Mariann Kaasik's Blog, page 106

inimesed, kes ma isiklikult arvan, et on psühhopaadid

Need, kes teevad seentest süüa ja eemaldavad seene küljest enne jala. Nagu? See on seene osa ju, miks sa seda ei söö? Sama loogiline, et ostad full sea, et ta nahka panna, raiud jalad maha ja viskad prügikasti, sest… tal oli jultumust enne nende peal seista? (Ok see nii kurb näide, sest ma ei taha mõelda sigade jalutust olekust, aga saate poindist aru ju).Need, kes panevad tomateid külmkappi. Tomatid ei käi külmkapis, need lähevad nii vesiseks ja rõvedaks.Inimesed, kelle desktop on selline (may or may not be mine)








Inimesed, kes alustavad oma juttu sõnadega: “Ma ei mõtle seda solvanguna, aga…”. Kellele sa valetada üritad, ah, me mõlemad teame, et siit on nüüd üks mõnus solvang tulemas, onju.Inimesed, kes käivad seenel, riputavad oma saagist pilte neti täis ja kui keegi küsib, et oh, kus metsas käisid, siis manavad nad dramaatilise näo ette ja solvuvad, et kuule otsi ise oma seenemets ja käi seal, mitte ära küsi, kust mina enda omad korjasin. Nagu rahune maha, seened on üsna taastuv vara, või mis pagana armeele sa neid seal nüüd korjamas käia tahad, et seenekohad riigisaladustega sassi ajad?

On teil midagi lisada?

The post inimesed, kes ma isiklikult arvan, et on psühhopaadid appeared first on Mallukas.

lapsed ja lasteaiariided ja muu säärane*

Kui mul oleks vaid eur iga korra eest, kui Katu mult jälle küsib, et kuule, kas sul juba nüüd käivad kõik lasteaias või, siis oleks mul praegu umbes viis euri. Ma nii väga tahaks Marta ka viia, aga kord oli tal nina tatine, siis köhatas ta hommikul korra kahtlaselt, siis magasime me sisse, seejärel taipasin ma, et tal pole kummikuid ja… Mis see väljend oli, et loll on see, kes vabandust ei leia? Noh, umbes nii me vist siin siis teemegi, otsime muudkui vabandusi.

Et mul neid vähem oleks, siis käisin ma mõnda aega tagasi Lindexis lastele lasteaiaks uut kraami ostmas. Mu lemmikriiulid on raudselt need 2=3 basic tooted, ehk siis retuusid, t-särgid, maikad ja pika varrukaga pluusid. Kuna nad on seal enamasti suhtelised toon-toonis, siis krahmasin kõigile paraja hunniku. See juba selle pärast hea, et konkreetselt 70% mu laste riietest on värvilised, piltide, litrite, pärlite, kulinate ja pudinatega, et mul lihtsalt on vaja nende juurde midagi neutraalset, et nad päris hilpharakad välja ei näeks. Kuigi jah, mõni päev ikka näevad, haha.

Ma pole ikka veel saanud üle oma kombest, et ma vähemalt kaks kolmest samasugustesse riietesse panen, aga las ma ka naudin, kuni saan. Marile juba ei sobi, et tal Lendega midagi samasugust on, sest lende on “titt” ja tema suur tüdruk. Ega ta ei eksi, 134 suurust kandvat last on raske väikeseks tüdrukuks kutsuda, seega ongi mul lihtsam Martale ja Lendele samasugust kraami osta, nad on 116 ja 92-98 suuruses. Ma arvan, sest nad kasvavad lihtsalt nii kiiresti.

Ahjaa, seal 2=3 kampaanias on tavaliselt üli mõnusaid dressikaid ka. Pehmed, venivad ja mugavad kanda, seega jällegi lasteaeda trööpamiseks idekad.

Stiiliguru Mari: dessid ja… kummarid :D

Kui keegi veel tunneb, et tal lasteasjadest puudu ja oleks tarvis veits Lindexi lasteosakonnas ringi tuulata, siis esiteks on mul teile pakkuda sooduskood mallukaz, mis annab lasteriiete pealt 20% allahindlust! See kood kestab kuni 16.09, seega kasutage kiiresti. Eelmine kord kui Lindexist teile koodi välja nuiasin, kasutasite seda ikka täiiieee rauaga, seega olge seekord ka sama usinad, siis ehk õnnestub teine kord kah teile alesid sebida ;)

Aga rääkige kaasa, mis teie lapse riidekapist praegu puudu on ja loosin juba 16.09 välja ühe õnneliku, kes saab endale 100€ Lindexi kinkekaardi! Ps! Ka Instas loosin ühe sotise kinkeka välja ja FBis lausa 200 eurise kinkeka, niiet et oma võiduvõimalusi suurendada, ole aga lahke ja osale neis kõigis!

Marta enda Lindexi kleiti rokkimas

*Postitus sündis koostöös Lindexiga

The post lapsed ja lasteaiariided ja muu säärane* appeared first on Mallukas.

ok, ei ole fine

Ma lihtsalt tulin siia, et öelda, et ma ei suuda ära oodata, millal ma sinna teraapiasse ükskord saan. Kaks päeva veel oodata, aga mu suurim hirm on see, et ma lähen sinna, ta vaatab mulle otsa, kuulab mind ära, lööb ristimärgi ette ja ütleb, et sorri, aga no SIIN pole mul enam küll miskit teha.

Sest endal on küll selline tunne.

Et mida ma tegema peaks?

