Mariann Kaasik's Blog, page 117

räägime siis ausalt asjadest

Kui alguses oli iga päev vana koroona mõttes, siis nüüd ausalt öelda, ei tule ta enam pähegi. Kuidagi normaalseks on saanud see, et kuskil ei käi ja passid ainult kodus ja kui poes keegi köhatab, siis saad südamerabanduse ja jooksed poe teise otsa. Ma käisin ükspäev kodurimis ja seal jalutas minust mööda maski ja kinnasteta teenindaja, kes köhatas alguses niisama, siis pani käe suu ette, kui märkas, et ma teda õudusega vaatasin (ise hinge kinni hoides, nagu see aitaks) ja läks siis kiiruga selle käega tomateid kohendama. Ütleme nii, et ma tomatit ostma enam ei kippunud.

Üldse, telliks kõik kaubad koju, aga mul on tunne, et lihtsam oleks Koroonaravim leiutada, kui keskööl e-poodides lolli mängida. Ma nii vana mutt (issand, ma automaatselt kirjutasin t asemel n

telkida ei taha, aga metsa tahaks küll?*

Kes mind instas jälgib, siis teab, et käisime lastega (ja no Kardoga) üleeile väiksel seiklusel. Nimelt rentisime motorhome.ee kaudu uhke auto (sellise) ja saime vahelduseks ühele reisile minna. Ajad ju praegu sellised, et enamik hotellid ja majutusasutused on kinni, aga kui tahad kuskile minna, siis polegi muud varianti, kui näiteks telkida. Selle jaoks on minu meelest veel liiga külm ja no ega mulle suvel ka ei meeldi oluliselt telkida. Nii ebamugav ja lastega nii palju asju ja… võib-olla kahekesti veel kuidagi, haha. Aga kui motorhome.ee meile kirjutas ja sellist seiklust välja pakkus, haarasime võimalusest kinni. Millal siis veel, kui mitte praegu?

Neil on veel selline värk, et kuna nad mitte ainult ei rendi, vaid ka müüvad matkaautosid, siis iga rentnik saab endale alati tuttuue, selle aasta auto. Kevadel-suvel rändab ta huvilistega ringi, sügisel ostab keegi selle ära ja uuel aastal alustatakse uue hooga. Rentnikule hea – alati kõige uuem ja mugavam mudel. Ma isegi mõtlesin, et päris äge võiks sellist autot omada olla, rändad maailmas ringi ja ei pea ööbimise pärast muretsema

aitäh, karantiin, selle lisa 7 kilo eest

Nagu ma tegelikult tahtsin teile jagada ainult enda uhiuut vlogi, kus ma näitan, kuidas kõõmast saab vähem kõõm, aga terve selle aja, kui ma monteerisin, siis ma lihtsalt jõllitasin oma lotti. Konkreetselt olen karantiiniga pmst 7 kilo juurde võtnud, palun keegi aidake mind. Ma ei tohiks tegelt vinguda, et inimesed siin tüssu teevad mulle ja tahavad mu komme ja paremaid palasid endale. Ma pigem peaks soovima, et neid oleks ROHKEM kes mu paremaid palu endale tahaksid ja sisse tüssaks, sest see on tõesti ebanormaalne, kuidas ma lihtsalt hommikust õhtuni vitsutan. Nagu… HELP!

Ja veelgi enam, mida rohkem ma sellele mõtlen, et ma ei tohiks, seda rohkem ma seda jama endale sisse söön.

Palun öelge, et ma ei ole ainuke

mind lasti üle, aga ma panen ikka edasi

On ju selline vanasõna, et ükski heategu ei jää karistuseta. Mõneti võib see raudselt tõsi olla, sest terve ilm on täis igasuguseid susserdajaid ja pettureid. Eilegi tegin just juutuubi video, kuidas mina omast arust aitasin nälgivat hädalist ja tegelikult sain lõpuks teada, et tegu oli uhkes ja kallis korteris elava neiuga, kes tahtis minult saada lihtsalt “paremaid palu, mida ise osta ei raatsi”. Nagu jumala haud, ma andsin pooled oma koroonavarud talle ära, arvates, et inimene on hädas…Aga eks vaadake videost ise järele, naljakas lugu.

