Marge Pärnits's Blog, page 4

23.03 Väljasõit Waiblingeni ja Muuseumiöö

Laupäev ja pühapäev on teoreetiliselt ette nähtud puhkamiseks, see on selge. Seda enam, et laupäevaõhtuses menüüs on Muuseumiöö, mis võtab hea õnne korral enda alla ka pühapäeva esimesed tunnid. Aga puhkamine ei välista kunsti. 

Hommikul tegime sõpradega elegantse väljasõidu, et ahmida endasse hullunud lindude laulu ja päikese tehtud paid. Tartus on heal juhul ilmselt alles 2-3 nädala pärast midagi sellist ilma vallas nagu praegu siin mägede vahel, ja tegelikult pole seegi aeg väga kindel. Järgne mulle, armas lugeja, võiks siinkohal öelda kõige vastikumate "toredate seiklusraamatute" stiilis. Siin on 20 soojakraadi!

Niisiis väljasõit. Kuna Stuttgardi lähistel asuvas Waiblingenis on alati peaaegu et maailma parimad kunstinäitused, siis oli mõistagi meie siht sealne Stihli galerii. Hetkel on galeriis veel kuni 22. aprillini näitus "La Bohème. Toulouse-Lautrec und die Meister von Montmartre", mida julgen soojalt soovitada nii pildivaliku kui ka väljapaneku ilu koha pealt. Kõige rohkem on muidugi reklaamitud Toulouse-Lautreci asju, aga peab ütlema, et Théophile-Alexandre Steinleni kassid on ka absoluutselt võrratud. Ja Alfons Muchalt olid välja pandud mõned väga õrnad ja ilusad asjad. Ja need, kelle nimed pole nii tuntud, on ikkagi ka täiesti suurepärased, just joonekasutuse ja värvivaliku koha pealt. Kiidetud olgu see (või need), kes sellise valiku näituse jaoks tegid.

Sellest galeriist jääb meelde üks prantslase välimusega papi, kes pikalt seisis allolevate piltide ees ja püüdis leida kahe pildi erinevust. Hetkel, kui ta selle avastas, pääses tema suust valla üllatusümin. Ja see sobis näitusega tõesti hästi kokku.




Õhtul käisime kohaliku Muuseumiöö raames kümnekonnas muuseumis ja galeriis. Kesklinna pool oli mõistagi rohkem rahvast ja linna kaugemates servades vähem, aga üldiselt oli igal pool vilgas sagimine. Muuseumiöö voldik oli pööraselt paks ja sellest saime kohe aru, et kõike me ei näe, selleks peaks võlur olema. Tegime mingi esmase valiku stiilis "graffiti, galeriid, töökojad, kultuuriinstituut" ja asusime rännuteele.

Esimeses kohas oli suhteliselt vilets valik, ainus, mis tõesti äge oli, olid esmaspilgul fotona tunduvad realistlikud mahajäetud hoonetest tehtud õlimaalid. Nentisime kurbusega, et liiga palju lärmi ja liiga vähe kunsti ning koperdasime edasi. Vähemalt oli sellest kohast nii palju kasu, et saime endale käepaela lunastada. Stuttgardis ei ole Muuseumiöö tasuta, peab ostma pileti ja sellega saab siis käia kõigis kohtades, mis avatud on + saab sõita kogu ürituse ajal trammide ja bussidega tasuta. Osades kohtades pakutakse süüa ja juua, enamasti tuleb selle eest maksta. Enamasti pakutakse brätzeleid ja veini.

Järgmiseks käisime kohas nimega Stadt Palais, mis vanasti oli linna muuseum, aga nüüd peeenemal moel palee. Tegelikult tahtsime sinna minna graffiti pärast, aga vaatasime siis kõik muu ka üle. Püsinäitusel on Sutttgardi linna ajalugu, mis on päris põnevalt üles ehitatud, osaliselt on asjad lahtiselt, mitte klaasi taga ja see tegi väljapaneku kuidagi lahedalt ruumiliseks. Täitsa tasub vaatamist. pildistada osaliselt üldse ei tohtinud, kohe sai mundris naiste käest pragada. Uuemaid asju tohtis pildistada, seega olgu siinkohal ära toodud rammus putukas. Näituse juurde kuulus mitu hiiglaslikku riiulit 3D-prinditud asjadega. Et mingi teema kohta rohkem teada saada, tuli võtta riiulist asi ja asetada interaktiivsele lauale, siis ilmus lauale video teema kohta. Selline info saamine oli ääretult populaarne, kõik muudkui proovisid neid asju tõsta ja minu suureks hämminguks lugesid ka pärast materjali, mitte ei tõstnud niisama uusi asju juurde.



Alumisel korrusel oli see graffiti, mille pärast olime paleesse üldse tulnud. Selle võib nüüd liigitada jälle teemasse "vastuoluline". Kuna maja oli seest üleni helepruun, mingite suurte plaatidega üle löödud, siis ta mõjus nagu mingi üheksakümnendate kontserdihall. Ühte ruumi olid tõstetud natuke ajutisi seinu ja natuke ajutisi aedu ja nende peal olid Jeroo taiesed. Ruum ise tõmbas neil kõvasti hinge kinni, sest tänaval ma olen tema asju näinud ja on meeldinud, aga nüüd tekitas küll küsitavusi, et miks head asja nii viletsalt välja panna. Väljas oli Jeroo perfomance ka, aga seal oli pööraselt palju rahvast ja sai lihtsalt näha, kuidas ta suurele alusele mingit lindu ja palli teeb.

Palju huvitavam perfomance oli hoopis maja ees tänaval, kui üks ülikonnas ja mõõdulindiga härrasmees (reede öösel kell 10!) teeauke mõõtis. Ma olin täiesti lummatud, kui sain aru, et Ametnik™ ei maga kunagi.

Siis käisime töökodades, kus minu jaoks oli kõige põnevam koht, kus ehitati ja õpetati ka teisi bambusest jalgrattaid ehitama. Midagi ise seal kohapeal teha mõistagi ei saanud, sest jalgratast ikka ühe õhtuga valmis ei ehita.

