Mariann Kaasik's Blog, page 110

midagi ei mäleta

Jaanipäeval tegime sõbrannaga selle üle nalja, kui udupea ma olen. Reaalselt ma ei pane mitte kui midagi tähele. Näiteks mul on meeles, et ükskord keegi oli külas ja mu robottolmuimejat nähes küsis ta, et kas see töötab ikka hästi ja on oma hinda väärt. Ma vastasin, et jaa, ikka on, et kui tahad, võta kaasa ja proovi, siis tead ise, kas tahad seda hinda maksta või mitte. See oli … mai tea mitu kuud tagasi ja kui ma sellele ükspäev mõtlema hakkasin, et suutnud ma parima tahtmisegi juures meelde tuletada, et kes see inimene oli, kellele ma oma roboti kaasa andsin.

Muret see mulle ei tekita, sest ilmselt nüüd see inimene siit loeb ja annab mulle teada, et see tema käes on, või.. või siis ei anna, haha. Ma nii palju loodan, et see mõni sõber oli, sest ma olen reaalselt nii usaldav, et ei imestaks, kui võõrale ka andnud oleks. Ma ei ole õnneks ainus selline. Mu sõbranna Gerda on ka. Jaanipäeval üks võhivõõras (Kardo külaline, meile võõras) tüüp küsis autot laenata, et koju sõita ja me Gerdaga jäime arutama, et kumma kodule ta lähemal elab, et kumma juurde tal seda hiljem mugavam tagasi oleks tuua. Siis selgus, et ta tegi lihtsalt nalja, aga oli veits üllatunud, et mitte üks vaid KAKS inimest olid valmis võhivõõrale oma autovõtmed ulatama, et palun väga, kui sul vaja, mine sõida siis.

Mulle lihtsalt alati tundub, et miks keegi peaks VALETAMA? Kui ütleb, et on vaja, ju siis on ka.

Igatahes sündis sellest mäng: vaadata, kas ma saaks aru, kui mult midagi ära varastada. Sõbranna võttis lahkudes kaasa midagi mida ma a) kasutan, b) on suur (noh, et ei mahu taskusse vms). Ma ei saanud tänaseni aru, et midagi kadunud oleks. Ometi oli see 3.5 kilone blender, mis mul alati kapiserval on, haha. No ABSULL ei pannud tähele.

Niiet jah, kellel huvi, tulge röövige paljaks, ma ilmselt ei saaks aru.

(Ärge tegelt tulge, Kardo ilmselt saaks aru, kui te mõne tema asja kogemata rotti paneks)

Aga teate, mis on mega naljakas – ma ei mäleta mitte midagi eks, aga samas on mul nii imelikud lambi mälestused, mida ma iial ei eeldaks, et mul alles on. Näiteks sain ma täna kirja ühelt kutilt, kes oli nagu tsau, mai tea, kas sa mäletad mind, me olime kunagi naabrid ja sa jõid mu onu juures ennast elus esimest korda täis ja kettisid voodisse (ütleme nii, et note to my kids, kui seda kunagi loete: esimeseks joomiseks MITTE valida viina…). Ja teate, mis mulle meelde tuli, haha, kui piinlik. Me olime umbes 13-14 kui me naabrid olime ja kõik teadsid, et mul on RÄME crush temasse, seega nad laulsid mulle kogu aeg üli haiget laulu, haha, ma ei suuda seda isegi kirja panna…

Teate seda laulu, eks? Igatahes selle MULLE lauldud laulu sõnad olid:

Check it out now

move your body,

in bed

with Rene

Sorri, ma reaalselt kõva häälega naeran, sest ma olin 13 ja nii palju ma kuskil voodiga seoses temaga kokku puutusin, kui ma ta onu voodi täis oksendasin… Aga reaalselt see laul vahepeal kummitab mind kuskil ajusopist ja see on nii naljakas, et ma mäletasin, et oli mingi tüüp Rene ja … muud suurt ei mäletanud. Ja nüüd ta lambist kirjutas, et jou, me olime naabrid. See on lihtsalt nii sürr, haha. Muuseas, temast olla kõva räppar saanud, peaks talle selle hiti üles kirjutama, saab ehk kuulsaks või nii…

Ok, ma naeran omaette edasi nüüd. Tänage mind hiljem, kui see laul teid ka 17 aastat kummitab.

The post midagi ei mäleta appeared first on Mallukas.

kas koroona on veel mingi thing v?

Alguses said lapsed, siis mina ise mingi vastiku kurgu kraapimise ja köha külge. Alguses oli küll selline imelik vati sees kügelemise tunne, aga nüüd pole nagu muud midagi viga, kui see nina ja kurgu vaheline osa ei sügeleks ja aevastama ei ajaks. Rääkisin just sugulasega, see kohe ehmatas, et issand, sul on äkki koroona?!

Ma reaalselt mõtlesin, et kas see on ikka veel mingi thing või? Ma tean, et ma alguses olin mega paanikas selle koroonateema pärast, aga praeguseks tundub see täpselt sellena, mida alguses osad ütlesid – suvaline ülespuhutud viirus, millesarnaseid on meil üle maailma kogu aeg, mida oli kuskil kellelegi tarvis üle pushida. Oli see siis nii või mitte, seda ma ju tegelikult ei tea, saan ainult oma arvamust avaldada. Aga mingit koroonahirmu mul küll ei ole. Kui väljas ringi vaadata, kas te näete kuskil kedagi 2m vahet hoidmas? Maske kandmas? Ma nägin ükskord üle pika aja ühte üli vana naist poes maskiga, aga et niisama keegi kuskil kannaks? Ei tea, ehk kantakse ka, aga meil siin männiku vahel küll mitte. Ehk kesklinnas rohkem? Igatahes on praegu veits lamp mõelda, et ma paaniliselt oma pakendeid pesin ja kilekotte spreisin nagu segane.

Ah ei tea, ausalt, mul mega suva ka. Selles suhtes, et ma teist lainet vms ei karda, mulle kodus ka passida meeldib, selles suhtes on mul kama kaks kogu sellest teemast, tundub nii eilne päev. Seda imelikum on lugeda, et USAs see justkui on just praegu mega hoo sisse saanud ja inimesed istuvadki kodudes oma maskide ja desodega, nagu meie paar kuud tagasi. Tundub niii ammune värk, teile ei tundu v?

Olegm ausad, ma tegelikult just nüüd kodus passingi, joon teed ja söön mett, sest mul on vaja terveks saada. Mul uue nädala alguses üks dinner plaanis, kuhu minekut ammu oodanud olen ja ega ma ei tahaks ka oma tavalist viirust teistele edasi anda, selles suhtes olen viks ja viisakas kodus kügeleja. Apteeker ütles, et praegu ollagi mingi kurguviirus või asi liikvel, et saab ainult sümptomeid leevendada ja küllap varsti ära läheb.

