Mariann Kaasik's Blog, page 119

naised on hullud, v no ma olen…

Ma pikka juttu ei tee, aga ma pean kirja panema, mille peale ma täna nii närvi läksin, et nutma hakkasin ja umbes kolm tundi mõttes Kardot kirusin ja sarjasin, kuni ta pisematega lõunaund tegi. Nimelt ma hakkasin siis üleeile lõpuks kummutit koristama ja LOOMULIKULT kaasnes sellega lastetoa voodite välja vahetamine, konkude koristamine, laste väärtusliku pudi sorteerimine (ja hävitamine), riiete läbi vaatamine, asjade ära andmine ja köögi koristamine ja… Ühesõnaga on põhjus, miks ma ei saa kuskilt natukene koristama hakata, sest see lõppeb sellega, et ma tekitan kodus kaose ja leian, et KÕIK on vaja välja vahetada.

Ma varsti näitan mõnes vlogis, mida ma kõike siin tegin ja toimetasin, aga ma pidin rääkima sellest, kuidas ma täna napilt koroonaga riskides oleks õnnepalesse lahutust nõudma läinud.

Nimelt olid mul üleval koridoris suured papijupid, mis tulid laste uutest vooditest. Või noh, voodid olid papi sisse pakendatud, eks. Ja nii nad seal vedelesid, kuni ma viskasin need trepist alla ja hüüdsin Kardole, et ta need kokku pakiks ja mulle autosse viiks, et ma viin need pakendikonteinterisse.

Seda ta nagu tegi, mina koristasin konkut. Tegin seal ruumi, et aru saada, mis seal üldse on ja valmistusin sellesks, et sordin asjad ära ja lähen võtan alt kõik pappkarbid ja kastid, mis ma spets alles jätnud olin, et nendega konkut koristada. Nii… Sain mina kõik valmis, lähen alla, et kaste võtta ja mis mulle otsa vaatab?

via GIPHY

See vend oli nii suure entusiastiga neid teisi pappasju lõhkunud ja mulle autosse tassinud, et selle roaks läksid ka mu hoolega hoitud pappkastid. Eriline südamevalu oli mul ühe suure kasti pärast, kuhu oleks ideaalselt mahtunud ära kõik mu jõuluasjad. Nagu… Mu ideaalne suur kast! Mu südamevalu oli nii real, et ma läksin lausa sõbrannale kurtma. Õnneks ta mõistis, et ega head suured kastid puu otsas kasva.

Praegu on küll naljakas, aga ausalt, paar tundi tagasi ma reaalselt JONNISIN kõva häälega ja tegin seakiunu. God, I love päevad

miks see koduõpe nii hardcore olema peab?

Ma palun kohe ette vabandust, sest mul ei ole ju endal kooliealisi lapsi ja ega ma kursis ei ole, mismoodi ja kuidas see koduõpe päriselt töötab, aga nii palju, kui ma olen selle kohta lugenud ja kuulnud, siis tundub mulle, et asi on lastele, vanematele ja õpetajatele üli stressirikas? Just eile lugesin kuskilt kommentaari, kus ema kirjeldas et VIIENDA KLASSI LAPS õppis nonstop üheksast hommikul kella seitsmeni õhtul. Ja et peres sellised pinged selle pärast, sest laps ka tahaks ju kodus puhata ja olla ja mitte stressama saja erineva aine kodutöö üle.

Seega minu küsimus on, et eee.. miks seda üldse niiväga vaja on? Palun vabandage mind, kui mu küsimus liiga loll on, mul tihtipeale juhtub kogemata seda, et ma teen mingi hullu teema ja postituse ja siis esimene kommnetaator ütleb, et: “Eee, selle pärast, et *sisesta adekvaatne seletus*” ja ma olen nagu… aaaa…

Igatahes veetsin ma nüüd oma elust sada aastat otsides ühte pilti, mis mulle eile FBis silma jäi. Seal kirjas oli mingisuguse riigiasutuse kiri lapsevanematele (see ei olnud Eestis obv, ma tahaks öelda UK, aga ma vb eksin?) ja seal oli umbes midagi sellist kirjas, et praegu on keerulised ja stressirikkad ajad nii teile, kui ka teie lastele. Et ärge võtke neid koduseid ülesandeid enda põhiprioriteedks, vaid proovige kõike teha omas tempos, rahulikult ja lõbusalt. Et kui megalt hullu paned, tekitab see raskel ajal veel lisapingeid, mis pole omakorda tervisele ja närvisüsteemile head.

Ja ma nõustun 100%. Praegu on märtsikuu, kool oleks nagunii paari kuu pärast selleks aastaks läbi saanud. Ja ma ei saa aru, mis vahet seal on väikestel lastel iga päev mega ülesandeid teha ja punnitada. Kodus ei ole enamikel sellest nagunii suuremat tolku ja nagu öeldud, tekitab mõttetut pinget. Ma vaatasin, et meil on isegi lasteaeda pandud üles mingid listid, et vot täna tehke seda ja homme seda ja siis saatke pildid, et mis tegite jne. Õnneks meil on see selles suhtes vabas vormis, et pole kohustuslik. Ja isegi kui ka oleks, siis ma saadaks pikalt. Nagu… kes mind saab käskida iga neljapäev lastega oravat maalima, kui me seda parasjagu ei taha. Ja ma kardan, et nii rebel olen ma ka, et kui mu lapsed käiksid praegu koolis ja ma näeksin, et seda e-õppe värki on neile vähekene palju, siis ma ütleks lihtsalt tuimalt, et jumala eest, ärge tehke siis nii palju, who cares?! Mind igatahes mitte.