Avastasime ka ühe kunstnike maja, kuhu oli läbi mitme korrusel lugematul arvul ateljeesid peidetud ja sel õhtul olid need kõik avatud. See maja oli ka hulka toredam kui mingi korralik pärismuuseum - kõikide ateljeede uksed olid lahti, värvid olid küll natuke kokkupoole tõmmatud, aga siiski olid lauad kenatsi segamini jäänud, isegi kõik maalid ei olnud seintel, vaid üsna meeleolukas segaduses siin ja seal. Hästi inimlik. Maja ise oma soppide ja urgastega oli ka tore.




Kümnetest väikestest näitustest, kus käisime, oli kindlasti kõige armsam Mumumumumu nimeline galerii, mille voldikus lisatud infosse ja pilti suhtusime esialgu suure umbusuga, aga kohapeal selgus, et väljapanek on vaat et päeva parima aunimetuse vääriline. Galeriid peavad Gunter Grossholz & Yuxi Wan. Mulle jäi väheke segaseks, kas nad joonistavad ja maalivad segiläbi või ikka ükshaaval, aga kõik, mida nägime, oli hästi armas ja ilusa käekirjaga. Keldrikorrusel sai näha oma olemuselt pisut lasteraamatute illustratsioone meenutavaid joonistusi, mis olid seotud söögiteemaga, maja esimesel korrusel olid õlimaalid, mis olid mingi omapärane segu koomiksite, muinasjuttude ja legendide maailmast.

Vaatasime veel kesköö paiku sisse paari galeriisse, kus näidati marmorist skulptuure, keraamikat ja paberinstallatsioone, aga võtsime siiski vastu otsuse, et parem on lõpetada millegi sellisega, mis jätab hea tunde sisse. Silme ees kokamütsiga spagetiluristaja kukkusin millalgi peale 1 öösel oimetuna voodisse ja ei näinud unes midagi.

Jäänud on veel üks päev, et avastada maailma ja olla soojas. Siis tuleb naaseda Igavese Lörtsi Maale.

 

22.03 Karlsruhe

Reedeseks päevaks mul mingeid kohtumisi planeeritud ei olnud. Küll aga planeeris reede end sujuvalt ise, veeretades mu teele põnevaid liiklustakistusi. Olin varakult teinud plaani, et reede kasutan Karlsruhes käimiseks. Hulk aega kaalusin, et kas külastamiseks oleks põnevam lossis asuv muuseum või kunstimuuseum ja lõpuks otsustasin, et alustuseks lähen lossi ja siis vaatan, kuidas jaksu on. Kuna olen nüüdseks juba esmaspäevast peale peaaegu kogu aeg jala peal olnud, siis hakkab see vähehaaval tunda andma.

Juba hommikul oli aru saada, et päev tõotab tulla soe. Sestap panin end kaunis õhukeselt riidesse ja alustuseks sain õrna meenutuse selle kohta, mis tähendab kevadine hommik. Nii pööraselt palav see just ka ei olnud kui ma lootsin. Eriliselt külm tundus rongijaamas, aga seal on minu meelest alati külm, olenemata aastaajast. Ma usun, et neil on seal kuskil peidetud spetsiaalsed tuulemasinad, et inimesed jaamas ei jokutaks, vaid võimalikult ruttu oma rongile tõttaks.

Karlsruhesse jõudes kuulsin, kuidas keegi kohalik turistidele selgitas, millise bussi peale nad peavad minema, et lossi juurde pääseda. See oli selgelt minu õnn, sest sellega pääsesin ma turismiinfosse minemisest. Ma sattun alati kergelt segadusse, kui võõrad inimesed hakkavad ülipikalt seletama, kuhu ma täpselt minema pean ja millise nurga pealt ära keerama. Vahel nad arvavad mu rumalat nägu näes, et ma ei saanud aru ja selgitavad veel. Heal juhul kaks korda veel. Ühesõnaga ma olin pääsenud. Hüppasin koos matkariietes papidega number kümme bussi ja olin sipsti lossi juures.



Kui Stuttgardis on hetkel põhiline kõikjale lilli istutada, siis Karlsruhes oli kaunis rahulik. Lossi ümbrus oli küll korras, aga mingeid paanilisi aiandustöid ei tehtud. Rahvast tundus esialgu vähe olevat, aga vist seetõttu, et ma alustasin püsinäituse osast ja lossitorni ronimisest. Kes seal tornis ikka käia tahab, kui on võimalik minna ajutisele näitusele Mükeene aardeid vaatama. Aarete juures oli küll rahvast nagu murdu ja peab ütlema, et ka valvureid oli nagu murdu. Suurem osa olid ilmselt juba nädalaid tagasi oma närvid kaotanud inimeste tõttu, kes ei suutnud kuidagi aru saada, et Mükeene lõvivärava kipsist koopiat ei tohi välguga pildistada. Või et kui kõrvuti on kaks ust ja ühest peaks saama sisse ja teisest välja, siis ei tohi valvurit ärritada sellega, et sa väljud sisenemise uksest. Ilmselt need häält tõstvad ja ärritunud valvurid olidki need, kes tõmbasid rasvase kriipsu peale minu näituste huvile sel päeval. Vaatasin küll vaase ja igasuguseid tähtsaid kilde, aga ühel hetkel sain aru, et need tusased moorid ajavad minu ka tusaseks. Ja tusa vastu aitab ainult kas päike või jalutamine või jalutamine päikeses. Ja seda ma just tegingi.



Kuna väljas oli soojus läinud ülimalt nauditavaks, siis mõtlesin välja suurepärase generaalplaani - lähen alustuseks loomaaeda, et saaks end konnalambi all peesitava sisalikuna tunda ja siis pärast lähen kunstimuuseumisse.

Karlsruhe loomaaed osutus üsna väikeseks, aga üliarmsaks. Loomadele pääseb väga lähedale ja väga palju on kohti, kus saabki loomade ja lindudega täitsa kõrvuti olla, nii et mingeid puure ega võresid ei ole. Näiteks oli suurepärane poolpime nahkhiirte koobas, kus väikesed vilkad nahkhiired ümber inimeste peade vihisesid ja piiksusid. Üldse kogu eksootikamaja oli väga tore - seal kõik piiksus, kohises ja kiljus ning linnud lendasid lahtiselt nii nagu ise tahtsid. Ainult ahvikesed ja suured papagoid olid puurides, ilmselt nemad oleks ka ülimalt kontrollimatud olnud.


