teeb ülimaitsva söögi ja sina muudkui naudi saart, söö head-paremat ja… noh, saate aru küll. Kuna nagunii oleks pidanud mõtlema mingi toitlustuse värgi, siis tundus õhtusöök ideaalne mõte. Ja Viirelaid… kas ma olen vähe veel mainunud, kui väga ma seda kohta armastan? Jah? Kui jah, siis palun jätke meelde, et Viirelaid on parim koht Eestis ja kui ma saaks, siis ma läheks sinna ise majakavahiks ja elaks seal kõrkjate vahel nagu kunksmoor. Sulg peas ja kadakast kepp käes. Vahepeal nosiks näiteks Rado restorani sööke… Ahjaa, see mind ära müüski, et seal toimuski just siis Rado õhtusöök kah.

Nonii, koht oli valitud, söögid olid teemas, siis jäi üle ainult paar väikest nipet, näpet, nagu näiteks kaunistused ja kingitused. Kaunistused tellisin netist, kingituse andis meile Ulakas Kaunitar, milleks oli siis üliilus vibraatoripoisike. Tundus selline tüdrukuteõhtuks kohane kraam, eksole. Veel tahtsime me Kristinale kinkida Change pesu, aga kuna me ta suurust ei teanud, tuli Change mulle täiega vastu – nimelt kirjutas Kristinale, et ooo, tule külla, me anname sulle pulmaks pesu, aga tegelikult oli mul lihtsalt ta suurust teada vaja, haha. Okei, nad andsid ikka pesu ka. Ja pärast käisin mina läbi ja võtsin tema suuruses veel pesu, et talle saarel see selga anda, et kauneid pilte teha. Parim oli see, et Kristina tahtis ise Change’ist valget hommikumantlit, aga nood peitsid enda mantlid ära, sest MUL oli vaja see saada ja Kristinale trükki saata. Tunduvad väiksed asjad, aga jeerum, kui palju sebimist kõikide asjade tellimise ja orgunnimise ja ära toomisega oli, haha.

Lasime hommikumantli peale trükkida “Future Mrs Suuroja”.

Ma tegelikult tellisin kogu meie kambale ka need “team bride” kaelapaelad ja tätoveeringud ja igast kraami, aga muidugi jõudis see kõik kohale alles nädal tagasi, mil pidu oli ammu läbi. Jumal tänatud, et Andra mulle kuskilt poest mulle pildil olevad kaunistused igaks juhuks ära ostis, läks tarvis.

Kristina ise oli Siimuga Pärnus ja arvas, et ta sõidab koju, aga õnneks ta passis telefonis ja ei pannud tähele, et Siimuke rahumeeli Virtsu poole sõitis. Alles sadamas tõstis Kristina pilgu ja juba me seal olime ja lehvitasime, shampa käes. Wohhooo! Seega võtsime asjad selga ja ronisime paati, et Viirelaiule jõuda. Alguses sadas veits vihma, aga tuju oli hea, kohapeal ootasid meid snäkid ja mull, seega oli peotuju kõigil laes.

Üsna pea hakkas Gellu Kristinale meiki tegema ja kui see valmis sai, tegime Kerliga mõlemad Kristinaga väikse shuudi.

Ja kui see osa ka tehtud sai, võis pull alata. Esiteks näitasime Kristinale videot, kus kõik ta sõbrannad talle abielu puhul õnne soovivad ja nõu annavad. Video lõpetas Siim, kes rääkis ka, et ei suuda juba abiellumist ära oodata ja kuidas ta Kristinat armastab ja… Kristina pani obv väikse pisara maha. Siis tegi ta Siimu kohta viktoriini (sai hakkama) ja peale seda kebisime me kõik õue, kus hakkasime suvikõrvitsatest peeniseid voolima.

Ütlen kohe ära, et Maigreti peenis võitis..

Ainuke pilt minust peol :D

Üsna pea saime viis käiku sööki ja jooki, vahepeal luges Kristina meile pulmavannet ja loomulikult saatis ära ka enda vanad peikad. Kuidas? Kirjutas nimed paberile ja Viirelaiu omanik saatis nad öösel kus see ja teine – ilutulestiku seljas! Peale seda jooksime me veel tunde ringi, tantsisime, kargasime, naersime, sõime, rääkisime ja lõime pitse kokku, kuni enam ei jõudnud.

