crazy on another level

Teate, peale seda kui keegi mulle siia blogisse randomly kommentaari jättis, et kle mulle tundub, et sul on ATH (ja siis selgus, et ongi!) hakkasime me sõbrannadega rääkima, et mõelda vaid, kui kõik inimesed käiksid regulaarselt kuskil teraapias või psühholoogi juures, umbes nagu hambaarstil, niisama rutiinses kontrollis, isegi kui enda meelest pole miskit viga, et kui palju see inimeste elusid muudaks.

Ma arvan, et põhiprobleem seisneb sellest, et inimesed väga tihti ei kipu rääkima, mis nende sees toimub ja kui ka räägid, siis 100% oma tundeid ei oska ju sõnadesse panna. Näiteks kõik suurimad ATH sümptomid on tegelikult mingil määral iga inimese sees olemas. Seega kui ma näiteks rääkisin, et issand ma unustan kõike, siis võis sada inimest kaasa öelda, et jaaa, mul ka on mõnikord nii. Või kui ma seletasin, et mõnikord ma lihtsalt EI SUUDA midagi teha, kuigi ma tean, et see on üli väike asi, kuulsin ma alati jälle seda, et jep, mul ka nii olnud.

See tekitab jälle tunde, et okei, isegi kui mulle veidi tundub, et midagi on valesti, siis ma täpselt ei tea MIS ja lisaks, kui kõik nii tunnevad, siis järelikult ei ole mul midagi valesti peale selle, et ma olengi laisk ja lohakas ja hajameelne ja pohuistlik. Sest kõigil on nii, lihtsalt nemad saavad paremini hakkama = nad ei ole laisad ja lohakad ja pohuistlikud.

Mulle helistas (jep, saate aru HELISTAS ja ma mingis meeltesegaduses võtsin vastu) üks tuttav, kes rääkis, et ta ainult tänu minu postitustele hakkas uurima rohkem ATH kohta, sest mida rohkem ta luges, seda rohkem tekkis tal tunne, et hmm, jep. Ma tunnen ka nii. Ja ta pani endale aja kirja, sai selle super kiiresti, tegi testi ära ja konkreetselt arst ütles, et ta pole elusees nii hardcore ATH tulemust üldse näinudki. Et saate aru jah – inimene elas terve elu selles pidevas stressis ja närivas süütundes, et ta ei saa hakkama, ei ole piisavalt *misiganes omadussõnu kirjeldab inimesi, kes saavad suva asjadega hakkama* ja samas kõrvalt kuuled pidevalt, et ah. Võta ennast kokku. See ei ole suur asi. See pole keeruline. Lihtsalt ära mõtle sellele. Sul pole midagi häda, ainult laisavõitu.

Ja siis pauh, saad teada, et oh snap, tegelt mu aju töötabki teist moodi ja tegelikult need asjad mu sees ei ole kõigil ja tegelikult seda saab ravida, või vähemalt õppida sellega elama, sest sa ei pea enam süüd tundma selle pärast, et sa oled lihtsalt kuidagi kehvem kui teised.

SEE on tegelikult super vabastav.

Mulle kirjutas üks lugeja ka sellest, kuidas ta elas 28 aastat meeletute ärevushäirete all. Et umbes poodi minek oli tema jaoks juba nii stressi tekitav, et nõudis nädal aega enda kogumist. Peod olid välistatud, sest peas käis tuhat ideed, et kes seal on ja kas ma sobin sinna ja kas ma oskan midagi öelda ja kas ma üldse peaksin sinna minema jne. Seega veetis ta enamuse oma täiskasvanueast lihtsalt kodus stressates, sest… kõik tundus nii jube.

Kuni ta ühel hetkel jäi sõbrannaga rääkima, kes ütles talle, et eeeem… sõbrake. Keegi ei kogu ennast nädal aega, et Maximasse piima ostma minna, et sa võiks kuskile arstile pöörduda. Ja kae nalja – läks, sai ravimid ja kirjutaski, et tal on tunne, et ta sai lihtsalt oma elu tagasi. Et ta oli lausa shokis, kui ühel hetkel avastas ennast esikus jalanõusid jalga panemas, et kiirelt poodi minna, ilma, et ta oleks enne veidi nutnud, sest äkki midagi juhtub. Ja see tunne, kui sa saad aru, et aaaaa wtf, et siis NIIIMOODI tunnevad teised ennast kogu aeg v? Miks keegi mulle varem ei öelnud.

Raske on elada oma peas. Ma olen ausalt kindel, et igaühel on miskit, mis vajab veits rohkem lahtiharutamist ja mida ei saa tegelikult teha mitte ükski vestlus sõbrannadega vms (kuigi see võib ka teinekord suureks abiks olla). Lihtsalt hästi kerge on endaga ära harjuda. Enda mõtetega ära harjuda ja lõpuks on need nii suur osa sinu argipäevast, et sa enam ei mäletagi, mis tunne oli teisiti mõelda või tunda. Lihtne on endale öelda, et ah, see on alati nii olnud, ma olen alati lõpuks üle saanud, küllap see üle läheb. Sest enamasti lähebki. Aga kurat, alati hiilib ta mingi hetk tagasi. Ja kui miski aina tagasi hiilib, siis on see juba miskit, mida keegi võiks veidi vaadata ja öelda, mis tema sellest arvab. Näiteks… terapeut või psühhiaater. Ega nad ilmaasjata olemas ei ole.