SEDA ENAM, kui ma peaksin kodus kodukontorit tegema ja proovima pendelda töö, kodu, laste ja laste töö (kool) vahel. Ma arvan, et ma läheks hulluks. Ja ma tean, et on neid, kes saavad sellega mängeldes hakkama ja lapsed õpivad ise ja tahavad õppida ja vanematel kodus meha lihtne tööd teha ja toad on korras ja eile ei osanud vaba ajaga lausa enam midagi teha, et tegid pelleris kapitaalremondi, samal ajal kui lapsed napoleoni torti tegid, jaaajaaa! Aga ENAMIK, mulle tundub, ikkagi virelelevad selle uue süsteemi käes ja ma küsingi, et miks peab?

Ma saan aru, et suuuremad lapsed, ala põhikooli lõpp ja keskkool jne, need saavad juba ise hakkama ja las pusserdavad. Aga väiksemad lapsed? Nagu… mul pole õrna aimugi, mida ma õppisin viienda klassi loodusõpetuse tundides aasta viimasel kolmel kuul. NEVER ei tea ja ilmselt never pole seda infot vaja. Kui on, googeldan. Ma mäletan häguselt sõna pythagorase teoreem ja et see on kuidagi seotud nurkadega, aga edasi?

Ma ausalt ei uhkusta praegu sellega, et ma nii loll olen, aga ma ausalt väga paljudes asjades olen ka. Mul on mingi imelik mälu, mis suudab viie peale kontrolltöö ära teha ja see sekund, kui töö tehtud, unustab selle info igaveseks. Üks hull sõbranna hakkas mu blogi ALGUSEST peale lugema ja tõi välja, et ma olin ühes kontrolltöös vastanud küsimusele, et milline oli Eesti lipp enne sinimustvalget sõnaga “kandiline”. Et jah, ma ei ole ise kirkaim kriit karbis olnud, ega hakka ka olema, aga mitte sellest ma hetkel juttu ei tee

blogijaid on nii lihtne ära osta?

Köhi ainult raha ja kõik põhimõtted on kohe uksest väljas, eks? Mis üldse viga blogija olla, iga liigutuse eest pappi pritsib, või mis see popp väljend oligi :)?

Nali-nali! Lihtsalt tahaks paar rida kirja panna erinevatest kuulujuttudest ja rahateemadest, mis viimasel ajal silma jäänud. Mitu teemat jooksevad kokku, aga point on sama, et mulle tundub, et kui blogija millestki ise räägib või midagi kiidab, siis talle on kindlasti selle eest makstud. Niisama kiitmine või näitamine loetakse kohe “salaja tehtud reklaamiks” ja oi kuidas saan ma vahepeal kurjutada, et sa pidid ju reklaame märkima, aga näed, siin räägid sellest ja siin tollest, kus on märge?!

Armsakesed, kullakesed. Ma märgin ära iga reklaampostituse! Ma ei märgi ära, kui ma olen ise midagi ostnud. Kui asi on mulle kingitud või lampi saadetud, mainin kindlasti ära. Aga need asjad, mida ilma märgiseta kiidan, neid tahan niisama kiita. Heast peast.

Mõni asi on selline, et ala aastaid tagasi tegime koostööd, ammu enam ei tee, aga mina kasutan toodet ikka edasi, ostan ise ja tahangi kiita. Et teie ka teaks, mis hea on! Suva näitena toon praegu Dysoni tolmuimeja. Ma ei tea, kui kaua mul see varstolmuimeja olnud on, aga ma kasutan seda iga päev ja ma alati kiidan seda sõbannadele ka. Blogis olen ka maininud kindlasti mitu korda, ilma, et keegi palunud oleks või maksnud mulle selle eest.

Samamoodi küsiti mult just, et miks ma ei vasta küsimustele, et miks ma alguses reklaamin ühte ja kes mulle rohkem raha pakub, siis reklaamin hoopis toda. Jällegi – olen sellest oma meelest blogis rääkinud ka, aga sellele on lihtne vastus: mis ma teha saan, kui ma kunagi paremat asja katsetada saan

tahaks olla keegi teine? saaks v?

Hakkasin mõtlema, et küll oleks hea, kui mul oleks mõned iseloomujooned, mis osadel teistel inimestel. Näiteks mõni on koristushull ja ei saa rahus elada, kui kuskilt midagi segamini on. Mina jälle naudin VÄGA, kui kõik korras on, aga selle v.a koristamisega on nii, et no kuidagi ei suuda alustada. Kui juba alustan, siis võin terve päeva kütta, aga võtaks ennast kokku. Ei suuda.

Mitu päeva ma olen rääkinud lastetoa kapi koristamisest? Või räägime me nädalatest? MA EI TEA. Aga ma tean, et see läheb aina hullemaks ja ma lihtsalt ei suuda ennast sundida, et Mariann, miks sa vedeled siin diivanil. Mine üles. Hakka koristama. Miks mitte, eks? Aga eiii…istun arvutis ja blogin hoopis.

Ma tahaks olla selline inimene, kes kõik alustatu lõpetab ja mitte kunagi midagi ära ei unusta ja toad on tal alati korras ja lastele tekitab ilusti rutiini ja käib nendega 2x päevas väljas ja teeb ainult tervislikku toitu ja korjab enda järgi asjad kokku ja ei allu laste provokatsioonidele ja otsib üles enda deodorandi, selle asemel, et Kardo oma kasutada (lõhnan nagu mees).

Ma tahaks olla inimene, kes ei ole nii laisk, et pigem külmetab, kui viitsib riidesse panna ja tahaks olla inimene, kes oma asju ilusasti hoiab ja midagi ära ei kaota. Samas korralik inimene tundub nii kurnav ja stressirikas, seda ma ka ei viitsiks. Haha, küll mul on suured mured.