Ma ise ütlen, et pidu läks 100% korda. Inimesed olid toredad, koht oli super ja elamus omaette, Kristinale meeldisid kingitused ja ka igasugused kujundused olid tänu Pillele mega ilusad, seega üks igati edukas tüdrukuteõhtu, kus ta ei pidanud mööda linna midagi müüma ja ennast alandama (reaalselt JÄLESTASIN seda oma tüdrukuteõhtu juures, haha).

Et vot siis sellised lood. Rääkige heaga, milline teie tüdrukuteõhtu oli, või mis on ägedaim tüdrukuteõhtu, kus te käinud olete? 

The post Kristina tüdrukuteõhtu: kus, millal, kellega, palju maksis, mis kingitused appeared first on Mallukas.

mina ja mu segi pea, ehk siis kas ma peaks amfetamiini kammima hakkama?

Ma üks kord mainisin siin, et ma käisin arsti juures, et aru saada, kas mul on ATHD või on mul niisama ajuvähk. MIDAGI mul viga on, sest see, mis minuga toimub, et saa päris normaalne olla. Kui ma hakkasin rohkem ATHD kohta uurima, siis suutsin ma tõepoolest enamike punktide kohta öelda, et jep, nii on mul ka. Ja kuna ma tean, et sellele on ravimeid ja teraapiat jne, siis mõtlesingi, et kasulikum oleks siis juba arstil ära käia ja olukorda selgust saada.

Paljud kirjutasid mulle, et mis vahet seal on, kui ma saan diagnoosi, et mis ma sellega ikka teen, aga vahe ongi selles, et ravimeid ilma diagnoosita ei saa ja mul ausalt on selline tunne, et mul ON VAJA midagi, mis mind aitaks. Ega ma ei oska seda olekut ja tunnet 100% sõnadesse panna, aga ma tunnen pidevalt, et midagi on mul valesti. Peas tiirleb 100% mõtet, ei suuda ühele asjale keskenduda, unustan asju, ei kuula, ei mäleta, ei tea. Ja ma TEAN, et paljudel juhtub aeg ajalt samu asju, aga mul ei ole see nagu mõnikord, vaid reaalselt kogu aeg. Ja see on väga kurnav, sest terve mu elu on täis impulsiivseid otsuseid ja poolikuid projekte. Reaalselt ma olen elus lõpuni teinud umbes neli asja ja need on sündimine ja 3x sünnitamine, haha. Ok, load tegin ka kuidagi läbi häda.

Aga inimesed uurisid ka, et kuidas seda diagnoosi siis üldse saada. Esiteks, ma veel ei ole dignoosi saanud, aga alustasin ma nii, et kirjutasin Confidosse ja ütlesingi, et tere, mul veits tunne, et mul on ADHD, kas oskate aidata. Pidin pea kaks kuud ootama, kui sain aja Dr. Laanetu juurde, maksin 130 euri ja sain juuli lõpus tema juurde minna.

Visiit nägi välja sellline, et ta küsis mult hunniku küsimusi, lasi täita hunniku teste ja ütles siis, et nende põhjal arvab ta, et tõepoolest võib tegu olla ADHD’ga. Seletas ka, et selle jaoks on Eestis hetkel üks ravim olemas, aga neid ei kirjutata enne välja, kui on ametik diagnoos, mida saab panna alles peale QB testi. Panin siis selleks aja, maksin jälle 150€ ja käisin eile seda testi tegemas. See oli MAAILMA IGAVAIM asi. Arvutist tuli 20 mintsa järjest punaseid ja siniseid kujundeid, mina pidin klikkima, kui oli järjest ühesuguse värvi ja kujundiga objekt ekraanil. Tundub lihtne, aga reaalselt mu mõte läks NII uitama, et näiteks üritasin meelde jätta, et viimane oli punane ruut, siis tuli sinine ring ja minu peas oli ikka, et viimane oli… punane ruut? Need vahetusid nii kiiresti ja vahepeal ma avastasin, et ma niisama vahin seina ja mõtlen omi mõtteid, sest see ekraan oli literally VÕIMATU jälgida. Vb teistele on see kerge, aga ma reaalselt surin seal arvuti taga.  Õudne.

