18.-19.03 Stuttgart

 Esmaspäev, 18.03.2019

Oleks ilmne liialdus öelda, et Stuttgardis kõik õitseb. Aga võib üsna julgelt öelda, et esimesed puud ja põõsad on hullunud. Pea igas pargis ja aias on mõni pöörane magnoolia, pirn, ploom või mandlipuu, mis oma õitega uhkustab ja vaatamata küllalt jahedale ilmale on mõned julgemad mesilased oma ninad välja pistnud. Tänavate servades õitsevad trompetsüdamikega nartsissid ja lausa ootavad, et keegi nende kohale nuhutama kummarduks.

Mõned välikohvikud on avatud, aga kuna tuul ähvardab kõrvad peast puhuda, istutakse seal mütsidega. Taevast sajab vahelduva eduga rahet, lumekruupe ja vihma, iga väikese valingu vahele ilmub aga sillerdav päike ja annab lootust, et kõik eelnev oli lihtsalt nali.

Püüan nädala graafikut kokku panna ja samas poole silmaga õisi piiluda. Pean jõudma kindlasti Röövel Hotzenplotzi näitusele (mis on suure tõenäosusega selle talve kõige popim näitus), Linden-Museumi paar päeva tagasi avatud Aafrika näitusele ja Ludwigsburgi lossi. Ülejäänud kohtades, mis mul meeles mõlguvad, ei ole kokkulepitud aegadega kohtumisi ja neisse võin minna nii kahe kui ka kolme õieavanemise möödudes.

Lisaks tahan minna kohalikku Muuseumiööd vaatama. See on kohalik, ainult Stuttgardi linna puudutav üritus, mitte üleeuroopaline (see on mais, eksole). Juba on paar korda kava läbi töötatud ja on selge, et 7 tundi on liiga lühike aeg. Üritused on siin õhtul seitsmest kuni öösel kaheni, aga üks varasem kogemus näitab, et sellest ajast ei jagu - linn on suur, toredaid väikeseid galeriisid ja muuseume on palju ja nende vahel manööverdamine võtab omajagu aega. Menüüs tunduvad hetkel ahvatlevad aga just väiksemad galeriid, graffiti, mingis sadamas olev hiigelsuur marionett ja muud sellised ebatraditsioonilised asjad.

Päeva kõige veidramaks juhtumuseks võib lugeda seda, et käisime õhtul joogas. Joogas endas pole midagi veidrat, võimlus nagu võimlus ikka, ainult et saksa keeles. Viimati Stuttgardis olles käisin ka sama õpetaja juures ja minu suureks hämminguks tundis ta mu seekord näo järgi ära. Tunni lõpus, kui kätte jõudis tasumise hetk, küsis ta mu nime, et seda oma päevatabelisse kirja panna. Mina ütlesin nime, aga lisasin, et ilmselt pole see väga oluline, ma käin ainult kord aastas. Nüüd on vist minu nime taga väikeste tähtedega "väga veidra nime ja huumorimeelega; ei laula kaasa, aga turiseisu teeb küll nagu loom".

***

Teisipäev, 19.03.2019

Töine päev. Olin juba Tartus olles kokku leppinud kohtumise keset linna laiutava vana lossi pedagoogikaosakonna bossiga ja mõlgutasin hommikupäikse laigus istudes mõtteid sel teemal, et mida siis täpsemalt tema käest küsida. Tegite ebanormaaselt popi näituse? Miks ja kuidas? Kas teadlikult või juhtus nii? Kui palju kaks tundi sabas seisvad inimesed kaebavad ja kas nad on lõpuks sisse pääsedes väsinud ja tusased? Kas pedagoogidele antakse tervistkahjustava ja ülilärmaka töö eest mandlipiima? Kas ma oskan neid küsimusi saksa keeles üldse moodustada?

Paratamatult meenus kohe sujuvalt mõne aasta eest Varssavi etnograafiamuuseumis juhtunud seik. Läksin mingit puukujude näitust vaatama ja selle näituse juures oli proua, kes mitte ühtegi keelt peale poola keele ei kõnelnud. Mina jällegi oskasin ainult öelda seda, mis mu nimi on ja et ma töötan kohas nimega "muzeum zabawek". Tädi tegi sellest viimasest mõistliku ning loogilise järelduse, et küllap ma mõistan ka kõike muud ja pidas pooletunnise loengu Poola puukujude ning üldse puulõikekunsti tähtsusest, mina noogutasin mõistvalt ja mõistlikult. Näitus iseenesest oli hea, kahjuks osa detaile läks jutus kaduma.

