Marge Pärnits's Blog, page 3

"Must kass ja Mustikas" - esialgu ilma esitluseta, kuid siiski esinduslik

12.112020
"Must kass ja Mustikas" on valmis. Päris suur nauding on seda väikest lauset kirjutada. Nägime kunstnik Olivia Lipartiaga nii palju vaeva kevadest saadik, eriti muidugi Olivia, sest minu osaks jäi põhiliselt kiljumine iga uue pildi saabumise puhul. Aga siiski. See on meie nunnu, kahepeale mõeldud, sätitud, Olivial iga kassi ja koera karvake paika silutud. Tohutu rõõm on seda trükivärskena käes hoida ja tohutu kahjutunne, et praegune aeg ei soosi raamatuesitlust, mis lõpetaks selle ettevõtmise korralikult. Paneks punkti ja laseks öelda, et see on nüüd tehtud. Laseks närvitseda ja muretseda, kas kõik õnnestub. Laseks rõõmu tunda ja üle võlli lolli nalja teha. Meenutage lavastuse "Armastus kolme apelsini vastu" kohta, kus öeldakse: "Me tõstame selle ssssstseeni üles!". Umbes nii oleks tahnud öelda, aga nüüd teeme natuke teisiti. 
Liigestest lahti loksunud ajal tuleb siis mõelda omamoodi - saata pakke, öelda tänaval inimesi kohates lihtsalt häid sõnu, teha sõbrale pai ja vaadata rohkem päikesetõuse ja -loojanguid. Jalutada koeraga tänavalt tänavale ja ukselt uksele nagu tolmuimejamüüja ja öelda, et kuule, ma tõin su raamatu ära. Öelda, et aitümakene ja ole pai edasi. Öelda, et oled kallis ja näeme jälle.
Mida ma tahtsin öelda, on see, et huvitaval kombel on just nimelt seesama vilets katkuaeg tegelikult süüdi raamatu sünnis. Kui poleks olnud kevadet, mil minu pähe sähvas mõte lasta Olivial Mustikat vanasõnade sarja jaoks joonistada, poleks olnud ka mõtet raamatust. See kõik juhtus nagu poolkogemata, otsekui kellegi sõrmenipsust. Juba kukkus mu sülle ja pähe nagu taevast jutt mustast kassist ja teda tüütavast kutsikast. Juba proovis Olivia teha esimesi kavandeid. Juba sättisime me oma pildid ja ideed Hooandjasse. Ja nagu uuest sõrmenipsust oleme me jõudnud novembrisse, mil saame seda raamatut päriselt käes ja süles hoida. Nagu sõrmenipsust on mul tegelikult veel mitu head ideed, mis saavad nüüd oodata oma aega ja uut sõrmenipsu. Nii et igas viletsuses on alati mingi suhkur. Mingi roosa. Mingi ilu. Mingi rõõm.
Mis mind isiklikult tohutumalt rõõmustab, on see, et peaaegu kõik inimesed on raamatut nähes öelnud ühe lause: "Kui ilus raamat!" See tähendab, et saime päriselt ka tehtud selle, mida tahtsime teha. Raamatut, mille sees on üks väike jutt, aga mis on üleni nagu võlumaailm, mille sisse saad hüpata. Ja ujuda. Kasvõi uppuda. Raamatut, mis ütleks lastele, et pimedus on ilus ja teda pole vaja peljata. Ja kui pelgad, mõtle Mustikale, kes sind pimedusest julgustab. Raamatut, mis ütleks täiskasvanutele, et on normaalne lugeda lasteraamatuid, sest need on lihtsalt nii ilusad. 
Olen esimese nädalaga jõudnud ära pakkida või niisama üle anda umbes pooled hooandjate pakid. Ärge siis pahandage, kui ma vähekene veel koperdan, sest ega see pakkimine ei ole mingi naljaasi. Ainult päkapikud ja jõuluvana suudavad kõik asjad valmis saada ühe ööga. Natuke mulle meeldib ka see pakkimine ja nimekirjas näpuga järje ajamine. Iga pakki tehes ma mõtlen selle inimese peale suures tänutundes, mõtlen, miks ma teda tunnen ja kuidas me kohtusime. Nii et olge te tänatud sõnas ja pildis ja minu mõtteis!
Tänatud olgu veel kord ka Olivia, kelleta seda raamatut lihtsalt ei oleks. Ma poleks seda mitte kellegi teisega teinud! Aitäh!Tänatud olgu Maarja, kes on pea kõik minu raamatud kujundanud/küljendanud ja kes oskab minu mõtteid lugeda ja minu lollustele vastu vaielda. Tänatud olgu Mari, kes õpetab mind õigeid lauseid, komasid ja muud tarvilist kasutama. Tänatud olgu Printon ja Lauri! Ma ei jõua ära tänada seda hetke, mil Lauri mulle lumekruubi raamatu eel kirjutas ja küsis, et kuule, sa teed ju uue Nässu lugude raamatu ka ikka Printonis, me juba ootame! 
Tänatud olgu kõik Mustika sõbrad, kes teevad temaga koos joogat, tunnevad rõõmu tema piltidest ja teevad talle kohtudes ninale musi. Elagu headus! Ja nüüd hakkame raamatuid lugema. Sest lisaks Mustika raamatule on sel sügisel välja tulnud nii palju head Eesti lastekirjandust, et võtab silme eest kirjuks. Mina juba tean, mida ma järgmiseks loen, sest kuhi ootab öökapil...

Ja kosmos ütles: "Mustikas, püüa hiir!"

