21.03. Stuttgart

Jätkuvalt kõik õitseb, muudmoodi see ju ei saakski kevadel olla. Igal pool parkides askeldavad mullakoormate, rehade, labidate ja väikeste traktoritega aednikud, kes on juba jõudnud pöörastes kogustes lilli maha istutada. Muidugi kasvab ka niisama teeservades nartsisse, aga istutajaid see ei peata. Nad katavad linna tulpide, nartsisside, võõrasemade ja tont teab mille kõigega, sest kevad ei saaks muidu aru kui tähtis ta on.

Pargid on kõik rahvast täis, istutakse, räägitakse, peetakse piknikku ja peesitatakse päikese käes. Varjus on alles külm, aga see ei sega kedagi, päike on kõik välja meelitanud.

Üldise kirevusega sobivalt käisin Aafrika näitusel Linden-Museumis. Kohtusin seal ka kohalike pedagoogidega, aga minu suureks meelehärmiks oli neil praeguseks mingi linna poolt doteeritud teatrialane projekt ära lõppenud ja see oli tegelikult just see, mis mind kõige rohkem huvitas. Daamid olid ka märkimisväärselt kidakeelsed, nii et ilmselt olid nad lõpuks üsna õnnelikud, kui ma nende hinged rahule jätsin ja läksin uut näitust vaatama.

Linden-Museumi püsiekspo on vanaaegne ja saksapäraselt korralik ning korralik on ka tuttuus Aafrika näitus "Wo ist Afrika?". Asjad, mida näitusel näha saab, on iseenesest põnevad. Kõikvõimalikud kujukesed ja maskid, loomad ja muusikariistad, rituaalrelvad, ennustamisvahendid ja mis kõik veel. Kui kogu aeg sundida end hästi tähelepanelikuks ja asju ükshaaval vaadata, siis on tore, aga üleni köitvaks on minul küll seda väljapanekut raske nimetada, sest see on nii neetult korralik, sirge ja väljapeetud.


Aga nagu öeldud, siis asjad olid toredad. Mulle jäi kustumatu mälestus mootorrattast, mis üldise puukujukeste massi hulgast võimsalt silma paistis. Eurooplane ei suudaks sellist kunstiteost ilmselt isegi mitte siis valmis saada, kui ta kuus päeva seeni sööks. Aga vaat värvikirevas maailmas sünnivad sellised taiesed nagu iseenesest. Nii et vähemalt selle masina pärast oleks küll mõtet näitusele minna.




Muidugi värskelt nähtud näitusel oli ühe 1960ndate aastate päris sümpaatse Aafrika küla kujutava dioraami juurde püstitatudki küsimus, et kuidas üldse peaks tulevikus selliseid väljapanekuid tegema. Selge see, et kui mingist teisest maailmajaost või teisest riigist rääkida, siis muuseumisse autentselt seda riiki üles ehitada ei saa. Kas näidata siis ainult asju või proovida siiski mingit keskkonda luua? Panna välja videod või kujukeste ja majakestega dioraamid? Minna üle osalisse virtuaalreaalsusesse? Nende poolt mingit vastust välja pakutud ei olnud, aga samas polnud ka ühtegi kasti, kuhu külastaja saanuks oma vastuse jätta. Muidu oleksin neile ehk isegi kirjutanud, et see teie dioraam on täitsa nunnu, tehke neid juurde. Või siis pange rohkem motikaid välja.

Jõudsin näitusel ringi käies juba mitu korda mõelda, et seekordne reis on tõeline visuaalne vastuolu - Legod ja barkokkloss, Aafrika ja üdini korralikud kandilised näitusekastid ... Röövel Hotzenplotz on ehk kõige rohkem sobitunud 1000-aastasesse lossi, kuigi ka tema visuaal on ju tegelikult ikka tänapäevane. Aga vaat Aafrika küla dioraam ja Wisława Szymborska värsid korraga tegi ikka kõigile vastuoludele pika puuga ära. Loodan, et vastuolud kestavad veel mitu päeva, sest praeguseks on juba väike hasart tekkinud, et mis siis järgmiseks.

***

Minu ajutise kodu akna taha on reibaste tihaste ja oravate vahele hiilinud hiiglaslikud tuvid, kes näevad välja nagu eriti pekised pardid ja vajutavad maandudes puude oksad looka. Nende mõne päevaga, mis ma olen siin olnud, on urbadega puust saanud õrnalt helerohelusse kalduv kevadpuu.