Passi järgi ütleks, et ma olen 30 aastat vana, aga… ah, kellele ma valetan. Mu pass on ammu aegunud ja ID kaart kadunud ja sünnitunnistust ma ei kujuta üldse ette, kas ma oma silmaga näinud olen, niiet võime hoopis ehk selle juurde jääda, et äkki ma olen tegelikult umbes 18-aastane. See seletaks mu tundeid ja käitumist palju rohkem. See seletaks ka seda, miks ma mitte kunagi minevikust pea midagi ei mäleta.

Ja mul on nii kopp ees sellest rõhuvast tundest, mis mu sees on. See surub ja pitsitab ja ma ei näe mitte ühtegi viisi sellest pääsemiseks. Mul on tuhat erinevat mõtet, aga mitte ükski neist ei ole päris “see”. St kõik mõtted on pehmelt öeldes sitad. Kas see pole mitte “imeline” perspektiiv elule, kui iga su järgmine samm tundub vale?

Eriti kurnav on see osa, et see tunne ei ole praegu võõras. See on selline vastik tuttav tunne, mu keha on seda juba kogenud ja ma tean täpselt, kui hull see on. Umbes nagu kui sa teist korda sünnitustuppa astudes tunned aina suurenevaid valusid ja mõtled: MIDA KURADIT, MIKS MA JÄLLE SIIN OLEN?! MIKS MA ENDALE NII TEGIN, AH?! No vot mul on praegu sama tunne, et vabandage, mis nüüd jälle juhtus. Konkreetselt viis aastat tagasi olin samas haletsusehunnikus ja nüüd pauh, jälle tagasi. Tere tulemast.

Ma hakkasin mõtlema, et mis see eelmine kord mu elus siis muutus, et ma sellest tundest lahti sain, aga ilmselt oli nii, et Lende juhtus. Ja kui peale Lendet korraks hakkas jälle sisse tulema see tunne, et oototot, mis ma selle eluga täpselt tegema pidin ja kuidas see täiskasvanuks olemise värk käib, siis saabus meie kaunisse seltskonda Marta. Aga no olgem ausad, ma ei saa ju iga kord lapsi saada, kui ma endaga enam hakkama ei saa, kuigi ei saa salata, et nad on piisavalt kõikehõlmavad ja fookust võtvad, et saavad selle tööga ilusasti hakkama küll.

Niiet tore lugu, nüüd ma pean endale mingisuguse uue hobi välja mõtlema ja andku jumal mulle nüüd seda, et ma ei otsustaks, et kuule jutud levisid, et kräkk pidi hea narks olema, see tundub proovimist väärt. Või hakkan õhtuti veini asemel puupiiritust kulistama või miskit. Kõik need variandid on ilmselt ka päris head mõtete eemale võtjad, aga pikas perspektiivis ei oleks sellest vist suurt tolku. Seda enam, et ma pean siin oma kümnele miljonile lapsele ka olemas olema ja seda oleks piirituse joomisest pimedaks jäänuna pehmelt öeldes keerulisem teha.

Blaah, sorri, ma tean, et nii nõme on kirjutada mingitest asjadest, ilma, et ma tegelikult midagi konkreetset siia kirja paneks, aga nagu te teate, siis on see minu isiklik blogi ja kõikidel asjadel on alati sada osapoolt, kellel kõigil oma arvamus ja vaatenurk ja enda loodud reaalsus ja normaalsus, mistõttu ei saa ma neid siin enda poolt kallutatuna välja ka kirjutada. See poleks aus. Aga ega vale pole ka see osa, et kui ma peaks enda probleeme kirja panema, siis ei oskaks ma isegi enam midagi rääkida. Sest mis osa mu probleeme on päriselt probleemid ja mis osa mu peas kinni? Ja mis osa ma neist probleemidest ise tekitanud olen ja mis osa teiste tehtud ülekohus või unarusse jäetud asjaolud, seda ei tea lõpuks mitte keegi.

Ja teate, mis selle kõige juures ERITI vastik on? See osa, et ma olen alati arvanud endast seda, et ma olen selline … kõikvõimas ja võtan elu mängleva kergusega ja kui mitte kuidagi ei saa, siis jumala eest, tsilli, küllap ikka saab. Kõige parem lahendus on alati huumor ja muud asjad, mida ma ikka ütlema kipun, kui mu enda sõbrannadel miskit nihu on. Ausalt, küsige mu sõbrannadelt – ma olen vaieldamatult kõige parem tuju üles tõstja ever. Aga miks ma seda enam endale teha ei oska? Mul on veits tunne, et kas ma olen terve elu teistele ja endale teeselnud, et mul sellised omadused on, või kuhu need nüüd siis aeg-ajalt kaovad?

Ja kui need kadunud on, siis mis ma olen? Mingisugune hale ja nõrk tegelane, kes ei tea enam, mis ta on või mida ta tegema peaks.

Sellised positiivsed mõtted siia kaunisse kolmapäeva. Ma ei eelda, et te kuidagi mind aidata oskaks, aga mulle piisab sellestki, kui keegi mulle veits awkwardilt õlale patsutab ja ütleb, et küllap on kõik varsti jälle fine.

On ju, eks?

The post ok, ei ole fine appeared first on Mallukas.

jeesus, ma olen ikka rõve inimeseloom küll

Mu lemmik inimene oli see, kes eelmisest blogipostitusest suutis välja lugeda ühe olulise fakti: mis teil on ÜKS NUUSTIK kogu kamba peale või?! Kui ma üdini aus olen, siis vahepeal on üks ja vahepeal on kolm, oleneb, kui palju keegi neid ostab, pakendist välja koorib ja vannitoa kanti viskab. Küll aga pean ma tunnistama, et isegi siis, kui neid seal seitsesada tükki virnas oleks, siis ma haaraks kätte suht esimese ja kasutaksin seda, sest… miks mitte?