Sellegipoolest olen ma jälle sedatüüpi inimene, et mulle võib tüssu hommikust õhtuni teha, aga mina usun ikka kõiki ja arvan, et enamik inimesi on ilusad ja head. Ja minu põhimõte on see, et kui mul on rohkem, kui ma kasutada jõuan, siis on minu ee… kohustus anda neile, kellel pole. Ja kui need inimesed mulle valetavad, siis see on nende enda karma laks, mina olen ikka kõike oma südame järgi talitanud ja ma ei kavatse selle pärast ka lõpetada, et keegi seda ära kasutanud on. Ja noh, oi kuidas on, ma ausalt niii naiivne ja loll kohati, haha

DIY: kasutatud söögilauast uhiuus iludus

Kohe peale öökappide tellimist leidsin Sõbralt-sõbrale poest ka ideaalse söögilaua. Nagu öeldud, siis mu rahutu hing ikka ei leppinud selle tutika söögilauaga, see hall kuidagi minu meelest ei sobinud ja see kandiline oli kuidagi… ah ma ei tea, nagu ei sobinud lihtsalt. Seega kui mulle seal epoes see ilus ja heleroheline laud silma hakkas, tahtsin ma kohe teda oma elutoas näha. Esialgu oli komplekt müügil koos toolidega, kuid kirjutasin neile ja selgus, et on võimaliks saada ka ilma toolideta. Ma enda kollastest kaunitaridest siiski loobuda ei soovinud. Tellisin laua ära ja näitan nüüd, kuidas vanast lihtsalt uus sai.

1. Laud enne. Tegelikult ma natukene mõtlesin, et ma jätangi ta selliseks. Heleroheline väga silma ei kraapinud, aga samas kui ta kohale jõudis, ei olnud see ikka päris… SEE. Midagi nagu häiris ja ei olnud päris õige. Seega tellisin Varnast ikka värvi ära (Little teapot) ja kuna see pind oli libe ja lakitud, siis küsisin Varnast nõu ja otsustasime, et igaks juhuks tuleks seda pinda siiski veidi töödelda ka. Kolm last + söögilaud = palju pesemist. Seega olin oma laiskusest üle ja töötlesin enne lauda.

2. Võtsin liivapaberi ja töötlesin õrnalt pinna ära. Ma küll arvasin, et see võtab sada aastat, aga tegelikult 10 mintsa ja laud oli kergelt liivapaberiga üle tõmmatud. Kardo veel õpetas, et ma ringitaksin, alguses sahmisin niisama edasi- tagasi.

3. Seejärel tõmbasin ma laua üle SELLE vahendiga. Panin paaritunnise vahega kaks kihti ja seda kulus mega vähe, ma usun, et mingi 1/5 pudelist läks, ülejäänu alles.

4. Siis ei olnudki midagi muud, kui tegin kaks kihti pintsliga ja ühe rulliga – kohe olin mega rahul ja nägin, et see sinine sobib siia tuppa palju rohkem, kui see roheline. Lisaks sobib ta veel nii hästi nende toolidega, wohhoo.

5. Kui värv oli kuivanud panin hilisõhtul ühe kihi Fusioni pealislakiga ja hommikul panin teise kihi veel.    Ning kuna söögilauda tuleb kindlasti palju pesta, siis ei andnud süda rahu ja panin mingit ehituspoest kunagi ostetud lakki kah!

6. Ja oligi laud valmis. Võttis ühe õhtupooliku ja järgmisest päevast veel pool ja valmis ta ongi. Ei tahaks küll ise enda saba kergitada, aga … ma ise olen mega rahul! See sinine on nii ilus ja sobib nii hästi siia tuppa. Ainult, et värv sai mul otsa ja kaks pikendusplaati jäid hetkel värvimata, seega tuleb uus totsik veel osta ja varsti jälle väike värvimistuur teha. Seda lauda saab NII suureks teha, et kohe kui karantiin läbi on, toimub siin suuremat sorti söömaaeg aphroditedele!