Kuna kohtumiseni oli aega, läksin hommikul kunstimuuseumisse. Olen küll päris mitu korda elus Stuttgarti sattunud, aga ei suuda kuidagi meenutada, kas ma olen sinna üldse varem sisse astunud. Tundub, et mitte, sest tuttav ei tulnud küll ükski ruum ette. Maalide valik on neil päris hea ja väga suur väärtus on ka sellel, et paljudes ruumides on laest tulev loomulik valgus, mis teeb kõik väga ilusaks. Sattusin kohe alguses väga ilusate värviliste Picasso, Kandinsky, Chagalli ja Marci asjade peale, mis tegid meele rõõmsaks. Muidugi oli seal ka igasugust pruuni ja halli kraami, aga päikeselise ilmaga ei häirinudki see nii väga. Päeva nael oleks võinud olla Banksy, mida muuseum praegu hoolega reklaamib ja mis on üligeniaalselt eksponeeritud - vanade maalide saalis Halsi ja Rembrandti vahel. Oleks võinud, aga tegelikult läks nagu sageli läheb - ikka ja jälle leian ma, et mõni Picasso asi vaimustab mind nii palju, et ma võiksin näiteks pool tundi üht ja sama pilti jõllitada. Seekord leidsin ühe teistest eraldi eksponeeritud maali, mis oli nii ülivõluva joonega, et lausa sundis naeratama.

Hingasin pea ja südame servani maale täis ja läksin kokkulepitud kohtumisele Lastemuuseumisse. See pole eraldiseisev muuseum, vaid kuulub Landesmuseum Stuttgarti juurde. Seal vahetatakse näitust umbes kord aastas ja seekordne näitus, mis räägib kuulsast röövlist nimega Hotzenplotz, on neil õnnestunud teha nii pööraselt menukas, et piletid sinna on mitu kuud ette välja müüdud ja inimesed on valmis mitu tundi sabas seisma, et vaid sinna sisse saada.

Ühesõnaga. Mul oli kokkulepe muuseumiga, et nad näitavad mulle näitust ja räägivad sellest. Olin igaks juhuks vaimus valmis, et võibolla see on igav, võibolla see on ülekiidetud, võibolla see on lihtsalt üks näitus. Aga tõepoolest - see on ilus.



Näitusel pole originaalesemeid, see on üles ehitatud Otfried Preußleri raamatu "Röövel Hotzenplotz" sisule ja visuaalile. Lapsed saavad läbi mitme ruumi liikuda tegevuse juurest tegevuse juurde: ehitada, joosta, vajutada nuppe, kuulata jutte jne. Vaatamata sellele, et sealt on juba mitusada tuhat inimest üle käinud, ei olnud näha katkisi esemeid ega räpaseid põrandaid. Ses suhtes tuleb au anda, et kõik oli ikka väga tugeva tükina ja väga korralikest kvaliteetsetest materjalidest üles ehitatud. Kuna mees, kes mulle ekskursiooni tegi, oli ise ka päris vaimustuses oma näitusest, oli seal igati tore sees liikuda. On ikka hea, kui giid läheb rõõmust põlema :)

Lisaks lastemuuseumile, mis oli mu põhisiht, käisin vaatamas mõõkade näitust. Oli väga ilusa visuaaliga ja kaunis põhjalik. Soovitan kõigile, kellel on nõrkus nende esemete vastu. Vaatasin üle ka suurema osa muuseumi püsinäitusest, mis on nii suur, et seda on peaaegu võimatu kirjeldada. Kui keegi soovib näha kive ja kirveid, topse ja toope, kroone ja kiivreid, kelte ja roomlasi ... siis need on seal kõik olemas. Ka päris kena ekspo, aga peab ütlema, et see mees või naine, kes selle kujunduse välja mõtles, oli ilmselt korvpallur. Minu jaoks jäid kõik näitused üsna kõrgeks. Lapsed aga võivad sealt kaunis rahulikult läbi käia, nemad ei näe peaaegu midagi :D

Kahe päeva kokkuvõtteks võib öelda, et jalad on ümmarguseks kõnnitud, Banksy, Picasso ja Rembrandt on üle vaadatud, röövlikoopas on käidud. Ahjaa - õhtul õnnestus veel osta oliivisoola, sest see oli mul täielikust õnnest täpselt puudu.
+
Unustasin veel ka päeva moeüllatuse. Nimelt nägin tänaval jope ja paksu kootud tutimütsiga prouat, kes oli mütsile kauniduse eesmärgil lisanud ohtralt musta tülli. Kokkuvõttes nägi see välja nii nagu mütsitutt oleks otsustanud hõredavõitu balletikleiti kanda ja samal ajal elegantselt pisut leinata. Kahjuks jäin ma seda ilu ammulisui jõllitama, selmet pildistada.