Aga eelkõige tahaks ma lihtsalt, et ma selle krdima lastetoa kapi ära koristaks. Nagu ma tean, et ma teoorias ei PEA, midagi sellest otseselt ju ei muutu, et kas koristan või mitte. Seda enam, et see hunnik on üleval ja mina all.  Ja kui riideid vaja, saab sealt kuhjast kah õngitseda teoorias. Aga see teadmine, et see seal üleval on, ajab mind hulluks

küsimus AINULT NAISTELE, mehed ärge lugege (sina ka, Kardo)

Nagu… kas teil on ka nii, et muidu on kõik okei ja olete oma suhtega täiesti rahul ja siis vahepeal tekib selline tunne, et issand jumal, ma ei pea sellist elu elama! Ma olen teinud totaalselt vale valiku ja nüüd ma olen selle vale valikuga lapsed saanud ja this is my life now?!?!??!?!?!

via GIPHY

Mis hetkedel ma seda mõtlen? 

Kui ma avastan, et ta on mingi kalaga lödistanud vannitoa kraanikausis ja sinna hunniku kalasoomuseid jätnud, nii et see auk on soomustega kinni ummistunud ja on mingit kalalägast vett täis ja siis ma pean minema ja seal sees näppudega õngitsema, et seda tühjaks saada.
Ajab koos lastega mängides toa täiesti sassi, mille ma just korda teinud olen. Seda enam – mulle tundub, et ta KUNAGI tube ei korista ja enamasti pean seda mina tegema.
Ei saa kunagi mu naljadest aru.
Siis kui ta jälle mõne mega labase nalja teeb.
Iniseb minuga millegi üle, mille ma tegemata olen jätnud.
Kui ma seletan talle midagi ja ta hakkab mingi hoopist muust asjast rääkima, mis pole minu öelduga absull seotud ja ma olen nagu wtf, millest sa üldse räägid?!
Kui ma vaatan telekast midagi ja kõige huvitavama koha pealt hakkab ta midagi lobisema ja siis mul jääb kuulmata, et kes see siis mõrtsukas oli või miskit.
Passib poole ööni üleval ja mängib mõttetuid arvutimänge ja siis on hommikul mega väsinud ja siis ma pean ise üksi lastega hommikul ärkama (viimasel ajal kell 7 hommikul).
Kui ta kuskil väljas käib ja siis hommikul on mega pohmas ja ei suuda midagi teha ja ma pean üksi lapsi kantseldama.
Veelkord: mängib mõttetuid arvutimänge, mida ma kunagi ei tee!

Aga siis meenub mulle, et:

Ta on ainukene, kes puhastab vannitoa äravoolu ja ta on sealt sellise puhma juukseid välja tõmmanud, et neist saaks vähemalt elusuuruses juukse-malamuudi meisterdada.
Ma ajan süüa tehes köögi täiega sassi, mille tema korda teinud on. Seda enam – tema on ainuke, kes seda koristab, sest mulle seda teha ei meeldi.
Ma ei saa enamasti tema naljadest ka aru.
Ma olen ise ka mega labane.
Inisen asjade üle, mis ta tegemata on jätnud.
Kui ta seletab mulle sada aastat midagi, ma tõstan pilgu ja ütlen, sry, ma ei kuulanud sind konkreetselt ühekski sekundiks.
Pool aega, kui me telekat vaatame, siis ma lobisen kogu aeg midagi ja ta ei mölise kunagi, et ma vait jääks, sest põnev koht on.
Ma passin ka mõnikord mega kaua üleval ja siis magan ise hommikul mega kaua ja ta ei kobise kunagi miskit.
Kui ma väljas käin ja hommikul suren, siis ta ei ütle kunagi, et “NONII, oli sul vaja väljas käia oma veini lakkumas v?? No palun väga, nüüd oled ise süüdi ja mind ei huvita! Tuled ikka lastega batuudikeskusesse!” nagu mõni meist on talle öelnud (khmmm, kindlalt mitte mina

kas õues võib käia, kas ma olen paniköör, kas ma lähen hulluks?

Panin eile viimase kolme päeva vlogi kokku ja ma ütlen kohe ära, et ma ei ole enne näinud midagi nii hüplevat ja arusaamatut, sest ma rääkisin kogu aeg kaameraga just emotsiooni pealt ja ei tulnud väga selle peale, et võiks nagu asja paremini seletada ka, et mu soiust midagi abi oleks. Kuna ma tean, et paljud teist ei viitsi nagunii vloge vaadata, siis ma seletan põgusalt eilset päeva.

Eesti influenceritega võttis ühendust Eesti Politsei ja Piirivalveamet, kes palus abi õige informatsiooni levitamisel oma jälgijatele. Ehk siis, mis on paljudele segaseks jäänud:

“Kas õues võib käia? Ei või? Õues nakkus ei levi?!” 

Vastus on, et loomulikult võib õues käia. Kuid nakkus levib õues ka. Mitte küll otseselt nii, et heljub rahumeeli õhus, aga asjade peal küll. Näiteks kui nakatunud inimene kasutab õues välispordikeskust või mänguväljakut, siis kui järgmine inimene seda ei puhasta, saab ta nende pealt kenasti viiruse kätte. Seega tuleks jah, käia õues, AGA VÄLTIDA TEISI INIMESI. Sellel ei oleks ju suurt tolku, kui muidu istume karantiinis, aga lapsed saadame kõik pundikesti õue mängima, kus nad on pead-jalad koos. Samamoodi ei ole mõtet saja teise inimese vahele kuskile rabarajale ronida.

Ma rõhutan veelkord, et see ei ole mingi minu enda isiklik ülepaanitsemine või ülemõtlemine. Sellised on soovitused politsei poolt. Ja kui inimesed ei suuda loogilist mõistust kasutada ja nendest kinni pidada, uskudes kuskilt artiklist välja võetud lauset, et “õues viirus ei levi”, siis võib see üsna pea kehvasti lõppeda.