Lugesin naerdes Andrale ka seda kommentaari ette, kuidas inimene poolöökides oli mulle seda kirjutanud, et issand, kas ma saan valesti aru ja tegelikult on teil ikka kõigil erinevad, märgistatud ja läbikeedetud švammid olemas, aga jah, pettumus on meie perekond ühiskonnale, sest nagu sorri, meil tõesti hetkel on vaid üks nuustik. Elame nagu loomad.

Ja sellega seoses meenus mulle üks lugu: ma olin kunagi aastaid tagasi perekoolist lugenud. Hakkasin siis sellestki Andrale ääri veeri rääkima, et tead, ma lugesin sellist asja, et tegelikult normaalsetes majapidamistes on sellised asjad ka, nagu eraldi perserätikud… Et… kas sul on ka? Alles siis, kui Andra mulle üllatunud silmadega otsa vahtima jäi, julgesin ma talle tunnistada, et ka meie elame nagu viies eesti: kuivatame päid, persseid ja küünarnukke kõik samasse rätikusse.

Normaalsetel inimestel olla selline süsteem, et igal pereliikmel on enda käterätik, näo rätik ja noh, persse rätik. Et kui pesust tuled, siis sa jumala eest ikka õiget rätikut kasutaksid.

Mul on selle süsteemiga aga jube palju küsimusi: esiteks kui palju siis teil kodus rätikuid on?! Nagu meil on 5 pereliiget, mis tähendab seda, et meil peaks vannitoas kogu aeg olema vähemalt 10 rätikut. Perse- ja muude osade rätikud. Aga see tekitab mulle omakorda küsimuse, et mida teised inimesed seal duši all täpsemalt teevad, et välja tulleski tagument niii must on, et hoia jeesus selle eest, kui keegi sinna käsi kuivatama peaks.

Ja kui palju nad seda rätikut perse vahele suruvad?

Ma ütlen ausalt, et ma olen nii räme vend, et käin pesus (kus ma kasutan seda ühte sama nuustikut eks) ja siis tulen välja, kuivatan ennast suvalise rätikuga, mis kuskil vannitoas silma jääb ja.. jätan selle sinna. Et … keegi teine saaks ka pärast miskit kuivatada. Ups.

Sorri, külalised. Ma ei teadnud enne, et see vale on. Homsest lähen rätikujahile ja ostan iga pereliikme igale kehaosale eraldi rätiku…

Aga teil muidu on eraldi perserätik v? Ma vannun, et kui kõik nüüd kirjutavad, et khm, OBV on, siis ma lähen ostan ka.

The post jeesus, ma olen ikka rõve inimeseloom küll appeared first on Mallukas.

crazy on another level

Teate, peale seda kui keegi mulle siia blogisse randomly kommentaari jättis, et kle mulle tundub, et sul on ATH (ja siis selgus, et ongi!) hakkasime me sõbrannadega rääkima, et mõelda vaid, kui kõik inimesed käiksid regulaarselt kuskil teraapias või psühholoogi juures, umbes nagu hambaarstil, niisama rutiinses kontrollis, isegi kui enda meelest pole miskit viga, et kui palju see inimeste elusid muudaks.

Ma arvan, et põhiprobleem seisneb sellest, et inimesed väga tihti ei kipu rääkima, mis nende sees toimub ja kui ka räägid, siis 100% oma tundeid ei oska ju sõnadesse panna. Näiteks kõik suurimad ATH sümptomid on tegelikult mingil määral iga inimese sees olemas. Seega kui ma näiteks rääkisin, et issand ma unustan kõike, siis võis sada inimest kaasa öelda, et jaaa, mul ka on mõnikord nii. Või kui ma seletasin, et mõnikord ma lihtsalt EI SUUDA midagi teha, kuigi ma tean, et see on üli väike asi, kuulsin ma alati jälle seda, et jep, mul ka nii olnud.

See tekitab jälle tunde, et okei, isegi kui mulle veidi tundub, et midagi on valesti, siis ma täpselt ei tea MIS ja lisaks, kui kõik nii tunnevad, siis järelikult ei ole mul midagi valesti peale selle, et ma olengi laisk ja lohakas ja hajameelne ja pohuistlik. Sest kõigil on nii, lihtsalt nemad saavad paremini hakkama = nad ei ole laisad ja lohakad ja pohuistlikud.

Mulle helistas (jep, saate aru HELISTAS ja ma mingis meeltesegaduses võtsin vastu) üks tuttav, kes rääkis, et ta ainult tänu minu postitustele hakkas uurima rohkem ATH kohta, sest mida rohkem ta luges, seda rohkem tekkis tal tunne, et hmm, jep. Ma tunnen ka nii. Ja ta pani endale aja kirja, sai selle super kiiresti, tegi testi ära ja konkreetselt arst ütles, et ta pole elusees nii hardcore ATH tulemust üldse näinudki. Et saate aru jah – inimene elas terve elu selles pidevas stressis ja närivas süütundes, et ta ei saa hakkama, ei ole piisavalt *misiganes omadussõnu kirjeldab inimesi, kes saavad suva asjadega hakkama* ja samas kõrvalt kuuled pidevalt, et ah. Võta ennast kokku. See ei ole suur asi. See pole keeruline. Lihtsalt ära mõtle sellele. Sul pole midagi häda, ainult laisavõitu.