Nüüd pean septembrini ootama, et jälle Dr. Laanetu juurde saada ja siis tema ütleb mulle selle QB testi tulemused ja annab teada, kas mul on siis päriselt ka ADHD või olen ma niisama pooletoobine, kes pole võimeline kõige lihtsamaid ülesandeid täitma. Aga kui on, siis ilmselt hakkan ravimeid võtma. Tundub uskumatu, et mingisugune tablett mind aidata saaks, seda enam, et need tabletid on konkreetselt amfetamiinipõhised, kui ma õigesti aru saan? Arst ütles ka, et enamikel kaasneb kõrvalmõjuna peavalu (ei taha) ja kaalulangus (yes please :D).

Uurisin netist ka selle ravimi kohta ja arvamused on seinast seina: mõni ütleb, et kindlasti aitas ja soovitab võtta, teised laidavad maha, et see selline keemia ja ei tohiks võtta. Ausalt, ei tea ise ka, ilmselt ikka proovin ära. Seda jah juhul, kui mul üldse ON see haigus, elame, näeme. Sitt, et nii kaua ootama peab, aga noh, ei saa varem sinna arstile löögile (ta tegelt näeb juba paari tunniga testi vastuseid).

Mis teie teeksite, võtaksite rohtu?

 

The post mina ja mu segi pea, ehk siis kas ma peaks amfetamiini kammima hakkama? appeared first on Mallukas.

meie Pärnu tripike – Lottemaa ja Rannahotell

Oh jumal, ma tahaks endale praegu korraliku keretäie anda selle eest, et ma ei suuda asju õiges järjekorras blogisse kirja panna, sest kõik asjad lähevad ju meelest ära ja uued üritused aina peale, seega pean ma praegu siin korralikult mõistatama, et mis me siis täpselt seal Pärnus tegime. Üldse on mul viimasel ajal asjade meelde jätmisega VEEL KEHVEMINI kui enne, niiet annaks jumal, et see arst mulle septembris ütleks, et mul ATHD on, et ma saaks kõigile ausalt öelda, et andke andeks, ma olen haige inimene, ma ei ole meelega selline idikas ja udupea…

Aga noh, alustame siis algusest…

Nagu te teate on meie peres suured Lottemaa fännid. Lastele meeldib ja ega meil endilgi sinna minek kunagi vastumeelne ei ole (v.a see osa, kus me Martal järele jookseme nagu poolearulised). Nii juhtuski, et kuna meie esimese külastuse ajal hakkas keset päeva järsku paduvihma sadama ja me sealt kiirelt minekut tegime (kuigi tegelikult on Lottemaal ka vihmasel päeval piisavalt tegevust. Erinevad majad, mida uudistada ja tegevused ka majades. Lihtsalt me saime nii läbimärjaks selle vihmaga ja vahetusriideid kaasa ei taibanud võtta), siis saigi nii, et võtsime juuli lõpus Lottemaa külastuse uuesti plaani. Lapsed olid eriti rahul, sest kuigi me oleme vist KUUS AASTAT iga suvi Lottemaal käinud, siis kaks korda ühe suve jooksul veel seda nalja teinud ei ole.

Sellel korral me aga kohe tagasi koju ei sõitnud, vaid otsustasime pikendada enda puhkust hiljem veel ka Rannahotellis, kellel muideks on ka Lottemaa partneriks, ning neil olemas ka eraldi pakkumine oma külastajatele, mis sisaldab ka soodsama hinnaga Lottemaa pileteid. Et kellel plaanis Pärnusse minna on, siis ostke piletid nende kaudu, saate parema hinnaga (või kasutage minu koodi mallu2020, siis saate ka pileti 17€ eest!).

Nii nagu vist igal suvel, on kerkinud erinevates kanalites teemaks, et see Lottemaa on ikka hirmus kallis ja ega seal nagu midagi suurt teha ei ole ja toitlustus on kehv ja vanematel pole seal üldse midagi teha jne. Ausalt, kaua viitsitakse sellest jahuda? Ma ei saa sellega paraku üldse nõus olla. Meie lapsed müttavad seal tavaliselt ikka terve päeva, küll nad käivad seikluspargis turnimas, siis on vaja kõik majad läbi uudistada ja minumeelest on iga aasta majades tehtud ka uuendusi ja täiendusi, etendused, mis on ka täiskasvanutel naljakas vaadata, kontsert, kus Lottemaa elanikud niimodi rahvast tantsutavad, et seekord me kõik koos olime peale seda ikka korralikult läbi tantsutatud, näitlejad jne. Mis ülehinnatud? Ma ütleks, et igati õiglane hind ühe imelise päeva eest. Ega muidugi, kui peres on rohkem lapsi, on see korraga päris suur raha, aga igasuvine Lottemaa on ju nagu aamen kirikus ja kui seda ette tead, saab selle päeva jaoks raha aegsasti kõrvale panna. Muuseas, kes veel see aasta pole jõunud (või tahavad uuesti minna), siis kuni 16.08 kehtib kood mallu2020, millega saate pileti 17€ eest! E-pileti saab siit: https://lottemaa.ee/lottemaa-piletid/