Väga lahkelt oli ka kõikjale pinke poetatud, nii et loomade juures sai mõnusalt istuda. Veetsin pikalt aega väikeste flamingode juures, kes tantsisid, üürgasid ja lobistasid vees oma nokkasid. Peab ütlema, et ma pole iial märganud, millist võrratut mittekäivituva motikamootori häält nad suudavad teha.

Kõige üllatuslikum elajas oli kindlasti jõehobu. Võiks arvata, et kui on väike loomaaed, siis võetakse pidamiseks kääbusjõehobud, aga kus sa sellega. Neil oli hiiglaslik jõehobu, kes ujus ringi, puristas ja sõi raginal õunu. Ja just siis, kui ma hakkasin mõtlema selle üle, kui palju sellistel elukatel on jõudu ja et kas ta suudaks igavuse korral purustada selle silla, mille peal ma seisan, tuli ta korraks veest välja ja näitas end täies ilus. Efekt oli selline nagu oleks keskmisest suurem mikrobuss maa alt välja ilmunud ja siis jälle tagasi vajunud.

Kui ma olen vähegi sattunud mõnda linna, kus on olemas loomaaed, olen ikka proovinud seda külastada. Minu jaoks ei ole vahet, kas on muuseumi näitus või loomade näitus. Ikka on ju väljapanek ja ikka on mõeldud sellele, kuidas külastaja midagi näeb või tunnetab. Selles loomaaias oli küll väga palju külastajale mõeldud ja rahvast oli tõesti palju ka. Kujutan ette, kui nende ilus botaanikaaia osa ka õide ning lehte läheb, on kõik veel eriti tore.

Niisiis flamingod ja jõehobu tegid heaks tusased muuseumimoorid ning minus kasvas jälle suur usk kunstimuuseumisse mineku osas. Läksin trammipeatusesse, leidsin ootamiseks õige koha ja jäin passima. Natukese aja pärast tuli mingi mees, tunked seljas ja küsis, kuhu ma minna tahan. Mina ütlesin, et ZKMi juurde. Tema ütles, et suurem osa liiklust on ümber suunatud ning et kui ma tahan sinna minna, pean sõitma vastassuunas (järgnes pikk selgitus ja mul läks kohe järg ära), ümber istuma, veel ümber istuma ja siis olengi peagi kohal. Püüdsin uurida, et kas ma saaks sinna jala minna, sest kaarti vaadates tundus see ainult 4 peatusevahet. Mees vaatas mind nagu hullu, lappas telefoni ja pakkus välja, et ma võin minna ka bussiga. Mina vaatasin teda ja tänasin pikalt ja ülevoolavalt, ise mõeldes, et kui ma nüüd minema pääseks, siis läheks joonelt rongi peale ja põgeneks sellest ümbersuunatud linnast, kus edasi minekuks peab minema tagasi. Hetkel, kui mees pahaaimamatult selja keeras, tegin vehkat.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, selgus, et Stuttgardis on peatänav millegipärast kinni pandud. Kui mina kohale jõudsin, oli keset tänavat tublisti triibulisi linte veetud ja politseipatrulle vooris aina juurde. Kuna jalutajad kõik passisid ootusärevalt lintide taga, järeldasin, et vast mingit suurt haarangut ei ole, aga ehk mingi valepommiähvardus või  miskit. Hiljem lugesin lehest, et leiti kahtlane ese, mis osutus tühjaks kingakarbiks.

Laupäevasesse päeva jääb nädala suurüritus Muuseumiöö. No ja seda, kas ma peale seda veel pühapäeval käia suudan, näitab juba aeg.

21.03. Stuttgart

Jätkuvalt kõik õitseb, muudmoodi see ju ei saakski kevadel olla. Igal pool parkides askeldavad mullakoormate, rehade, labidate ja väikeste traktoritega aednikud, kes on juba jõudnud pöörastes kogustes lilli maha istutada. Muidugi kasvab ka niisama teeservades nartsisse, aga istutajaid see ei peata. Nad katavad linna tulpide, nartsisside, võõrasemade ja tont teab mille kõigega, sest kevad ei saaks muidu aru kui tähtis ta on.

Pargid on kõik rahvast täis, istutakse, räägitakse, peetakse piknikku ja peesitatakse päikese käes. Varjus on alles külm, aga see ei sega kedagi, päike on kõik välja meelitanud.

Üldise kirevusega sobivalt käisin Aafrika näitusel Linden-Museumis. Kohtusin seal ka kohalike pedagoogidega, aga minu suureks meelehärmiks oli neil praeguseks mingi linna poolt doteeritud teatrialane projekt ära lõppenud ja see oli tegelikult just see, mis mind kõige rohkem huvitas. Daamid olid ka märkimisväärselt kidakeelsed, nii et ilmselt olid nad lõpuks üsna õnnelikud, kui ma nende hinged rahule jätsin ja läksin uut näitust vaatama.

Linden-Museumi püsiekspo on vanaaegne ja saksapäraselt korralik ning korralik on ka tuttuus Aafrika näitus "Wo ist Afrika?". Asjad, mida näitusel näha saab, on iseenesest põnevad. Kõikvõimalikud kujukesed ja maskid, loomad ja muusikariistad, rituaalrelvad, ennustamisvahendid ja mis kõik veel. Kui kogu aeg sundida end hästi tähelepanelikuks ja asju ükshaaval vaadata, siis on tore, aga üleni köitvaks on minul küll seda väljapanekut raske nimetada, sest see on nii neetult korralik, sirge ja väljapeetud.


Aga nagu öeldud, siis asjad olid toredad. Mulle jäi kustumatu mälestus mootorrattast, mis üldise puukujukeste massi hulgast võimsalt silma paistis. Eurooplane ei suudaks sellist kunstiteost ilmselt isegi mitte siis valmis saada, kui ta kuus päeva seeni sööks. Aga vaat värvikirevas maailmas sünnivad sellised taiesed nagu iseenesest. Nii et vähemalt selle masina pärast oleks küll mõtet näitusele minna.




