Mariann Kaasik's Blog, page 114

tahaks beebit, see norm v?

Eile nägin ühe mega armsa vastsündinud beebi pilti ja ütlesin Kardole, et tal ikka veab, et ta vasektoomia tegi, muidu ma hakkaks jälle beebit lunima raudselt

halleluuja, tänkš taevaiša

Ma võin praegu öelda, et mu elu on lihtsalt täiuslik, sest:

Evert Poom vastas mulle (ma reaalselt pole elu seest kedagi nii palju fangirlinud).
Ma nägin eile üle pika aja Ivarit!
Lapsed on lasteaias! Ja üks neist läks sinna väga hea meelega. Teine nutta röökides, aga ega alati võita ka ei saa.
Ma lähen täna trenni (juurdlen, kas ratta või autoga, ma tahaks kiiresti fitlife olla

JÄLLE UUS PROBLEEM VANNITOAGA

34 Tänase päeva kangelane on Kätlin, kes mööda ehituspoode jooksis (ajaga võidu, sest torumehel polnud ka siin aega eluaeg passida) ja leidis meile vähemalt MIDAGIGI seina, mis sinna mõõtudelt sobis. See ei ole küll ideaalne, sest noh, ma tahtsin ikka seda vihmadušši ja see on selline odav nikats, mille ma loodan kunagi välja vahetada, aga igatahes lahendas ta olukorra ja see tähendas ainult seda, et …trummipõrin….kui ma koju jõudsin, oli vannituba VALMIS!

Saate aru jah. VALMIS! Ma saan VANNI MINNA!

Sorri, et ma hüsteeritsen, aga ma olen nii õnnelik. Lihtsalt niiii õnnelik

kuidas üks vannituba mind enekamõteteni viis

Aprilli alguses algavad vannitoas elektrijamad. Tuleb elektrik, kes ütleb, et köök ja vannituba on ühe … süsteemi? all ja eraldab need ära. Lihtne värk, võttis pool tundi. Kõik korras.
Sama päev kaob elekter tervest majast veel umbes sada korda, kuni lõpuks ei saa vannitoa tuld üldse põlema panna, muidu pole mujal elektrit. Kuna elektrik kohe tagasi tulla ei saa, elame paar päeva nii.
Elektrik tuleb tagasi, vaatab, et vannitoas on ikka juhtmed maru vanad, need tuleb kõik välja vahetada. Ta teeb seda ja umbes päeva on kõik ok. Arvake, mis siis juhtub.
Elekter kaob. Kogu majast. Tuleb torumees. Selgub, et boiler on nii vana, tekitab mingeid elekrijamasid, et tuleb osta uus.
Ostan uue boileri, kuid siis selgub, et kõik vannitoa torud on vanad ja valed, tuleb välja vahetada. Torud on aga seina taga, seega tuleb sein maha võtta. Seega… tuleb ikkagi teha vannitoa remont, mida ma EI SAANUD teha, sest mul ei olnud selle jaoks hetkel raha. Tegemata ka jätta ei saa, sest noh, raske on veits elada kolme lapsega ilma veeta. Ja vahepeal elektrita.
Töömees alustab oma töödega 28 aprill, meie oleme enne vannitoast plaadid ise välja peksnud, et töö kiiremini läheks. Ta pakkus, et läheb umbes kaks nädalat. Tundus ok. Et aeg kiiremini läheks, otsustame Rõugesse minna, et mitte ehtitustolmu ja asjade sees olla.
Me tuleme tagasi reedel, 1. mail. Kuna ehitus ja värgid võtavad maa ja ilm aega, siis lähen ma nädala pärast plaate ja vanni valima, täpsemat kuuendal mail, kolmapäeval.  Lintmannis saan kõik kiirelt välja valitud ja mõlemad (vann ja plaadid) jõuavad kohale reedeks.
Laupäeval alustab töömees lõpuks plaatimisega ja sellel hetkel tundub kõik isegi vaikselt paika loksuvat, kuigi maja on otsast lõpuni krdi pahtlitolmu ja plaatide lõikamise sodi täis, olen ma isegi korraks veidi positiivselt meelestatud, sest seina saanud plaadid tunduvad ilusad ja ma hakkan vaikselt isegi uskuma, et see vannituba KUNAGI valmis saab.
Kohutava tolmutamise ja poole plaatimise peal selgub kaunis tõsiasi, et plaate on kogemata vähem tulnud ja neid tuleb juurde tellida. Mis võtab taaskord umbes neli päeva aega, sest vahele jääb nädalavahetus. Kuna töömees elab üldse Viljandis ja ilma plaatideta ei saa ta jätkata, seega elame 10-11 mai selles pooleli olevas remondijuras edasi ja 12dal saabuvadki plaadid ja töömees ja töö sai jätkuda. JÄLLE olin ma korraks positiivselt meelestatud ja omad illusiooni, et reedeks võiks kõik valmis olla.
Kuna töömees nägi iga päev aina rohkem selline välja, et ta pigem raiuks endal ükshaaval oma jäsemed maha, kui mu kuradi vannituba edasi remondiks, siis tundus mulle kõige loogilisem eest ära minna, et ta vähemalt mu lolli nägu vahtima ei peaks (reaaselt iga kord, kui ta mult midagi küsis ja ma JÄLLE pidin talle vastama, et ma ei tea või ma ei saa aru, siis ta vaatas mind lihtsalt sellise pilguga, mis ütles rohkem kui tuhat sõna

tere kolmapäeva!