Ma saan aru, et paljud on skeptilised ja ei taha uskuda, et midagi nii hirmsat maailmas toimumas on, aga paraku siiski on. On ju lihtne ja kerge mõelda, et ah, Itaalias pingutavad nad üle ja Hispaanias ollakse liiga dramaatilised ja Prantsusmaal mõeldakse kah üle. Aga tegelikkus on see, et paar nädalat tagasi ei mõelnud ka nemad, et nad on sellises olukorras, nagu praegu. Ja öelda, et tegelikult on seal asjad kontrolli all ja paanikaks pole põhjust? Noh… ma vaidleks vastu.

Sel talvel suri vahemikus oktoobrist jaanuarini Itaalias grippi 240 inimest, ehk siis umbes 80 inimest kuus. Praegu on koroonasse surnud vähem kui kahe kuu jooksul 3400 inimest, st ca 1700 inimest kuus. Kas see tundub ikka nagu “harilik gripp”?

Ma ei taha üldse närvi minna, sest ma mõistusega tean, et kellegi ründamine, et “SA TEED VALESTI” ajab inimesed pigem kaitseolekusse ja sellest pole üldse abi, aga mul on selline abituse ja ahastuse tunne. Et sina istud kodus karantiinis, pool hulluks minemas, mures ja ettevaatlik, nii palju kui saad. Ja siis on inimesed, kes löövad käega, ütlevad, et see on tavaline gripp, saadavad oma lapsed jalust eest ära õue mängima (mänguväljakutele ja skateparkidesse), mõnitavad neid, kes kodus püsivad ja kutsuvad neid paniköörideks. See lihtsalt ajab niiiiiii ahastusse, et kuidas mõni veel ikka olukorra tõsidusest aru ei saa. Kas siis on usutavam, kui inimesed surema hakkavad? Ma nii loodan, et ei hakka, aga on põhjus, miks riik valmistub praegu suuremaks puhanguks, kui siiani olnud on.

Ma saan aru, et kodus võib igav olla (mul on ka vahepeal) ja mõnus tunduks ju lapsed mänguväljakule saata või ise sõbranna veinile kutsuda, sest “ma ju ei töllerda avalikus kohas”, aga tegelikult võiksime me kõik natukene pingutada ja kodus vastu pidada.

Lastega saab tegevusi õues teha küll ja veel, mis ei hõlma mänguväljakuid (ma teen lastega varsti video, mis mänge saab õues mängida, ilma mänguväljakule ronimata). Kodus saad teha veiniõhtu sõbrannaga ka Skype või Facetime’i vahendusel. Internett on täis igasuguseid loenguid ja õppematerjale, kui igav on. Valikuid on palju, aga tähtsaim valik on see, et kasutage oma loogilist mõtlemist, ärge arvake, et enda kaitsmine teeb teist kuidagi hullu, kes “kõike usub”. Kui mina pean praegu valima, kas ma olen see hull, kes käsi pesi ja desos ja endale koju söögivarud ostsis, või see, kes mingi hetk ennast kodus lõksust avastab (nagu Hispaanias praegu on, uksest välja minna ei või) siis ma pigem olen see esimene.

Ja kordan veel – ma ei taha hirmutada, aga kui me ei pea olemasolevatest reeglitest kinni, siis tehakse lihtsalt rohkem reegleid ja seda juba riigi poolt. See aga võib omakorda jälle pahameelt ja paanikat tekitada, seega palun oleme ise vastutustundlikud ja isegi, kui kohe üldse ei usu, et see koroonavärk nii hull on, siis no palun väga, ärge uskuge, aga no pulli pärast passige kodus ja peske käsi, pliis.

Miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui see praegune olekski Eestimaal koroonavärgi haripunkt. Aga ma kardan, et ei ole. Ja ma kardan, et kõige suurema pauguna tulebki see lõpuks neile, kes praegu paanitsevad selle üle, et kas tõesti enam kuskile odavat lendu soojale maale ei lähegi ja kas kuskil salapidusid ka korraldakse? Suvaline näide Facebookist, kellegi avalik leht, ilmselt fine jagada:

Niiet jah, see on siis üldiselt see põhjus, miks ma eile pmst breakdown of the närvi sain. Lihtsalt käisime jalutamas ja ma näen, kuidas inimesed puntide kaupa koos tsillivad, käivad oma lastega poes (kes näpivad kõike) ei pea vahemaa hoidmist millekski ja üldse ei võta seda asja tõsiselt. Eile poes üks vana naine konreetselt põlastavalt ja üleolevalt NAERIS mu üle, kui ma iseteeninduses peale kaardiaparaadi kasutamist käsi desosin. Pilk oli selline, et issand vaene noor ja loll, usub kõike, KARDAB! Heh! Jah, kardangi.

Ja kaasa ei aidanud see, et poes tuli kõlaritest selline monotoone “palun käige ühekaupa poes, palun hoidke meetrist vahet, palun desoge käsi” nagu maailmalõpp oleks käes. Ja ikkka on inimesi, kes naeravad.

Ja kui me koju jõudsime, siis mul olid juba närvid nii pingul, lapsed hakkasid veel tagasiteel jaurama ja tahtsid kõik just seda, mis teistel oli ja nutsid ja siis ma juba nähvasin Kardo peale ja see hetk, kui tuppa jõudsime, enne kui ma jõudsin öelda, et tavai, käsi pesema, mida ma näen.

MARI. LAKUB. ENDA. KÄSI.