Ehk siis läheb kah.

See oleks nüüd irooniline, kui ma koroonasse sussid püsti viskaks.

Aga rääkige, kuidas teil sellesse koroonasse suhtumine on? Kas olete ikka hirmul ja pelgate, või pigem on … suva? 

The post kas koroona on veel mingi thing v? appeared first on Mallukas.

see võtab mult praegu kohutavalt julgust…

… aga ma pean selle välja ütlema, et mulle tundub, et me elame nii perssekukkunud ühiskonnas, kus kõige suuremat kõlapinda krabavad endale need, kes teiste inimeste maailmapilti veel rohkem pekki keeravad. Kas ei ole nii? Kas ei ole nii, et insta fitness naistel on miljoneid jälgijaid. Enamasti naised, kes õhkavad, et tahaks samasugune olla? Ja siis need samad pisikesed ja peenikesed naised panevad pildi, kus neil ISTUDES ON VOLDID (ahmige nüüd kõik dramaatiliselt õhku) ja lisavad juurde eepose, kuidas ka nemad on ebakindlad ja kuidas nemad ka pole oma kehaga rahul ja kuidas nemad ka ikka näevad jubedalt vaeva, et üldse rannas käia jne, sest saate aru jah. Neil on kõhu peal lisaks nahale mingi nirtsakas rasvkudet!

via GIPHY

Ma saan aru, et kõikidel ongi oma ebakindlused ja asjad, mis neid häirivad jne, aga kui sa oled sotsiaalmeedia influencer või suunamudija või misiganesmoodi neid kutsuma peaks, siis tõesti selliste kohtade pealt võiks ikka super kenasti moka maas hoida, sest see suur “bodypositivty” mida nad levitavad, ei ole mitte midagi muud, kui teistesse ebakindlatesse naistesse ebakindluse juurde süstimine ja ei midagi muud. Much wow, sul on kõhul väike voldike? Issand jumal, milline julgus seda tunnistada! WOW! Kus on ometi su presidendi aumedal?! Ma ikka arvasin, et õigel naisterahval on skeleti peale asetatud kenasti raseeritud nahk ja ei essugi muud, aga nüüd sa tuled ütlema, et seal võib VOLT olla? Ou. mai. faking. gaad. laiff. tseindsing!

Viimase kahe nädala jo0ksul on mult kaks korda küsitud, et kas ma olen rase. Noh…

Ilusad pildid, aga kurb selle asja juures on see, et ma EI ole rase ja ma võin vanduda käsi südamel, et ma niimoodi tegelikult ringi ei käi, lihtsalt:

Mul on super nõgus selg, mis tähendab seda, et mu kõht on veits ette poole enivei.

Mu rüht on sama sitt, kui USA meditsiinisüsteem.

Mu kõhu peal ON rasva, volte, igast kraami, sest ma liigutasin ennast vähe.

Teatud nurkade alt ja teatud riietuses võin ma tõesti veidi rase välja näha ja noh ilmselt nägingi, sest kae perra, küsiti ju, et kas olen. Ja see ajas mind MEGA närvi. Mitte selle pärast, et nüüd ma kuskil kodus pihku nutan, et issand, ma olen paks ja kole jne, vaid pigem selle pärast, et ma ei ole suur spordivend ja mulle ei meeldi seda teha ja nüüd, kus ma olen ennast kokku võtnud ja PROOVIN, siis tulevad sellised kommentaarid kohe eriti ebamotiveerivalt, et mis ma ikka üldse vaeva näen, kui tulemus on see, et ma näen ilmselt veel paksem välja, haha. Mind ajab närvi see, et leidub inimesi, kes üldse arvavad, et neil on õigust või põhjust teise inimese keha kommenteerida või hinnata. Ja sellised hindajad tulevadki justnimelt sellest, et üldstandard on konkreetselt bikiini fitness XXS keha, kus väiksemgi volt = ülim julgus universumis eksisteerida.

Nagu tra… mis teil viga on?

Ma siiani olen nagu arvanud, et muud sorti kehaga võib ka inimene elada ja olla ja rõõmu tunda. Ma tean, et ma ei ole lameda kõhuga XXS suuruses naine. Ma oman peeglit ja kaalu ja kõike muud. Aga ma leian IKKA, et ma olen jumala okei kehaga jumala  kabe  naisterahvas. Ja iga kord, kui ma seda öelda julgen, saan ma puid alla, et vahi lehma, tehku parem trenni, selle asemel, et oma ülekaalu üles haipida. Või et vaadaku oma rasedakõhtu, vastik vaadata, tehku midagi.

Esiteks, ma TEEN midagi. Teiseks: mitte kunagi ei tohiks teise inimese keha kellelegi teisele nii korda minna, et seda kommenteerida. Ma ei julgeks naisterahva käest küsida, et kas ta on rase ka juhul, kui imik mulle vagiinast otsa vahiks. Konkreetselt ignoreeriksin ja teeks muud juttu, kuni inimene ise mainiks, et kle ma sünnitan, viitsid, aita, haha.

Mulle tundub kuidagi nii loogiline see, et kui mulle midagi oma keha juures VÄGA närvidele käib, siis ma muudan seda. Ja kui ma ei taha seda muuta, siis järelikult ma olen sellega okei. Mina, muuseas, olen oma kehaga väga okei. Ainukene põhjus, miks ma tahtsin paar kilokest alla saada, oli see, et ma olen 30 ja iga aastaga hakkab seda aina raskem teha olla. Kena oleks ju mingi trenniharjumus sisse saada endale, et 50 aastasena mitte mööda ilma ringi lödiseda. Mitte selle pärast, et ma looks endale illusiooni, et kogu maailm mind 24/7 vahib ja ma kodus looteasendis nutma peaks. Selliseid taktituid kommenteerijaid leiab alati, igaühele. Mitte ainult influenceritele. Aga minu meelest on täiesti normaalne selline jutt lihtsalt ära unustada ja edasi elada, sest halloo, see on SINU keha, mitte mingi lambijorsside oma.

Kõik need tänapäevased drepressioonid ja toitumishäired jne, need on väga tõsised asjad ja ma saan vaid tänulik olla, et ma nendega maadelnud ei ole, aga teate, miks ma ei ole? Sest ma olen faking normaalne inimene, kes teab oma väärtust ja ei pane seda ühele pulgale enda välimusega. Thats it. Ma tahan, et te kõik vaataksite ennast peeglisse ja mõtleksite, et jumala eest, mul on jumala NORMAALNE naise keha. Laske sellel vaesel kehal ka olla, ta ka ainult inimene :D

Sry, maks porno pilt, aga no saate ise ka aru, et see pole just kõige harilikum pesupilt, eksole. ma oleks võinud seda ju sättida ja keerata ja töödelda, aga why the fuk ma seda tegema peaks? Kardo ütles mulle muuseas, et ma näen LUMMAV välja, otsige parem endale selline mees, kes teile nii ütleb, mitte ärge materdage ennast, et teil rasvkudet on :D Muuseas, ma enne ei arvanud oma kannist eriti suurt midagi erilist, aga Kardo kiidab seda hommikust õhtuni nii palju, et ma nüüd arvan juba ise ka, et mul on HAIGELT ilus pepu, kuigi ta tegelikult ilmselt on selline tavaline persenärakas :D Ma siiski pilti panema ei hakanud, see nägi liiga paljastav välja, hehe.

