hoiatus, ainult hala ja hädaldamine

Täitsa jabur, kui kiiresti elu muudkui mööda jookseb. Ma ei jõua korralikult hingegi tõmmata, kui juba avastan, et hommikust on saanud õhtu ja esmaspäevast reede ja nii see aeg meil läheb. Ma, vana loll, kujutasin endale jälle ette, et see vannitoa remont on… vannitoas. Noh, teoorias ongi, aga terve esimene korrus on paksult mingi tolmukihi all, nahk on max kuiv, kõik asjad tolmused, lapsed jooksevad tolmus ringi ja noh, pesta neid (ega ennast) ei saa. Täielik hullumajapuhvet.

Mul käib elu haldamine periooditi, ehk siis on aegu, kus ma olen omadega jumala järjel, kõik asjad on kontrolli all, suudan oma rahaasju normaalselt hallata ja muud sellist. Ja siis on ajad nagu praegu, kus kõik on konkreetselt kaoses, midagi aru ei saa, kõik asjad on aina tegemata, ideid on rohkem kui päris tegusid ja  pidevalt on tunne, et ma tahaks lihtsalt kuskile üksikule saarele põgeneda, aga see tähendaks omakorda seda, et mul jääks veel rohkem tööd tegemata. Õudne. Ma juba 30 aastane, aga ikka ei suuda ennast kuidagi disiplineerida või elu hallata.

Mis seal ikka, ootan lihtsalt uut perioodi, kus asjad jälle paika loksuvad. Elu on näidanud, et need ajad alati varem või hiljem tulevad ka, seega ei tasu põdeda, vaid ainult oodata. Mitte, et ma korraga ennast sellisesse lõksu mänginud oleks, et teen korraga megakallist vannitoaremonti, pluss lambist mõtlesin, et prooviks siis endale OMA auto liisida ja noh, loomulikult see liising mulle anti ja nüüd mulle tunduks ebaviisakas seda ära ka öelda, kui ma LÕPUKS selle sain, seega tere tulemast sissemaks ja kaskod ja liikluskindlustused (pluss mobire lõpparve tegemine ka