mis siis toimub

Jumal tänatud, et mõni päev parem kui teine on. Isegi mina saan täna juba hingata ja tuju ei ole ka enam selline, et peaks tundma sees kogu aeg seda rõvedat surumistunnet. Kas see ongi see, mille kohta öeldakse, et süda valutab? Ainuke asi on see, et käed kogu aeg nii hullult värisevad, et hakka endal või parkinsoni kahtlustama.

Kõik muudkui küsivad mult hästi pelglikult, et kuidas meil siin kodus siis ka läheb. Noh, mis ma öelda oskan, kui et… midagi pole muutunud? Ma ei tea, kuidas päris elus need lahkuminekud käivad, aga reaalselt kui ma võrdleks tavalist päeva tänases ja kahe kuu tagusest ajast, siis mitte miski pole muutunud. Meie vahel on kõik täpselt sama. Ja ma ei ole kindel, kas see ka päris normaalne on. Või on? Ikka ma ärkan iga jumala hommik Kardo kaisust, kes mind musitab ja ma olen nagu… mäletad seda ühte korda, kui me lahku läksime v? Siis ta kehitab õlgu ja ütleb, et aga noh, sa elad ju veel siin. Ehk siis jah, kaua ma siin ikka nii edasi elan eksole.

Eile sain korterite poole pealt miljon eitavat vastust, aga õnneks häid uudiseid ka. Nimelt leidsin Laagri kanti üli sobiva korteri, hea hinna ja asukohaga ja mõnusate omanikega. Ainuke miinus on see, et sinna saab kolida kahe kuu pärast. Ehk siis nüüd üritan ma kaheks kuuks midagigi leida, sest nagu öeldud, see süsteem siin ka mulle hetkel oluliselt ei toimi.

Pea on kogu aeg nii sassis ja pidevalt muudkui muretsen. Ja mitte üldse niiväga enda üle, vaid pigem selle üle, et kuidas ma pean kõike seda siin edasi haldama isegi siis, kui ma ära läheksin. Aga noh, mis seal ikka, kui ma nii kaua olen elus püsinud, ehk püsin ka edaspidi. Täna õhtuks peaksin teada saama, kas ma saan ühe ajutise väiksema korteri ka kaheks kuuks, oleks vähemalt see mure kaelast ära.

Ma tegelikult ei taha üldse halada, sest nagu ma juba mainisin, et täna on ikkagi tunduvalt parem kui eile. Mõnikord piisab ainult kümnest minutist muust elust, mis korrakski tähelepanu enda peale võtab, et enda jõuvarud kokku kraapida ja natukene edasi elada. Nagu te eile siin mulle korrutasite, siis üks päev korraga ja nii ma teengi.

Üks päev korraga.

Vahepeal on tunne, et ma ei oska justkui õigeid emotsioone tunda. Et kas ma peaksin olema kurvem või peaksin olema rõõmsam, ei tea. Lihtsalt selline tunne on, et peas keerleb tuhat tunnet sekundis ja ma ei oska korraks isegi seda pausi nuppu vajutada, et täpselt aru saada, mida ma tunnen. Kõik vihisevad nii kiiresti peast läbi, et ei jõua neid õieti tundmagi hakata, kui juba on kõik kadunud. Aga ilmselt möödub ka see, eks.

Teate, mis ma tahaks või? Öeldakse, et aeg parandab kõik asjad, eks. Ma tahaks, et praegu oleks juba see aeg, kus ma saan praegusele olukorrale tagasi vaadata ja mõelda, et ah, ei olnud see tegelikult nii hull midagi, sest näed, kui poleks seda olnud, ei oleks juhtunud see või teine. Kahju ainult, et ma ei tea, mis see või teine on, aga eks aeg näitab. Ega asjad juhtumata ei jää, seegi mõte natukene lohutab. Näiteks vaatasin ma lambist oma blogist, et mida ma kaks aastat tagasi septembris tegin ja näiteks saan ma aru, et mu elus on olnud punkt, kus mu suurim mure oli, et mitu paari võrktrussikuid ma haiglasse kaasa võtma peaks, haha. Also oli see postitus lõks, sest nüüd ma vaatan, et kle mulle ikka täiega sobib tukk ja JÄLLE tahan seda ette lõigata, keegi palun takistage mind! Aga samas proovige öelda, et ei sobi kaa.

Igatahes jah, sellised lood ja tunded siis täna. Lende on lasteaias, Mari “koristab riideid” ehk siis loobib neid suvaliselt sahtlitesse ja räägib siin mulle, et ma olen peaaegu maailma ilusaim naine. Kõige ilusam olla keegi Nastja juutuubist. Krdi Nastja..

Aga okei, elu surub peale, ma pean täna pehmelt öeldes hästi palju tööd tegema, niiet võtan ennast kokku, hingan sisse-välja ja panen edasi, eks.

The post mis siis toimub appeared first on Mallukas.