Nagu ausalt sorri, ma läksin lihtsalt nii närvi täna kogu sellele asjale mõeldes. Kuidas kogu see ühiskond on nii kehapõhine ja need, kes väidavad, et on suured bodypositivityvennad on konkreetselt kõik enamasti 50 kilosed toitumishäiretega maadlevad inimesed. Nagu te võiks ise ka aru saada, et te just EI peaks oma arvamusi ja ideid teistele edasi rääkima, kui te iseendagagi hakkama ei saa. Sry, ma ei taha üldse emm olla, aga noh, vot olen. Kui ei sobi, sõima paksuks või miskit, vaata, kas mind huvitab :D

Ja teile, kes teil ka normaalsed kehad on ja tunnete ennast veits kehvasti, et teil seda “täiuslikku” ihu pole, siis mõelge sellele, et kui see keha töötab, tal on kõik vajalikud jupid olemas, viib teid punktist A punkti B, on teile ehk vb mõne inimese andnud (või annab tulevikus) ja kui teil on kaaslane, kes maru kihevile läheb, kui te riided seljast ära võtate, mitte endal pastakaga silmi peast välja ei torka ja nuttes minema ei jookse, siis järelikult on teil jumala norm keha. Nagu öeldakse, pea alati võiks “parem” olla, aga jumala eest, keda huvitab, saame sellega ka hakkama, eks.

Ja ausalt, kui ma veel näen ühte inimest, kelle kaal on sama suur kui Kardo jalanumber, kuskil ahhueitamas, kuidas ta mõistab kõikide “paksude hingeelu” ja endale “army” loob, siis ma ausalt saan vihainsuldi. Kui ise olla ei oska, jäta teised rahule, me EI pea olema XXS suurus, ausalt, see ei ole minu teada veel riiginõue.

Lõpetuseks pilt, mis võttis mult palju julgust. Piinlik näidata, et mul kardin niimoodi kortsus on.

The post see võtab mult praegu kohutavalt julgust… appeared first on Mallukas.

Marta uus tool, kus ma enne elasin??*

Mul on nii palju lapsi, et võiks eeldada küll, et ma olen ammu lasteasjade osas ekspert. Tõsi on see osa, et ma tihtipeale oma sõbrannadele midagi ikka soovitan ja kiidan, aga tegelikult on nii, et uusi asju tehakse kogu aeg juurde ja minu “maru head soovitused” võivad juba ammu aegunud olla, kust mina tean…

Kui Lende sündis, siis vist olid juba need turvahällid olemas, mis pöörlesid. St said tooli keerata kenasti ukse poole, lapse sisse panna ja siis paika keerata. Mul polnud isegi autot, seega ei huvitanud see revulutsiooniline asi mind mitte üks teps. Kui Marta sündis, oli auto juba olemas, aga mulle tundus mõte sellest keeratavast toolist ikka kuidagi selline.. laa dii daa, olen saksapreili, ei suuda last autossegi saada, ilma, et tool justnimelt minu poole pööratud ei ole. Et nagu selline… lambine mugavus, või kuidas öelda. Et rohkem ÖELDA, et mul selline uhke tool, rohkem kui millegi muu jaoks. Minul oli Martale turvaline tool olemas ja  välja vahetada ma seda ei plaaninud.

Seda hetkeni, kuni ma ostsin PALJU väiksema auto, kui mul enne oli. Axkid on väga turvaline, aga ilgem lahmakas ja minu pisikesse Kiasse seda mahutada oli veidi keeruline. Siis hakkas ka häirima see, et kui Marta magama jäi, siis vajus ta pea rinnale rippu ja kuna Marta on maru raske, siis hakkas ka keeruline olema teda konkreetselt tooli TOPPIDA.

Ega ma uut tooli kohe osta plaaninud, aga mida aeg edasi, seda ebamugavam mul sõita oli ja ebamugavam Martalgi, seega jäi mulle silma Facebookis turvatoolide grupist arutelu Joie I-spin 360 kohta. Joie kohta kiidusõnu olin ma tegelikult ennegi kuulnud ja meelde oli jäänud see, et tegemist pole ka kõige kallima firmaga, samal ajal on ta testides saanud tublid tulemused ja ei pea üldse pelgama, et sellise tooli valikuga lapsele karuteene teeksid. Konkreetselt jäigi mulle silma see, et keegi kiitis, et enne oli probleem lapse “kössi vajumisega” aga see tool mega hea ja… noh, ma olin müüdud. Seda enam, et see hind ei olnud üldse nii palju kallim, kui mu eelmisel toolil, aga lisasid nii palju juures, et tahtsin ära proovida.

Kui tahan lapse autosse panna, siis keeran külje pealt nuppu alla vajutades tooli enda poole, kinnitan lapse ja keeran ta nii pidi kuidas tahan. Tooli ees on üks nupp, mida saab siis reguleerida. St kui su laps on alla 15 kuu vana, siis ta ei lase sul tooli näoga sõidu suunas keeratagi. Kui laps kasvab, saad siis selle ära muuta.

Jah, ma tean, et lapsed võiksid kuni neljanda eluaastani sõita selg sõidu suunas, aga mul mõnikord on lihtsalt VAJA olnud, et ma saaksin ta näoga sõidu suunda pöörata (kui ise lapsega kahekesti sõidan) ja selles suhtes on see igati vajalik olnud. Mitte ainult Martal – kui tema kaasa ei tule, istub tema toolis Lende, kes sinna ideaalselt mahub. Nii näoga sõidu suunas kui ka selg sõidu suunas. Seega on see tool ikka VÄGA pikalt kasutatav!

Kui rihmad paika tõmbad, siis avaneb automaatselt Guard Surround SafetyTM küljekaitsmed, mis annavad lapsele lisa turvalisust.

Selg sõidu suunas.

Näete, see on see osa, kust saab reguleerida lamamisasendit. Kui laps jääb magama, saab tooli veidi rohkem lamavasse panna ja lapsel on palju mugavam magada, ilma lääpa vajumata.