13.09.2020

Pühapäeva hommik. Olen maganud vähe ja viletsalt, nähes unes vargaid, pätte, laipu ja sadu valesti valitud telefoninumbreid. Olen jalutanud hästi, sest Mustikas viib mu hommikuti jalutama. Viimane nädal aega on olnud meie mõlema jaoks kurnavavõitu – oleme suutnud käia põllumajandusmuuseumis Tõuloomapäeval, Tallinnas lastesaate salvestusel, koolitusel, bussireisil Peipsi veeres, autoga reisil taas kord Peipsi veeres ja mõistagi tööpäeviti ka tööl. Mustikas vahetab suvist kasukat talvise vastu, niheleb ja sügeleb seetõttu, näksib põlvede peale auke ja vaatab altkulmu minu pahameeleröögatusi, mis on põhjustatud nendesamade aukude närimisest. Ja mõistagi teeb ikka seda, mida on plaaninud teha, sest puberteet tema sees sunnib mässama valitseva maailmakorra vastu. 

Täna hommikul pargis tiirutades nägime üle tee kihutavat hiirt ja sellele järgnes Mustika poolt pahameelekisa, mis põhiliselt oli suunatud mulle kui rihma kinni hoidjale. Targem olnuks ju hiirele järgneda ja see väike tõbras kinni võtta. Mulle meenus kõigepealt eelmine (ja praegu juba vikerkaarel hiiri püüdev) koer Almera, kes öösiti minu tollal hiirte ja aja poolt hõredaks näksitud põrandaga köögis jahti pidas. Tavaliselt edutult, sest hiired varjasid end köögikapi all ja pidasid peenikest hiirenaeru. 

Seejärel meenus mulle üleskirjutis kolmapäevast:

"Mustikas käis täna elu esimesel bussireisil ning pärast seda, kui ta oli korraks bussijuhiga metsatukas jalutamas käinud, tiigist kobeda kõhutäie rohelist vett joonud, kassi ja mügrisid taga ajanud ja ennast seeläbi sajaga käima tõmmanud, olingi loomast samahästi kui ilma. Muul juhul peaks ju bussijuht päev otsa vaheldumisi gruppi vedama või ootama, aga koeraga jalutamine on vähemalt aktiivselt ootamise osa täiendav tegevus. Umbes kuuendal metsatiirult tulid nad rõõmsal kepsakal sammul tagasi nagu kaks kõige kõvemat ürgaegset jahimeest ja minuni jõudis uhke teave: "Ta püüdis hiire! Ma tegin video!""

Ja seejärel meenus mulle, et minu uude raamatusse mustast kassist ja Mustikast tuleb ju ka hiir. Umbestäpselt just selline, nagu kolmapäeval kinnipüütu. Mistap ma ootan veelgi suure kannatamatusega seda, et raamat saaks juba kolida kujundusarvutist trükikoja arvutisse ja sealt edasi trükimasinasse. Oodata ei ole enam palju, vast nii kuu kuni poolteist. Seekordne raamat on napi jutu, aga see-eest ülimalt rikkaliku illustratsiooniga. Isegi mitu korda rikkalikumaga kui ma illustraator Oliviaga esimest korda rääkides julgesin unistada. 

Niisiis see sügis tuleb koos uue ühejuturaamatuga. Hiirtele soovitan aga kõrvalkrundile kolida, sest puberteedile juba teie olemasolu mõttekust selgeks ei tee. Võibolla uuel sügisel saab teil natuke parem elu olema, aga lubada küll ei julge. 

Olivia Lipartia illustratsioon raamatule "Must kass ja Mustikas" (2020)

Mustikas trügib poriseid jälgi jättes kirjandusmaastikule

0705
2020

Minu peas tiksub jälle ühe raamatu mõte. Ja kui minu peas juba midagi natukenegi tiksuma hakkab, siis ilmtingimata koos piltide või vähemalt värvidega. Seekordsed värvilaigud on öökarva ja pimedusekarva ning said oma mõjutused kunstnik Olivia Lipartia joonistatud Mustika pildist, mis Lucky Laika vanasõnade sarja piltide hulgas loodetavasti oma põnevat ja seikluslikku elu hakkab elama.

Lugu mustast kassist nimega Öö ja mustast koerast nimega Mustikas sündis ühest minu armsa sõbra Ania poolt kirja pandud lausest: "Sa võiksid Mustikast ka ikka ühe raamatu kirjutada!" Ja lugu "Must kass ja Mustikas" ise kukkus natukene nagu ootamatult minu ette lauale. Oli järsku olemas ja hakkas ruumi, pilte, kaasi ja köitmist nõudma.

Et Olivia oli juba Mustika joonistamisega korra kätt proovinud, tundus mulle, et ta võiks seda veel teha. Olivia luges minu kirjapandud jutu läbi ja arvas, et võiks proovida küll. Sellest proovimisest sündisid esimesed kaks pilti ja ma olen juba mitmeid päevi nende piltide lummuses. Eriti sinistes öötoonides pildil lendlevate ööliblikate lummuses.

Et aga lummus saaks veelgi kosuda ja kasvada, plaanime me koos välja mõelda veel terve lasteraamatu jagu pilte. Pisikesed ideejupid on juba olemas ja nüüd jääbki üle vaid edasi minna. On natuke põnev ja natuke ärev ja natuke segaduses tunne. Loodan, et minu lauale kukuvad vahelduseks ootamatult ka mõned luuletused, mis aitavad selle ärevuse kuhugi mujale suunata ja vabal ajal ka millelegi muule mõelda, kui öö erinevatele toonidele.

Kui Olivia öölibikad sindki lummasid, võid kaaluda Hooandjas meile hoo lükkamist. Või siis mitte kaaluda, vaid lihtsalt minna ja natuke lükata. Meie aga mõtleme senikaua, mis värvi on öö.

Mustikavärvi päevad. Kaks esimest kuud.

Elu teeb ikka käände ja vimkasid. Tundub, et üleüldise segase olukorraga seoses võib algul koerablogina toiminud ning siis reisiblogiks üle kasvanud sõnade kogum jälle ajutiselt koeranduse lainele pöörata. Võtan siis lihtsalt arvesse, et iga päev on reis hommikust õhtusse.