Muidugi värskelt nähtud näitusel oli ühe 1960ndate aastate päris sümpaatse Aafrika küla kujutava dioraami juurde püstitatudki küsimus, et kuidas üldse peaks tulevikus selliseid väljapanekuid tegema. Selge see, et kui mingist teisest maailmajaost või teisest riigist rääkida, siis muuseumisse autentselt seda riiki üles ehitada ei saa. Kas näidata siis ainult asju või proovida siiski mingit keskkonda luua? Panna välja videod või kujukeste ja majakestega dioraamid? Minna üle osalisse virtuaalreaalsusesse? Nende poolt mingit vastust välja pakutud ei olnud, aga samas polnud ka ühtegi kasti, kuhu külastaja saanuks oma vastuse jätta. Muidu oleksin neile ehk isegi kirjutanud, et see teie dioraam on täitsa nunnu, tehke neid juurde. Või siis pange rohkem motikaid välja.

Jõudsin näitusel ringi käies juba mitu korda mõelda, et seekordne reis on tõeline visuaalne vastuolu - Legod ja barkokkloss, Aafrika ja üdini korralikud kandilised näitusekastid ... Röövel Hotzenplotz on ehk kõige rohkem sobitunud 1000-aastasesse lossi, kuigi ka tema visuaal on ju tegelikult ikka tänapäevane. Aga vaat Aafrika küla dioraam ja Wisława Szymborska värsid korraga tegi ikka kõigile vastuoludele pika puuga ära. Loodan, et vastuolud kestavad veel mitu päeva, sest praeguseks on juba väike hasart tekkinud, et mis siis järgmiseks.

***

Minu ajutise kodu akna taha on reibaste tihaste ja oravate vahele hiilinud hiiglaslikud tuvid, kes näevad välja nagu eriti pekised pardid ja vajutavad maandudes puude oksad looka. Nende mõne päevaga, mis ma olen siin olnud, on urbadega puust saanud õrnalt helerohelusse kalduv kevadpuu.

20.03.2019 Ludwigsburg

Ilmad lähevad aina ilusamaks. Täna hommikul oli juba varavalges näha, et hakkab looma. Siniste peadega tihased olid laulmisega täies hoos ja igahommikune orav oli sootuks kuhugi pähklirohkemasse kohta päevitama läinud. Kõik õitseb, lõhnab, aurab ja sillerdab, kirsiõis avaneb kirsiõie järel, mõned puud on hulluajavalt magusat lõhna täis.

Minu menüüs oli täna lisaks kirsiõitele, tihastele ja oravatele kohtumine Ludwigsburgi lossi pedagoogiga, kes pidi mulle näitama lossis olevat lastele mõeldud osa ehk laste kuningriiki ja rääkima asjadest, mida nad lastele lossis teevad. Loss ise on hiigelsuur ja näitused selles pigem korralikult ajaloolised, hämarates ruumides ja võimalikult napi valgusega. Lastele mõeldud pool on mänguline, sisaldab põhiliselt kostüümide selgaproovimist ja troonil istumist, aga hästi sümpaatne oli söömise osa - neil on nimelt lastele kaetud lossi hästi paslik laud, millel korralikud klaaspokaalid, portselannõud ja rasked söögiriistad. Nägi väga ilus välja, justkui oleks keegi lokilistele vanaprouadele kohvilaua katnud, ainult et prouad polnud veel kohale jõudnud. Selline laud on siiski mõeldud vaid neile, kes lossis oma sünnipäeva peavad. Muidu igapäevamängu juures oleks kindlasti kõigest vaid killud järel.

Pedagoog Anne, kes mulle ekskursiooni tegi, oli ülimalt sümpaatne ja väga särasilmne. See annab muuseumitundidele ka kindlasti kõvasti juurde. Ja ei saa salata, välismaalasena on ikka tore, kui keegi su keskmisest sõgedama grammatikaga saksa keele üle rõõmu tunneb :D


Lisaks laste kuningriigile käisin veel Lego näitusel, mis koosnes suurematest ja väiksematest maastikest, laevadest, vabadussambast ja kõigest muust võimalikust, mida aga ette kujutada ja ehitada annab.
Koht ise, kus seda kõike eksponeeriti, oli ülimalt sürreaalne. Õigemini ilma legodeta oleks see olnud tavaline barokne lossinurk, aga kui legod sisse panna, siis mõjus kõik kokku nagu oleks kunstnik viis päeva joonud ja siis öelnud: "Hea küll, poisid, kandke klotsid sisse, teeme ära! Ja selle pagana Star Warsi roboti paneme ahju otsa, see on talle hea küll!"

Legosid oli päris mitme toa jagu, üks ruum oli lastele mängimiseks ja seal parajasti üks lasteaiagrupp askeldas. Ukse peal oli silt, et nädalavahetusel müüakse klotse ka. Ühesõnaga (või kahe sõnaga) rammus eklektika, mis ometi märkimisväärselt elevust tekitas.

Kõikides muuseumides, kus ma seni käinud olen, on olnud erakordselt sõbralikud ja suhtlejad valvurid. Lossid on suured ja peaaegu igas toas jalutab keegi, kes vaatab, et sa ei katsuks maale, ei paneks oma nina vastu skulptuure või lubamatus kohas pileti ei teeks.

Eilne nunnulaks oli daam, kes mu käest pildistamist keelava sildi all murelikult küsis: "Miks te näitust ei pildistanud, kas mitte midagi ei meeldinud?" (Tegelikult oli jube pime ja mis ma neid viletsaid pilte ikka vorbin.)

Tänane jutuajamine oli prouaga, kes soovis tutvustada barokset puittreppi. Meie vahel kulges umbes selline vestlus:

"Kas ma tohin siit üles ka minna?"
"Jaa, palun minge, seal üleval on väga ilus ja vaadake - see on selle maja originaaltrepp!"
Mina vaatasin treppi ja no oli üks tavaline vildakaks kulunud trepp.
"Väga kena tõesti. Kui vana see on?"
"Sama vana kui see loss," ütles proua reipalt naeratades ja vaatas mind sellise näoga et nooo, sa polegi ajalooga kursis! Võis muidugi olla, et see oli tema ainus nali ja päev läks just korda, kui sai nali maha mängitud.

***

Õhtul kuulsin, et Eestis olla olnud öökülma, lund ja vinget tuult. Meil näitas õhtupoole termokas 12 soojakraadi, päeval oli ilmselt soojem, sest tänaval kannatas ikka osati lausa pluusiväel käia. Kõige julgemad käisid maikadega, aga ma arvan, et need on homme tõvevoodis.