Mul on tunne, et see remont on 90 aastat kestnud. Selles suhtes, et ilmselt vist ongi, kui ükspäev töömees ei tulnud (sest plaadid ei olnud kohal) ja ma reaalselt pool päeva mõtlesin, et midagi on puudu ja tellisin refleksist talle ka lõunasöögi.

Samas see võiks juba läbi saada, sest eile pani Mari endale selga enda parima, sädeleva kleidi, värvis huuled ära ja ütles, et ta näitab nüüd ennast onule, et ta on hästi ilus ja siis ta tahab onule musi teha.

via GIPHY

Üldse on Mari viimasel ajal kogu aeg mingit musitamisjuttu ajanud. Et ta tahab lasteaeda minna ja poistele musi teha, et need talle lilli tooks? What? Kardo seletas talle, et need asjad peaksid siiski veidi vastupidi käima, et enne oota lilled ära ja siis alles vaata, et kas sa tahad musi teha kellegagi või mitte. Ma kohe kasutasin võimalust ja ütlesin Marile, et üldse võib juhtuda, et äkki tahad pärast hoopis tüdrukuid musitada, et ärgu ta nüüd asjadest ette ka tormaku. Mari mõtles veits ja ütles, et jah, ta tõesti tahab tüdrukuid ka musitada.

via GIPHY

Mu lapsed on ikka nii imelikud, ma ei või.

Also, kas keegi teab siseinfot, millal ükskord see MyFitness lahti tehakse? Ma olen ausalt varsti muidu 900 kilo, ma PEAN ennast liigutama hakkama, aga ma ei suuda iseseisvalt, sest ma olen iseloomutu ja laisk mofo.

Ahjaa, rääkides jälle sellest kehakaalust, siis ma jälle katsetan midagi. Nimelt teen ma kaasa kahenädalases Reztart väljakutses, kus tuleb iga päev vähemalt 1x enne toidukorda nende joogisegu juua. Väidetavalt vähendab see söögijärgset väsimustunnet ja aitab vähendada ülesöömist ja näksimist. Ma veel neid segusid maitsnud pole, aga kuna täna pikk tripp ees, siis autosse hea rüüpamiseks kaasa võtta. Ehk näidabki kõhtu? Muidu on ikka see, et kuskilt bensukast haarad kabanossi kaasa ja minekut

konkreetselt palju random juttu lasteaiast ja lotiimust ja elust

Eilse postituse peale kõik kirjutasid mulle, et kuidas nad armastavad mu vingu ja hala, et selle pärast siin umbes käiaksegi, hehe. Noh, täna võite siis rahumeeli selle postituse kinni panna, sest halada ei ole mul enam midagi. St, kui ma oleks eile sellest teemast kirjutanud, siis ma oleks halanud küll ja veel, aga ega ilmaasjata öelda, et hommik on õhtust targem, eks.

Seis siis selline, et eile ma olin põhimõtteliselt valmis ennast siia pahtlitolmu sisse oksa tõmbama, sest ma ei oska isegi kirjeldada seda, kui räme on elu, kus kõik asjad ja sa ise oled kaetud sellise kuiva, rõveda, sügelemaajava tolmuga. Aga siis tuli pääsetee ja selle päästee nimi oli Andra, kes hakkas suruma, et lähme Hiiumaale. Ja ma olin nagu… no muidugi lähme! Ma olen teile juba sügisel jaganud ühte head majutuskohta Hiiumaal, sinna samma me tagasi lähemegi! Muuseas, eriti äge oli sotsmeedias näha, kuidas tuttavad ja lugejad ka peale seda sinna mõnusale puhkusele läksid, tõesti väärt koht.

