viirelaid on elu

Kui ma kunagi teatriklassi läksin, siis pidime me esimese aasta alguses õppima pähe enda vabal valikul luuletuse, millega me kõik kolm aastat mingisuguseid harjutusi tegime. Mina õppisin ära üle Ilona Laamani luuletuse ja see ei olnud mulle aastaid pähe tulnud, kuni selle päevani, kui ma juunikuus Viirelaiule jõudsin.

Oh ma armusin
sinusse nii ülepeakaela,
et puder pliidi peal
jäi kõrbema,
ja igal tänavanurgal
näen ma ainult sind
(milline mehehullus),
ja mida ma nüüd söön?

Sest just nii läkski, ma armusin Viirelaidu, mitte küll mingisse mehesse. Ja okei, kui te viitsite googelada ja seda luuletust edasi lugeda, siis nüüd mul on küll imelik mõelda, et ma 16 aastasena 3 aastat oma teatriõpetajale rääkisin, kui nümfomaanne ma olen, ups. Äkki ma ei teadnud, mida see sõna tähendab…Aga see selleks, ma tahtsin sellest rääkida, kuidas ma viirekasse armusin.

Esimene kord toimus seal pressiüritus ja minule langes loosiõnn – saime ööbimiseks Kuuli. See oli nii romantiline ja ilus ja kui ma aus olen, siis meil oli enne seda Kardoga mega tüli olnud ja ma napilt ei tahtnud üldse minna, aga jumal tänatud, et läksime. Sellel kohal on lihtsalt selline… vaib, et seal on nii mõnus ja rahulik ja hea, et meie tüli sai naks läbi ja nautisime saart ja head sööki Radolt. Ma teadsin, et ma lähen tagasi!

Ja nagu ma paar posti tagasi kirjutasin, siis Kristina tüdrukuteõhtu oli järgmine kord, mis mind sinna saarele viis. Jälle oli Rado oma hõrgutisi pakkumas ja pidu oli lihtsalt imeline. Nii see vist läheb, kui rahvas, söök ja koht on üli head. Ja jälle teadsin ma, et ma lähen tagasi. Sest ma olin endale ja Kardole juba piletid Viirelaiul toimuvale Fire Islandile ära ostnud.

Ma ei oska seda festivali muud moodi seletada, kui lihtsalt üli mõnus muusika, kõik inimesed olid täpselt samal lainel, kogu saar oli armastust täis ja seltskond üle mõistuse hea. Seda siis nii meie toa rahvas (meie+illukas+tema sõbrake) kui üldse terve festari oma. Kõige võimsam oli muidugi tuleshow, ma pole elusees midagi nii imelist näinud, ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, aga ma arvan, et kõik inimesed lahkusid sealt sellise tundega, et issand jumal, ma pean ASAP järgmise aasta piletid ära ostma (seal on hästi limiteeritud arv neid, sest saar on väike ja ülerahvastatud saarel poleks nii mõnus).

Lasin endale patsid ja näomaalingud teha

Läksime oma toa rahvaga armastuse rännakule (mis kõlab nagu me oleks casually grupiorgiale läinud, aga tegelt me läksime lihtsalt saare ümber jalutama :D)

lambatall poseeris

Meie saaretripil

Kummikud oleks võinud kaasa võtta, mina ja mu lambasitane kets, haha.

Teise päeva päikseseloojang!

Ma nzm

tuleshowd imetlemas

kui see inimene elu ei nautinud, siis kes veel?

Ma juba hirmuga mõtlesin, et mis ma pean tõesti uue suveni ootama, et sinna minna, sest nad ju ainult suviti avatud, aga armas taevaiša halastas ja ma sain teada, et sel aastal ootab Viirekas natukene külalisi ka septembris-oktoobris. Ma tean, et seal on suvel mõnus, aga ma kujutan ette, et seal sauna sviidis kamina ees juttu rääkida ja vesipiipu teha ja punast veini juua on teine tera. Või saunast tünnisauna karata. Või lõkkel vorste sussutada. Või hülgeid piilumas käia. Kummikud kaasa, joped selga ja lähme siis ka, ma olen kindel, et see on mega äge. Kes tahab kaaslasega sügisel romanssi teha või sõpradega ühte mõnusat minipuhkust teha, siis kiigake SIIA ja bronnige endale kiirelt tuba ära.

See koht konkreetselt ei ole mulle ever maksnud reklaami eest, ega pole palunud ennast promoda, aga see on ausõna nii tuus koht, et ma päriselt tahaks, et kõik, kellel võimalust, sinna oma tee leiaks, see on lihtsalt nii eriline ja äge. Nagu läheks kuskile võlusaarele.

Ps! Ja alati kui sa sinna lähed, siis maini ikka ära, et sa Malluka soovituse peale tulid, siis panevad nad sind tuppa ootama ka üli mõnusa pudeli mulli! 

 

The post viirelaid on elu appeared first on Mallukas.