18.-19.03 Stuttgart

 Esmaspäev, 18.03.2019

Oleks ilmne liialdus öelda, et Stuttgardis kõik õitseb. Aga võib üsna julgelt öelda, et esimesed puud ja põõsad on hullunud. Pea igas pargis ja aias on mõni pöörane magnoolia, pirn, ploom või mandlipuu, mis oma õitega uhkustab ja vaatamata küllalt jahedale ilmale on mõned julgemad mesilased oma ninad välja pistnud. Tänavate servades õitsevad trompetsüdamikega nartsissid ja lausa ootavad, et keegi nende kohale nuhutama kummarduks.

Mõned välikohvikud on avatud, aga kuna tuul ähvardab kõrvad peast puhuda, istutakse seal mütsidega. Taevast sajab vahelduva eduga rahet, lumekruupe ja vihma, iga väikese valingu vahele ilmub aga sillerdav päike ja annab lootust, et kõik eelnev oli lihtsalt nali.

Püüan nädala graafikut kokku panna ja samas poole silmaga õisi piiluda. Pean jõudma kindlasti Röövel Hotzenplotzi näitusele (mis on suure tõenäosusega selle talve kõige popim näitus), Linden-Museumi paar päeva tagasi avatud Aafrika näitusele ja Ludwigsburgi lossi. Ülejäänud kohtades, mis mul meeles mõlguvad, ei ole kokkulepitud aegadega kohtumisi ja neisse võin minna nii kahe kui ka kolme õieavanemise möödudes.

Lisaks tahan minna kohalikku Muuseumiööd vaatama. See on kohalik, ainult Stuttgardi linna puudutav üritus, mitte üleeuroopaline (see on mais, eksole). Juba on paar korda kava läbi töötatud ja on selge, et 7 tundi on liiga lühike aeg. Üritused on siin õhtul seitsmest kuni öösel kaheni, aga üks varasem kogemus näitab, et sellest ajast ei jagu - linn on suur, toredaid väikeseid galeriisid ja muuseume on palju ja nende vahel manööverdamine võtab omajagu aega. Menüüs tunduvad hetkel ahvatlevad aga just väiksemad galeriid, graffiti, mingis sadamas olev hiigelsuur marionett ja muud sellised ebatraditsioonilised asjad.

Päeva kõige veidramaks juhtumuseks võib lugeda seda, et käisime õhtul joogas. Joogas endas pole midagi veidrat, võimlus nagu võimlus ikka, ainult et saksa keeles. Viimati Stuttgardis olles käisin ka sama õpetaja juures ja minu suureks hämminguks tundis ta mu seekord näo järgi ära. Tunni lõpus, kui kätte jõudis tasumise hetk, küsis ta mu nime, et seda oma päevatabelisse kirja panna. Mina ütlesin nime, aga lisasin, et ilmselt pole see väga oluline, ma käin ainult kord aastas. Nüüd on vist minu nime taga väikeste tähtedega "väga veidra nime ja huumorimeelega; ei laula kaasa, aga turiseisu teeb küll nagu loom".

***

Teisipäev, 19.03.2019

Töine päev. Olin juba Tartus olles kokku leppinud kohtumise keset linna laiutava vana lossi pedagoogikaosakonna bossiga ja mõlgutasin hommikupäikse laigus istudes mõtteid sel teemal, et mida siis täpsemalt tema käest küsida. Tegite ebanormaaselt popi näituse? Miks ja kuidas? Kas teadlikult või juhtus nii? Kui palju kaks tundi sabas seisvad inimesed kaebavad ja kas nad on lõpuks sisse pääsedes väsinud ja tusased? Kas pedagoogidele antakse tervistkahjustava ja ülilärmaka töö eest mandlipiima? Kas ma oskan neid küsimusi saksa keeles üldse moodustada?

Paratamatult meenus kohe sujuvalt mõne aasta eest Varssavi etnograafiamuuseumis juhtunud seik. Läksin mingit puukujude näitust vaatama ja selle näituse juures oli proua, kes mitte ühtegi keelt peale poola keele ei kõnelnud. Mina jällegi oskasin ainult öelda seda, mis mu nimi on ja et ma töötan kohas nimega "muzeum zabawek". Tädi tegi sellest viimasest mõistliku ning loogilise järelduse, et küllap ma mõistan ka kõike muud ja pidas pooletunnise loengu Poola puukujude ning üldse puulõikekunsti tähtsusest, mina noogutasin mõistvalt ja mõistlikult. Näitus iseenesest oli hea, kahjuks osa detaile läks jutus kaduma.

Kuna kohtumiseni oli aega, läksin hommikul kunstimuuseumisse. Olen küll päris mitu korda elus Stuttgarti sattunud, aga ei suuda kuidagi meenutada, kas ma olen sinna üldse varem sisse astunud. Tundub, et mitte, sest tuttav ei tulnud küll ükski ruum ette. Maalide valik on neil päris hea ja väga suur väärtus on ka sellel, et paljudes ruumides on laest tulev loomulik valgus, mis teeb kõik väga ilusaks. Sattusin kohe alguses väga ilusate värviliste Picasso, Kandinsky, Chagalli ja Marci asjade peale, mis tegid meele rõõmsaks. Muidugi oli seal ka igasugust pruuni ja halli kraami, aga päikeselise ilmaga ei häirinudki see nii väga. Päeva nael oleks võinud olla Banksy, mida muuseum praegu hoolega reklaamib ja mis on üligeniaalselt eksponeeritud - vanade maalide saalis Halsi ja Rembrandti vahel. Oleks võinud, aga tegelikult läks nagu sageli läheb - ikka ja jälle leian ma, et mõni Picasso asi vaimustab mind nii palju, et ma võiksin näiteks pool tundi üht ja sama pilti jõllitada. Seekord leidsin ühe teistest eraldi eksponeeritud maali, mis oli nii ülivõluva joonega, et lausa sundis naeratama.

Hingasin pea ja südame servani maale täis ja läksin kokkulepitud kohtumisele Lastemuuseumisse. See pole eraldiseisev muuseum, vaid kuulub Landesmuseum Stuttgarti juurde. Seal vahetatakse näitust umbes kord aastas ja seekordne näitus, mis räägib kuulsast röövlist nimega Hotzenplotz, on neil õnnestunud teha nii pööraselt menukas, et piletid sinna on mitu kuud ette välja müüdud ja inimesed on valmis mitu tundi sabas seisma, et vaid sinna sisse saada.

