ma ei ole ehteinimene… või olen?*

Vanasti ei kandnud ma üldse ehteid ja ma vist isegi blogisin sellest, et ma varem ei saanud aru, et kui keegi ütles, et mingi ehe on tema jaoks oluline, et oleks MEGA kurb, kui see ära kaoks. Minu jaoks olid ehted lihtsalt kulinad ja kuigi ilusad, siis üldse mitte emotsionaalse väärtusega. Isegi kui mu abielusõrmus ära kadunud oleks, oleksin ma lihtsalt õlgu kehitanud, et ah, äkki tuleb kunagi välja. Kihlasõrmusega oli nii, aasta aega oli kadunud ja siis ise ilmus vannitoas lagedale #nostress.

Nüüd on mu mentaliteet muutunud, sest mu ehted on teistsugused kui paar aastat tagasi. Ma ei räägi ainult rahalisest väärtusest, sest ega mu abielusõmus ka odav lõbu ei olnud, aga peab ju tunnistama, et kui mul enne oli ehtekarbis paar kassikullast kõrvarõngast ja muud sellist suvalist kraami, siis pole ime, et mul nendest suva oli. Aga nüüd mõtlen ma oma ehetest teistmoodi.

Ma mõtlen nendest kui reliikviatest.

Kes mu vlogisid vaatab, siis ma ühes rääkisin ka sellest, kuidas mu kõige armsamad ehted on mulle seda armsamad, kui ma mõtlen, et kunagi lähevad need mu tütardele ja nemad saavad neid kanda ja mõelda, et vot, see oli kunagi nn osake mu emast ja siin sees on tema energia ja seda ehet kandes nad justkui tunneksid mu lähedust ka aastaid peale seda, kui mind enam ei ole.

Üks nendest ehetest on kindlasti abielusõrmus. Mu väga-väga loodan, et mina ka Kardo näitame oma lastele terve nende elu ainult seda, kui väga me teineteist ja neid armastame ja meie abielusõrmused oleks neile kunagi nagu mingi päris ja püsiva armastuse sümbol. Ja see on võimas kraam. Seega nüüd, niimoodi mõeldes, oleksin ma VÄGA kurb, kui mu abielusõrmus ära kaoks ja ma kaotaksin sellega võimaluse kunagi oma lastele midagi säärast edasi pärandada. Muidugi jah, ega me võime lahku ka minna kunagi, siis pole sellel sõrmusel ka seda sümboolset tähendust, aga ma ikka tahaks loota, et see ei juhtu. Ei tundu tõenäoline igatahes