stress, söömine ja vaikne kaalutõus

Jumal, kui kade ma olen nende inimeste peale, kes hakkavad stressiga alla võtma. Mul endal on paar sellist tuttavat, et kogu aeg räägivad, et issand jaa, mul oli too ja see aeg nii stressirikas periood, võtsin viis kilo alla. Nojah, mul isiklikult on vastupidi. Kui ma olen ärevil ja rahutu, siis mul kogu aeg suu matsub.

Mitte, et selles midagi väga halba oleks – ma isiklikult usun sellesse, et inimene ei peaks ennast kogu aeg ülemäära piirama, aga kui sa ikka kogu aeg (eriti hilisõhtuti) midagi sööd, siis ei ole vaja kaua oodata, kuni lisakilod ligi hiilima hakkavad. Eelmine aasta, peale Marta sündi, oli mul täiega motti enda toitumist jälgida, Orgu kavasid jälgida ja pean tunnistama, et kui esimesed edumärgid ligi hiilisid, kasvas ka motivatsioon. Et sa näed, et mis sa teed, see mõjub ja nõnda hakkasin ma ka toitumise väliselt tegema paremaid valikuid. Et jalutasin rohkem, kasutasin treppe, liigutasin üldiselt rohkem. Niimoodi sain ma umbes poole aastaga päris kabedasse vormi – olin selline 60-61 kilo ja kuigi mu eesmärk oli 58, siis tegelikult tundsin ma ennast juba 61 kilo peal hästi.

Mis siis sai? No sai see, et ma hakkasin vaikselt poes mõtlema, et ah, pole endale ammu midagi head lubanud. Kuigi täitsa ausalt, mul polnud pikalt isugi mingi jama järgi. Aga ühel hetkel hiilis see isu tagasi ja nõnda hakkas jälle poekorvi coca zero asemel see tavaline coca maanduma ja siis juba pakk komme ja suur pakk barankasid ja oh, need juustusaiakesed tunduvad nii head ja no päts ciabattat ära süüa pole ju ka eriline patt, ega ju? Miks ma pean ennast piirama.

Ja kuna ma ei pidanud ja keegi mind ei keelanud ka, siis aina rohkem hakkasin ma jama sööma ning vähem liigutama. Stress tekitas/tekitab mulle sellise isu, et mul on vahepeal tunne, nagu nendel koertel, kellele ei tohi täis kaussi krõbinaid ette jätta, sest ta sööb ennast surnuks. No mul on mõndadel õhtutel sama tunne. Aina sööks ja sööks ja sööks ja kõht täis ei saa. Aina kõnnin külmikuni ja tagasi, et ehk on sinna “midagi head” ilmunud. Ma ei taha tunnistada, mitu korda pätsasin ma lastele mõeldud maiuseid ära, sest ma ei leidnud midagi piisavalt head.

Kurtsin ka instas mingi aeg, et toitumine on niii pekki läinud. Seda selle pärast, et ma ise olen veits pekki läinud. Ühel hetkel kaalule astudes olin ma jälle 65 kilo ja ma teadsin, et ma pean ennast kiiresti käsile võtma, sest kuigi 3-4 kilo ei tundu väga palju, siis ma näen seda oma näost ja kehast, kuhu see kõik kenasti talletunud on. Et kui vahepeal oli juba üsna kena keskkoht, siis nüüd on sinna jälle voldid tagasi hiilinud ja noh, ega praegugi NII hullu pole, aga kui ma vanades harjumustes jätkan, siis saab 64 kilost 68 ja siis 70 ja siis 75 ja noh, edasi teate juba ise. Mida rohkem on kilosid juures, seda suurem taak on nendega maadelda.

Niisiis maadlesin ma iseendaga, et poes korrutasin endale, et ÄRA OSTA SEDA SITTA, aga samas ikka ostsin ja siis tundsin ennast süüdi, et no täiskasvanud inimene, mis sul viga on? Või siis kodus mõtlesin, et teen süüa, aga ei viitsinud. Kiire, töö, stress, lapsed, elu – lõpuks võtsin ikka mingi suvalise vorstivõiku ja elasin selle najal õhtuni välja, et siis noh, teate küll, terve öö külmiku vahelt käia, sest kõht oli niiiiiii tühi.

Igatahes, instas kurtsin ja mulle kirjutas Orgu, et kle ma tulen homme läbi. Tuligi, tõi mulle oma valmistoite. Ütles, et saab aru, et mul kiire ja võib-olla ei viitsi kokata jne, aga et söögu ma siis vähemalt midagi tervislikku, kui mul kiirelt süüa vaja on. Olgu öeldud, et ma ostan neid poest nagunii, kui mulle ette satub. Minu lemmik on see tikka masala (lisa röstitud pähkleid ja koriandrit juurde, mmmm!). No ja siis me jäime jutustama ja Orx oli nagu, et kuule, võta teinekord ikka kava lahti ka, et seal ju palju toite, mida nii lihtne teha, et tee kasvõi midagi eriti lihtsat, aga ära lase asju liiga kaugele minna. Just see, mida ma olin ka ise mõelnud. Et kui kogu aeg mõtlen, et suva, mida see 3-4 kilo ikka teeb, siis varsti on seda juba rohkem ja siis veel kehvem pihta hakata. Põhimõtteliselt iga päev, mida ma edasi lükkasin oma kaalu jälgimist, oli niiöelda raisatud päev. Sest iga päev mõtlesin ma, et suva see, TÄNA VEEL söön ja teen. Homsest alustan.

Aga iga päev on uus homme!

Mul on üks vabandus veel! Marta ei võta enam sugugi nii palju piima, kui aasta tagasi (huvitav, kas asi võib olla selles, et aasta tagasi oli ta vastsündinud imik