Ühesõnaga. Mul oli kokkulepe muuseumiga, et nad näitavad mulle näitust ja räägivad sellest. Olin igaks juhuks vaimus valmis, et võibolla see on igav, võibolla see on ülekiidetud, võibolla see on lihtsalt üks näitus. Aga tõepoolest - see on ilus.



Näitusel pole originaalesemeid, see on üles ehitatud Otfried Preußleri raamatu "Röövel Hotzenplotz" sisule ja visuaalile. Lapsed saavad läbi mitme ruumi liikuda tegevuse juurest tegevuse juurde: ehitada, joosta, vajutada nuppe, kuulata jutte jne. Vaatamata sellele, et sealt on juba mitusada tuhat inimest üle käinud, ei olnud näha katkisi esemeid ega räpaseid põrandaid. Ses suhtes tuleb au anda, et kõik oli ikka väga tugeva tükina ja väga korralikest kvaliteetsetest materjalidest üles ehitatud. Kuna mees, kes mulle ekskursiooni tegi, oli ise ka päris vaimustuses oma näitusest, oli seal igati tore sees liikuda. On ikka hea, kui giid läheb rõõmust põlema :)

Lisaks lastemuuseumile, mis oli mu põhisiht, käisin vaatamas mõõkade näitust. Oli väga ilusa visuaaliga ja kaunis põhjalik. Soovitan kõigile, kellel on nõrkus nende esemete vastu. Vaatasin üle ka suurema osa muuseumi püsinäitusest, mis on nii suur, et seda on peaaegu võimatu kirjeldada. Kui keegi soovib näha kive ja kirveid, topse ja toope, kroone ja kiivreid, kelte ja roomlasi ... siis need on seal kõik olemas. Ka päris kena ekspo, aga peab ütlema, et see mees või naine, kes selle kujunduse välja mõtles, oli ilmselt korvpallur. Minu jaoks jäid kõik näitused üsna kõrgeks. Lapsed aga võivad sealt kaunis rahulikult läbi käia, nemad ei näe peaaegu midagi :D

Kahe päeva kokkuvõtteks võib öelda, et jalad on ümmarguseks kõnnitud, Banksy, Picasso ja Rembrandt on üle vaadatud, röövlikoopas on käidud. Ahjaa - õhtul õnnestus veel osta oliivisoola, sest see oli mul täielikust õnnest täpselt puudu.
+
Unustasin veel ka päeva moeüllatuse. Nimelt nägin tänaval jope ja paksu kootud tutimütsiga prouat, kes oli mütsile kauniduse eesmärgil lisanud ohtralt musta tülli. Kokkuvõttes nägi see välja nii nagu mütsitutt oleks otsustanud hõredavõitu balletikleiti kanda ja samal ajal elegantselt pisut leinata. Kahjuks jäin ma seda ilu ammulisui jõllitama, selmet pildistada.

Lennujaamade võlud

17.03
2019

Istun Helsingi lennujaamas ja mõtlen elu üle järele. Mitte seepärast, et midagi väga pöörast oleks viimasel ajal juhtunud, aga lihtsalt aega on üle. Kõik muudkui räägivad, et aega ei ole, aega ei ole. Minge lennujaama - aega kohe nagu putru!

***

Olin ülima hoolikusega välja arvutanud, et kui ma kodust ennelõunase bussi peale lähen ja chek-in on kenasti tehtud, ei tohiks väga palju üleliigset aega jääda. Tulen sisse, näitan oma ühe hambapastatuubi ja ühe kreemi ette ja sammun läbi väravate. Umbes nii see kõik läkski, läbijooks oli sujuv ja ühtegi lõhkeainet ega plahvatavat mullivett ei olnud, isegi väravad ei hakanud helisema. Kontrollijad lintide taga olid ülisõbralikud, ma vist ei mäletagi ühtegi korda, kus pagasikontroll oleks niimoodi mõnusalt juttu ajanud ja lõõpinud. (Kiidupunkt ja virtuaalsed tulbid  selle eest Tallinna Lennujaamale!)

Siis algas minu ülletuseks jooks. Lend, millele pidin minema, oli ettepoole nihutatud. Mitte palju, aga täpselt sedavõrra, et minu kohalejõudmise ajaks oli tablool kiri "FINAL CALL" ning ülejäänud ooteruum oli tühi nagu kellakapp. Piletikontroll küsis mu käest veel kontrollküsimuse, et kuhu ma edasi lähen ja ma peaaegu ei teadnud, sest see tundus nii ootamatu ja ebavajalik küsimus. Jõudsin bussi ja buss kihutas kohe minu taga uksi kinni plaksatades minema. Vaatasin, et 10 minutit enne seda, kui ametlikult oli näidatud pealemineku algus. Siis tiirutas buss terve igaviku platsil lennukite vahetus läheduses ja tuli väravasse tagasi. Korjas peale veel paarkümmend inimest ja läks jälle sõitu. Neil oli ka ilmselt olnud enne päris uhke üllatus, et neid kaasa ei võetud. Kõik lükati kiiresti lennukisse ja viuhti! olime Soomes. Kuna ülelend on ainult 20 minutit, siis lend koosnes põhiliselt ülesminekust, pilvede vaatamisest ja allatulekust. Mustikasuppi ei antud, öeldi ainult mitu korda, et suitsetada tõepoolsest ei tohi.

Helsingi lennuväljal selgus, et lisaks sellele varasema väljumisega võidetud ajale on juurde siginenud veel 40 minutit lisaaega, sest järgmine lend on edasi lükatud. Sõin kõhu rahulikult servani suppi täis ja otsisin oma värava üles. Kontrollisin kuus korda lennu väljumist. Jah, on edasi lükatud, jah, olen õiges väravas. OH SA PELE! Siis selgus, et nüüd nad on väravat ka vahetanud. Läksin jälle ohates liikvele, supp kõhus loksumas. Ei saa salata, sellest teisest lennuvälja otsast ma olin just tulnud.