Vot, selline ta siis mul on, kaunike! See eelmine laud oli ka mega ilus (link), aga kuidagi ei vaibinud siia koju. Seega kui keegi tahab, annan näiteks sotiga ära! Täispuit ja mega raske ja kvaliteetne :) Või siis minge vaadake sõbralt-sõbrale poodi, ma ei julge sinna enam üldse minna, aina vaatan, et ooooo, seda saaks tuunida ja toda saaks tuunida ja…

munadepühad tulevad, jeee!

Kuna munadepühad on kohe ukse taga ja ma ei suutnud tänaseks mingit paremat tegevust välja mõelda, kui munade värvimine, siis nii me tegimegi. Kuna meie elekter on pehmelt öelda pees (elektrik tuleb õnneks täna), siis pidin ma munad Kardo ema juures ära keetma ja peale lõunaund võtsime kõik laua taha ritta, et siis värvima kukkuda. Ma tellisin juba ammu eSelverist hunniku munade värvimiseks mõeldud kraami ja igasugust pudi-padi, millega tuppa veidi kevadet ja pühadehõngu tuua. Ainult neid paganama pajutibusid ei ole mul siiani õnnestunud leida, ma ei tea…kas keegi on kõik pajud juba paljaks teinud või?

suhe hakkas surema, a napilt ei surndki, jee

Ma panin tähele, et viimasel ajal ajas kõik mind nii närvi. Mitte nagu närvi, et olen mega hüsteerias ja karjun, aga pidevalt kogu aeg mölisesin ja nähvasin ja mulle tundus, et Kardo teeb kõike nii valesti ja käib mulle meelega pinda ja muud säärast. Ilmselt ei olnud ma ainuke, kellele see silma jäi, sest neljapäeval ütles Kardo, et äkki me võiksime õhtul vahelduse mõttes koos mingit filmi vaadata ja et ta olla valmis minuga isegi veini jooma. Harukordne, sest Kardole isegi ei maitse vein ja ma olin karantiini ajal ainult ühe korra pokaalikese võtnud, sest üksi ju ei viitsi. Ma vist unustasin ära, et ma elan ühe täisealisega veel, kellega võib ka õhtul tsillida

sinistest silmaalustest lahti paari nädalaga?*

Mul on juba mõnda aega kimbutanud selline asi, et silmaalused olid konkreetselt sinised, nagu oleks peksa saanud. Alguses ei pannud nagu tähelegi, aga aina rohkem hakkasid mulle need silma just piltidel, suured tumedad sõõrid silmade ümber.

Ega sinistel silmaalustel on palju põhjuseid, esimeseks nende seast on vähene uni. Kuigi sellega oli mul omast arust kõik korras, magama lähen üldiselt enne 00.00 ja ärkan umbes seitsme paiku. Mitte just parim, aga samas seitse tundi und on minu meelest normaalne. No veel muidugi stress ja muud igasugused värgid, aga ma omast arust ei arvanud, et mul midagi neist kimbutaks. Välja arvatud üks tagasihoidlik ja loomulik värk – vananemine. Imelik, alles ma olin mingi 16 ja nüüd juba vananen. Aeg läheb ikka maru kiiresti.

Kurtsin igatahes oma siniste silmaaluste häda instagrammis ja Mediron pakkus mulle, et Galinee’l tuli välja uhiuus probiootikumidega silmakreem, mis on mõeldud vananevate silmamunade kabestamiseks ja siniste silmaaluste leevendamiseks. Ega mul midagi kaotada ei olnud, seega hakkasin aga katsetama.

Nüüd olengi pea kuu aega suhteliselt iga päev seda kasutanud ja minu meelest on olukord küll parem. Selles suhtes, et täitsa meigita on silmaalused ikka veidi tumedamad, aga enne kumasid need isegi läbi meigi välja ja suht keeruline oli neid varjata. Lisaks on kreemi kasutamisele lõpuks ometi läinud niiskemaks ka mu silmaalune nahk, kuhu enne meik kortsudesse kogunes ja jällegist, mitte eriti hea välja ei näinud.