Ja siis pauh, saad teada, et oh snap, tegelt mu aju töötabki teist moodi ja tegelikult need asjad mu sees ei ole kõigil ja tegelikult seda saab ravida, või vähemalt õppida sellega elama, sest sa ei pea enam süüd tundma selle pärast, et sa oled lihtsalt kuidagi kehvem kui teised.

SEE on tegelikult super vabastav.

Mulle kirjutas üks lugeja ka sellest, kuidas ta elas 28 aastat meeletute ärevushäirete all. Et umbes poodi minek oli tema jaoks juba nii stressi tekitav, et nõudis nädal aega enda kogumist. Peod olid välistatud, sest peas käis tuhat ideed, et kes seal on ja kas ma sobin sinna ja kas ma oskan midagi öelda ja kas ma üldse peaksin sinna minema jne. Seega veetis ta enamuse oma täiskasvanueast lihtsalt kodus stressates, sest… kõik tundus nii jube.

Kuni ta ühel hetkel jäi sõbrannaga rääkima, kes ütles talle, et eeeem… sõbrake. Keegi ei kogu ennast nädal aega, et Maximasse piima ostma minna, et sa võiks kuskile arstile pöörduda. Ja kae nalja – läks, sai ravimid ja kirjutaski, et tal on tunne, et ta sai lihtsalt oma elu tagasi. Et ta oli lausa shokis, kui ühel hetkel avastas ennast esikus jalanõusid jalga panemas, et kiirelt poodi minna, ilma, et ta oleks enne veidi nutnud, sest äkki midagi juhtub. Ja see tunne, kui sa saad aru, et aaaaa wtf, et siis NIIIMOODI tunnevad teised ennast kogu aeg v? Miks keegi mulle varem ei öelnud.

Raske on elada oma peas. Ma olen ausalt kindel, et igaühel on miskit, mis vajab veits rohkem lahtiharutamist ja mida ei saa tegelikult teha mitte ükski vestlus sõbrannadega vms (kuigi see võib ka teinekord suureks abiks olla). Lihtsalt hästi kerge on endaga ära harjuda. Enda mõtetega ära harjuda ja lõpuks on need nii suur osa sinu argipäevast, et sa enam ei mäletagi, mis tunne oli teisiti mõelda või tunda. Lihtne on endale öelda, et ah, see on alati nii olnud, ma olen alati lõpuks üle saanud, küllap see üle läheb. Sest enamasti lähebki. Aga kurat, alati hiilib ta mingi hetk tagasi. Ja kui miski aina tagasi hiilib, siis on see juba miskit, mida keegi võiks veidi vaadata ja öelda, mis tema sellest arvab. Näiteks… terapeut või psühhiaater. Ega nad ilmaasjata olemas ei ole.

Ma üldse ei ürita väita, et oo, lähme kõik arsti juurde ja võtame ravimeid ja siis me oleme kambakesti maru normaalsed, aga mida ma tahan teile öelda, et:

a) Kui on mingisugused imelikud tunded, mis segavad su elu, takistavad olemast rõõmus ja õnnelik, siis ei teeks paha neid kuskil jagada. Hullemaks see vast ei tee, aga paremaks võib teha. Võid sõbrannadelt küsida, äkki keegi on kuskil käinud ja oskab soovitada vms, ma olen kindel, et tegelikult on väga paljud käinud, aga ega see üldiselt suurem asi jututeema ei ole.

b) Kui keegi, keda te teate, on saanud mingi diagnoosi või ravimid või mis iganes teraapiat, siis kõige nõmedam asi, mida öelda, on hakata seda naeruvääristama. Ma olen seda kuulnud oma sõbrannalt, kes antidepressante võtma hakates kuulis oma perekonnalt, kuidas need on lihtsalt ravimifirmade suur skeem ja tegelikult peaks ta lihtsalt “rohkem õnnelik” olema ja asi ants. See on nii rõve tunne, räägin omast kogemusest, sest kui mina kirjutasin, et sain ravimid peale, siis sain ka omajagu seda: “Sa oled ju alati hakkama saad, miks sa tahad ennast ravimitega mürgitada!” juttu. Seda enam, et okei, ma olen siin viimasel ajal lainetena parajalt kassinud ka. Aga teate – ma arvan, et kõik need asjad on minu sees kogu aeg olnud, need asjad, mis praegu kuidagi eriti teravalt torkavad. Ja see ei ole ravimite süü, vaid selle süü, et ma praegu lasen ennast neile mõelda ja neid tunda. Seega olge inimesed – kui keegi üritab ee… holdida their shit together, siis ärge pliis olge need tõprad, kes hakkavad seda halvustama. Sest kui peas on miskit sassi läinud, on sellest raske aru saada, sellega leppida, abi leida ja lõpuks sa tahad proovida mida iganes. Ja kui keegi tuleb sulle oma “mõtle positiivselt” juttu ajama, siis ausalt tahaks ta kohe eriti perse saata. Sorry, not sorry.

Okei, ma tegin praegu kogemata super hea intro sellele, mida ma siia üldse kirjutama tulin. Nimelt seda, et ma olin eile nagu mega kass. Nagu SUPER kass. Ja mul on see teema, et ma olen kogu aeg all in. Et kui kass, siis kurat, korralikult. Ikka nii, et lähed lebad dramaatiliselt pimedas magamistoas ja üritad pisarat valada (ma ausalt TÄIEST JÕUST üritasin, aga krt ei tulnud), kuulad kassi mussi ja oled niii niii niii diip, et issand jumal ise ka rullib ennast hauas edasi tagasi, sest ta on sinust nii kahju.