Nagu ma annan endast kõik, et mingit viirust meile majja ei tuleks, pesen ja deson nagu segane, aga siis ük vend mõtleb, et YOLOOO ja mingil põhjusel lakub oma käsi nagu titt. Reaalselt mu esimen refleks oli nii teha:

Ok, ok, te teate ise ka, et ma tegelikult ei poolda mingit füüsilist vägivalda, aga kogu see… ahastus ja hirm ja jõuetus ja värki sai täpselt sel hetkel haripunkti ja ma lihtsalt karjusin nagu loll täiest kõrist, et ta on segane ja käsi ei lakuta ja nüüd unustagu oma filmiõhtu ära ja üldse igasuguseid lollusi, mida ma ei mõelnud ja mida normaalne ema ütlema ei peaks, selle asemel, et rahulikult lapsele seletada. Seejärel istusin ma autosse nutma, nagu ikka üks enesest lugupidav lapsevanem teeb.

Mul oli täpselt see tunne, et issand. Ma ei jõua. Ma ei jõua võidelda ja jaurata, kui on nii paljud, keda ei huvita. Ja näed, enda last ka ei huvita (mitte, et ta tegelikult nii mõtleks või üldse väga aduks, mis on koroona). Igatahes oli siis see mu esimene murdumismoment, kus ma autos veits pisarat panin ja siis tuppa tagasi tulin.

Toas olin endiselt vait. Kardoga ei rääkinud. Koristasin vaikides kööki, tegin süüa ja kassisin täiel rinnal. Ja ühel hetkel tuli Mari ise minu käest vabandust paluma ja selle asemel, et ise vastu vabandada, et ma ta peale karjusin nagu hull, tänitasin ma lapsega IKKA edasi. See osa on muuseas vlogis sees, sest ma just parasjagu jutustasin kaamera ees kogu seda asja, mis siin kirjas, kui ta vabandama tuli).

No ja SIIS selgus, et mu koogikesed, mis ma tellisin, et täiel rinnal ennast 764 kiloseks stressisüüa, need olin ma ka valeks kuupäevaks tellinud ja üldse mul oli tunne, et kõik. Ma ei viitsi enam. Ma ei suuda enam. Ma olen sitt naine ja sitt ema ja sitt koduperenaine, sest ma olen mingi kuu aega varsti lubanud lastetuba koristada, aga kas ma teen seda, ei. Ja üldse ma olen sitane paniköör ja need kõik, kes kirjutavad fbis kommentaare, et “Emotsioonid maha ja kutsun kõiki salonge tagasi tööle. Kui surra siis vähemasti nii et pärast kirstus hea välja näha” vot NEED on õiged inimesed, kellele õlale patsutatakse, et lõpuks normaalne jutt kah. Ja mina olen see loll, kelle peale poes põlastavalt muiata, sest ma deson käsi ja lapsi mänguväljakule ei lase.

Ja see on nii masendav.

Et siis see oli “lühikokkuvõte” sellest, mis mu vlogis seekord on. Palun väga, lõbus vaatamine ta ei ole, aga vahepeal on armsaid lapsi näha

mis värk naistel nende juustega on, ah?!*

Kuu tagasi hakkasin ma korralikult Ivybears’i kummikarusid sööma, mida saab hetkel soodushinnaga osta kehapood.ee lehelt (link). Ma vandusin ju endale, et ma a) ei lõika juukseid enam lühikeseks ja b) ma ei pane pikendusi. Ma OLEKSIN VÕINUD ka endale vanduda, et ma enam tukka ei lõika, sest selle kuu sees ma just selle lolluse siiski teha lasin ja näen nüüd pool ajast välja nagu vihane vene noormees, kes uue mulletiga uhkustab. See, selleks. Küsimus on, kas Ivybears vitamiinikarukesed tõesti panevad juuksed kiiremini kasvama?

Nagu öeldud, mina olen neid söönud kuu ja esimese nädala tegin ma seda valesti, sõin ainult ühe karu päevas, kuigi soovitati süüa kaks. Õnneks üks lugeja märkas mu viga ja peale seda olen ma kenasti kaks karu korraga pintslisse pannud. Öeldakse, et keskmiselt kasvavad juuksed kuus 1-3 cm. Minu juuksekasv on väga nadi, seega ma eeldan, et minu oma jääb sinna 1 cm raamesse. Küll aga üritasin ma oma juukseid mõõta kuu tagasi ja nüüd, ning saan tulemuseks, et juuksed on kasvanud 2 cm. Palun arvestada siinkohal ka seda, et ma käisin vahepeal juuksuris, kes otsi lõikas ka, ma usun, et paar-kolm cm võttis ta ikka maha ka? Seega ON küll rohkem kasvanud.

Mida ma veel näen, mu otsaesine on jälle neid beebijuukseid täis. Juuksur ka ütles, et terve pea on neid täis, ehk siis juurde ei tulnud vaid pikkust, tihedust kah! Lisaks on nad ka pehmemad, läikivamad ja tervemad. Kuigi see võib sellest ka olla, et ma hakkasin Olaplexi maski kasutama

karantiinipäevikud ja debiilikud

Ma enne kogu aeg mõtlesin, et hull asi see karantiin. Et mulle ju meeldibki kodus olla ja me oleme harjunud pidevalt kõik ninapidi koos olema. Mis praegu on, päev kuus, ning mul on juba tunne, et see olukord on kestnud 337373 aastat. Ma nimelt unustasin selle osa, et ma olen harjund kodus olema PÄEVAL. Aga mitu korda nädalas läksin ma õhtuti sõbrannadega kuskile sööma, teineteise poole veinitama jne, et ma sain nagu sellist oma aega, kus ma sain lihtsalt olla. Täpsemalt – olla KUSKIL MUJAL!