Ma ausalt kiidan seda tooli – kõige mugavam, mida ma siiani lastega kasutanud olen ja soovitan seda ise enda titadega sõbrannadele kah. Nii mugav, võtab vähem ruumi, kui osad teised toolid (kuigi see on vist selline värk, et iga tool ja iga auto on omavahel erinevas sümbioosis, et parim variant on tooli autosse proovida, aga minu Kiasse mahub idekalt. Rohkem ruumi on, kui Axkid mu suures Peugeotis andis!).

Kodukas väidab küll, et see on 0-18 kilo, aga ma päris vastsündinu paneks ikka turvahälli. Samas sellist pooleaastast paneks juba vabalt sinna tooli ja saad rahus umbes neli aastat kindlasti sõita. Mul ju Lende selline suuremat sorti ja nagu öeldud, mahub veel vabalt.

Hinnaks on tal 399€, mis on küll omajagu, aga õnneks sain ma teile sooduskoodi mallukas, mis annab hinnast 15% alla. Ehk siis pea 60 eurot soodsamalt, saate teie selle koodiga tooli kätte 339€ eest! Koodi saab kasutada ka Nordbaby e-poes muude asjade soetamiseks, kuid ei kehti kahjuks Nuna, Bugaboo, ABCDesign ja Bumbleride toodetele. (Kui kood Mallukas ei tööta, proovige koodi mallukas15)

Kood kehtib nädala lõpuni ja kellel just on mõttes lapsele uus tool soetada, siis ma soovitan Joie ära proovida, nii kauaks kuni neid laos on ja kood kehtib. Kes ees, see mees!

Ps! Minge vaadake mu instagrammi ka (@mallukaz) , täiesti võib olla, et ma seal ühe tooli välja loosin, ehheee.

Antud tool on meile saadetud kingitusena, arvustus täitsa minu soovil kirja pandud, sest I love it! *

The post Marta uus tool, kus ma enne elasin??* appeared first on Mallukas.

mida ma sekspoes teada sain*

Aga meie käisime sõbrannadega Ulakas Kaunitaris tüdrukuteõhtul. Ei, meist keegi veel kohe abiellumas pole, aga tüdrukuteõhtu võibki Ulakas Kaunitaris tähendada täitsa tavalist õhtut tüdrukutele, kes tahavad veidi rohkem teada, et mis seal ulakas poes müüakse ja mis tooteid üldse maailmas olemas on, mida magamistuppa kaasa võtta.

Meie olime kuuekesti ja osad meist olid paari tootega kokku puutunud, aga samas oli meie seas paar sellist, kellel kodus ühtegi asja ei olnud ja elasid kogu aeg teadmisega, et nende voodieludega on kõik korras, mis tähendab seda, et polegi ju midagi juurde tarvis. Don’t fix what isn’t broken, või midagi sellist.

Ütlen kohe, et peale üritust olid mõtted juba sootuks teised. Sõbranna ütles, et tema jaoks olid sekspoed enne umbes selle alatooniga, kus ainult mingisugused perverdid käivad endale kumminukke ja dildosid ostmas, aga tegelikult on see leludemaailm nii suur, et hoia ja keela.

Minagi olen ammu Ulaka Kaunitariga koostööd teinud ja nende käest palju tooteid proovimiseks saanud, aga ilma selle koolituseta ei osanud ma pooli vääriliselt hinnata, täitsa ausalt. Me saime põhjaliku koolituse erinevatest simuleerivatest geelidest (saime neid maitstagi, haha), nuusutada erinevaid feromoonidega kehaspreisid (muuseas, see lilla lõhnas MEGA hästi, kahetsen, et ei ostnud miskipärast) tutvuda geelide ja pihustitega, mis suurendavad erutust, aitavad mehel kauem vastu pidada jne jne jne. Paljud asjad on sellised, mille peale ise ei tulekski. Kas teie teadsite, et kui teie mehel on keskmiselt suurem varustus, siis on olemas spetsiaalne libesti, mis aitab nende mikromarrastuste vastu ja teeb voodielu naisele palju mõnusamaks ja mugavamaks? Konkreetselt iga mure või probleem, mis teil magamistoas on, selle vastu on lahendus olemas.

Kas te teadsite, et toidupoodides müüdavad libestid tuleks ära unustada? Need on paksud, kleepuvad ja glütseriini täis, mis tekitab naistel tupeseent. Samamoodi ei ole hea kasutada libestina kookosrasva, sest libesti peab olema naise tupe PH’ga sama. Kookosrasv seda ei ole. Küll on aga Ulakas Kaunitaris igasuguseid libesteid. Enamasti soovitatakse veepõhiseid, aga näiteks vees hullamiseks on vaja silikooni baasil libestit. Samas ei tohi silikooni baasil tehtud libesteid mänguasjadega koos kasutada (rikub need pikapeale ära).

Ja kui teil on raskusi saada vaginaalset orgasmi, siis tasub abiks võtta väike sõber (näiteks see on idekas, aga eks neid ole igas hinnaklassis, ma lihtsalt ise LELO fänn ja tahan just ise sellist osta, selle pärast seda näitangi haha). Ja kui tunned, et vaagnapõhjalihased tahavad tööd, siis saab kasutada erinevaid kuule, et ennast sealt altpoolt treenida. Neid on isegi mehhaanilisi ja äpiga. See on nt nagu vagiina eratreener, hehe (link). Viis mintsa päevas ja saad ennast sealt alt nii trimmi ajada, et hoia ja keela. Aa muuseas, mingeid geele pidi ka olema, mis muudavad sind ka alt mega tihkeks (mitte püsivalt, aga noh, kasutuse ajaks). Mitte vaid mehe rõõmuks, nainegi pidi siis iga kumerust seal sees paremini tundma.

Üks eriti huvitav toode – geel meestele, mis aitab kauem vastu pidada. Me saime seda ka keeleotsaga maitsta ja meil olid kõigil pool suud tuimad pärast. Naersime, et seda oleks hea enne hambaarstile minekut peale panna, et mitte süsti tunda. Muidugi ei tohi seda väga palju mehele peale määrida, muidu ta vist ei tunne mitte midagi. Aga see pidi üle maailma mega hitt olema, niiet kes tahab mehega pikki maratone pidada, siis tsekake üle!

Mis veel… kehasukad! Ma teadsin küll, et sellised asjad olemas on, aga ma mõtlesin alati, et need on midagi sellist:

Tegelikult on need sellised, mida sa saad täitsa märkamatult ka välja minnes enda tavalise kleidi all kanda, näiteks midagi sellist. Meile räägiti ka, et üks naine oli kunagi ühel koolitusel rääkinud, et kui nad mehega välja lähevad ja mees näeb kleidi alt tuttavat mustrit sukkadelt, siis ta juba teab ette, et neil võib kuskil nahistamiseks minna (sest kehasukad on alt avatud, hehe). Aga neid on nii palju erinevaid (siin kõik valikud) ja uskuge mind, need näevad ka mitte modelli kehal üli head välja (khmmm, üks siin ostis kohe kaks tükki haha).