Istusin ja istusin ja ikka oli veel aega üle ... Imelik tunne, ammu polnud sellist asja olnud. Kui lõpuks õnnestus lennukisse saada, jäin suurest üleootamisest magama. Tundus kuidagi eriti mõnus suruda nina mantlisse ja rahumeeli noriseda. Kõrvalistmel käsi ja pardaajakirju mudiv vanamees vaatas mind ilmselt nagu hullu - mis ta magab seal, siis kui teised närveldavad, et kuda see reis ikka läheb.

Kokkuvõttes hilines lend üle pooleteise tunni. Mida piloot avarustes tegi ja kui palju vastutuult oli, ei oska öelda. Piloot oli kaunis napisõnaline, kõige toredam oli lõpukõne, mis koosnes umbes neljast lausest, mille kaks viimast pominat olid - "In Stuttgart ... foor digriis, naiss iivning."

***
Hiline õhtu. Külitan voodil. Ikka veel on aega. See tundub uskumatult hea.

Asjade sees on ka elu

27.01.2019

On pühapäevahommik. Õige oleks muidugi kirjutada püha päeva hommik, sest päike paistab juba nii eredalt aknast sisse, et kirjutamiseks tuleb ruloo alla tõmmata. Päike on ilmselgelt püha. Vaba päev on püha ja logelemine on kõige püham.

Mõtlen akna all istudes kaunis tihti, et kui ma elaksin tihedama liiklusega tänava ääres, siis ma ei saakski üldse akna alt ära. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed kõnnivad - kes kiiremini, kes aeglasemalt, kellel on mingi kott käes või õlal, kellel käed sügaval taskus. Millest nad mõtlevad niimoodi rühkides? Minemisest? Kohale jõudmisest? Sellest, et või sai otsa ja pesupulber ununes juba kolmandat korda ostmata?
Mina mõtlen kõndides sageli sellest, kuidas asjade sisse tekib oma elu. Näiteks maalides või joonistades on aru saada, millisel hetkel saab pilt valmis. Sellel momendil peab viskama pliiatsi või pintsli käest ja põgenema. Tagasi tulles seisab pilt laual nagu oleks seal alati olnud. Umbes tuhat aastat. Kui õige hetke maha magad ja edasi teed, läheb pilt untsu või poriseks. Sageli tuleb pilt siis sootuks minema visata ja ta ei saagi ellu ärgata. 
Toas midagi muutes on asjad pisut visamad valmis saama. Iga kord lauda või tooli nihutades on tunne, et no nüüd on küll hästi. Pruugib aga vaid ühel vaasil või kausil end elamisse nihverdada, kui kõik algab algusest peale. Tapeedi maha kiskumine või seina panek on pisut kindlam asjade muutmise viis ja eriti hea on remont väga suurelt ette võtta. Siis on viimase liistu kinnitamine umbes nagu maali signeerimine. Paned käe alla ja rohkem ei puudu. Kui suudad. Kui ei suuda, alustad algusest. 
Raamatutega on minu meelest umbes nagu piltidega. Võibolla seepärast, et ma näen raamatuid oma peas pildina. Tekst käib siiapoole ja pilt sinnapoole. See asi sinna ja teine tänna. See pealkiri suurem ja too väiksem. Kui keegi on need sinnad ja tännad ära nihutanud, ongi ühel hetkel raamat valmis. Nagu maal. Nagu mitme lõuendiga maal, mille vaatamiseks ei pea rohkem tegema kui kätt sirutama.

Hetkel, mil ütled trükifailile nägemist, peaks raamat hakkama oma tulevase elu peale mõtlema. Hetkel, mil avad esimese trükisooja raamatu, on tema iseseisva elu esimene päev. Kõige suurem tehniline muutus, mis saab temaga siis veel juhtuda, on autogrammi lisamine.
Huvitav oleks teada, millest mõtleb raamat kellegi kotti sattununa oma uude koju minnes. Võibolla ahvatleb oma kaanevärviga tuba värvima. Võibolla innustab kunstnikuks või fotograafiks hakkama. Võibolla ei juhtu midagi ja maailm on lihtsalt sama koha peal edasi. 
On püha päeva hommik. Lumekruupe hakkab sadama umbes kolme nädala pärast. 


"Nässu ja lumekruubid". Tekst Marge Pärnits, fotod Siim Vahur, kujundus Maarja Roosi. Väljaandja Tartu mänguasjamuuseum.

Lepime kokku, et räägime head

Kunagi lugesin artiklit mingi teaduslabori uuringust, kus öeldi, et inimesed ei tohiks vältida ebameeldivaid asju sotsiaalmeedias.Selle artikli mõte kummitab mind siiani, kuigi linki ma enam leida ei suuda.
Igaüks ilmselt on kokku puutunud sellega, et kui tuttavate hulgas on neid, kelle maailmapilt ei passi meie omaga kokku, siis kõige lihtsam on see isik mingil hetkel kas mõneks hetkeks nö nähtamatuks muuta või sootuks sõprade ja tuttavate realt kustutada. See toob teadlaste arvates aga kaasa roosa maailmapildi tekke. Istud oma elevandiluutornis ja kilomeetrite kaupa midagi halba ümber ei ole, ainult sina ise kui lilleke seal roosasuse keskel.

Iga kord, kui näen mõnd sellist minu maailma sobimatut postitust, tabab mind kiusatus postitus endale nähtamatuks muuta. Siis meenub jälle toosama loetud artikkel ja ma mõtlen, et hea ei paistaks välja, kui ma halva eemale lükkaks. Jätan ohates endale mittemeeldiva postituse oma ajajoonele jooksma ja ta tuleb. Ikka ja jälle, suure visadusega, iga kord tüütumana ja mustemana. Enamasti mu kannatus katkeb ja ma peidan selle postituse ära, halvemal juhul lõpetan inimese või lehe jälgimise. Jälle samm roosama ja lihtsameelsema tuleviku poole tehtud.

Ometi peaks olemas olema ka võimalusi, kuidas torinat, virinat, kurjustamist ja üksteise peale kaebamist vähemaks saada? Näiteks jätta endale meelde, et kord nädalas ei vingu. Kohe terve päev ei vingu. Näiteks jätta meelde, et pühapäeviti ei vingu ka sotsiaalmeedias. Kohe terve pühapäeva ei vingu. Ehk saab see harjumuseks ja pühapäev saadab oma heaviiruse ka esmaspäeva, teisipäeva ning teiste päevade kallale?