Ma armastan oma lapsi ja Kardot, aga ma ei tea, kas asi on karantiinis või milles, aga nad seisavad alati kõige-freaking-kitsama koha peal ees. Nagu 24/7. Ja kui ma tahan kuskile minna, on keegi seal raudpolt ees. Näiteks lasen vanni vett täis. Viskan vannipommi sisse. Lähen üles, et enda hommikumantel tuua ja kui ma alla tagasi jõuan, on seal sees juba nii Marta kui Lende, kes muuseas veel ahastavalt karjub: “Emme, tita KAKAS!”. Mida ta ka otseloomulikult muidugi ka tegi.

Mitte, et mul kodus veini ei ole, aga ma tahaks lihtsalt kuskil mujal, kellegi teisega veini juua, kas seda on palju palutud või?! Ja kui ma juba sellel lainel olen, et ma häbitult paljastan selle, et ma ei suuda 24/7 olla see “tsill ja rahulik ema”, siis täna (nagu ka eelmised miljon ööd) harrastas Marta oma uut magamajäämiserutiini, mis hõlmab endas 2 tundi täiest kõrist röökimist.

Okei, alguse otsa ma pean enda kaela võtma. Ma määrisin talle Hustagil geeli peale ja ulatasin sama käega talle mõni aeg hiljem luti. Ja siis imestasin, et miks ta lutti ei taha ja aina juua nõuab. Et nagu ta alati enne magama minekut küsib, aga täna jõi pool liitrit ära, et mis värk sellega on. Kuni ma lõpuks otsad kokku viisin, uue luti tõin, talle surtsu õunamahla andsin, hambad pesin ja uuesti voodisse tõin. Ta oleks võinud ju magama jääda, aga eiii. Kena tund aega pani seal veel seda tuletõrjealami, kuni ma lõpuks lihtsalt vaimusilmas juba ette kujutasin, kuidas ma lihtsalt täiest kõrist: “ISSAND, JÄÄ VAIT!” karjun. Ma muidugi ei teinud seda, aga samal ajal on rõve mõelda, et ma üldse sellise asja peale mõtlen, sest ilmselgelt ta ei istu seal ja mõtle, et krt, see emakene, kullakallis on viimasel ajal vähe kannatanud, las ma karjun talle meelega kõrva. Aga no niii pingesse ajaks.

Varem oleks ma selle pinge kenasti alla surunud, nagu normaalsele naisterahvale kohane, kaaninud Bellu juures pudeli veini sisse ja siis sõbrannadele nuttes välja purtsatanud, et omg, ma olen NIII SITT EMA!!! Aga noh, nüüd ma teen valikus järgmist asja, ehk siis olen purukaine ja purtsatan selle blogis välja.

Üldse on imelik mõelda, et alles kaheksa päeva tagasi me käisime Kristinaga restoranis söömas. Kui me seal olime, siis hakkaski suurem paanika pihta. Bondisime seal kõrvallaua daamidega ja vahetasime infot, et mitu juba Eestis nakatunud on jne. Ütlen ausalt, oleks see päev varem olnud, ei oleks ma kuskile läinud, aga väljas me igatahes olime. Ja kui nüüd öeldakse, et peiteaeg võib olla ka 25 päeva, siis.. . Ee, näiteks kõik inimesed, kes mu sünnal käisid? KÕIK inimesed, kellega ma olen viimase 25 päeva jooksul kokku puutunud. Neid on ju massiliselt! Selle loogika järgi on meil kõigil raudselt viirus juba olemas, sest paar nädalat tagasi oli ju fine väljas ja kinos jne käia. Piisavalt kokku puututud inimestega.

Ahastama ajab, sest konkreetselt mulle tuli täna pakk. Aia taha, nagu kord ja kohus. Ma pidin näpuga kuskile näkasele telefonile andma allkirja, vastu sain paki. Ma jätsin meelega välisukse lahti, tulin tuppa (ilma ust puudutamata), pesin käed, panin pusa pessu (sest ma surusin seda pakki enda vastu), võtsin paki lahti ja viskasin ümbrise ära, pesin uuesti käed ja desosin ära kraanikausi, nupud ja ukselingi. Üks osa minust ütleb, et ilmselt on juba hilja, et nädalaid oleks pidanud nii käituma, aga teine osa minust mõtleb, et vähemalt ma annan endast praegu parima, et me midagi koju ei tooks ja nt Leale annaks. Või lastele (praeguseks juba ka vastsündinutel seda diagnoositud). Aga nii kaua, kuni on neid, kelle jaoks pole see tõsisem kui “suvaline gripp, mida ma nagunii ei saa” levib see nagunii igal pool. Suva, mida ma teen, või ei tee. Ikka leidub neid, kes riskipiirkonnast tulnuna karantiini mitte millekski ei pidanud ja näiteks väikelapsega taisse põrutasid, sest hea hinnaga sai, yolooooooo!  

Täna voodis köhatasin ja kohe oli selline tunne, et nojah, nägemiin, mul on nüüd minek ka, on koroonaaeg. Aga no isegi kui ta mul oleks, siis ega ma ju kuskil selle suhtes ennast nagunii testida ei saaks, seega tuleks ta nagunii üle elada (täpsustuseks: kohatasin 3x ja muid tunnuseid ei ole…samas paljudel ei pidada olemagi).

Vastikud hirmutavad ja tüütud ajad. Hea, et ma rase ei ole. Just lugesin, et kuigi WHO soovitab sümptomitega ja karantiinist tulnud naistel kohe rinnaga imetada, siis Eestis paigutatakse laps ja ema eraldi, kuni emale test tehakse. See tundub NII hirmus

oleksin napilt kõik oma sissetulekud kaotanud

Okei, aeg on rääkida, kuidas ma oma Facebooki lehe kaotasin ja mida kõike mu loll pea põhimõtteliselt mulle kaasa tuua võinud oleks. Nagu te kõik teate, olen ma see, kes peaks endale “päris töö” leidma, nagu kurjad keeled räägivad. Mul on küll omast arust töö ja isegi tööandja, kes mulle palka maksab *lehvitan iseendale*, aga ma pean tõesti tunnistama, et olin selle lihtsa eluga veidi liiga ära harjunud ja kõike iseenesestmõistetavalt võtnud.