Mis ma veel kaasa ostsin: sellise kaelaehte. See näeb nii äge välja, uskuge mind!

Oeh, mul on raske teile kõike rääkida, sest pooleteise tunniga nägime ja õppisime nii palju, et kui keegi mõtleb, et tahaks ka magamistoas midagi uut katsetada, aga ei tea mida osta, siis kogu sõbrannad kokku (8 tk) ja 19€ eest nägu, saate teie ka pool teist tundi ulakas kaunitaris kõike huvitavat teada. Peale seda on palju lihtsam endale sobivad ja huvipakkuvad asjad osta ja koju viia, et meestki üllatada. Ja kui tegemist on tüdrukuteõhtuga, siis saab pruut kaasa ka väikse diplomi. SIIN on selle kohta rohkem infot.

Mul sõbranna pärast ohkas, et edaspidi palun kõik kingitused Ulakast Kaunitarist ja nüüd peale seda koolitust tundub talle, et ta tegi enne oma mehega nagu mingi taluaja rahvas seda vanainimesteasja, selle asemel et uurida ja avastada ja kõike uut kogeda. Niiet uskuge mind, seda käiku te ei kahetse. Ma reaalselt pean ka hakkama raha koguma, tahan sealt poest juba liiiiga palju asju, ups.

Tahate ka minna? Anna kommentaarides teada, kelle sina koolitusele kaasa võtaks ja võidki võita kuni kaheksale sõbrannale erakoolituse Ulakas Kaunitaris! Vahet pole, kas tüdrukuteõhtuks või niisama sõbrannadega selle maailma avastamiseks.  Ps! Kui midagi hakkas huvi pakkuma, siis kuni 07.07 kehtib kood mallukas20, mis annab 20% ale. Kood mallukas annab alati 10% :)

*Postitus sündis koostöös Ulaka Kaunitariga

The post mida ma sekspoes teada sain* appeared first on Mallukas.

abielu = oleme igavesti koos?

Jäime ükskord sõpradega arutama teemal abielu tähtsus ja tähendus. Sõber ütles, et tema jaoks on mõte abielust natukene hirmutav, sest see on kuidagi nii lõplik ja igavene. Mina olin jälle segaduses, sest minu jaoks on ainukene igavene side, mis ma mehega luua saaks, lapse saamine. Nii kaua kuni meil on koos laps, oleme me seotud ja seda isegi juhul, kui meie omavaheline suhe läbi saab. Öeldakse veel, et teine püsiv asi on ühine kodulaen, aga noh, seda annab ka kuidagi ära jagada või klattida, ning mitte kunagi enam suhelda.

Abiellumine on minu jaoks alati olnud selline asi, et see pole lubadus igavesti koos olla. See on minu lubadus, et ma üritan sinuga võimalikult kaua koos olla. Me ei saa ju kunagi 100% kindlad olla, mis tulevik toob ja kui ma peaksin praegu lubama, et jah, ma olen kindlasti Kardoga surmatunnini koos, siis… ma ei saaks seda lihtsalt lubada, sest ma ei ole ennustaja ja ma ei saa teada, mida ma tunnen 10 aasta pärast või mida Kardo 15 aasta pärast minust arvab.

Elud on kogu aeg muutumises ja minu jaoks ongi see alati kuidagi loogiline olnud, et ma ei hakka kellelegi midagi säärast kokku lubama. Abielu tähendab minu jaoks seda, et vot PRAEGU ma tahan sinuga koos olla, ma PRAEGU tunnen, et sa võid vabalt olla see, kellega ma näen ennast igavesti koos ja ma annan endast parima. Aga mingeid grantiisid ma küll ei loobi. Ma ei tea, kas see teeb mind siis ebaromantiliseks või mis iganes, aga ma ei saa sinna miskit parata, et just nii ma seda abieluteemat alati võtnud olen.

Olgem ausad, me oleme Kardoga mingi 7 aastat koos olnud ja on olnud momente, kus ma mõtlen oma peas, et okei, ma nüüd lausa huviga vaatan, et kaua me teineteist veel kannatada suudame, teistel hetkedel ma vaatan Kardot ja näen juba oma vaimusilmas, kuidas ta on kunagi superarmas papa, kes lapselastega jäätist ostmas käib ja neile pannkooke küpsetab, samal ajal kui 70 aastane mina ikka veel kõrval blogi toksib. Näiteks arvustus: parimad proteesiliimid.

Mind tegelikult huvitab täiega, et mismoodi need abieluaastad koos mööda lähevad. Me oleme ju tegelikult nii vähe koos olnud, et mul on lihtne rääkida, et me iial ei tülitse ja muud sellist. Ma hiljaaegu sain teada, et Kardo lihtsalt ei viitsi minuga vaielda, sest ma olen oma vaadetes nii kinni, et ta teab, et sellel poleks mingit pointi. Seega ta on mingite asjade koha pealt vait, mis teda tegelikult võib-olla häirivad, sest ta ei taha minuga lihtsalt vaielda. Ja mina arvasin lolli peaga, et wow, me elame sellises harmoonias, ei tülitse kunagi. Samal ajal vaene Kardo surus oma tundeid alla ja tundis, et ei saa mulle öelda, mida ta arvab või tahab, sest ta ei viitsinud minuga lihtsalt vaielda.

Enne, kui te juba siin juurdelda jõuate, et mis need elulised probleemid on, millest me ei räägi, on nähtavasti näiteks see, et ma ei pane enda järgi asju külmkappi, hehe. Ja alustan kogu aeg uusi projekte, aga lõpuni ei tee, st jätan need Kardole teha, kuigi ta pole neid algusest peale teha soovinud. Ühesõnaga sellised väiksed casual asjad, mida ma teen, mis teda veits hulluks ajavad. Mind jälle ajavad tema puhul mingid muud asjad hulluks, aga laias laastus ma võin öelda, et … ma proovin temaga võimalikult kaua koos olla. See on parim, mis ma lubada saan, mis teha. Ilmselt ta teeb sama, kuigi ta on öelnud, et TEMA mind maha ei jäta, aga ta ei usalda mind nii palju, et öelda, et mina seda iial ei teeks, haha. Ups, me ilmselt tõesti ment to be.

Kuidas teie abielu võtate? Suudate öelda, et nui neljaks, on abiellutud ja 100% oleme surmani koos? Või kas üldse olete abielus? Tahaksite olla? Kas te usute, et te olete selle inimesega lõpuni koos, kellega praegu olete?

