mida tiktok mulle õpetanud on

Imelik fiiling on sees, kui aus olla. Ühest küljest ei ole praegune olukord mulle üllatav, ma teadsin, et see tuleb. Samal ajal kui kõik viskasid nalja nende lollakate üle, kes koroonat kardavad, ostsin mina kenasti endale toiduvarud ja ravimid ja vee ära ja juba mõni aeg hiljem avastasid korraga kõik, et oi-oi, peaks ka midagi varuma ja ette võtma. Riigipiirid on juba kinni, levivad jutud, et ka Tallinna piir läheb kinni. Kui see on olukord, mida lebolt võtta ja mis “ei huvita”, siis olen mina Pearu Paulus. Kõige kummalisem on see naermine varude kogumise üle, sest “poed ei lähe ju kinni”. Ega nad ei pruugi minna jah, aga vot ma sinna poodi kondama ka minna ei taha, seega passin toas ja mossitan, et osad eestlased niiiiii-iiii rumalad on. Kahju öelda, aga küll elu õpetab. Ja see ei ole naljakas ja naeru väärt. Kurb on…

Et aga mitte päris lössi vajuda siin rasketel aegadel, siis räägime muudel teemadel. Näiteks tiktok äpist. Kes veel ei tea, siis see on selline äpike, kus inimesed panevad 15-60 sekundilisi videosid üles. Enamasti nad siis kas tantsivad, või on niisama seksikad, või… ah, seda on võimatu seletada, seda peab ise nägema. Ma ütleks teile, et tõmmake tiktok, aga samas ärge tehke seda, sest see viib mind pealkirjas tõstatatud esimese punktini:

See on kohutavalt sõltuvust tekitav. Ma kunagi olin paari videot näinud, aga kuna ma enamasti leian aega telefonis scrollida ainult laste magama panemise ajal ja klappe ma enne ei kasutanudki eriti, siis ma ei kuulnud midagi ja tiktokis on oluline, et sul telefonil heli peal oleks. Aga nüüd ükspäev ma ei tea, mis kuri vaim mulle peale tuli ja ma selle äpi avasin päise päeva ajal ja… hakkasin vaatama ja jäingi vaatama. Sellest ei saa välja! See on lõks! Maja on täielik bardakk, koristada ei saa, sest noh, hallooo… ma tiktokin! Üsna kiiresti ma mitte ainult ei vaadanud, vaid lisasin ise ka videoid juurde. Ütleme nii, et ma ei tea, kuidas mul juba 12 videot on