Lisasks sellele oli juhtunud täna jõuluime ja töömees oli täna igale poole kiled ette riputanud ja kuigi ta on ka täna plaate puurinud ja lõiganud ja igatmoodi tolmutanud, on seda siiski tunduvalt vähem, kui eelmine kord.

via GIPHY

Teine asi, mille üle ma eile oleksin kohe mõnuga halanud, oleks olnud lasteaiakohad. Eile hakati neid kohapakkumisi laiali saatma ja mina eeldasin, et ka mina saan Lendele koha ja Martale koha ja… essugi. Ei saanud ma miskit. Noh, mõneti arusaadav, sest ma tahan Lende panna tasandusrühma ja neisse pole kohti kust jalaga segada. Seda enam, et ma veel nii pirtsakas, et tahtsin teda just siisamasse lasteaeda panna, kus Mari käib. Teised kaks tasandusrühma on Kristiines ja Õismäel ja nii kaugele oleks jube ebamugav teda viia olnud. Siis oleksin ma juba mõelnud, et ah, panen tavalisse rühma siis. Samas see poleks ka just parim valik olnud, sest kuigi Lende kõneareng on palju parem, kui Maril samas vanuses ja iga päev räägib ta aina rohkem, siis tunduvalt parem on ju tasandusrühm, sest isegi täitsa tavalise kõnearenguga lapsele ei jookse see logopeeditund iial mööda külgi maha.

Marta koha suhtes olin ka ma ise süüdi, sest ma nii pikalt unustasin teda sinna üldse kirja panna. Ma ei tea, miks ma sellega nii kaua viivitasin, sest tegelikult oli see paari klõpsu küsimus. Idioot olen, mis muud. Igatahes nüüd vaatasin, et ma olen järjekorras umbes miljoneis inimene, aga SIIS ma sain aru, et ma pean seal peale klikkima mingile nupule, mis ütleb, et ta õde/vend käib samas lasteaias, mis tähendas seda, et Marta sai eelisjärjekorda ja koht ongi olemas. Wohhhooo!

Jah, ma tean, et Marta on alles väike titt, aga sellegipoolest tahan ma teda sügisest harjutama hakata, sest Kardo ilmselt ikka mingi hetk nüüd läheb kuskile tööle ja ma päriselt ka ei istu päevad läbi siin hambad laiali ja vahi lage. Mul on raske isegi siis tööd teha, kui Kardo ON kodus ja lapsi hallata üritab. Üritab, sest enamasti nad miskipärast imbuvad ikka mulle ligi nagu magnetid ja tahavad, et just mina kõike teha aitaks ja vaataks ja ette loeks ja peale puhuks. Seega tundub mõte sellest, et ma saan ÜKSI KODUS olla ja tööd teha lihtsalt jumalik.

Aga kui ma poleks Hellikusse kohta saanud, siis ei oleks ma teda üldse kuskile pannud. Ma lihtsalt ei usaldaks oma väikest beebit elusees kuskile mujale. Hellikus on mõlemad mu lapsed käinud, ma tean seda lasteaeda, ma tean neid õpetajaid ja kõik on tuttav ja usaldusväärne. Seega halleluuja, mu kõik lapsed saavad kunagi lasteaeda!

Nagu ma tean, et hea ema praegu ohkaks, et ei taha oma tibulindudest eemal olla, aga olgem ausad, peale seda kus me oleme pmst jõuludest saadik kogu aeg nendega koos olnud ja null lasteaeda vahepeal, siis on kohati küll selline tunne, et tsau lapsed, emme läheb kirjutab ennast hullarisse sisse, baiiiiii! Ja kui tuli see kiri küsimusega, et kas teie lapsed hakkavad 18. mai lasteaias käima, või ainult osadel päevadel, või ei taha veel üldse tuua, siis hea, et ma capsiga ei vastanud: NAD ON PUNKT KELL KUUS IGA JUMALA PÄEV TEIL VÄRAVA TAGA!

Jah, ma armastan oma lapsi, aga kõik, kes on lapsevanemad, need teavad, kui palju lapsed päeva jooksul küsivad ja tahavad ja vaidlevad  ja kraaklevad ja asju sassi ajavad ja solvuvad ja lõpuks ei jää muud üle, kui sa pead neid lohutama ja lepitama ja neile lugema ja neile seletama, et miks asjad on nii, nagu nad on ja rääkima, kuidas maailmaasjad käivad ja ise max kannatlik olema, isegi kui sa ühte juttu sada korda räägid, päevast päeva. See kõik ongi lapsevanemaks olemine ja see on kõik fine, aga neid on nii palju ja ma PEAN muid asju ka tegema ja lõpuks ma mõtlen, et kui keegi veel mulle kuskilt: “MAMMAAA!” karjub, siis ma suren närvivapustusse

kas minna parooli alla?

