kodus olla on ju täitsa hea?

Teate mis. Ma pole iialgi olnud nii rõõmus selle üle, et mu elutoa remont enne seda karauuli valmis sai. Ma lugesin Redditist ühte teemat, kus uuriti, et mida karantiinis olevad inimesed kahetsevad, et nad enne karatiini ei ostnud ja väga paljud vastasid, et remonditarbeid. Et kui nagunii kodus olla, et siis oleks võinud ju kõpitseda ja nokitseda, aga kui ehituspoodi ei saa, siis koduste vahenditega ei saa enamus miskit tehtud.

Meid muidugi see karantiin väga ei puuduta. Selles suhtes, et me oleme nagunii kogu aeg kodus ja väga tihti ei viitsi me lapsi lasteaeda viia, või on neil eripedagoog vms, et lasteaiapäevasid ei ole, oleme kõik viiekesti kodus nagu miškad. Ainukene vahe ongi see, et aeg-ajalt saime mõne pudina kuskile vanavanematele sokutada, aga nüüd on kaks kolmest nohused ja üks kohe eriti tõbine (mu vaene beebi), seega oleme kogu aeg koos, ilma sokutamisvariantideta.

Nagu öeldud, hullu pole. Oleme harjunud. Kolme lapsega on kodu nagunii mänguasju ja meisterduskraami täis, ei teki väga seda olukorda ka, et nüüd jube igav hakkaks. Nagu ma aru saan, siis jalutamas võib ju ka käia ja no kui ka enam ei võiks, siis aeda saame ikka passima minna.

Aga teate, mulle meeldibki kodus olla. Eriti kui kodu on just remonditud ja puhas ja korras. Okei-okei, kellele ma valetan. Puhas ja korras on hetkel ainult mu elutuba. Teised toad on … miskit hullu. Aga keskendume sellele ühele. Selles suhtes, et ega mul mingit väga suurt remonti ei tehtudki ju, nipet-näpet uuendada ja paari mööblieseme välja vahetamine ja juba ongi toal uus ilme.

Minu elutuba enne (pildid veits erinevatel aegadel tehtud, sest mul polnud diivani tagusest seinast lähiajal pilti tehtud, või ma lihtsalt ei suutnud seda leida)

see veits vanem pilt, aga no seina näha. also seda, et mulle meeldib kogu aeg midagi muuta ja ümber tõsta