Lennujaamade võlud

17.03
2019

Istun Helsingi lennujaamas ja mõtlen elu üle järele. Mitte seepärast, et midagi väga pöörast oleks viimasel ajal juhtunud, aga lihtsalt aega on üle. Kõik muudkui räägivad, et aega ei ole, aega ei ole. Minge lennujaama - aega kohe nagu putru!

***

Olin ülima hoolikusega välja arvutanud, et kui ma kodust ennelõunase bussi peale lähen ja chek-in on kenasti tehtud, ei tohiks väga palju üleliigset aega jääda. Tulen sisse, näitan oma ühe hambapastatuubi ja ühe kreemi ette ja sammun läbi väravate. Umbes nii see kõik läkski, läbijooks oli sujuv ja ühtegi lõhkeainet ega plahvatavat mullivett ei olnud, isegi väravad ei hakanud helisema. Kontrollijad lintide taga olid ülisõbralikud, ma vist ei mäletagi ühtegi korda, kus pagasikontroll oleks niimoodi mõnusalt juttu ajanud ja lõõpinud. (Kiidupunkt ja virtuaalsed tulbid  selle eest Tallinna Lennujaamale!)

Siis algas minu ülletuseks jooks. Lend, millele pidin minema, oli ettepoole nihutatud. Mitte palju, aga täpselt sedavõrra, et minu kohalejõudmise ajaks oli tablool kiri "FINAL CALL" ning ülejäänud ooteruum oli tühi nagu kellakapp. Piletikontroll küsis mu käest veel kontrollküsimuse, et kuhu ma edasi lähen ja ma peaaegu ei teadnud, sest see tundus nii ootamatu ja ebavajalik küsimus. Jõudsin bussi ja buss kihutas kohe minu taga uksi kinni plaksatades minema. Vaatasin, et 10 minutit enne seda, kui ametlikult oli näidatud pealemineku algus. Siis tiirutas buss terve igaviku platsil lennukite vahetus läheduses ja tuli väravasse tagasi. Korjas peale veel paarkümmend inimest ja läks jälle sõitu. Neil oli ka ilmselt olnud enne päris uhke üllatus, et neid kaasa ei võetud. Kõik lükati kiiresti lennukisse ja viuhti! olime Soomes. Kuna ülelend on ainult 20 minutit, siis lend koosnes põhiliselt ülesminekust, pilvede vaatamisest ja allatulekust. Mustikasuppi ei antud, öeldi ainult mitu korda, et suitsetada tõepoolsest ei tohi.

Helsingi lennuväljal selgus, et lisaks sellele varasema väljumisega võidetud ajale on juurde siginenud veel 40 minutit lisaaega, sest järgmine lend on edasi lükatud. Sõin kõhu rahulikult servani suppi täis ja otsisin oma värava üles. Kontrollisin kuus korda lennu väljumist. Jah, on edasi lükatud, jah, olen õiges väravas. OH SA PELE! Siis selgus, et nüüd nad on väravat ka vahetanud. Läksin jälle ohates liikvele, supp kõhus loksumas. Ei saa salata, sellest teisest lennuvälja otsast ma olin just tulnud.

Istusin ja istusin ja ikka oli veel aega üle ... Imelik tunne, ammu polnud sellist asja olnud. Kui lõpuks õnnestus lennukisse saada, jäin suurest üleootamisest magama. Tundus kuidagi eriti mõnus suruda nina mantlisse ja rahumeeli noriseda. Kõrvalistmel käsi ja pardaajakirju mudiv vanamees vaatas mind ilmselt nagu hullu - mis ta magab seal, siis kui teised närveldavad, et kuda see reis ikka läheb.

Kokkuvõttes hilines lend üle pooleteise tunni. Mida piloot avarustes tegi ja kui palju vastutuult oli, ei oska öelda. Piloot oli kaunis napisõnaline, kõige toredam oli lõpukõne, mis koosnes umbes neljast lausest, mille kaks viimast pominat olid - "In Stuttgart ... foor digriis, naiss iivning."

***
Hiline õhtu. Külitan voodil. Ikka veel on aega. See tundub uskumatult hea.