tänane päevake on selja taga

Ma tahaks tänast postitust alustada sõnadega, et MA OLEN VALUDES. Kes iganes ütles, et sport on tervisele hea, ei ole ilmselt kunagi trennis käinud, sest mina isiklikult ärkasin täna hommikul selle peale, et ma valutasin üle kere, nagu keegi oleks mulle öösi salamahti peksa andmas käinud. Seda siiski ei juhtunud, küll aga olen ma üsna veendunud, et see valutamine on esimese trenni tulemus. Ma käisin seal uues Väike Järve MyFitnessis mingisuguses “naine” trennis, mis vandus ema-isa surma nimel, et see on super lihtne, algajatele sobiv ja ei koosne keerulistest sammudest, mis meelde ei jää. Ma tahaks omalt poolt lisada, et lihtne see ei olnud, poolte liigutuste ajal koperdasin ma sihitult ringi ja imestasin, kuidas teised nii kiiresti neile pihta saavad ja treeningu lõpuks olin ma pehmelt öeldes surnud. Ehk siis sellele järgnev tappev lihasvalu ei tulnud samas üllatusena.

Keegi pole öelnudki, et trennis lihtne käia peab olema, aga samas ei ole ka keegi öelnud, et ma seal käimist vihata ei või, seega ma vihkan siiralt ja südamest. Kuigi homme tahaks jälle minna (mitte niivõrd trenni tegema, vaid vähem pekiseks saama).

Mina muru külvamas.

Mina tapeeti panemas. Esimese korra kohta ei ole ju paha! Oli lihtsam, kui ma arvasin