Ja siis täna. Ärkan ja olen nagu, oh, HELLOOUUU WORLD, kõik on super hästi. Miks ma eile üldse kassisin? Ah, need nii lambid asjad, otseselt ju põhjust ei ole, kõik on hästi. Ja ma läksin Andra juurde ja naersin südamest ja nii kaua, et mu kõhulihased valutavad siiamaani ja kõik on jälle fine, eks.

Nalii.

Või no, see ei ole nali, et mul täna jälle hea tuju ja ma olen “tavaline Mallu”, aga vähemalt mul eile oli nii palju oidu enda kassimishoos, et ma panin endale teraapiasse aja kirja. Ma olen seal enne ka käinud ja see oli hästi tore kogemus, mis mind üli pikalt aitas, seega ma olen positiivselt meelestatud ja ei jõua juba ära oodata, et ma saaks sinna minna ja talle kogu oma jama ette laduda, et ta saaks mulle mingit … kõrvaltvaataja vaatenurka pakkuda, mida endal teinekord kõige raskem näha on. Sest isegi kui mu hea tuju kestab jupp aega, siis need madalpunktid on nii kurnavad ja ma ei viitsi nendega tegeleda, sest see võtab aega ära päris elu elamisest ja rõõmu tundmisest ja muust sellest kraamist, mis paneb südame kiiremini tööle ja toob naermisest pisarad silma (mida ei pea dramaatiliselt voodis lamades välja pigistama).

Niiet lihtsalt ühe veits mentaalselt haige Malluka soovitus kõigile, et kui miskit veits imelikku on, pange kuskile aeg kirja ja vaadake, ehk hakkab parem. Muidugi te ei pea minu ideid ja mõtteid tõe pähe võtma, aga mind tõesti on aidanud ja ma arvan, et me kõik väärime rohkem õnnelikud olemist, vs endale sisestamist, et mul pole midagi viga, ma olen fine, küll homme on parem.

Eks.

Ma lõpetan selle diibi postituse sellega, et ma lähen nüüd pessu, sest armuline härra ostis täna meile poest nuustiku ja ma pole vist elu sees millegi üle niii õnnelik olnud, sest kuna viimane sai laste poolt hävitatud, oleme me pidanud jupp aega pornopesu tegema. Pornopesu on see, kui sul pole nuustikut ja siis duši all sa lihtsalt silitad ennast selle dušigeeliga nagu oldschool erootikafilmides, selle asemel, et ennast normaalselt küürida, nagu ristiinimene.

Et siis jah.

Selline info teile tänasesse päeva. Baiiiiii.

The post crazy on another level appeared first on Mallukas.

meh noh

Eriti “meh” on olla. Suht kogu aeg. Ei oska isegi täpsemalt kirjeldada, et mis või kuidas valesti on, aga selline vastik rõhuv tunne on sees ja lahti ma sellest ei saa. Okei, siis saan, kui ma kuskil sõbrannadega veinitan või miskit, aga ilmselt on sellel ka mingisugused piirangud ees, enne kui see päris alkoholismile kaldub, seega passin lihtsalt kodus ja… panen tuima, oleks vist kõige parem väljend sellele, mida ma teen.

Postkast on kirju täis, aga ei saa vastata. Lihtsalt EI SAA. Selline tunne, et igaüks neist nõuab mult midagi nii suurt ja keerulist, et mul oleks võimatu seda ära teha. Et parem vaatan homme, kas tuleb selle suure ja raske asja tegemiseks jõudu (olen seda juba umbes nädala nii edasi lükanud, ei paista seda jõukest siiani tulevat) ja tegelikult ma TEAN, et ma pean lihtsalt pihta hakkama, aga… ma ei saa.

Näiteks saime me nüüd müügile panna need magnetitahvlid lastele, kes koolis või lasteaias käivad. Need tegelikult olid ammu juba valmis, aga kuna mul oli PLAAN panna nad müügile augusti alguses, aga asjad venisid igal pool, siis tuli mu sisse selline tunne, et ei. Kõik. Me ei saa neid üldse kunagi müügile panna, va siis järgmise aasta augustis, sest muidu on VALE. Ma ei tea täpselt, mis ma arvasin, et vale on, sest tegelikult on suva, millal me need müüki paneme või kui palju neid üldse ostetakse, aga mulle tundus lihtsalt vale ja mõte sellele, et see leht üles panna, tekitas minus pehmelt öeldes ärevushoo, sest noh… halllo, praegu pole ju augusti algus.

Kes aru ei saa, mis see on, siis see on paks magnetleht, mis käib külmikule ja laps saab iga päev oma päevaplaani järgides õigesse kohta magneti panna. Kui terve päev kõik ilusasti tehtud, saab ta nt õhtul mingi maiustuse või miks mitte nii, et kui terve nädal iga päev kõik kenasti tehtud, siis mingi suurema seikluse vanematega vms.

Ma tean, et ise üritades midagi müüa, siis ma ei tohiks seda rääkida, sest noh, peaks kõva müügijuttu tegema, aga täna, kuigi ma selle juba üles panin, endaga võideldes, tekkis tunne, et no ma ei tea. Suur asi. Magnet… kuhu saab panna magneteid. Et okei, lastele meeldivad magnetid ja saavutustunne, aga see pole ju mingi asi, mida nii väga VAJA oleks ja miks ma seda üldse teen, sest kõik mis ma teen on suht lamp ja üldse, praegu pole ju augusti algus.

Et jah, palun väga, ette tellida saab magnetitahvlit mu e-poest SIIT. Hurraa.