Olen ikka kogu aeg seda kirjutamist edasi lükanud, kuigi juba täpselt kahe kuu jagu olnud mu elamine jupp maad porisem, karvasem ja puidupurusem. Mitte et ma oleks hakanud köögis peenemat tisleritööd tegema või toas kartuleid muldama, aga väikesed mullased varbad, mis kuuluvad loomale Mustikas, tekitavad rämpsu ja laga omasoodu.

Punase kasukaga loom Almera elas meie juures üle 13 aasta ja oli rõõmus kaabakas, aedade lõhkuja ning siilimurdja. Suvel läks ta vikerkaarele kõndima, et veel kord juba mitme aasta eest lahkunud Marilule põhjalikult üle kurgi tõmmata ning eks nad seal nüüd arutavad oma tähtsaid asju.

Maja oli aga kurb ja tühi ja ma ise tundsin ka, et nii ma olen tõenäoliselt üleni varsti kurb ja tühi. Vaatasin netist kasside ja koerte ja kilpkonnade ja isegi papagoide pilte. Igav. Lugesin oma raamaturiiulis olevaid koeraraamatuid eest ja takka ja keskelt ka. Ei midagi. Istusin koeranäitustel erinevate tõugude ringide ääres. Igav. Ja ei kõneta. Ükski tõug ei kõneta ...

Ja siis ühel päeval nägin ma just seda, mida olin otsinud - tobeda ja natuke uduse näoga musta värvi kutsika pilti. Kutsikatega muidugi ongi selline lugu, et nad on loodud nunnuks ja loodus leiab igaühele kellegi, kes murdub. Mina ei olnud juba aastaid näinud ühtegi sellist kutsikat, kes oleks mind kõnetanud. Tema kõnetas. Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui ma järgmisel päeval ka veel tema peale mõtlen, siis kirjutan kasvatajale ja küsin. Järgmise päeva hommikul ärkasin mõttega, et kas nüüd juba võib kirjutada. Nii see läks. Kes tahab pikemat lugu kuulda, võib mõnikord koogi ja kohvi kõrvale küsida. Aga see siis on tõesti pikk lugu, nii vähemalt suure koogi suurune.

***

Mustikas on lühikarvaline chow chow. Talle ei kasva uhket lakka, nagu pikakarvalistel, keda inimesed kipuvad lõvideks ja karudeks kutsuma. Kui ta on oma beebikarvast lõpuks vabanenud ja selle mulle kööginurka külmkapi ja seina vahele poetanud, saab ta uhkeldada tiheda uue kasukaga, mis kaitseb külma ja kuuma, tuule ja lume eest. Kui see lumi peaks suvatsema mõnel aastal tulla.

Foto - Kätlin Kool.
Esialgu küsisid inimesed tänaval päris väikest Mustikat nähes: "Mis tõug see on?" Umbes kolmekuuse kutsika kohta hakati juba küsima: "Kas see on chow chow? Kas ta kasvab suuremaks?" Neljakuuse kutsika kohta kuulen inimesi üksteisele ütlemas: "See on chow chow!" Ükskord isegi kuulsin, kuidas üks poemüüja ütles teisele, et "lühikarv", aga hiljem selgus, et tal on endal chow olnud, nii et see nagu ei tule hästi arvesse. Praeguseks on Mustikas endale esialgse nunnu nospelkoonu asemele kasvatanud üpris kentsaka umbes suure jogurtitopsi suuruse tuutu, nii et nüüd pean siis hakkama jälle uuesti kuulatama, milliseks imeelukaks teda tagaselja peetakse.

Kahekuune Mustikas. Foto - Kätlin Kool Neljakuune Mustikas.
Muidugi pole mul praegu õrna aimugi, mis temast saab. Õigemini - kes temast kasvab. Senini on ta olnud hästi südamlik, rõõmsameelne, kiiresti õppiv ja toimekas kutsikas. Ta ei armasta eriti mänguasju, küll aga puutükke, maa seest üles kaevatud kartuleid, oksi, risu ja rämpsu. Talle meeldivad inimesed, tänavad, jalutamine, koerad, linnud ja üldse maailm. Kasside osas ma pole nii kindel, kas see kohutav kiljuv kisa kassi nähes tähendab rõõmu või ahastust. Meie maja ümber luusiv kass igatahes üritab iga kord maa alla vajuda ja siis veel natuke sügavamale. Naabrite kass istub aga kombekalt aknal ja teeskleb, et ta on portselanist kassikujuline massiiv. Mustikas pole veel aru saanud, et see võiks olla midagi muud.

Ühesõnaga me üritame siin koos kasvada ja areneda. Nii mõnigi tuttav on öelnud, et mis sul viga, sul on ju juba mitmes koer. Aga jumala eest - iga kord on nagu esimene kord, sest iga kutsika iseloom on erinev. Suurem osa asju, mis toimisid eelmiste koerte puhul, ei toimi. Väga suure osa asju olen ma lihtsalt ära unustanud. Ja mingi osa asju loksub iseenesest paika. Nagu ikka elus.

Aga on küll üks asi, mis teeb mulle tohutult rõõmu. See, et Mustikas paneb inimesed naeratama. Minu kodused naeratavad rohkem, tänaval kõndivad inimesed naeratavad rohkem. Mu töökaaslased sasivad Mustika karva ja räägivad temaga pikki ja salapäraseid lugusid banaanidest, kodujuustust ja sülle võtmisest (hoidke alt, 15 kilo on juba jõusaali tase!). Ja need mu sõbrad, kes on netis, vaatavad Mustika #koerajooga videokilde ja naeratavad rohkem.
Võibolla see ongi kõige olulisem põhjus, miks olla Mustikas.