See oli see pilt, kus ma esimest korda vaatasin, et jeerum, mis mu silmade all toimub

DIY: öökappide totaalne makeover + vlog

Ma lubasin siin paarile inimesele, et ma ei hakka tegema nii, et ainult vlogid ja et kirja ei lähegi midagi, seega täidan oma lubadust ja panen paari lõiguga kirja enda lastetuppa öökappide otsimise jahi. Kuna lapsed said endale suured voodid (90×200) siis mõtlesin ma kohe, et tahaks neile väikseid öökapikesi voodi kõrvale. Vaatasin, et kõige soodsamad oleksin ma saanud nt Jyskist, aga ma tean, kuidas mul lapsed turnivad ja ma otsustasin, et see kõige odavam nikats läheks ilmselt kiiresti katki ja koledaks. Samas ei olnud mul öökappide ostuga kiire ja lootsin need kuskilt taaskasutusest leida.

No ja leidsingi! Avastasin, et sõbralt-sõbrale pood on avanud enda e-poe (LINK) ja sealt õnnestus mul leida kaks ühesugust täispuidust öökappi, hinnaga 15€ tk. Siis polnud pikka pidu, ostsin need ära, sain nad normaalse hinnaga koju ka (mul joppas, et need kapid olid Tallinna laos, muidu kulleriteenus on neil päris kallis, aga ma palusin lihtsalt taksole visata ja sain viieka eest need koju). Nad laevad iga päev nüüd e-poodi üle Eesti asuvate poodide kaupa ja soovitan pilgu peale visata – seal on nii palju soodsat ja omanäolist kraami, eriti minusugustele, kellele meeldib vanast uus teha. Muuseas, SõbraltSõbrale on sotsiaalne ettevõte, mis tähendab, et iga ost toetab nii abi vajavaid lapsi ja peresid kui ka noorte vaimse tervise edendamist. See tähendab siis seda, et SõbraltSõbrale nõustamiskeskuses on kuni 19.aastasetele nõustamine tasuta, et keegi ei jääks oma murega üksi. Ja seega ostes Sõbralt Sõbrale poest toetame just neid, kes abi vajavad

iseendaga kauplemine -teeks ikka väikse koroonapeo?

Ma panen viimasel ajal aina rohkem tähele, et ma üritan iseendaga vaielda. Muidugi mul on kiusatus igavusest paljude inimestega vaielda, aga ma ikka enamasti suudan moka maas hoida. Olete te aga üritanud oma MÕTETEL mokka maas hoida? See on palju raskem. Näiteks täna alustasin enda 10 päevase meditatsioonichallenge’iga ja seal oli põhi point, et “tee oma pea mõtetest tühjaks”. See on nii pagana raske, sest just siis tuleb mulle pähe 2662 erinevat mõtet, mida ma koguaeg justkui ära pühin ja pragan endaga, et “ÄRA MÕTLE!”. Samas selle meditatsiooniga on nii, et mingid mõtted lõpuks ujuvad justkui ise pähe ja neid ei tahagi ära ajada. Kohe, kui ma sain enda “mis täna õhtuks süüa teha” ja “kas ma panin masina pesema” mõtetest lahti, hakkasid mulle pähe tulema igasugused mälestused ja mõtted lapsepõlvest, mida ma ei tahtnud üldse ära ajada.

Aga okei, ma ei tahtnud mitte meditatsioonist rääkida (kuigi see on tõesti huvitav asi, pole enne sellega väga kokku puutunud, sest arvasin rohkem, et see on viirukeid põletavate ja täiskuul allikas kristalle pesevate inimeste pärusmaa, aga väga-väga huvitav kogemus oli sellegipoolest), vaid tahtsin rääkida iseenda vaidlemisest.

Ma räägin endaga oma peas pidevalt.

Ma: Kell on juba VIIS, sa pead õhtusööki tegema.

Ka mina: Ah, äkki Kardo teeb ise.

Ma: Aga Kardo läks titega jalutama, kui sa ootad küsimisega, kuni ta tagasi on, siis on kell nii palju ja lapsed lähevad jälle nii hilja magama ja..

Ma: Okeiii… FAIN jumala eest, sa ei pea kogu aeg mölisema….