Ühest küljest ma juba tean, et erilist muud pointi sellel poleks, kui et nn avalikult ja googeldades see info välja ei tuleks, et ala kui ma ei tahaks, et potensiaalsed koostööpartnerid mu vaimsest tervisest või säärasest lugeda saaks. Kuigi olgem ausad, igasugune parooli all olev sisu ringleb varsti ikka sõbrannade vahel ja foorumites jne ja ega mu vaimne tervis just suur saladus olnud pole. Veits segase mulje olen ammu jätnud

ohatise imerohi ja parimad tooted päikselisteks ilmadeks*

Täna on jälle e-esmaspäev, mis tähendab seda, et paljud mu lemmikpoed on suured allahindlused oma asjadele peale pannud. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, sest kui täishinnaga ostes mõtlen ma sada korda, et kas on ikka vaja või mitte, siis kui asjadel ala 40% ale, siis täitub ostukorv päris kiiresti. Mõtlesin teilegi ette loetleda, et mida mina soovitaksin Hevereni poest soetada.

Igapäevaseks huulehoolduseks kasutan ma kaht asja. Kotis on mul alati üks FRUU palsam. Need on tehtud võimalikult värskest toorainest, mis on saadud farmerite puuvilja jääkidest. Arbuusi oma on mu lemmik- lõhnabki täpselt nagu arbuus ja jätab huuled pehmeks, aga samas mitte nagu mingit weird kihti sinna peale ei jäta, nagu osad huulepalsamid seda teevad. Loomulikult on FRUU kraam ka vegan.

Teine, ka suht igapäeane asi, mida ma kasutan, on reaalselt üks parimatest toodetest, mida ma üle pika aja kasutanud olen – lagritsajuure ekstraktiga huulepalsam, mida kasutatakse ohatiste ennetamiseks. Ja terve aeg, kus ma seda kasutanud olen, on mul 1x hakanud nagu ohatis veits tulema, aga lõpuks enne tulemist ära kadunud. See on minu jaoks nii ime toode, et ei julge päevagi mööda saata, kus seda EI kasuta. Also see näeb huultel välja nagu läbipaistev huuleläige, seega on mitmed küsinud, et oo, mis läige sul on

ma ei ole ehteinimene… või olen?*

Vanasti ei kandnud ma üldse ehteid ja ma vist isegi blogisin sellest, et ma varem ei saanud aru, et kui keegi ütles, et mingi ehe on tema jaoks oluline, et oleks MEGA kurb, kui see ära kaoks. Minu jaoks olid ehted lihtsalt kulinad ja kuigi ilusad, siis üldse mitte emotsionaalse väärtusega. Isegi kui mu abielusõrmus ära kadunud oleks, oleksin ma lihtsalt õlgu kehitanud, et ah, äkki tuleb kunagi välja. Kihlasõrmusega oli nii, aasta aega oli kadunud ja siis ise ilmus vannitoas lagedale #nostress.

Nüüd on mu mentaliteet muutunud, sest mu ehted on teistsugused kui paar aastat tagasi. Ma ei räägi ainult rahalisest väärtusest, sest ega mu abielusõmus ka odav lõbu ei olnud, aga peab ju tunnistama, et kui mul enne oli ehtekarbis paar kassikullast kõrvarõngast ja muud sellist suvalist kraami, siis pole ime, et mul nendest suva oli. Aga nüüd mõtlen ma oma ehetest teistmoodi.

Ma mõtlen nendest kui reliikviatest.

Kes mu vlogisid vaatab, siis ma ühes rääkisin ka sellest, kuidas mu kõige armsamad ehted on mulle seda armsamad, kui ma mõtlen, et kunagi lähevad need mu tütardele ja nemad saavad neid kanda ja mõelda, et vot, see oli kunagi nn osake mu emast ja siin sees on tema energia ja seda ehet kandes nad justkui tunneksid mu lähedust ka aastaid peale seda, kui mind enam ei ole.

Üks nendest ehetest on kindlasti abielusõrmus. Mu väga-väga loodan, et mina ka Kardo näitame oma lastele terve nende elu ainult seda, kui väga me teineteist ja neid armastame ja meie abielusõrmused oleks neile kunagi nagu mingi päris ja püsiva armastuse sümbol. Ja see on võimas kraam. Seega nüüd, niimoodi mõeldes, oleksin ma VÄGA kurb, kui mu abielusõrmus ära kaoks ja ma kaotaksin sellega võimaluse kunagi oma lastele midagi säärast edasi pärandada. Muidugi jah, ega me võime lahku ka minna kunagi, siis pole sellel sõrmusel ka seda sümboolset tähendust, aga ma ikka tahaks loota, et see ei juhtu. Ei tundu tõenäoline igatahes

kas ma olen halb inimene?

Vahepeal mulle tundub, et ma olen jumala okei persoon. Noh, kurja kellelegi ei tee ja loomi jalaga ei löö ja kaitsen nõrgemat ja ei karda enda (ja teiste) eest seista. Ja siis vahepeal on mul tunne, et okei, võib-olla ma olen endast ikka valesti aru saanud ja TEGELIKULT olen ma üks jube inimene, ma lihtsalt olen nii loll, et ma ei saa sellest aru