Mina Kardot vaatamas sellise näoga, et … what am I doing??? :D

The post abielu = oleme igavesti koos? appeared first on Mallukas.

veits närvi ajab

Terekest, jälle uus nädal ja jälle oleme me sammu võrra suve lõppemisele lähemal. Ei tahaks siin negatiivne Nancy olla, aga nii on ju! Alles oli mai, nüüd juba juuli. Suve peale on paar üritust orgunnitud, paar väljasõitu ja tere tulemast tagasi sügis. Eiiiiii! Selle pärast ongi see talvel Tenerifel elamise idee nii ilus – ei pea kuskil külmas ja kõledas Eestis passima. Öäk. Ainuüksi mõte sellest teeb mind närviliseks.

Teate, mis mind veel närviliseks teeb? Ikka see vana hea lugu, et kui ma ei kirjuta oma elust, vaid asjadest ja kohtadest, siis olen nii igav ja mõttetu, võiks blogi kinni panna ja viisakusest maha surra. Kui ma KIRJUTAN oma elust, siis kaasneb sellega raudpoltnael mingisugune kohtusse andmine või kammajaa ja hala teemal: “kuidas sa julgesid olla nii avameelne??! mõtle oma lastele!” või veel parem, minu anonüümsest loost tunneb keegi ennast ära ja peab vajalikuks hüsteeritseda, kutsuda seda avalikuks laimuks, käskida maha võtta ja lõpuks käratada, et kuna ma ei soovi sundida meie lapsi kahekesti koos mängima, siis järelikult ei soovi ma probleemi lahendust vaid …trummipõrin-… klikke!

via GIPHY

Vot need on küll need hetked, et nagu jumala eest, ega mul ei tohi ju ühtegi mõtet või probleemi või arutelu vajavaid asju elus, sest kõik mida ma tahan, on need maagilised klikid. Mul tegelikult laps ei käigi lasteaias, tahtsin lihtsalt lahe olla ja mõtlesin teema välja, sest noh… why not. Kuidagi tuleb see klikk majja tuua eks…

Ok, hingan sisse, hingan välja.

Rahulikuks seletades: minu eilse postituse point ei olnudki küsida nõu, et mida sellise lapsega teha. Pigem oli see niisama arutlev, sest Mari just jälle tegi sellest juttu ja kuna see on mõnda aega kestnud, siis tahtsin lihtsalt antud teema blogis tõstatada, et inimesed saaksid kaasa rääkida ja arutada. Minu küsimus oli pigem, et mida mina MARILE öelda ja teha saaks, et ta seda olukorda vältida saaks. Minu lahenduse otsimine ei olnud kordagi sinna suunatud, et oh, korjame allkirju ja viskame lapse välja või ma ei tea mis imelahendusi siin soovitati.

Ma ei ole kordagi arvanud, et antud pere eitaks probleemi või ei viitsiks/tahaks sellega tegeleda. Ka Maril on eelnevalt erinevaid probleeme olnud ja ma tean selle pärast väga hästi, et ükski asi ei käi üleöö, vaid võtab aega. Seetõttu, peale seda kui õpetaja ütles, et nemad ja pere on probleemist teadlikud ja sellega tegeletakse, miks ma oleks sellele emale eraldi kirjutama? Mida? Mölisema, et issand, iga päev kuulen seda ja teist? Miks ma peaksin seda tegema, ma ju saan aru, et ega neil ka ilmselt kerge pole.

Igal asjal on kaks otsa ja kindlasti oleks mul  ka väga paha, kui keegi ütleks, et minu laps teistele haiget teeb ja inetusi ütleb. Mõistan, et selline tunne võib inimese viia kaitsereaktsiooni, kus pigem tahaks süüdistada kedagi teist, mitte enda last (kuigi endiselt, ei ole ma kordagi süüdistanud ei last, ega vanemaid).  Minu postitus on anonüümne, selle on enda isikuga sidunud ainult see ema ise kuskil facebooki grupis, kus visati link üles selle mõttega, et issand, mida nüüd teha, suur ja kohutav Mallukas laimab. Loomulikult olid kommentaarid ka vastavad, et ega selliselt pole mõistmist elusees loota ja põhimõtteliselt pisendati minu muret ja probleemi selleni välja, et ilmselt minu enda laps on lõpuks süüdi.

Kõikidel lastel on vahepeal momente, kus neid on raske talitseda ja neil emotsioone kontrollida, mismõttu paljud kommentaarid vb olid ka ründavad, et ah, raudselt vanemaid ei huvita vms, mis kindlasti antud pere puhul ei päde. Samas igaüks räägib enda mätta otsast:

Mina räägin selle mätta otsast, et mu laps saab haiget ja talle öeldakse pidevalt inetusi.

Sellele emale teeb haiget, et teised tema lapsest eemale hoiavad ja et tal raske on seltskonnas hakkama saada, mõistan ka seda.

Osadel kommenteerijatel võivad olla aga näiteks kogemused lastevanematega, keda ei huvita lapse probleemid vaid eitavad neid. ja ei taha sellega tegeleda.

Igaühel on omad vaatenurgad, mis teisele võivad valed või ründavad tunduda, aga igaüks räägib ainult oma kogemusest. Ja kujutage ette – ma olen oma blogi pidanud varsti juba viisteist aastat ja väga pikalt olen ma saanud oma asju siin välja kirjutada ja teie käest nõu ja erinevaid vaatenurki. Samas aina vähemaks jääb see, kes ma kunagi siin blogis olin. Lihtsalt sellle pärast, et ma ei saa mitte millestki ega kellestki kirjutada, ilma, et see KEEGI ennast ära tunneks.

Mul on ka mingid jamad olnud sõbrannadega, Kardoga… eluga, aga ma ei saa neist kirjutada, sest ma tean ju ise ka, et minu nn välja kirjutamise point ongi ju ENDA vaatenurk kirja panna ja kui keegi ennast ära tunneb, siis hakkab kohe pihta see, et AHHAA, nüüd ma siis tean, mida sa mõtled ja tunned ja see pole üldse nii ja üldse SELLEST ei tohiks sa blogida, sest vaesed lapsed ja… Ehk siis mu päris elu on off the limits, sest kedagi ma raudselt haavan ja solvan ja laiman isegi anonüümselt ja mu töö osa (arvustused ja reklaam) on mõttetu sitt, right?

Oeh, eks ma tegelikult ise ka tean, et laste teemad ongi sellised, mis ajavad kaitsepositsiooni ja ei lase võib-olla olukorda selgelt näha, aga ausalt läksin praegu närvi. Ilmselt paneme nüüd kokku kogu selle lasteaia teema, selle, et ma ei suuda ever kaalust alla võtta ja ma näen kõikidel eile rannas tehtud piltidel välja, nagu mul oleks 6644464 kilone pekitutt trikoosse topitud, ma pean kolme päevaga stuudio tühjaks tegema + muud tööd ka ära tegema. Ja nagu ikka, ei saa ka pettumust valmistada sellega, et mu maja ei näeks välja nagu bardakk.

