Marge Pärnits's Blog, page 5

Aga kui see on liiga korralik?

15.09

Päris mitu sõpra on minu käest viimastel aegadel küsinud, et aga mis siis saab, kui mul remont tehtud saab. Nende hääles on olnud natuke murelikkust, et võibolla mul pole tegevust ja ma hakkan ajaviiteks öösiti katustel turnima, pisemaid panku röövima või kuristiku kohal köielkõndi harjutama. Olen neid rahustanud sellega, et remont ei saa kunagi valmis. See pole lihtsalt võimalik, sest varem või hiljem oled tiiruga esimesena tehtud asja juures tagasi ja hakkad seda innukalt lahti kangutama. Mille käigus muidugi murdub veel midagi ära ja on suurepärane võimalus kas vanduda või asi korda teha. Või mõlemat.

Asi, mille pärast ma palju rohkem muretsen, on see, et äkki saab liiga korralik. Liiga sile, liiga sirge, liiga-liiga. Õnneks on muidugi mulle looduse poolt antud võime asju siis ka viltu panna, kui mul on kaks loodi käepärast, nii et see mind natuke päästab. Mõnikord õnnestub mul asju maha kukutada, ära murda, ära lõhkuda, üle maalida või ümber teha. Seegi on pääsetee.

Muidugi teeb mind pisut murelikuks ka see, et seoses remondiga kasvavad kogu aeg nõudmised tööriistadele ja pisividinatele. Aga miks mul oma järkamissaagi pole? Miks minu trell freesida ei jaksa? Äkki peaks minema hoopis puutööd õppima? Aga mis siis, kui õppides tulevad asjad liiga korralikud?

Ühel päeval avastas mu hea sõber, et minu toas olevad raamaturiiulid on erineva kõrgusega. Ma ise polnud seda iial märganud. Ühelt poolt ajab see kõrguste vahe mind natuke närvi – kuidas siis nii, ma ju TELLISIN riiulid, kuidas nad saavad olla eri kõrgusega. Teisalt on see ootamatult rahustav ja tõmbab korralikkuse astet kõvasti alla, niisiis tuleb see tegelikult kindlasti plussiks lugeda.

Täna hommikul mõtlesin väikese värinaga hinges, et ma pean õppima mingeid normaalseid pisiloba väljendeid, et jälle pärast pikka remondipuhkust ühiskonda sulanduda. Viimase moe kohaselt nudiks lõigatud (remondi)küüned mul juba on, nii et ma võiks vabalt näiteks maniküürivestluses kaasa lüüa. Kahjuks ei mäleta ma enam, millisest artiklist seda lugesin ja mis olid ülejäänud 9 nippi saabuvaks sügishooajaks. Muidu oleks mul mitmeks kuuks vestlusteemad olemas.  No ja kui ma õpiks veel suu kinni hoidma selle koha peal, kus ma võõraste seltskonnas tavaliselt karjatan: "Sul on ka DeWalt! Oi kui tore!", võiks minust ehk inimenegi saada.

Kindlasti aitaks ühiskonda sulanduda ka see, kui teha kuhugi üks reis ja blogi õigele rajale tagasi lükata. Samas võivad kõik rajad olla õiged. Silti ju tee alguses ei olnud.

Tulles tagasi algse mõtte juurde – aga mis siis, kui see kõik saab liiga korralik? Ilmselt tuleb siis teha pildil oleva auto eeskujul üks plakat, mille peale on kunstipäraselt kirjutatud "TÕESTI LIIGA KORRALIK". Ja ära raamida. Alati jääb ka võimalus juuksed rohkem sassi kammida ja kampsun toolile käkra virutada. Nii et kui tulete mulle külla ja näete kuskil mingit ebamäärast känakat, siis teate, et see on minu vaikne võitlus liigse korralikkusega.

Igiremont või remondijooga?

Need, kes teiste pea sisse oskavad vaadata, ütlevad, et inimene hakkab ennast ja enda ümbrust muutma siis, kui ta millegagi rahul ei ole. Häh! Kah mul teadlased väljas, muidugi ma muudan sellepärast, et midagi on katki, viltu või valesti, miks peakski toimivat ja rõõmustavat asja katki tegema.

Nagu tavaliselt algas kõik sellest, et ma õige natukene uuristasin ühte mittekandvat vaheseina. Valguse hüvanguks. Siis hakkas teine sein oma viltususega häirima ja kui üks sein sirge, egas tema vennadki saa puutumata jääda. Nii olen end jälle leidnud krohvitolmust, saepurust ja tööriistadest ümbritsetud olevat ja muretsen enne magamajäämist, kas minu väike trell ikka jaksab suuri ümmargusi auke freesida või et kas kaheksane TORX kestab veel natuke aega.