Näiteks oli selle aasta alguseni mul väga hea diil ühe suure reklaamifirmaga. See tähendas siis seda, et kõik reklaamid, mis mu lehel ette vupsasid, olid siia nende pandud ja minusse ei puutunud see üldse, mitu korda te sellel klikite või mitte. Minul oli oma igakuine fix tasu, mis muuseas täpselt kattis ära minu palk + riigimaksud, seega ei olnud mul kunagi muret, et oh, kas tuleb see kuu piisavalt tööd/klikke/reklaamposte, et ära elada. Palk oli niiöelda garanteeritud.

Sellest aastast tahtis aga firma enda tingimusi muuta. Ja kuigi need olid juba enne minu kahjuks, tahtsid nad neid VEELGI enam minu kahjuks teha, mis mulle aga hästi ei sobinud ja seetõttu otsustasin lepingut mitte jätkata. See tähendab omakorda seda, et nüüd on kõik siin kuvatavad reklaamid Google omad ja nüüd on mulle väga oluline, mitu korda keegi nendel reklaamidel klikib, sest see tähendabki justnimelt seda, mitu euri ma kuu lõpus nende käest saan. See, kui palju on klikke reklaamidel on ju üsna võrdväärne sellega, palju ma blogin, kui huvitav see jutt on, palju seda avatakse jne. Ehk siis näiteks tänane päev (kell on 10.47) ütleb mu leht, et olen teeninud 10,38€. Noh, on alles hommik, aga sellegipoolest, ega siin mingisuguseid metsikuid summasid ei kogune, kui ma just ise ei pushi. Aga vot selle suhtes olengi ma viimasel aastal/aastatel??? laisk olnud. Ma tunnistan seda.

Ma ei viitsinud enam vastata kommentaaridele, sest “neid on ju nii palju ja kes see jõuaks neile vastata”, aga tegelikult on KÕIK need, kes kommenteerivad täiesti otseselt minu leib laual (et kommenteerida, teed sa ju lisaklikke). Enamik ei viitsi kommenteerida ja kui ma lõpetan ka neile vastamise, kes seda teha viitsivad, siis mis on tulemus. Tulemus on see, et minu sissetulekud vähenevad ja vähenevad.

Muidugi saab seda sissetulekut suurendada selle arvelt, et uhad muudkui reklaamposte teha ja ma arvan, et ma seda teed läksingi. Jah, ma sidusin nendesse oma arguelu ka, aga see ei ole ju sama. Ma mõistan seda. Ja ma tean, et luegjad ka mõistavad, et ma ju peangi reklaamima ka ja see on minu sissetulek ja leib, aga kuskil tuleb tõmmata piir. Viimased paar kuud olengi ma seda just teinud. Ma võtan vastu võimalikult vähe reklaamartikelid ja tahan anda endast parima, et kajastada siin lehel päriselt enda elu ja enda mõtteid ja arvamusi ja olla see “vana hea” Mallukas.

Ei saaks tegelikult öelda, et mu jälgijate numbrid oleks mu kehvast suhtumisest langenud. Vastupidi, see on imekombel alati vaiksvas tõusujoones olnud, aga ühel hetkel sain ma aru, et ma pean muutuma. Ma olin nii ära harjunud sellega, et ah, teen selle ja tolle posti ära, rahaliselt oleme me nüüd good ja ma ei pea võtma seda aega, et teie kommentaaridele vastata või niisama lobaposte teha. Aga mismõttes “pole aega”? Kui mul on aega kaks tundi tiktokis passida, siis on mul aega ka seda teha. Eks. Seega võtsin vastu otsuse, et vastan KÕIKIDELE kommentaaridele, mis te mulle kirjutate. Seda nii siin blogis, kui ka Instas. Sest tõesõna, teie pärast ma üldse saan olla, nagu ma olen ja ma tõesti tänan teid. Lihtne on mul aina öelda, et oooo, te olete nagu mu netisõbrad, sest ma loen ju alati teie kommid läbi, aga sellisel juhul on see maru ühepoolne sõprus eks. Sest mina saan teie positiivsed sõnad ja nõuanded jne kätte, aga vastu ei anna ma teile persetki.

Palun vabandust, et olen teile nõnda kehv sõber olnud. Ma ausalt kavatsen edaspidi parem olla.

Aga nüüd asjast. Mitte vaid väheste kommide ja klikipuuduse pärast ei oleks ma oma sissetulekut kaotanud (v no võib-olla LÕPUKS oleks ka), aga veel on kaks asja, mis mu praeguse sissetulekud ohtu pannud on. Esites see, et ma olen nii kuradi loll, et reaalselt alaarenenud šimpans ilmselt ka hiilgaks minu kõrval oma geniaalsusega. Nimelt olen ma reaalselt see eit:

See vist peaks vastama küsimusele, kuidas ma oma FBi Malluka kontost ilma jäin. Ma lihtsalt vajutasin igale poole ok ja kui kuskil mu parooli küsis, siis sisestasin selle, et aken jumala eest ära läheks eest. Ma lihtsalt null viitsin süveneda ja näete. Tulemus oli käes. Leht lännu.