Edaspidi teen oma halad parooliga postitustesse, ei viitsi enam vaielda nendega, kes ei tahagi mõista või aidata, ainult näpuga näidata ja iniseda.

The post veits närvi ajab appeared first on Mallukas.

kui keegi nüpeldab

Kas keegi palun teeks mulle selgeks, mida ma peaksin tegema, kui Mari mulle juba viimased pool aastat räägib lapsest lasteaias, kes pidevalt lööb, küünistab, sülitab ja asju lõhub? Nagu IGA päev on tal lasteaiast tulles uus jutt, kuidas X jälle midagi tegi ja “paha poiss” oli. Maril on kohati käed küünejälgi täis ja no ega see just eriti tore pole. Ükskord Mari palus, et ma õpetajale ütleksin, et X teda ei lööks lasteaias.

Ma muidugi ei arvanud, et see on eluseees mingi palve, mida ma pean lasteaiaõpetajale ütlema, et kle, kui tüli ei tee, äkki siis vaatate, et mu laps peksa ei saaks täna. Aga noh, muidugi ma rääkisin õpetajaga ja ta ütles, et selle lapsega ongi pidevalt probleeme, et ilmselt käitumisraskused vms ja et nad annavad endast parima.

Loomulikult tuli Mari ka too päev uue jutuga, kuidas X pahandusi tegi ja teisi lõi.

Veits vastik oli last lasteaeda saata, sest tundub vale oma esmasündinut iga päev kuskile viia, kus ta potensiaalselt piki hambaid saada võib.

Ükskord olime Mariga poes, kui ta äkki röögatas, et vaata, see on X ema! Jooksis kohe selle ema juurde ja põrutas, et X on lasteaias nii paha poiss ja kogu aeg lööb teda ja võtab ta asju ära ja näitas isegi oma käe peal küünistusjälgi. See ema lihtsalt vaatas Mari poole, naeratas ja läks rahulikult edasi. Tal oli nagu max suva, et ta laps aias teistega vägivallatseb. Ma ei tea, mul oleks endal küll väga piinlik, kui keegi mulle räägiks, et Mari talle haiget teeb. Midagi ikka suvatseks lapsele vastata ju, aga sellel naisel oli naeratus ette kleebitud ja hea, et ta vilejuppi ei puhunud, kui edasi astus.

Ilmselt ta teab, et laps problemaatiline on (sest aiast ju öeldi, et sellega tegeletakse jne), et võib-olla ta oli nii piinlik vms? Aga noh, ma ei tea, mul jäi imelik tunne sisse, et isegi vastata ei suvatse sõnagi.

Ise räägin kogu aeg, et teisi ei lööda jne, aga Kardo ükskord ütles küll Marile, et pane siis ükskord vastu, küll ta siis aru saab, et sinuga ei maksa jamada. Enne kui ma jõudsin midagi vahele öelda, ütles Mari jumala stoiliselt, et jaa, muidugi ma olen löönud vastu, aga ta ikka teeb edasi. Et jah… Mis kuradi hullumaja see lasteaed on, kus lapsed teineteist nüpeldavad päevast-päeva? Ma saaks aru, et sõimes tited ei saa aru, mida nad teevad, aga Mari rühmas on juba suured, kuueaastased, et kaua see pull veel kestab, et sõnu kasutada ei osata? Aga no tõesti, kui keegi mu lapsele liiga teeb, siis ega ma ei taha ka, et ta laseks seda teha. Ma muidugi soovitasin, et ta kohe kasvatajale ütleks, mitte ise seal vastu ei rapsiks.

Ahjaa, see laps oli Marile öelnud ka, et ta on nii kole ilma hammasteta ja see tähendab, et ta on “titt” sest ainult titadel pole hambaid. Mari rääkis mulle seda ükskord autos, kui me lasteaeda läksime ja kui ma ütlesin, et see on väga rumal jutt, sest kõikidel tulevad vahepeal hambad ära, et uued saaksid asemele kasvada ja see ei tee kedagi koledaks, siis Mari vastas rahumeeli: “Jah, ma tean. Ma ütlesin Xle ka, et ega hambad kasvavad tagasi, aga nad kasvavad niiiii aeglaselt, tasakesti. Ja et pole ilus teistele öelda kole!”.

Sisesta siia pisar mõttest, et keegi mu lapsele kole ütles. Nagu KUI vastik on see tunne, et ma pean teda oma kaitsva ja armastava tiiva alt päris maailma laskma, kus on kiusamised ja koledasti ütlemised jne. Mulle ei meeldi see mitte üks teps. Õnneks ma näen, et vähemalt praegu saab ta aru, et mõnikord inimesed ütlevad inetuid asju ja see ei tähenda, et see oleks tõsi ja väga hinge ta vist ka ei võtnud, seegi hea. That’s my girl!

Ausaltöeldes ma isegi ei tea, kas see laps uuel aastal ka lasteaeda jääb, või läheb kooli. Ma loodan, et läheb kooli…

Mis te sellises olukorras teeksite? Ma ei oska enam midagi väga teha, kuigi õnneks on suvi ja lasteaeda praegu polegi, aga kui ta ei lähe kooli, siis hakkab see pull jälle sügisest pihta.

The post kui keegi nüpeldab appeared first on Mallukas.

päevitamine on “so yesterday”*

Ei saa mina aru, miks inimesed juba esimeste päiksekiirtega reied paljaks kisuvad ja päikese kätte pikali heidavad. Nagu ma saan aru, et jumekas olla on veidi kenam, kui laibavalge, aga sellist asja, nagu “tervislik päevitus” ei ole olemas. Kui sa päevitud – rikud oma nahka. See on lihtsalt fakt.

Ja arvestades, et ma pole enam esimeses nooruses, siis ei aitäh, ma juba niigi hakkan veits kortsu minema, ei ole mul vaja seda protsessi kiirendada, ega muuhulgas ka endale nahavähki saada. Teate ka, kui levinud melanoomid on? Ehk siis jah, ma vaatan kadedusega kõiki kuldpruune inimesi, aga samal ajal ei kavatse ise selle suhtes muud teha, kui endale suvel hoolega päiksekaitsekreemi peale määrida, või aeg-ajalt ennast isepruunistajaga kokku kreemitada. Seda muidugi juhul, kui ma leian selle viissada aastat, et käia pesus, koorida, kreemitada, sheivida, otsida välja kreem ja kinnas, võtta 100 aastat, et kõik kohad ühtlaselt katta, võtta veel 6 nädalat, kus ma paljalt mööda maja ringi hiilin ja alles siis saab pruun olla. Ma kasutan ainult Vita Liberta kraami, muu jääb alati laiguline. Aga see on alati nii suur tegemine, et lihtsam on… tegemata jätta. Ja isegi see jääb laiguline, kui korralikult ei tee, mida te saate ise ka aru, on minu jaoks taakade taak.