Tegelikult võiks aga lubada oma südamel kahelda, kas neil teadlastel üldse õigus oli. Muidugi on mul õigus luua oma maailm, oma roosa maailm, mille sees ma saan ise oma seinu värvida, ise oma toone valida ja ise oma teemasid valida. Ja see, et hüatsindid on peaaegu ära õitsenud, ei ole maailma lõpp. Maailma lõpp oleks see, kui ma ühel päeval ei suudaks näha midagi head.

Sünnipäev südames. Poola 100

Mõtlesin täna, mida Poola minu jaoks tähendab, mis teeb ta võluvaks ja sunnib sinna ikka ja jälle tagasi minema. Mitte ainult reisides, vaid ka läbi raamatute, muusika ja mälestuste. 

Mõtted hakkasid liikuma seetõttu, et vaatasin paar päeva tagasi netis mingit üleskutset, kus pakuti välja väikese nimekirja jagu punkte, kuidas tähistada Poola taasiseseisvumise 100. aastapäeva. Nimekirjas oli kodu kaunistamine punavalgete kaunistustega või mingite muude poolapäraste väikeste ilusate asjadega, enda nime poolapärase versiooni üles otsimine (Małgorzata on see) ja selle hääldamine, poola muusika kuulamine ja poloneesi tantsimine.

Vaatasin kodus lootusrikkalt ringi ja sain aru, et lippu ega lindikesi ei ole. On puust ingel, kes iga päev meenutab mulle mu kaugel maal elavat õde Aniat. On sinikirjud kruusid ja teekann, mis meenutavad mulle mu Poola reise, Ania vanemaid, väikesi ja suuremaid linnu, kus ma olen käinud.

On lillelised kummutisahtlite nupud, mis meenutavad mulle Wrocławi turgu, kus ma müüjaga vaatamata väga napile sõnavarale päris hästi hakkama sain. On üks riiulitäis (tegelikult vist juba poolteist) raamatuid, mis meenutavad mulle kõiki neid imelisi inimesi, kellega ma olen aastate jooksul tutvunud - kunstnikke, muuseumihingi, filmifanaatikuid, muusikuid, pühakuid, võlureid ... Teises toas on mitu plaaditäit imelist poola muusikat, mis tekitab alati tunde, et ma olen kodus. Südames kodus.

Sellel hetkel sain aru, et mul pole mingit mõtet kõiki neid asju sünnipäevapildi jaoks kapi või laua peale laduda, sest neid oleks liiga palju. Vaatasin reisipilte ja neid oli ka liiga palju. Siis vaatasin kööki ja seal need otsitavad olidki - minu kardinad! Ma ostsin selle Łowiczi piirkonnale iseloomuliku mustriga riide kevadel Tšehhimaalt. Minu väikeses köögis ta siis nüüd iluleb ja mõnuleb ja aeg-ajalt paitab õmbluseservaga külmikumagneteid. Ühe magneti peal on samad mustrid ja kiri "Kocham Polske".

Poloneesi osa ma jätan ilmselt vahele, sest ülejäänud punktid tunduvad olevat täidetud. Muusikat kuulan homme, õigel sünnipäeva päeval, kui Sławek Jaskułke Tartusse esinema tuleb. Aga neid saiakesi võtaks küll, millest Slawomira telekas rääkis.

Palju õnne, Poola!

Niimoodi kõrvuti, õlad koos

Raamatud on minus ikka tekitanud turvatunnet. Alati polegi vaja lugeda, lähen lihtsalt riiulist mööda ja vaatan, kuidas neil läheb. Või lükkan mõne välja turritava selja tagasi. Või vahetan kaks raamatut omavahel ära ja siis veel neli järgmist paari ka.

Raamatuselgade vaatamine on nagu reisipiltide albumi vaatamine. Mäletad uduselt, et üht-teist on juhtunud, aga detailid on jäänud aegade hämarusse. Samas südames on soe – ma olen seal käinud ja tean seda koobast, orgu, halli katusega maja. Isegi seda kuningatütart, kellel oli maniakaalne katkitantsitud kingade kogu. Ja seda nägemisprobleemiga hobust. Ja mahaistutatud konserve.

Olen ikka mõelnud, et kas raamatud mõjutavad üksteist. Mis juhtub, kui ma Bukowski Kallase kõrvalt ära tõstan? Kas lõvi raamatukaanelt kõnnib teeseldud põlgusega minema? Või mis juhtub, kui "Hõbevalge" on "Ristiisa" kõrval?

Tundub, et on tuhandeid mooduseid, kuidas raamatuid riiulisse panna. Värvi järgi, autori järgi, suuruse järgi, värvi JA autori järgi, sisu järgi, paksuse järgi ... Ometi jõuab ühel hetkel kätte ju ka see hetk, mil ühe autori kindla värvi ja paksusega teoseid rohkem pole ning riiul on alles poole peal. Kes sinna kõrvale passib?

Mõned raamatud ei sobi ilmselgelt kõrvuti seisma. Mõni, millel liig värviline selg, ajab kõrvalseisja ja järjestajagi tusaseks. Teine, millel liig läikiv kate, mõjub nagu võõrkeha või odav hiina plastmass. Paarkümmend aastat tagasi välja antud "Väike Tojrven, Pootsman ja Mooses" jääb minus ilmselt igavesti tekitama küsimust, et kellel küll tekkis Tjorvenile mõeldes tunne panna raamatule ümber läikivad kärtsroosad kaaned. Just selle värvi pärast liigub ta mu riiulis ringi nagu hulkuv neer. Püsivalt Lindgreni teiste raamatute juures, aga kord Rasmuse kõrval, kord Madlikese külje all. Mõni raamat läheb paremaks, kui tal paberist kaaned ümbert ära harutada ja siis uuesti riiulisse passitada. Narmendav kleit on kadunud ja viisakas kalingurselg annab aimu, kes ta päriselt on. Kas roosast saaks asja, kui ma teda mati kilega turgutaks? Või jääks temast igavesti läbi kumama see teiste raamatute vahel pendeldav kärsitus?

Aastatega olen ma õppinud vabaks laskma neist raamatutest, mis enam minuga ei räägi. Jätma raamatuid pooleli, kinkima ära, hoidma lugemata. Küsimus järjestamisest aga jääb. Mis siis, kui "Meister ja Margarita" ei tohi olla "Lingvistilise metsa" kõrval?