Kes parajasti halba ei tee, see teebki head

Foto: Eesi Raa 2019


31.12
2019

Ma olen mitu päeva juba mõtteid mõlgutanud, et mida sellest aastast siis kaasa võtta. Ja nagu tellitult vupsas mulle ette Aino Perviku raamat "Suleline, Puhuja ja must munk", mille lehekülgedelt leidsin järgneva:

"Arvad, et me tegime head?" küsis Suleline.
"Muidugi!" ütles Puhuja! "Terve hommikupooliku oleme ju kõige õilsamate mõtetega tegutsenud! Mitte ainult tegutsenud, me oleme näinud kõvasti vaeva!"
"Aga me ei teinud ju midagi ära," kahtles Suleline.
"Just!" hüüdis Puhuja. "Kuid me pole ka mitte midagi pahasti teinud! Kes parajasti halba ei tee, see teebki head. Päike, mu ema võib mu üle uhkust tunda!"





Pilte vaadates tuleb mulle meelde, et käisin Saksas ja Soomes seiklemas ja häid näituseid vaatamas. Kiidetud olgu stipendiumireisid, mis elu edasi viivad ja sõbrad, kes ees ootavad või kaasa reisivad!

Teisi pilte vaadates tuleb mulle meelde, et kirjutasin päris tublisti, rääkisin palju ja kõvasti lumekruupidest ja sinise värvi kriisist ning kaanetasin kaks raamatut. Kiidetud olgu stipendiumid, mis kirjanikke toetavad ja kiidetud saagu Hooandja!

Kolmandaid pilte vaadates tuleb mulle meelde, et ma tundsin rõõmu, kurvastasin, armastasin, ootasin, leidsin õnne ootamatutest kohtadest, tantsisin läbi ööde ja kohtasin rebast.

Rebasega on küll selline veider lugu, et praeguseks on mul tunne, nagu oleks see minuga läbi elu kaasas olnud ning suur oli mu üllatus, kui pilte vaadates selgus, et ta tuli mu juurde tänavu kevadel. Küllap siis ikka ongi nii, et mis peab tulema, tuleb õigel ajal. Siinkohal olgu ära kiidetud ka Blackbird Ink ja Lili Lind, kes oskab rebaseid teha ja näha!

Aasta sisse jäi mõistagi tublisti tööd ja muuseumiga seotud särke ja värke (ikkagi vinge veerandsada, juubel ja 25, eksole), muudmoodi ju ei saagi, kui oled tööloom ja kontorirott. Aga jäi ka puhkust ja ehitamist, mis tegelikult minu jaoks on suhteliselt samavõrdne. Õppisin põrandat ehitama (kiidetud saagu Marit ja Ott, kellel just oli vaja juhuslikult põrandat ehitada!), vaiu maasse kruvima ja mitmeid uusi tööriistu kasutama.


 

Ma jõudsin päris palju lugeda (ilmselt oma paarsada raamatut, millest suurem osa lasteraamatud) ja nii mõnedki loetud raamatuist olid väga head ja hinge kosutavad.

Piret Raua "Initsiaal purjeka ja papagoiga" - imeline ja südamesse pugev.
Kairi Loogi "Piia Präänik ja bandiidid" - palun väga kiiresti järge, ma kannatan kohutavalt!
Jete Leo Normani "Maailm kontoris" - selle aasta must be, et mitte huumorimeelt kaotada.

Shaun Bythell ja tema "Raamatukaupmehe päevik" - aitäh, Triin, et sul oli juhuslikult luuletuse tõlget vaja, ma naudin nüüd iga päeva, mil Bookshopi lehel midagi avaldub.
Jonathan Auxier ja tema "Osav Peter ja tema fantastilised silmad" - minu suvelugemise number üks!
Urmas Vadi "Ballettmeister" ja "Elu mõttetusest" - ma oleks väga üllatunud, kui lausest "Kogu aeg tuleb nutt peale" ei saaks Eesti enimtsiteeritud lauset. Ja ma ei tea kedagi, kes oleks oma tulevase toetatud kirjutamisaasta rohkem ära teeninud.
+
Neil Gaimani ja Colleen Dorani "Snow, Glass, Apples" - liiga ilusad illustratsioonid, hingematvalt ilusad. Paraku viivad need järgmiste raamatute ostuni. Sama lugu on Chris Riddelli Ottoline'i lugudega. Ootan pikisilmi uut aastat, et mu tellitud raamatukuhi kohale jõuaks.
Häid raamatuid oli selles aastas tublisti veel, aga te võite ju ise ka natuke poes ja raamatukogus ringi vaadata, eksole.

Ühesõnaga. Otsus.
Ma võtan uude aastasse kaasa rebase, kaks raamatut, oskused ehitada põrandaid ja tantsida läbi ööde. Sest hommikud, nii ma olen täheldanud, tulevad ilma igasuguse erilise kutsumiseta. Saagu uus!

***
nii hea tunne
nagu oleks keset talve
telgis
meri loksuks
ja keset lund oleks üks roheline soe plats
keegi ei näe seda telki
keegi ei kuule seda merd
ja raamatus on veel mitu lugemata peatükki

2611
2019

Siin ta nüüd on. Minu "Sinine värv on otsas".

26.11.2019
Tartus

Siin ta nüüd on - minu viies. Pehmete kaantega, käekirjakirjude lakkadega. "Sinine värv on otsas".
Tegelikult on ta juba päris mitu päeva minu juures olnud, aga mina olen kogunud jõudu ja julgust, et temast kirjutada. Olen sobitanud teda teiste raamatute kõrvale, vaadanud teda eraldi, Tallinna esitlusel temast juppe ette lugenud. Olen teda kinkinud, müünud, saatnud raamatupoodi , hoidnud riiulis, kandnud käekotis, saatnud ookeani taha. Aga ega ma ikka veel praegu selgelt aru ei saa, kas ta on päriselt olemas ja millisena kavatseb oma elu elada.