Mida ma veel teinud olen. Hmm. Meil sai täna Kardoga umbes kaheksa aastat koos oldud. Ma ütlen umbes, sest tegelikult see 1. sept oli minu meelest see päev, kus me teineteist facebookis vvks panime, või mis see värk ongi. Mina tellisin talle mingeid grilli lisajuppe, mis ta tahtis, mis ta juba mitu päeva tagasi kätte sai ja tema oli mulle hommikul lauale lillekimbu pannud, mida ma isegi ei märganud.

Mul on tunne, et ma ei märka viimasel ajal just kuigi paljut.

Kas te teate seda fiilingut, kus sa elad nagu mingisuguse automaatpiloodi peal? Et sa teed kõiki asju, mida sa alati teinud oled ja käid nendes kohtades, kus sa alati käinud oled ja lobised nonstop, sest sa oled nii alati teinud ja siis saad aru, et sa tegelikult ei ütle mitte midagi ja ei mõtle mitte midagi, vaid teed kõiki neid asju, sest sa oled harjunud ja peab? Mul on ausalt selline tunne, et ma ei ole üldse kindel, mida ma tegelikult teha TAHAN. Sest mul on kiire automaatpiloodil tegemast asju, mida ma pean.

Ma ei oska siia blogisse midagi uut kirjutada, ma ei oska oma mõtteid ritta panna, ma ei oska aega maha võtta, et korraks asjadel minna lasta, aga samal ajal istun ma pealnäha diivanil ja ei tee mitte midagi. Sees ainult ärevus tapab.

Teisalt sattusin ükspäev instas jälle kogemata sinna pimedasse nurka, kus emad räägivad oma surnud lastest ja olen nagu, okei, Mallu. Ole nüüd kenasti maru rahulik, sul on kõik hästi ja kõik on mega fine.

Aga nagu ei ole ka. Kuigi kõik on elus ja terved, mis on muidugi kena osa.

St ma ei tea, kas just KÕIK elus ja terved on, sest näiteks musta kassi pole me eile õhtust saadik näinud ja ta tavaliselt ei ole nii kaua kadunud, sest ta ei käi hoovist väljas. Ma arvasin, et ta on Lea juures ja Lea arvas, et ta on meil, aga tegelt on ta jumal teab kus. Minu praegust õnne arvestades, siis ei näe ma teda ilmselt kunagi.

Sellisel kaunil noodil täna lõpetan. Ja obv homseks olen ma selle tunde jälle alla surunud ja ma olen täiesti fine ja kõik on fine ja muu säärane. Eks.

Bai

The post meh noh appeared first on Mallukas.

küsimus laiale ringile

Omg, sorri, et ma viimase postituse siia nii depresiivse jätsin ja siis lambist mitmeks päevaks ära kadusin, ma olen endiselt ikka veel elus ja terve. Isegi see tuju on kohati tulnud ja kohati läinud, nii et ei saaks öelda, et ma nüüd terve aja jutti kassinud oleksin.

Küll aga on mul laiale ringile küsimus: kui oled hästi pikka aega ühe asjaga fine olnud, siis kui suur on tõenäosus, et ühel hetkel hakkab mingi asi nii häirima, et ei suuda sellest enam mööda vaadata? Ja siis see üks asi, mis nüüd miskipärast igapäevaselt eriti silma torkab, hakkab ka teisi asju välja tooma. Umbes nagu see imelik kolleeg, kes alati kohvi joob ja seda suus… loksutab? Ma ei oska seda paremini seletada, ma ei tea, kas sellele tegevusele tegelikult sõna ongi, aga te ju teate, mida ma selle all mõtlen. See asi, mida sa veega suus teed, kui sa hambaid pesed, eks. Mul oli kunagi päriselt üks kolleeg, kes seda kohviga tegi. Eww.

Igatahes, sa istud sama laua taga mitu aastat ja iga päev küll märkad seda imelikku harjumust, aga kuna sa istud piisavalt kaugel ja sa saad endale vajadusel klapid pähe panna, siis see ei häiri sind oluliselt, onju.

Ja siis sa ärkad ühel hommikul, ta teeb seda jälle just sel sekundil, kui sul klappe peas ei ole ja sa satud tema poole vaatama, ning see on see hetk, kus sa mõistad, et see on lihtsalt kõige rõvedam asi, mida keegi maailmas teha saaks. Ning see hetk, kui sa seda endale teadvustad, paned sa äkki tähele ka seda, kuidas ta alati enda kohvitassi pesemata kraanikaussi jätab. Ja kuidas ta laua all imelikult oma varbaid sahtlite vahele toetab. Ja kuidas ja telefonile alati hästi kriisava häälega “no halloooke!” vastab. Kes üldse kasutab sõna “hallooke”?!

Ning just niimoodi on saanud jumala okeist kollegist keegi, kelle kohta sa mõtled, et issand jeeeeesus, kuidas ma enne tähele ei pannud, et ta kõiki neid asju teeb!?

Kas sa saad tagasi minna sinna, et sa enam ühel päeval neid asju jälle ei märka? Või hakkab tänu sellele ahelreaktsioonile neid asju ainult juurde tekkima?

Avapildil mina tõsiselt antud teema üle juurdlemas….Ok ok, tegelt mul lihtsalt pole konkreetselt enam varsti pilte, pean hakkama vist nudesid lisama, mis mis see veel moekam asi on. Onlyfans who, ma annan puhta muidu ära :D

The post küsimus laiale ringile appeared first on Mallukas.

nojah

Ma tahtsin lihtsalt teada anda, et ma tunnen täna ennast nagu mingi tükk sitta. Rohkem ei midagi. Et kui keegi teist ka, siis vähemalt te pole ainukesed.

The post nojah appeared first on Mallukas.

Mõni nädal tagasi võttis minuga ühendust Olerex ja uuris,...