minu väike kunstnik 

Siia sobib ideaalselt üks postitus Andra instast:

“Ma lugesin hiljuti taaskord nurinat selle kohta, et jessas kui kallid on ikka Lottemaa piletid ja juudas kui kalliks see reis ikka läheb sinna ja need ju täiesti Soome Muumaa hinnad jne.  Need ju võivad olla Muumimaa hinnad aga selliseljuhul ma pigem ütleksin, et Muumimaa on liiga kallis või Lottemaa liiga odav. Ma olen käinud mõlemas kohas. Muumimaal korra ja Lottemaal…. kes seda enam mäletab mitu korda?

jeesus küll, mis maailmas toimub, ah?

Kardol oli mõnda aega tagasi netist leitud sõber. Mis selles imelikku, mul on ka mitu sõbrannat netist leitud, welcome to 2020 nagu öeldakse. Nad olid suured sõbrad, tegid koos igast asju, käisid tsillimas, suhtlesid netis ja arutasid maailmaasju. Kardo sõnul olid nad väga sarnased inimesed ja koos oli tore aega veeta. Vahva lugu, ega hea sõber mööda külge maha ei jookse.

Mina nägin seda tüüpi loomulikult vähem (sest ma nendega ekstra kaasas hängimas ei käinud), aga kui ta siin käis, siis ikka olin kohanud ja juttugi puhunud. Muidu tundus normaalne tüüp, aga minu maitse jaoks kuidagi liiga… depressiivne? Ma ei tea, ta nägu ja pilk ja jutt oli minu jaoks nagu mingi 15 aastase pubeka oma, kes just maha jäetud on. Kuigi ta ei olnud maha jäetud, aga kuidagi lihtsalt… ah noh ma ei tea, lihtsalt oli selline imelik vibe temaga.

Mõnikord Kardo rääkis mulle ka, millest nad omavahel rääkisid. No ikka ala kui kuskil käime, siis pärast arutame, et kus sai käidud ja kes mida “põnevat” rääkis. Kardo on aastatega arenenud, sest vanasti võis ta kuskilt ürituselt tulla ja öelda:

“Kalev ütles, et läks oma naisest lahku.”

-“MIDAA? Millal? Miks? Kes kelle maha jättis? Kus?”

“Mina ei tea, ma ei küsinud…”

Nagu, SEGI OLED V? Ma ei kujuta ette, et mul sõbranna ütleb, et tead, läksin mehest lahku ja ma oleks nagu aa ok, kahju, aga mis homme teed? Nagu loogiline, et sa ju küsid kõike?! Mis maailmas need mehed elavad, aru ma ei või.

Igatahes on Kardo aastatega arenenud ja nüüd ilmselt minu nimel on õppinud ka mõningaid küsimusi küsima. Mitte just kõiki olulisi, aga paarile ikka vastuse anda oskab (ja kui ei oska, siis ei räägi üldse, et ma ei hakkaks ahastama, et miks ta ei küsinud, hehe).

Igatahes, elus karastunud Kardo rääkis mulle mingi aeg, et sellel sõbral on naisega mega probleemid, sest see naine petab vist teda. Et tal olla mingid salajased chatid, kus ta meestega räägib ja et nad ilmselt lähevad varsti lahku. Noh, okei, eks ikka juhtub, et petetakse ja on chatid jne, et midagi nüüd uskumatut selles küll ei tundunud.

Lambist mainis Kardo, et seesama sõber on ta ära blokkinud. Fbist, instast, smsidele ei vasta, kõnedele ei vasta, mitte midagi. Isegi mina kirjutasin sellele tüübile (mind polnud kustutanud), et mis juhtus, aga ta nägi, kuid ei vastanud. No selge pilt… Üli imelik lugu, sest noh, kes ei tahaks KARDO sõber olla. Ma saan aru, et keegi MULLE nii teeks, aga armas, tore, naljakas ja nunnu Kartups, nagu mida saaks tema kellegi teha või öelda, et vaja lausa blokkida (also arvasin, et see rohkem eitede teema, hehe).