Mingil mulle täiesti ootamatul ja arusaamatul põhjusel on uue raamatu pealkiri tekitanud pöörast elevust. Minu armsad sõbrad toovad mulle igaks juhuks siniseid esemeid, et ma veenduks sinise värvi olemasolus. Olen juba saanud sinise ümbrispaberiga küpsiseid ja šokolaadi, siniseid õhupalle ja sinihallitusjuustu. See kõik muidugi pole kuigi veenev (maitsev, seda muidugi!), sest sinine värv on otsas, minge küsige poest, kui te seda ei usu.

Olen tulutult püüdnud meenutada, kust ja kuidas see pealkiri tuli. Küllap tuligi ise läbi õhu minu juurde ja jäi lihtsalt pidama. Keegi küsis, mille poolest see raamat erineb eelmistest. Kuidas, tont võtaks, mina seda teadma peaks! Vahel on mul tunne, et ega asjad erinevadki vaid selle poolest, millises ajas nad on sündinud. Ühed ja samad motiivid tulevad ikka ja jälle, lihtsalt erinevas järestuses, erineval hetkel, erineval aastaajal, erinevate suude läbi öelduna. Ikka ja jälle külmetavad hoovil kohevad tihased, ikka ja jälle kasvavad kaskedele kõige ilusamad helerohelised lehed, ikka ja jälle tõuseb päike ja loojub päike. Kõik on sama, kõik on uus.

Ja lõppude lõpuks oleneb kõik vaid sellest, kes ja millisel hetkel seda kõike loeb. Kõik muu ei loe.

***

nii hea tunne
nagu oleks keset talve
telgis
meri loksuks
ja keset lund oleks üks roheline soe plats
keegi ei näe seda telki
keegi ei kuule seda merd
ja raamatus on veel mitu lugemata peatükki

2611
2019 

Kas sinine värv on otsas?

Sügis. Kullakarvaline, vihmatilgaline, natuke juba kõdu järele lõhnav sügis. Tartu Toomemägi on täis langevaid lehti, mis aeglaselt ja väärikalt keereldes puude jalgadele langevad. Tänavad on täis läikivaid loike, pead on täis mõtteid.

Pärast lumekruubiraamatu valmis saamist olen ma sadu ja sadu kordi kuulnud umbes sellist lauset: "Nojaa, lumekruubid küll... aga millal siis tegelikult sinu uus luuletustega raamat tuleb?" Ja kui ikka midagi hästi kaua kuulda, hakkab juhmimgi pea aru saama, mida küsitakse. Tuleb tunnistada, et tegelikult elab minu vaimusilmas hoopis üks teistsugune raamat, aga tema aeg pole veel käes ja vaimusilmgi tundub alles natuke ähmane. Seega tuleb teha vahepeatus.

Sellesamuse vahepeatusega on sedasi, et raamat (mitte segi ajada vaimusilmaraamatuga) on peaaegu valmis ja muud ei olegi vaja enam teha, kui et natuke ridu failis sirgu ajada ja raamatud valmis trükkida. Ja kontrollida, et komasid sees ei oleks. Seda viimast on üks kord juba tehtud, nii et komadel ei ole eriti elulootust. Tahan teha ühe pisitiraaži, mis rõõmustaks küsijaid ja rahustaks mu vaimusilma. Ning kui see tegu saab tehtud, eks siis vaatame edasi.
Olen ikka mõelnud, et kas raamatud valivad oma inimesi ja kas nad igatsevad, et keegi reisiks nendega koos? Või vaataks nende lebamist öökapil. Või aitaks neil teiste raamatute alla mattuda.

Selleks, et "Sinine värv on otsas" nimega raamat saaks kõiki neid vaimustavaid asju teha, võib hoogu lükata. Ja kui hoo lükkamine ei kõneta, siis lõpeta otsekohe lugemine ja torma lehtedesse sahistama! On sügis. Kullakarvaline, vihmatilgaline, natuke juba kõdu järele lõhnav sügis.

#sininevärvonotsas #hooandja

Enne puhkust Soome ja tagasi sipsti!

7.-10.06.2019
Soomes

Loogiliselt võttes ei tohiks Soome minnes mingeid seiklusi olla, eksole. Mis seiklus saab tekkida suvise tuuletu ilmaga üle lahe ja tagasi sõites. Aga meil ikka õnnestub nii reisida, et mingi väikese nalja saab ringitammumisele lisada. Ilmselt on üks läbi aegade hullemaid jookse olnud see, kui me Triinuga Türgis käisime, kohaliku bussijuhi süül chek-inist lootusetult maha jäime ja siis end siski lennule õudmise nimel hingetuks jooksime. Pärast kuulsusrikast Türgi jooksu olen ma veel paaril lennuväljal end poolkooma jooksnud, aga rongisisest jooksu ma siiani teinud ei olnud.

Ühesõnaga. Meil õnnestus (taas kord Triinuga) osta odavamat sorti rongipiletid Helsingist Tamperesse. Ise olime väga rahul, et näe mis normaalne hind sõitmiseks. Maandusime õnnelikult rongi, laotasime oma kompsud laiali, rääkisime küll omavahel, et imelik lugu - rongile on hoopis Riihimägi peale kirjutatud, aga samas suund on ju õige. Üks kohalik veel kinnitas üle, et jah, see rong läheb kindlasti edasi Tamperesse. Hakkame sõitma, rong pea puupüsti täis, rahvast tuleb aga igas peatuses juurde ja siis hakkab krapp krõbisema ning Triin kuuleb sealt krõbinast välja nagu rong tehtaks Riihimägi peatuses pooleks ja edasi sõidaks ainult esimene vagun. Milles meie ei istu. Pigem võib öelda, et me istume kas viimases või eelviimases. Hinges kasvab väike paanika. Küsime naabritelt üle, et kas saime õigesti aru ja et kui pikad on peatused. Naabrid kinnitavad, et jah, edasi sõidab ainult esimene vagun ja suure tõenäosusega on pikemad peatused Pasilas ja veel kuskil 1-2 kohas. Mõõdame Pasilasse jõudes ära, et lubatud pikk peatus oli napp 15 sekundit. Paanika hinges paisub umbes väikese elevandi suuruseks. Otsustame, et liigume nii palju rongi sõitmise ajal vagunites sees kui võimalik ja siis jookseme peatuses rongist väljaspool eespoolsete vagunite poole. Ise muidugi itsitame nagu ogarad, sest kui tõenäoline on Eestis, et lähed sõitma ja su rong tehakse pooleks. Pole pikkustki, eksole.