Mõni nädal tagasi võttis minuga ühendust Olerex ja uuris, kas ja kui tihti ma nende teenuseid kasutan. Selles suhtes, et eks ma ikka tankinud olen ja tee pealt kohvi haaranudki nende juurest, mis teenuseid veel bensiinijaamadel nagu pakkuda olema peaks? Selgub, et on kohe õige mitu veel, millest ma kuulnudki polnud. Äkki teie ka ei ole, nüüd ma vähemalt tean soovitada.

Esiteks on neil üli mugav e-pood, mida ma edaspidi kindlasti kasutan. Päris mitu korda on juhtud selline asi, et sõidame lastega kuskile ja tahaks kiirelt mingit snäkki kaasa haarata, aga rahvast on palju ja aeg tiksub halastamatult edasi. Eriti, kui keegi veel endale lasteeine või kabanossi välja lunib. Seega venib paus veel pikemaks ja te võite kindlad olla, et kui mõni lastest enne peatust magama jäänud oli, siis sellise pika pausi peale ärkavad nad raudselt üles ja… te teate, mis juhtub lastega, kelle lõunauni on liiga üürikeseks jäänud.

Olerexi e-poest saab endale mugavalt asjad ette tellida. Vaatad näiteks Waze’ist, mis kell sa kohal oled ja sinna jõudes võtad lihtsalt oma kauba ja saad edasi sõita. Ei mingit järjekorras kabanossi ootamist enam. Ma isiklikult vihkan ootamist, seega üli hea lahendus.

Lisaks on Olerexil ka selline äge lehekülg nagu https://oleeestis.ee. See on ideaalne neile, kes pole väga palju mööda Eestit rännanud (nagu meie), aga kindlasti leidub seal ka palju huvitavaid sihtkohti nende jaoks, kes rohkem ringi vaadanud on. Ühesõnaga saab seal kodulehel valida kandi, kus sa tahaksid rohkem ringi vaadata ja lehekülg pakub sulle ise ägedaid retkesid. Ise valid, kas soovid poolepäevast, terve päev ringi uudistada või on sul aega lausa terve nädalavahetus. Ideaalne virtuaalne reisijuht, või nii.

Kuna meil on siiski trobikond lapsi, siis otsustasime, et jääme kodukanti: Harjumaa ja poole päevane reis. Aga et see ikka lõbusam oleks, nii meile kui lastele, võtsime Piltsbergid ka kaasa, sest… miks ka mitte. Kui kamp koos, oli aeg sõjaplaan paika panna. Lootus oli selline, et näeme ägedaid kohti, lastel on tore, meil on kah tore (see juhtub ainult siis, kui lastel on tore, sest kui neil EI ole tore, on nad jorisevad ja vägagi tüütud, haha) ja saame tutvuda ehk mõne uue kohaga.

Seega plaani esimene külg oli teha e-poest tellimus, võtta lastele kiirelt midagi süüa (sest meie reis hakkas lõuna ajal, polnud enne mahti kodus kokata) ja lisaks tellida kaasa hunnik kraami, et meie ringi lõpppunktis üks mõnus grill ja lõke teha.

Mõeldud-tehtud. Tegin umbes pool tundi enne sinnasõitu tellimuse ära ja saime kraami kohe kätte. Ka kuus lasteinet, mis esiti pagassi rändasid, sest värskes õhus pidi isu ju parem olema ja seega otsustasime neid sööma hakata meie esimeses peatuspunktis – Muuga Kabelikivil.

Mari oli seiklusteks valmis!



Ja kui lapsed tahavad oma söögikorra kivi otsas pidada, siis onu Illukas ikka aitab

Ma isiklikult olen enne seal muidu korra käinud, kunagi aastaid tagasi. Kardo vanaisa ja venna pere elavad sellele hästi lähedal, seega kunagi meie suhte täiiiesti alguses ta viis mind kuskile sinnakanti tuiama. Seda ma nüüd ei mäleta, kas ma toona kivi otsa ka ronisin, seekord tegin ära. Või noh, ma peaks ilmselt ütlema, et Illukas vinnas mind sinna üles ja aitas alla tagasi. Ma nimelt kardan kohutavalt kõrgust ja mul oli lihtsalt terve aja tunne, et ma kukun sealt alla ja suren. Ahjaa, mul polnud ka turnimiseks just parimad riided, kui aus olla, hah.

Kui kõhud täis ja lapsed juba ronimisest küll said, oli aeg võtta ette järgmine sihtpunkt, milleks oli Anija mõis. Sõit sinna oli üsna kiire ja alles seal ma sain aru, et ohhoo, ma olen siin ka kunagi mingil kontserdil käinud, umbes kuus aastat tagasi või nii. Aga ka seal oli hästi ilus, lapsed said ringi joosta, purskaevus solberdada ja mängumajas mängid. Meie kohustus oli neid lihtsalt hallata ja ringi jalutada.

Mõisatrepil ikka väike pilt kah. Enda lapsi ei saanud kõiki pildile, Piltsud laenasid enda oma, et ikka kolm oleks.



Lemmik koht, haha







Apppii, kui nunnud nad on!

Kui mõisapark läbi jalutatud, oli meil ees 43 kilomeetrit enda viimase sihtkohani: Juminda RMK plats, et seal vorste sussutada. Okei, see oli meie esialgne plaan, aga meil läks e-poest tellides üli lappesse ja me ostsime nii palju asju kaasa. Ise ka naersime, et oleksime nagu vähemalt viieks päevaks sinna telkima läinud. Aga laud sai rikkalikult kaetud, lõket tehtud, grillitud, söödud-joodud, mängitud.