Noh, läks nii siis läks. Kardo oli päris kurb. Ta ütles, et tal on tunne, nagu tiinekas tüdruk, kes kaob oma süütuse ja siis kutt pärast ignob, haha (siiralt loodan, et ta päriselt talle mingit süütust ei kaotanud) aga no aega läks mööda ja eks Kardo sai ka oma kurbusest üle. Me ei saanudki täpselt teada, et mis juhtus, aga noh, mis seal ikka, elu..

KUNI nüüd paar päeva tagasi hakkas minuga rääkima selle mehe eksnaine ja omg te ei kujuta ette, mis ta rääkis. Esiteks seda, et ta mees on pikka aega olnud super paranoiline, et ta teda petab, aga loo nali seisneb selles, et ta ei ole teda iial petnud, või kellegagi sala chatte pidanud. Küll aga kahtlustas mees kõiki meessoost inimesi, näiteks ta kolleege jne. Ja loo nali – ta arvas, et üks kellega ta naine teda petab on KARDO. Nagu… okei… Üli loogiline.

Põhjused: naine käis Rocca poes ja see on kahtlane, sest see on “siin pool, kus me elame”. Kes ei tea, siis Rocca on õismäel ja ma elan Nõmmel. Teine põhjus: nende laps naerab “Mari häälega”, millest saab välja lugeda, et nad veedavad lastega koos aega? Salaja? Nagu kes käiks petmas kedagi ja võtaks lapsed kaasa?!

Ma ütlen ausalt, see jutt on pigem absurdne ja naljakas, aga see naine päriselt TÄNAS mind, et ma teda usun ja hulluks ei keeranud vms. Nagu halloo, miks ma seda oleks pidanud tegema? See on sama loogiline, kui kunagi sain kirja, et oii, kui sa vaid teaksid, mida Kardo see nv mu sõbrannaga tegi. Konkreetselt olime perega Pärnus, aga noh, mis seal ikka. Ju siis on Kardol kuskil lookalike, kes käib naisi magamatas ja sõprade naistega linni ajamas, ikka juhtub.

Ega mul muud selle kohta enam öelda polegi, kui ainult, et issand jumal, küll see vanajeesuse loomaaed on lai. Skisod iga nurga peal, isegi kui nad alguses tunduvad normaalsed või miskit. Kardost ainult kahju, et ta heast sõbrast ilma jäi (või noh, ta arvas, et nad olid head sõbrad vähemalt). Tegelt on vist hea, et sellisest hullust lahti sai.

Naisest kah kahju, kujutad ette, kui sind jäetakse lapsega maha, sest sa PETAD, aga sa ei ole seda never teinud ja sa ei suudagi inimesele selgeks teha, et kõik see on ainult ta peas kinni. Samas on temale ka hea, sai ka hullust lahti…

Konkreetselt, WTF :D

Teil on kunagi sellist asja juhtunud enne?

The post jeesus küll, mis maailmas toimub, ah? appeared first on Mallukas.

ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tippsportlane otse Männikult

No tere-tere.

Ma alustan tänast postitust vigisedes ja oiates, sest ma ärkasin miskipärast kohutava põiepõletikuga. Õnneks see väga kaua ilmselt ei kesta, ma ei tea, kas mul elus see ühe päeva olnud on, aga praegu joriseda annab sellegipoolest. Joriseda annab ka selle pärast, et ma olen juba 10 päeva suutnud hästi tublilt päevas 10 000 sammu kätte saada, lausa nii, et üks päev läksin kell 23.00 jooksma, et kiirelt enda sammudega ühele poole saada. Tulemus? Konkreetselt ei mingi tulemust, haha. Täna astusin kaalule ja sealt vaatas vastu 68.8 kilo. Pole kõige hullem, ma olen 168 cm pikk kah. Lihtsalt vahepeal on maru voldiline olla ja riided on seljas kuidagi kitsad. Samas, kes keelaks mind suuremaid riideid osta, eksole.