Nojah, lidume edasi, käime mingis peatuses väljas, sest täies ulatuses ei saa rongist seest minna ja peale kahte väljasjooksu oleme ikka veel vales vagunis. Pagana pikk rong! Lõpuks õnnestub meil jõuda nii kaugele, et üks vagun meist edasi peaks olema tõotatud maa - ESIMENE VAGUN! Jõuame järjekordse peatuse ajal, milleks on kardetud Riihimäki, esimesse vagunisse kohale ja loomulikult tuleb siis ilus pikk peatus, mille ajal jõudnuks teha 3 suitsu (kui kumbki meist suitsetaks), joosta ühest rongi otsast teise ja mitu korda lahti haakida kõik rongi vagunid. Aga me oleme kohal ja see on peamine.

Edasine sõit möödub seiklusteta, sest pole enam kuhugi joosta. Tampere jaamas näeme, et pool linna on uue trammitee nimel üles kaevatud ja vingerdame pisut väiksemaid teid pidi hotellini. Et ilm on ilus, läheme jalutama, ostame endale joogi- ja söögipoolist ning maandume vee äärde pargipingile. Mina teen proua emale kõne, kinnitan, et ilm on hea ja me absoluutselt ei nälgi (emad, eksole ikka muretsevad, olenemata lapse kõrgest east) ning siis avab pingi teises otsas istuv mees suu ja ütleb: "Meeldiv oli kuulata kaasmaalaste juttu!"

Õhtu päädib sellega, et istume mitu tundi vee ääres ja räägime Soomes elava eestlasega ehitusest, kokkamisest, kalastamisest, Tamperest ja elust. Mõnus sissejuhatus selleks, et hommikul innuga muuseumisse minna.


Hommik tabab ja rabab meid jätkuva palavusega. Vaatamata sellele, et aken on pärani lahti, ei tule sealt peale kajakate kiljumise midagi. Kuigi võiks tulla õhku. Pärast rikkalikku hommikusööki keerame ninad Muumimuuseumi poole ja veedame sinna jõudes pikalt ja mõnusalt aega. Need, kes tahavad lastele pikka ja väsitavat tegevust, neil soovitan pigem Muumimaale mängima ja teatrit vaatama minna. See muuseum on aga kunstimuuseum, mille sees Tove Janssoni originaalillustratsioonid ning nende juurde paganama hästi passivad dioraamid Muumiraamatute tegelastest ja nende maailmast. Kui laps on kunsti-, raamatu- või muumihuviline (või kõike korraga), on küll palju vaadata, kui pigem tegutseja ja rapsija, siis ilmselt jääb muuseum talle natuke hämaraks ja arusaamatuks.


Muuseumi ekspo on uus, alles mõne aja eest tehtud. Ilus, puhas, läbimõeldud, aga minu maitsele natuke liiga kliiniliselt korralik nagu ikka viimasel ajal Soome ekspod kipuvad olema. Ometi tasub seal käia, sest need väikesed graafilised lehed ja üliarmsad muumikujud, mida seal näha saab, tekitavad nunnu heldimuse ja suure tahtmise uuesti mõni muumiraamat kätte võtta.

Üks suuremaid puudusi Muumimuuseumi puhul on see, et autorikaitsega seonduvalt ei tohi seal pilte teha. Pildistamiseks on ette nähtud kaunis igav suure mustvalge muumiga nurk, milles tehtud pilt ei anna mingilgi moel edasi muuseumi emotsiooni. Samas nurgas alustatakse ekskursioone, nii et tegelikult ei pruugigi sul seda ainumastki kohta olla, kus üks klõps teha. Muidugi võib öelda, et "salvesta peas", aga no kui paljude inimeste aju on üldse nii üles ehitatud, et kõik jääb meelde.

Seepärast pildistasingi Tamperes käies hoopis haljastust, mis vastupidiselt Tartu niitmismaniakkide arusaamale murupikkusest ja sellega seonduvast kõrbelikust kõnnumaast oli mõnus heinane ja lilleline. Üldse oli pea kõigis kohtades, kuhu sattusime, suhtutud heina- ja muruniitmisse väga rahulikult, mistõttu sai näha (ja nuhutades tunda) erakordselt mitmekülgset õitsemist.



Sulni pühapäevahommiku veetsime Suomenlinnas. Olen varemgi sellel saarel käinud, aga tuleb tunnistada, et vähemalt 15 aasta tagusesse jääv käik on mu mälust pea täielikult kustunud. Ilmselt vaataksin seal tehtud pilte ülima üllatusega.

Meie põhisiht oli Suomenlinna mänguasjamuuseum, mille omaniku kaudu jõudis hiljuti meie muuseumisse üks väga ilus 1930ndatel Eestis valmistatud nukk. Suomenlinna mänguasjamuuseum on eramuuseum. Seal on imearmas ilusti välja pandud kogu, mida tasub lähedalt ja põhjalikult uudistada, sest kogusse kuulub palju ägedaid asju.

Muuseum on väike, aga hästi maitsekas, vanad asjad passivad hästi neisse kappidesse, kuhu nad elama on pandud. Suur huviline saab võtta ringikõndimisel toeks mitu lehekülge infot ja siis numbri järgi vaadata, mis asjad täpsemalt riiulites on. Eestlase jaoks oli erisuur pluss muidugi see, et seal on olemas eestikeelne info :)

Minu jaoks oli kõige armsam avastus sarnane üleskeeratav šoti terjer nagu toosamune, keda me "Nässu ja lumekruubid" jaoks pildistasime ja kes endale raamatus nimeks Rudolf sai. (Vt sinise taustaga ilusat Siimu tehtud pilti!)