Alguses arvasin ma, et see on isegi naljakas, sest need imelikud videod, mis mu lehele järjest üles minema hakkasid olid enam kui meelelahutuslikud, aga siis ma enam ei naernud, kui sain aru, et kui ma ei saa blogiposte FBis jagada, langeb mu lugejate arv MEELETULT. Ja nagu te mäletate: lugejad = klikid= mu sissetulek. Seega üritasin ma oma lehte paaniliselt tagasi saada, aga esialgu öeldi mulle kohe, et see võib võtta kuni POOL aastat ja paljud ei ole üldse kunagi oma lehte iial tagasi saanud.

Okei, mõtlesin ma. Fbi leht on läinud, AGA mul on siiani veel mu instagram, et vähemalt seal on mul ju ka üle 50 000 inimese ja saan sealgi oma poste jagada. Aga tegelikkus on see, et FBis ja Instas on täitsa erinevad inimesed. Võib olla tuhandeid, kes mind instas jälgivad, aga nad ei vaata näiteks iial storysid, kus ma uusi poste jagan ja kui Fbis ka peale ei tule, siis ongi nad minu jaoks nn kadunud lugejad. Aga mis mul muud teha oli, kui oodata.

Vedelesin ma siis üleeile hilisõhtul voodis, passisin telefonis, kui äkki sain e-maili, et keegi logib mu FBi sisse. Ma reaalselt sain 476464 rabandust, sest kui keegi saab mu FBi, saab ta kindlasti lõpuks ka mu instagrammi (sinna on viimaste nädalate jooksul TÄIEGA üritatud sisse saada!) ja mis siis saab. Siis see ei olegi enam nali, et ma olen lambiants Männikult, sest noh. Kes ma siis olen? Jah, inimesed võivad teda nime Mallukas, aga mitte ükski firma ei osta mult reklaami, kui mul on mingi 2000 followeri, aga ma luban neile, et kle ausalt mul enne oli 50 000. Mul võttis sellise arvu followeride saamine mingi seitse-kaheksa aastat. Nagu reaalselt, me oleks vist suht insta pankrotis.

Ja siis ei loeks isegi see, et ma oskan ju muud ka. Et ma oskan pildistada. Sest kes praegu siin koroona möllates ikka niiväga kuskile pildistama kipuks…

AGA! AGA! Tuleb välja, et välja logis mind Fbist üldse FBi tiim ise, sest Brit, kes aitas mul lehte tagasi saada, oli nendega ühendust saanud ja siis kui ma panin forget password, küsisid nad mult hunniku küsimusi mu konto ja asjade kohta ja ma sain kenasti sisse ja sain oma Malluka lehe ka tagasi ja muutsin igaks juhuks kõik pagana paroolid veel raskemate vastu ja sain lõpuks rahus hingata. Enam lambist kuskile OK ka ei vajuta, ma luban.

Kahjuks on aga veel üks punkt katmata: koroona. Väga palju firmasid on reklaamartiklid üles öelnud, sest neil on rasked ajad ja ma loomulikult mõistan seda. Hirmus palju inimesi on olukorras, kus nende sissetulekud vähenevad ja mina olen üks neist. Ei saa ju loota, et ajal, kus inimestel on aina vähem raha, tarbiksid nad aina rohkem. Pigem tarbivad nad nüüd teadlikumalt ja vastavalt võimalustele ja vajadusele. Nüüd on e-poodide hiilgeaeg. Nüüd on nende kaupade hiilgeaeg, mida just hetkel kõigil vaja läheb. Ravimid, meelelahutus, vitamiinid, kodu vuntsimise vahendid. You name it. Kõik, mis arvestab sellega, et inimesed on pmst kodudes lõksus ja muudab seda mugavamaks, ohutumaks, paremaks – kõik need kaubad ja teenused saavad nüüd õitseda ja ma selle pärast üldse ei arva, et ma päris rahatuks jääks, sest küllap ikka ka neile teenustele reklaami tarvis.

Kuid kui palju? Millal? Kas piisavalt, et mu palk+ maksud saaksid kaetud? Vot seda ei tea. Ja see ei ole vaid minul nii, vaid kõikidel teie lemmikblogijatel. Seega, mida teie teha saate ja täiesti tasuta ongi seesama, et kommenteerite blogides/instades kaasa. Isegi, kui midagu oluliselt kaasa rääkida pole, lihtsalt kasvõi toetuseks väike smailike või thumbs up on juba piisav. Ja kui blogipostitustes kuvatavad reklaamid huvi pakuvad, tehke sinna peale väike klõps. Sest see on sulle tasuta, aga sisuloojale oluline väike klikk. Eriti, kui seda teevad tuhanded.

Praegu räägitakse, et toetage omasid, ostke Eestimaist kaupa ja asju – ma nõustun! Aga mina (ja teised blogijad) saame teie kaupasid ja teenuseid osta ka vaid siis, kui me ise päris nälgas ja paljas ei ole, seega mõelge sellele, kui te selle postituse läbi olete lugenud, eks :)

Niiet jah. Selline aus ülestunnistus teile. Proovin edaspidi teile parem olla. Olge siis teie minu vastu ka, eks

7 ägedat asja, mida uue Samsungiga teha saab + free phone!*

Nagu te teate, siis mul on nüüd jupp aega olnud uhiuus Samsung Galaxy S20 Ultra. Enam ei ole ma üks vähestest, vaid ülipaljudel eestlastel sai see telefon endale juba eelmüügist tellitud, rääkimata nendest, kes nüüd poest selle soetanud on. Samsungi influenceritele ja saadikutele tehti selline telefoni võimalusi tutvustav tund ka, aga kuna teie seal ei olnud, siis räägin teile ka, et mis minu jaoks on need eriti ägedad asjad. Ja ärge pahandage, kui mõni värk ka eelmisel mudelil olnud on, ma ei ole kunagi enne väga palju oma telefoni võimalustesse süvenenud haha