Lugesin täna Liivi blogi kehakaalust ja tundsin ennast ta tekstis ära. Mul on sama moodi! Et kui teised naised näevad ennast paksemana, kui nad on, siis ma näen ennast alati kõhnemana. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olin enne lapsi terve elu mega sale, või lihtsalt ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, aga no mis teha. Kui mitu korda ma olen poes võtnud riideeseme, silmaga hinnanud, et peaks ideaalne olema ja siis jään sellesse riietusruumis konkreetselt sisse lõksu. Ja kui minust ka mõni säärane pilt on, kus ma paksem tundun, siis rehman käega, et ah, nurga värk!

Näiteks nendel alumistel piltidel näen ma ju jumala fit välja. Lihtsalt riiete alt olen veits voltis ja pehme, so what. Selle eest on mul takoine kann tekkinud ja tissid on ka idekad. Iga kord, kui ma jälle paatoslikult oma “10 kilo alla võtmisest” räägin, siis Kardo ahastab, et KUST ma selle maha võtta kavatsen ah? Minu vastus: loodetavasti seljapekist. See on literally nagu pekist seljakott mul selgas, aga noh, vähemalt on ta selja taga, mitte ees, mulle vastu vahtimas.

Et ühesõnaga, nagu te ise aru saate, siis kogu “kadunud olnud” aja, tegelesin ma oma 10 000 sammu kätte saamisega. Reaalselt see võtab kogu aeg nii palju aega, et ma kaalun tõsiselt jooksma hakkamist, et kiiremini ühele poole saada. Saaks normaalselt blogida ja elu ka elada, oleks tore ju.

Kuigi ma elu elanud olen küll ja veel. Ilmselt liigagi palju, sest kogu aeg on kuskile minek või pidu või üritus või festival. Ja kui neid pole, siis on lastega vaja kuskil käia ja teha ja mässata. Ja muidugi KORISTADA. Nagu issand jeesus, kui palju on vaja koristada. Aga ma ei viitsi, niiet las see kodu olla hetkel nagu ta on. Peaasi, et elutuba fine on.

Lõpetuseks mainin ära, et mul oli eile ilupäev: käisin ja lasin konkreetselt terve näo botoxit täis süstida, aga mul pole hetkel tulemust näidata, sest see võtab u 4 päeva aega, et tööle hakata. Õigus oli sellel, kes ütles, et kui korra teed, siis jäädki tegema. Ma lihtsalt nüüd tean, et ma ei pea elama oma otsaesise suure armiga, või rippuvate kulmudega. Hea need ära siluda, abiks ikka, tasakaalustab natukene seda massiivselt seljapekki, haha. Aga kui tulemused käes, siis ma näitan teile ka, ma olen ise ka mega põnevil, sest ta tegi mulle paari kohta süsti, kuhu enne teinud polnud. Näiteks mu lõuga, vaatame siis, milline ta pärast on.  Ma seekord tegin endale huvi pärast sellise video ka, kus ma teen grimasse, ehk siis enne botoxit, päev 1, päev 2 jne. Ma eilse videoga võrreldes näen tegelt küll, et midagi mõjub juba täna. Umbes neljandal-viiendal päeval näitan siis lõpptulemust kah.

Jah, vahepeal ma mõtlen ise ka, et mis must saanud on. Üks suvaline mutt männikult, kellel on ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, süstib endale botoxit näkku ja tegi ühe korra intervalljooksu= tippsportlane. Aga pole lugu, sõbrad on mul head, lapsed nunnud nagu nukud ja närvid veel päris otsas ei ole, seega elame aga edasi!

Ainuke asi, mida ma kahetsen ongi see, et ma siia nii vähe kirjutama jõuan. Tihti on peas täiega hea mõte, et oh, sellest võiks kirjutada, aga räägin sõbrannadega läbi ja juba ongi ununenud. Seega kui teil on tunne, et ma midagi rääkimata jätnud, või on küsimusi, siis küsige aga. Annategi ehk mulle hea idee millestki ägedast rääkida.

Üldse mul on tunne, et lugejad on kuidagi vaikseks jäänud. Ei tea, kas suvi või milles asi, aga olge inimesed, rääkige ka ikka kaasa ja andke teada, mis teemad teil kaaluga ja botoxiga ja muu kraamiga on. Ma ka ainult inimene, tahan ka suhelda, haha.

 

The post ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tippsportlane otse Männikult appeared first on Mallukas.