Erinevusi muidugi on. Suomenlinna koer on paremates tingimustes hoitud, tema kasukas on must, mitte pleekinud pruun nagu meie koeral. Meie muuseumi koeral ei ole palli nina küljes ja ta näeb üldse märkimisväärselt mängitum välja, aga eks see tuleb sellest, et tema algne omanik reisis palju riigist riiki ja vedas teda muudkui endaga kaasa.

Lisaks võib muidugi olla, et meie oma on Schuco toodang ja nende oma GAMA ning üks tehas viksis teise pealt terjeri maha. Aga võib ka olla, et Soomes elav terjer on enda küljes oleva võtme kuskilt sisse vehkinud ja see ei kuulugi üldse talle. Kui tööle lähen, vaatan meie koera lähemalt, et teda saada, kas ta on vanasti olnud palliomanik.


Et mitte väga mänguasjateemalistesse detailidesse langeda, peaks ikkagi jutuotsad kuidagi kokku sõlmima. Tahtsin öelda veel, et Suomenlinna mänguasjamuuseumisse tasub minna ka neil, kes ei ole suured mänguasjafännid. Muuseumi juurde kuulub kohvik, kus on imemaitsvad koogid, mida muuseumi omanik ise küpsetab. Hea ilma korral saab neid nautida terrassil, viletsama ilmaga saab aga mõnuleda sees ja mõelda, et küll on ikka maailmatuma ilus, kui kellelegi tuleb pähe teekannule tutimüts pähe panna. Sest nii just selles muuseumikohvikus tehakse.


Meie pisireis Triinuga (ja reisiva karu Nässuga, kes visalt meie kannul püsis) sai pühapäevaga sipsti läbi. Sõitsime veel erinevate laevade, trammide ja rongidega, aga ükski sõiduvahend ei olnud nii meeleolukas kui poolekstehtav rong. Mõnusaid suviseid reise teile ja hoidke vagunitele kirjutatud kohanimedel silm peal! Kirjapandul võib olla mõte sees. :)

Kontrollküsimused sulle, talle ja mulle ka

Õhtuti loksuvad mu peas igasugused mõtted.
Hommikuti muidugi ka. Vahel isegi enne lõunat.
Pärast lõunat on tavaliselt vaiksem, siis on mõtetel
muudki teha kui loksuda, käia või joosta.
Sageli käivad mõtted ringi mingi küsimuse kujul.
Kas ma tegin õigesti? Kas ta sai minust aru?
Aga tema? Või tema?
Aga mis siis, kui ...
Neid on kilomeetrite kaupa ja suurem osa
küsimustest on täiesti tarbetud, umbes sama vajalikud
nagu kuuvalges nähtud unenäod, millega pole
hommikul ärgates mitte midagi peale hakata.

Kui omaette küsimusi välja mõelda, ei ole neid
kellelegi esitada. Aga kui vaadata küsimusi
selle pilguga, et iga küsimus on tegelikult luuletus,
on lugu hoopis teine. Koguni nii palju teine,
et vastused küsimustele on olemas.
Õhtuti loksuvad mu peas igasugused küsimused.




kui sa seisad teisel pool mäge ja ootad mind
kas ma jooksen end hingetuks

jah
muidugi

kui mul on vaja nutta
kas sa lubad mul olla järv
ühe väikese ujuva saarega vasakus servas

jah
muidugi

kui ma ärkan keset ööd
äikese saabumise peale
kas ma võin sind äratada ja öelda
ma nägin sind unes

jah
muidugi

kui ma olen seljaga
ja on pime
ja mul on see uus must kleit
mida sa pole iial näinud
kas sa tunned mu ära

jah
muidugi

kui sa näed taevas
värvilist pilve
mida saab käega katsuda
kas sa teed siis seda

jah
muidugi

kui ma olen sul koormaks
kas sa siis ütled mulle

jah
muidugi

ma võtan siis veel paar tellist juurde

jah
teeme nii

24.-25.03 Lennujaamad, mu lemmikud!

Vastuolude ja kontrastide reis. Muidugi juhtub justnimelt koju sõites see, et viimasel hetkel kõik muutub. Olin pühapäeval juba peaaegu valmis unehõlma minema, kui avastasin, et on tulnud paljutõotav kiri, mis andis teada mu lennu tühistamisest.

Pühapäeva õhtu. Infotelefonid ei tööta, isegi mitte need, mille nimi on hädaabi 24h. Vestlus-bot ei tööta ja ütleb, et kõik on hõivatud. Tegelikult ilmselt kedagi polegi botiga ühendatud. Lisaks tühistamise kirjale ei tule meilile enam mitte midagi. Lihtsalt mingi ebamäärane info, et "Updated travel itinerary can be found at: Manage Booking" ja selle MB lingi all ei ole absoluutselt mitte midagi, ükskõik kui palju vajutad ja värskendad. Nimega otsides ka ei tule. Unustan hetkega, kui tore oli hommikul ühes väikeses linnas, mille nime ma hetkel meenutada ei suuda, kunstimessil käia ja vannun ning tatistan tuld ja tõrva lennufirmade suunas.