Ma üldse ei ürita väita, et oo, lähme kõik arsti juurde ja võtame ravimeid ja siis me oleme kambakesti maru normaalsed, aga mida ma tahan teile öelda, et:

a) Kui on mingisugused imelikud tunded, mis segavad su elu, takistavad olemast rõõmus ja õnnelik, siis ei teeks paha neid kuskil jagada. Hullemaks see vast ei tee, aga paremaks võib teha. Võid sõbrannadelt küsida, äkki keegi on kuskil käinud ja oskab soovitada vms, ma olen kindel, et tegelikult on väga paljud käinud, aga ega see üldiselt suurem asi jututeema ei ole.

b) Kui keegi, keda te teate, on saanud mingi diagnoosi või ravimid või mis iganes teraapiat, siis kõige nõmedam asi, mida öelda, on hakata seda naeruvääristama. Ma olen seda kuulnud oma sõbrannalt, kes antidepressante võtma hakates kuulis oma perekonnalt, kuidas need on lihtsalt ravimifirmade suur skeem ja tegelikult peaks ta lihtsalt “rohkem õnnelik” olema ja asi ants. See on nii rõve tunne, räägin omast kogemusest, sest kui mina kirjutasin, et sain ravimid peale, siis sain ka omajagu seda: “Sa oled ju alati hakkama saad, miks sa tahad ennast ravimitega mürgitada!” juttu. Seda enam, et okei, ma olen siin viimasel ajal lainetena parajalt kassinud ka. Aga teate – ma arvan, et kõik need asjad on minu sees kogu aeg olnud, need asjad, mis praegu kuidagi eriti teravalt torkavad. Ja see ei ole ravimite süü, vaid selle süü, et ma praegu lasen ennast neile mõelda ja neid tunda. Seega olge inimesed – kui keegi üritab ee… holdida their shit together, siis ärge pliis olge need tõprad, kes hakkavad seda halvustama. Sest kui peas on miskit sassi läinud, on sellest raske aru saada, sellega leppida, abi leida ja lõpuks sa tahad proovida mida iganes. Ja kui keegi tuleb sulle oma “mõtle positiivselt” juttu ajama, siis ausalt tahaks ta kohe eriti perse saata. Sorry, not sorry.

Okei, ma tegin praegu kogemata super hea intro sellele, mida ma siia üldse kirjutama tulin. Nimelt seda, et ma olin eile nagu mega kass. Nagu SUPER kass. Ja mul on see teema, et ma olen kogu aeg all in. Et kui kass, siis kurat, korralikult. Ikka nii, et lähed lebad dramaatiliselt pimedas magamistoas ja üritad pisarat valada (ma ausalt TÄIEST JÕUST üritasin, aga krt ei tulnud), kuulad kassi mussi ja oled niii niii niii diip, et issand jumal ise ka rullib ennast hauas edasi tagasi, sest ta on sinust nii kahju.

Ja siis täna. Ärkan ja olen nagu, oh, HELLOOUUU WORLD, kõik on super hästi. Miks ma eile üldse kassisin? Ah, need nii lambid asjad, otseselt ju põhjust ei ole, kõik on hästi. Ja ma läksin Andra juurde ja naersin südamest ja nii kaua, et mu kõhulihased valutavad siiamaani ja kõik on jälle fine, eks.

Nalii.

Või no, see ei ole nali, et mul täna jälle hea tuju ja ma olen “tavaline Mallu”, aga vähemalt mul eile oli nii palju oidu enda kassimishoos, et ma panin endale teraapiasse aja kirja. Ma olen seal enne ka käinud ja see oli hästi tore kogemus, mis mind üli pikalt aitas, seega ma olen positiivselt meelestatud ja ei jõua juba ära oodata, et ma saaks sinna minna ja talle kogu oma jama ette laduda, et ta saaks mulle mingit … kõrvaltvaataja vaatenurka pakkuda, mida endal teinekord kõige raskem näha on. Sest isegi kui mu hea tuju kestab jupp aega, siis need madalpunktid on nii kurnavad ja ma ei viitsi nendega tegeleda, sest see võtab aega ära päris elu elamisest ja rõõmu tundmisest ja muust sellest kraamist, mis paneb südame kiiremini tööle ja toob naermisest pisarad silma (mida ei pea dramaatiliselt voodis lamades välja pigistama).

Niiet lihtsalt ühe veits mentaalselt haige Malluka soovitus kõigile, et kui miskit veits imelikku on, pange kuskile aeg kirja ja vaadake, ehk hakkab parem. Muidugi te ei pea minu ideid ja mõtteid tõe pähe võtma, aga mind tõesti on aidanud ja ma arvan, et me kõik väärime rohkem õnnelikud olemist, vs endale sisestamist, et mul pole midagi viga, ma olen fine, küll homme on parem.

Eks.

Ma lõpetan selle diibi postituse sellega, et ma lähen nüüd pessu, sest armuline härra ostis täna meile poest nuustiku ja ma pole vist elu sees millegi üle niii õnnelik olnud, sest kuna viimane sai laste poolt hävitatud, oleme me pidanud jupp aega pornopesu tegema. Pornopesu on see, kui sul pole nuustikut ja siis duši all sa lihtsalt silitad ennast selle dušigeeliga nagu oldschool erootikafilmides, selle asemel, et ennast normaalselt küürida, nagu ristiinimene.

Et siis jah.

Selline info teile tänasesse päeva. Baiiiiii.

The post crazy on another level appeared first on Mallukas.