Jep, saate ehk ise aru, et ma olen üsna alla andnud. Olen valge, siis olen. Las ma olen pealegi. Ma olen see vend, kelle kõrvale kõik alati oma kätt topivad, et issand, vaata kui valge sa oled. Ma olen parim võrdlusmaterjal – konkreetselt aastaläbi laibavalge. Ups.

Küll aga on mulle tekkinud vannitoariiulile üks vahend, millega ma inimesi natukene ära petta suudan –  isepruunistavad tilgad näole. Need peaks ka vananemisvastased olema, seega hoiame pöialt, seda osa ma veel märganud pole. Isepruunistavat osa küll. See on hästi vedel ja kui seda konsentraati otse näole panna, siis ongi vaja pmst ühte pumbatäit, et saaks terve näo tehtud.

Mul oli siin üks nädal see, et tahtsin teile enne-pärast pilti teha eks. Panin vedeliku näkku ja kuigi peeglist nägin kohe sellist kuldsemat jume, siis pildile see kuidagi ei jäänud, tee või tina. Samas ma ei taibanud oodata, sest õhtuks nägin ma kenasti, et suvalt näkku hõõrumine, nagu sa kreemiga teed, selle imeasja jaoks kõne alla ei tule, sest tulemuseks oli mega suur rant mu otsa ees. See lihtsalt võtab paar tundi aega, et lõpptulemust näha.

Peale seda olen targem ja panen ühe pumbatäie enda tavalise näokreemi sisse – niimoodi jaotub ta näol ühtlasemalt ja rante pole enam tekkinud. Ega ma nüüd mingi super jumekas ka tänu sellele pole (ilmselt oleneb, kui tihti ja palju seda kasutada) aga minu jaoks on tulemus nii hea, et praeguste palavate ilmadega ei viitsi üldse jumekat kasutada. Näonahk on ka selle kuumusega vigurdama hakanud, seega parem ongi au naturelle olla, või kuidas selle kohta öeldaksegi. Ja no kenam oleks, kui see au naturelle natukenegi mingit jume omaks, mitte mu harilik tumedad silmaalused, paar punni ja see arm, millelt vaikselt botox maha kuluma hakkab ja uuesti piltidele ronib. Mis teha, vanus seal maal…

Minu soovitused selle kasutamiseks, mis tagab sulle ilusa ja särava tulemuse:

Pese nägu, kuivata hoolikalt ja kanna ettevaalikult kogu näole. Hõõru hoolikalt ka juuksepiiri, muidu jääb imelik. Kui kreemi sisse segad, võid hooletum olla.
Pese kindlasti pärast käed (paari tunni pärast on su peod muidu väga vale tooni).
Peale kasutamist oota meikimise või pesemisega vähemalt tunnikese.

Et jah, ta ei jää üldse laiguline, kui ise kenasti peale paned. Kulub mega ühtlaselt ja loob inimestele illusiooni, et sa oled elus päikest näinud. Mida veel tahta ühest tootest? Hetkel on see viiekas alla hinnatud ja ma võin öelda, et isegi igapäevasel kasutamisel jätkub teda väääga kauaks, seega suveks täitsa must-have ost mu meelest.

Ühe loosin kõikide postituse kommenteerijate vahel välja ka, niiet rääkige kaasa: kuidas teie päevitust saate? Kreemidega või peesitades?

*Postitus sündis koostöös Kehapood.ee’ga

The post päevitamine on “so yesterday”* appeared first on Mallukas.

mis värk nende ristsõnadega on?

Mulle on alati ristsõnad tundunud pigem selline vanaduspõlve meelelahutus. Ma olen kujutanud ette, kuidas me Kardoga istume vanana kuskil maakodus või suvilas. Mina istun terrassil, aknast kiikan, et millal need lapselapsed külla tulevad ja samal ajal täidan muudkui usinasti ristsõnu, nagu üks tubli vanaemake.

Kui ma olin väiksem siis ma lahendasin laste Kumakest küll. Sõitsin tihti Pärnu-Tallinna vahet ja bussis suurt midagi targemat teha polnud.  Lugesin need koomiksitekstid läbi, mõtlesin ise, et mis see lahendus olla võiks ja hakkasin muudkui vastuseid otsima. Eks alguses oli  see paras pusserdamine, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid vastused korduma ja ristsõnade lahendamine läks ludinal. Eriti lahe oli veel need õiged vastused ära saata ja siis oodata järgmist Kumakest, et kas ma midagi võitsin ka või mitte. Konkreetselt never ei võitnud…Sellel ajal ju oli loose tegelikult vähe ja enamus toimusidki ajakirjades ja telekas. Eriti tahtsin ma raha võita, et saaks selle eest cocat osta, haha.

Mingi hetk oma elus mul enam ei olnud aega ristsõnade peale enam mõeldagi kuid nüüd, mingi aeg tagasi ma ostsin uuesti ristsõnad. Mõtlesin seekord osta täiskasvanute omad, sest noh… Ma olen täiskasvanu ja arvasin, et olen vanem ja targem, aga teate mis? See on ikka paras ajugümnastika! Nagu reaalselt, kas on minu mõistusega midagi viga, või…ei ole sugugi enam niimodi, et muudkui võtad ette, lahendad ja saad ludinal vastuseid teada. Hea, kui paari asja vastused välja mõelda suutsin. Veits piinik küll, kui aus olla.

Muidugi mängib siin ilmselt ka rolli, et ma ei ole enam peale ajakirjanikuna töötamist viitsinud ennast eriti seltsieluga kursis hoida ja kuulsuste nimedest ja sellest, millega nad tegelevad või kuulsaks on saanud tean ma üsna vähe.

Ärge nüüd arvake, et mu aju on ka unustanud info selle kohta, et millised tähed järjestikus tähestikus asetsevad või, millises järjestikus kuud ja nädalapäevad asetsevad aga ma pean tõdema, selleks, et ma sinna vanaduspõlve unistuseni, mina ristsõnu lahendamas ja lapselapsi ootamas, jõuaksin, pean ma vist hakkama juba praegu hoolega ennast erinevate teemadega kurssi viima. Ja no ever ei viitsi seda teha, tahaks lihtsalt seda tunnet tunda, et JESSS, valmis sain ristsõna! Ja muuseas, lõpuks saingi. Kahjuks selle jaoks pidin ma uuesti KUMAKESE ette võtma, aga noh… Vähemalt sai tehtud, haha.

Muuseas, ma lugesin, et ristsõnade ja sudokude lahendamine aitab aju treenida. Ilmseget on mu aju sama püdel, kui mu ülejäänud keha. Ups! Just leidsin köögikapilt selle ristsõna, kust ainult paar asja välja mõelda suutnud olin. Viskasin ta minema. Tont temaga, Kumakeses veel paar tükki lahendamata, abiks ikka