Õnneks olin enne sõitu mingis meeltesegaduses tõmmanud endale lennufirma äpi (ma ei ole muidu kunagi nii asjalik, et kahe lennu pärast mingit tüütut äppi pruukida) ja kui telefonil neti sisse lülitasin, sain teada, et mu Finnairi lend on muudetud 2 tundi varasemaks ja Stuttgart-Helsingi-Tallinnast on saanud Lufthansa poolt opereeritav Stuttgart-Frankfurt-Berlin-Tallinn. Päris huvitav oleks teada, et mis nad minuga oleks teinud juhul, kui ma oleks täiesti ilma netita ja pahaaimamatult õigeks ajaks lennujaama läinud. Saadetud kuue ümberistumisega reisile üle Lõuna-Korea ja Sahhalini vahemaandumisega Saaremaal? Või noh, tegelikult ei ole eriti huvitav, parem oleks olnud normaalselt koju lennata ja üle pika aja oma voodis magada ja oma potililledele pai teha.

Ühesõnaga torin-porin-pahameel-ja-peavalu. Ja vaene majutaja, kes lootis mu kell 8 vaksalist lennujaama minevale trammile või rongile sokutada, ütles ohates, et viib mu kella kuueks hommikul lennujaama ära. Milline vedamine, et ta on oma loomult hommikune inimene.

***
Järgmisel hommikul ehk siis esmaspäeval olin õigel ajal lennujaamas nagu kägu ja ekraanid näitasid, et kõik läheb plaanipäraselt. Töökaaslased kommenteerisid messengeris (ilmselt natuke itsitades), et "tundub väga loogiline, sinuga juhtub alati nii" ja muidugi juhtus ka - kõik inimesed aeti lennukisse, siis räägiti midagi Saksamaa kõikide lennuväljade rikkest ja et ilmselt kõik asjad hilinevad. Istusime 40 minutit lennukis, pakuti vett ja mahla. Lennu magasin maha, sest selleks ajaks olin juba lootusetult väsinud. Magada oli hea.

Frankfurti jõudsin 2 minutit enne järgmise lennu algust ja jooksin nii meeletult, et mantel pidi seljast lendama ja vesi voolas. Rääkimata sellest, et hing oli kinni ja jooksu ajal mõtlesin, kuidas sportlased küll mingist sellisest pingutusest peaksid rõõmu tundma. Väravat oli juba teist korda vahetatud, nii et ma jooksin VEEL ja siis VEEL NATUKE. Muidugi selgus, et järgmine lend on kolmveerand tundi edasi lükatud. Vahepeal sain ka teada, et kui kaks esimest lendu olid Finnairi asemel Lufthansa, siis kolmas lend oli AirBAltic. Muidugi kasvas mu hinge kohe uus väike meeleheitevõsu, sest minu kaasavõetav pagas on kaugelt priskem kui AirBalticule meeldib.

***

Mitu mitu tundi hiljem ja ikka esmaspäeval ...
Olen lennanud juba liinil Stuttgart-Frankfurt ja oodanud terve igaviku, siis istunud Frankfurdi lennuväljal POOLTEIST TUNDI, kuulates lugusid läänetuule kahjulikust mõjust ning muidugi ka sellest, kuidas Saksamaa kaguosa lennuliinid on süsteemirikke tõttu märkimisväärselt halvatud. Siis Jäänud maha AirBalticu lennust, mis pidanuks mu hetkel, kui ma seda kirjutan, Tallinna maha panema, kembelnud nelja erineva kassapidajaga, kes kõik väitisid, et mind pole olemas ja et süsteem ei näe mind ja üldse võiks ma minna kuhugi ja jätta nad rahule. Mulle endale tundus, et ma ikkagi nagu olen natuke olemas. Siis lõpuks, kui ma juba märgade silmadega hakkasin letile naalduma, õnnestus mul saada tagasipiletid FRANKFURTI. Voilaaa! Superluks, eksole. Ja siis üle Frankfurdi Tallinna.  Mulle jääb täiesti mõistmatuks, miks oli vaja mind siia Berlin-Tegelisse üldse saata. Frankfurt mõistagi tähendab seda, et ma ei saa Tallinnast enam koju, sest õhtule lend peaks pardale laskma alles kell 8, aga seda teab vaid suur lennukite jumal taevas, kui kaua me seal istume ja ootame lubatähte koju sõita. Teen veel katse Frankfurdis leida mingeid paremaid võimalusi koju saamiseks, aga ma väga ei usu, et see oleks võimalik.

***

Veel mitu tundi hiljem samal esmaspäeval. Olengi jälle elu ja tervisega Frankfurdis. Kaasaostetud Asterixi koomiksid hakkavad vähehaaval otsa saama, sest neid läheb poolteist kuni kaks ühe lennu kohta, loodan, et nüüd siis tuleb kojuviiv lend. Inimesed ümberringi on rahulikud, aga siit-sealt kostab lauset "Nie mal Lufthansa", mis on täiesti mõistetav. Muidugi võiks selles lauses olemasoleva lennufirma ükskõik millise teisega asendada. Positiivne on see, et kõige suuremas poes on vastu õhtut viski degustatsioon ja see teeb mõistagi olemise palju paremaks. Proovin kõike, mida nad pakuvad, siis hiilin degustatsioonipoistest eemale ja ostan head rummi.

Olen kaubelnud endale ööbimiskoha Tallinnas, sest mõistagi läheb Tartusse kui provintsi viimane buss kell 11 õhtul ja niisiis pole lootustki millegagi koju saada. Mis seal ikka, eks siis hommikul. Tunnen, et viski on mu liiga leebeks teinud. Tallinna lennu info püsib muutumatult sama, esialgne värav on kinnitatud. Mul on internet ja tuba on soe. Ikaldus on see, et T1 terminalis, kuhu ma olen maandunud, ei ole väga huvitavad poed. olen kaalunud kella ostmist, käekoti ostmist, mõsitagi iiri viski ostmist, aga siis ikka kõigest loobunud. Seda, et taevas oli ennist maandumise ajal väga paljulubavalt äikesesinine, ei ole enam näha, sest õhtu on kätte jõudnud. Eesti keelt on harjumatult palju kuulda, püüan uude olustikku adapteeruda. Hoidke pöidlaid, ma üritan nüüd ikka koju tulla.