20.03.2019 Ludwigsburg

Ilmad lähevad aina ilusamaks. Täna hommikul oli juba varavalges näha, et hakkab looma. Siniste peadega tihased olid laulmisega täies hoos ja igahommikune orav oli sootuks kuhugi pähklirohkemasse kohta päevitama läinud. Kõik õitseb, lõhnab, aurab ja sillerdab, kirsiõis avaneb kirsiõie järel, mõned puud on hulluajavalt magusat lõhna täis.

Minu menüüs oli täna lisaks kirsiõitele, tihastele ja oravatele kohtumine Ludwigsburgi lossi pedagoogiga, kes pidi mulle näitama lossis olevat lastele mõeldud osa ehk laste kuningriiki ja rääkima asjadest, mida nad lastele lossis teevad. Loss ise on hiigelsuur ja näitused selles pigem korralikult ajaloolised, hämarates ruumides ja võimalikult napi valgusega. Lastele mõeldud pool on mänguline, sisaldab põhiliselt kostüümide selgaproovimist ja troonil istumist, aga hästi sümpaatne oli söömise osa - neil on nimelt lastele kaetud lossi hästi paslik laud, millel korralikud klaaspokaalid, portselannõud ja rasked söögiriistad. Nägi väga ilus välja, justkui oleks keegi lokilistele vanaprouadele kohvilaua katnud, ainult et prouad polnud veel kohale jõudnud. Selline laud on siiski mõeldud vaid neile, kes lossis oma sünnipäeva peavad. Muidu igapäevamängu juures oleks kindlasti kõigest vaid killud järel.

Pedagoog Anne, kes mulle ekskursiooni tegi, oli ülimalt sümpaatne ja väga särasilmne. See annab muuseumitundidele ka kindlasti kõvasti juurde. Ja ei saa salata, välismaalasena on ikka tore, kui keegi su keskmisest sõgedama grammatikaga saksa keele üle rõõmu tunneb :D


Lisaks laste kuningriigile käisin veel Lego näitusel, mis koosnes suurematest ja väiksematest maastikest, laevadest, vabadussambast ja kõigest muust võimalikust, mida aga ette kujutada ja ehitada annab.
Koht ise, kus seda kõike eksponeeriti, oli ülimalt sürreaalne. Õigemini ilma legodeta oleks see olnud tavaline barokne lossinurk, aga kui legod sisse panna, siis mõjus kõik kokku nagu oleks kunstnik viis päeva joonud ja siis öelnud: "Hea küll, poisid, kandke klotsid sisse, teeme ära! Ja selle pagana Star Warsi roboti paneme ahju otsa, see on talle hea küll!"

Legosid oli päris mitme toa jagu, üks ruum oli lastele mängimiseks ja seal parajasti üks lasteaiagrupp askeldas. Ukse peal oli silt, et nädalavahetusel müüakse klotse ka. Ühesõnaga (või kahe sõnaga) rammus eklektika, mis ometi märkimisväärselt elevust tekitas.

Kõikides muuseumides, kus ma seni käinud olen, on olnud erakordselt sõbralikud ja suhtlejad valvurid. Lossid on suured ja peaaegu igas toas jalutab keegi, kes vaatab, et sa ei katsuks maale, ei paneks oma nina vastu skulptuure või lubamatus kohas pileti ei teeks.

Eilne nunnulaks oli daam, kes mu käest pildistamist keelava sildi all murelikult küsis: "Miks te näitust ei pildistanud, kas mitte midagi ei meeldinud?" (Tegelikult oli jube pime ja mis ma neid viletsaid pilte ikka vorbin.)

Tänane jutuajamine oli prouaga, kes soovis tutvustada barokset puittreppi. Meie vahel kulges umbes selline vestlus:

"Kas ma tohin siit üles ka minna?"
"Jaa, palun minge, seal üleval on väga ilus ja vaadake - see on selle maja originaaltrepp!"
Mina vaatasin treppi ja no oli üks tavaline vildakaks kulunud trepp.
"Väga kena tõesti. Kui vana see on?"
"Sama vana kui see loss," ütles proua reipalt naeratades ja vaatas mind sellise näoga et nooo, sa polegi ajalooga kursis! Võis muidugi olla, et see oli tema ainus nali ja päev läks just korda, kui sai nali maha mängitud.

***

Õhtul kuulsin, et Eestis olla olnud öökülma, lund ja vinget tuult. Meil näitas õhtupoole termokas 12 soojakraadi, päeval oli ilmselt soojem, sest tänaval kannatas ikka osati lausa pluusiväel käia. Kõige julgemad käisid maikadega, aga ma arvan, et need on homme tõvevoodis.