Katame lastega lauda



…samal ajal, kui mehed ma ei tea mida teevad



ok jätke jah mind üksi rabama, eksole :D



Kas te olete neid tooteid näinud? Seal oli lihapirukaid ja magusaid pallikesi ja need on pmst sügavkülmutatud, aga viskad autosse ja kui üle sulavad, siis on kohe valmis! Nagu, ma pole kuulnudki sellisest asjast.



















KIVI!

Vot, selline äge päev oli meil. Ja me poleks vist ise iial tulnud selle peale, et kuulge, lähme sõidame niisama ringi, kui oleeesti.ee lehte ei eksisteeriks, seega mina soovitan soojalt: kui on vabad päevad, tahaks midagi teha, kuskile minna, aga KUHU? Siis mine tsekka sinna kodukalt ja saad raudselt palju häid ideid, ma olen kindel.

Ja mul teile ka hea uudis – loosin ühele õnnelikule välja 50€ Olerexi krediiti, mille saate endale sobivas Olerexis laiaks lüüa. Lisaks saab võitja enda kontole kantud 10 kuuma jooki, mis saate siis ka endale sobival ajal välja võtta, kas ühekaupa, või korraga. Kui võitja ei ole Olerexi püsiklient, siis peaks ta end kodulehel kliendiks registreerima, siis saab võidu siduda tema isikukoodiga. Kliendiks hakkamine ei maksa midagi ja ei kohusta millekski.

Et loosis osaleda, räägi lihtsalt kaasa, et mis oli viimane tore peretripp, mis te tegite ja kus käisite.

Ps! Instas loosin sama kombo välja, niiet võtke ka sellest julgelt osa!

The post appeared first on Mallukas.

vaatasin eile Sander Õigust ja porri

Sõbranna kutsus mind eile Sander Õiguse stand up’i vaatama. Ma mõtlesin esiti, et ma ei lähe, sest hommik oli eile omajagu rõve. Tahtsin lausa kirjutada, et need ravimid on vist saatanast ja ma ilmselt ei tunne ennast kunagi normaalsena, aga päeva peale hakkas jumala normaalne olla ja lõpuks otsustasin, et vean ennast siiski kohale.

Muidu oli tore, v.a see, et me paar nädalat tagasi Krislyniga randomly sattusime Hiiu Grilli, kus me tahtsime paar drinksi võtta, aga seal hakkas hoopis stand up show. Seega olin ma 95% naljadest enne kuulnud ja üldse mulle tundus, et eile oli kohal ka mingi eriti tuim publik, sest need naljad, mis Hiiul mega naeru osaliseks said, siis eile võis nende ajal pmst ritsikaid saali tagumisest otsast kuulda.

Mul oli vahepeal ausalt öeldes üsna igav ja ma paar korda võitlesin sooviga enda telefon välja võtta, aga kuna see viisakas ei oleks olnud, siis ma seda ka ei teinud.

Jumal. Tänatud.

Sest peale seda istusin ma taksosse, et koju sõita. Olime suht veel kesklinnas, kui mul tuli mõte, et ma tahaks midagi googeldada ja avasin telefonist oma netibrauseri. Ja kui see avanes, avanes ka viimane asi, mis seal lahti oli….

Ma tahaks öelda, et see ei olnud harilik porr, aga… see oli. Ja volüüm oli loomulikult põhjas ja loomulikult ei suutnud ma nii ruttu reageerida, et seda kinni saada, seega pusisin ma seal oma mitu sekundit, et seda olukorda kuidagi lõpetada. Alguses proovisin ma lihtsalt seda tab’i kinni saada, aga kuna see ei töötanud, siis panin lihtsalt kogu telefoni kinni.

Istusin seal siis, endamisi mõeldes, et kas ma peaks liikuvast autost välja kargama või surnut teesklema, kui mu aju andis mulle hoopis parema soovituse: teeskle, et sa teed midagi väga olulist, et sa nina telefonist tõstma ei peaks ja vaatama, kuidas taksojuht sind segaduses moega peeglist vaatab. Ja mida ma siis tegin?

Loomulikult avasin UUESTI oma telefoni, kust hakkas kostuma sama hääl, mis enne.

Jumal.

Aita.

Mind.

Kuidagi suutin ma selle veebilehe kinni saada ja mitte enam seda terve sõidu näppida, aga ma võin öelda, et see oli reaalselt mu elu kõige piinlikum taksosõit.

Hiljem taipasin ma, et mõelda vaid, kui ma keset sand up’i oleks otsustanud, et oh, tahaks ühte asja googeldada ja oma Chrome avanud. Sellisel juhul oleksin ma saalitäie rahva ees maha surnud. Lihtsalt seal silmad kinnni vedelenud, kuni show läbi ja kõik koju lähevad, et siis koju hiilida.

Aga see oleks piinlikum olnud, seega täname taevaisa, et see ainult taksos juhtus.

Ja vältimaks küsimusi, mida mu sõbrad selle loo peale küsisid, siis jah, mis mõttes vaatab keegi telefonist porri, nagu sry mul polnd parasjagu arvutit käepärast. Ja miks? Ma hakkasin ühte uut sarja vaatama, Good Girls, ja seal on nii NIIII NIIIIII hot ganster, et ma pigem seda teemat edasi ei lahkaks.

Et siis jah. Palun väga. Nats nalja teile siia kaunisse teisipäeva.

Baiiii!

Ps! Avapilt on tehtud just enne stand upile minekut, enne kui ma veel ennast häbistama hakanud olin

The post vaatasin eile Sander Õigust ja porri appeared first on Mallukas.