Ja alles siis ma ajan ennast püsti ja hakkan tegutsema. Et nagu ma üritan iseenda eest pääseda oma kohustustega ja siis lõpuks annan alla ja teen ära. Või noh, mõnikord ei tee ka, oleneb, mis asi on. Näiteks ma olen üritanud veenda ennast terve kolm nädalat kodus trenni tegema. Mitu korda ma seda teinud olen? Null. Vahepeal tuleb see mõte pähe ja ma olen nagu:

via GIPHY

Viimasel ajal üritab aju mind halvale teele viia. Ta tahab, et ma koroonapidudele läheks! Või noh, okei, mitte päris nii hull, aga aina rohkem taban ma ennast mõttelt, et issand jumal, KOLM nädalat kodus istutud ja kõik mu sõbrannad on ka usinalt 3 nädalat kodus istunud ja ilmselt nad ju ei ole haiged ja äkki ma kasvõi ainult ühega võiks kokku saada ja ühe pudeli veini naha vahele keerata? Siis meenub, et aiiiiii, Mallu, aga kas sulle koroona maitseb või? Enda õnne teades raudselt ma saaksin koroona, ma ei tee nalja.

Te võite öelda küll, et ma ei ole vanur ega sihtgrupp, aga ma tean väga hästi, et haiglas on ka noori inimesi raskes seisus ja see pagana covid ei ole meelakkumine. Näiteks Kardo vanaisa on haiglas, nüüd juba intensiivis. Covid, krt, kimbutab. Me ikka loodame, et ta saab ruttu terveks, aga nagu ma aru saanud olen, on seda ka temast 60 aastat noorematel keeruline läbi põdeda ja ka temal olla väga niru olla. Olgem ausad, eriti hulluks teeb selle talle ilmselt see, et ta on mees ja need ei suuda isegi 37 palavikku külge saada, ilma, et juba appi ei karjuks.

Ok, ok. Loll nali (Kardo tegi enne, ma ei võta süüd omaks). Igatahes pange heaga oma soovid Raulikese poole teele, ta on Kardo ainukene vanaisa ja meil on teda veel tarvis näha ja tsillida!

Raul paarikuuse Mariga ja kaheaastase Mariga

Aga tõesõna, pool mu ajust on vist küll kergelt hälbega, sest ma kogu aeg avastan ennast mõtlemas, et oeh, küll nendel veab, kes julgevad kokku saada ja tööl käia jne. Ja siis meenub, et halloo, enamus PEAVAD tööl käima ja see kokku saamine võib ka kõige julgematele väga halvasti lõppeda. Ma ei leia praegu seda artiklit, aga just kuskil oli lugu 22-aastasest naisest, kes kirjeldas enda haiguse kulgu ja kuidas ta oli nii nõrk ja jõuetu ja nii kehva oli olla. Et pole midagi, et ainult vanurid surevad ja teised ei pea muretsema.

Neid mittemuretsejaid on küll, näiteks vaadates SEDA artiklit, tundub, et mõnel on samasugune kempleja ja kauplev aju. Selle vahega, et tal on mõlemad pooled hälbega…

Aju: Oo, on küll karantiin, aga läheks jõusaali?

Aju: Kle mega hea mõte! Mis sellest koroonast ikka…

Vot sellised lood siis. Vähe sellest, et ma aeg-ajalt taban ennast kuskil jälle kellegagi vaidlemas “koroona on meedia ülepaisutatud gripp” nüüd pean veel iseennast ka noomima, et pekki küll, kus nüüd prouale ei kõlba kodus istuda ja kohe ikka VEAB sinna sõbranjedega veinipokaali poole. Alkohoolik vist õnneks veel ei ole, olen kolme nädala jooksul poolsteist pokaali veini joonud, siiis kui FBis lugejatega koos veinijoomist tegin laivis. Üksi tundub küll muidu kuidagi niisama imelik istuda ja juua.

Oh, veel üks mõte: huvitav, kas nii oleks ohutu sõbrannadega kohtuda, kui ma paneksin aeda toolid 2m kaugusele ringi ja igaüks tuleks enda veinipudeli ja teki-mütsi-salli ja moonakotiga? Keskele lõke ja null puudutust ja kontakti? Iga 15 mintsi tagant desoring. Kas see töötaks? Või saaksime koroona?

Krt, üldse ei taha korontsikut, aga I NEED MY FRIENDS, ausalt