kurvaks teeb – halan!

Ma olen täna päev läbi suutnud ainult seda mõelda, et ma vist suren jalapealt maha, kui ma neli päeva Martata olema pean. See tundub nii hirmus, et ma ise ka imestan. Ma tean, et tegelikult on kõik ilmselt korras ja ma pabistan üle, aga ikka tundub natukene õudne ja ma tean, et ma hakkan teda täiega igatsema. Muidugi teisi kah, aga ta on ju mu “beebi”.

Õnneks ma kujutan ette, et need lennureisid on nii pikad ja ebamugavad, et mul pole aega muretseda ja põdeda. Sain teilt häid ideid ka, kuidas lendu mugavamaks teha. Ma pole küll kunagi tugisukki omanud ega neid isegi näinud (kust neid saab??), aga eks ma siis ostan need + näomaski+ võtan kaasa hunniku kreeme ja palju vett ja melatoniini või miskit.

Üldse ma ei saa aru, mida ma põen ja kurvastan, lihtsalt see õudne päev, kus ma instas need haiged lapsed avastasin, see painab mind siiani, kui aus olla. Ma jäin mõnda jälgima ka, nt see leukeemiaga võitlev Milo ja mu süda sureb sees, kui ma teda vaatan. Ta just ükspäev natukene naeratas ja ma vannun, et see rõõmustas mind niiiiii väga, et tal natukenegi parem oli. Ja no obv sellised asjad teevad kurvaks ja panevad mõtlema ja selle valguses tundub lollus oma lapsed “hüljata”, mis siis, et vaid neljaks päevaks. Samas ega ma ei saa elu elamata ka jätta selle pärast, et mõnel raske on.

Võeh, haige inimene olen.

Kui vanalt teie lapsest päevadeks eemale läksite? Ja kas on veel kellelelgi häid nippe lennureisiks? 

Ma hinges vist kanaema