Need, kes ajakirjandusse artikleid ja nuppe treivad, kirjutavad igal aastal, et eestlane paneb oma puhkuse tuksi töötades või remonti tehes. Ilus lugu küll, aga on siis tarvis seda igal aastal jälle teemaks võtta? Mulle tundub hoopis viimasel ajal, et ma olen aastatega remontimist omamoodi armastama õppinud ja võiksin remondijooga tunde hakata andma. Alustada võib kolmest baasharjutusest:

1. ja väga lihtne harjutus
Võta mõõdulint ja siruta end vajalikku juppi mõõtes piisavalt.
Kummarda ja võta maast/toolilt/voodi alt pliiats. Jaluta mõõdetud sammul õue, mõõda vajalik pikkus, vehi pisut saega, jaluta mõõdetud sammul tagasi. Ära kiirusta. Vajadusel vaata, kuidas varblased vett joovad või kask ebemeid puistab. 

2. ja veel lihtsam harjutus
Istu voodi- või tooliserval ja vaata mõtlikult lähimat seina. Niimoodi võid enda valikul istuda kas 5, 10 või 15 minutit. Kui ühtegi mõtet ei tule, oled saavutanud kirgastumise ja remondi on ilmselt ka keegi valmis teinud. Kui mõtteid tuleb, mine heaga ehituspoodi ja osta see neetud TORX ära, et saaks rahulikult magada öösiti. Pea meeles, et nädalavahetusel on poed sageli lühemat aega avatud, seega võib kõne alla tulla mõõdukas spurt. 

3. ja eelmisest natuke keerulisem harjutus
Küsi abi. Niimoodi kohtud imeliste inimestega, kellega sa muidu elus poleks kunagi kokku saanud. Niimoodi kohtud ka vanade sõpradega, kellega muidu aega kohtuda ei ole. Piinlik on küll, et ei tea maailmas nii paljusid asju, aga hiljem jälle saab öelda, et mõnda asja tead ka. Abiküsimise järel võid korrata 2. harjutust, aga seina jõllitamise asemel räägi sõbraga. *

Praegu tundub mulle, et kõige rohkem tunnen ma puudust oma raamatutest, mis on seinaehituse ajaks kastidesse pakitud. Lihtsalt nende olemasolust riiulil. Ja kõige rohkem tunnen ma rõõmu sellest, kui teise harjutuse poole pealt tuleb mõte, mis viib edasi. Või kui keegi lihtsalt astub väravast sisse ja vaatab naeratades, kuidas ma saega esimese harjutuse kallal pusin.



* 1., 2. ja 3. harjutus mõjuvad teraapiliselt ainult ise remonti tehes. Grupiteraapia juhendid on väljatöötamisfaasis. 

Kõike on liiga palju, kõike on liiga vähe

Kõige oodatum aeg on kätte jõudnud. Päikest on rohkem, valgust on rohkem, õhtuti on kauem valge, värvid on selgemad, õhk on klaarim, esimesed vihmad on tänavaid pesnud. Jah, esimest äikest pole olnud, aga pea seegi ei tule. Ometi on tunne, et midagi on nagu puudu.

Teen peas nimekirja headest asjadest ja märkan, et Tusakoll minu peas hakkab vastu vaidlema: "Päikest pole piisavalt, puude lehed kasvavad külma tõttu liiga aeglaselt ja sul on juba teist nädalat märkimisväärne nohu. Külmetamisest eks? Tahad äkki ujuma minna, siis saaks kopsupõletiku ka komplekti!?"

Ähvardan Tusakolli Emajõe kõige sügavamasse kohta uputada ja lähen jõge üle vaatama. Pajude otsas ripuvad ilusad kollase tolmuga pungad. Vesi on kõrgel, mitte just pööraselt või ebamaiselt kõrgel, aga siiski. Lemmikkividel hüpelda ei saa, sest neid pole hetkel näha. Mõned puud rohetavad, eriti just vastaskalda omad. Meenutan millegipärast suvesid ja seda, kuidas me järgmise jõekäänu peal laineid ootasime – möödasõitvad reisilaevad tekitasid laste jaoks piisava tormi ja kihutasid vee vastu paljaid sääri laksama. Sel ajal, kui laevu ei tulnud, loopisime kivikesi vette ja istusime kõrges tornis.

Tusakoll minu peas tuletab meelde, et se torn oli vaevu kaks meetrit kõrge mõne astmega roostetanud toru, mille peal oli umbes kahele lapsele paslik laiem platvorm. No ja mis siis, meie jaoks oli see torn! Peaaegu nagu elevandiluust ja sealt nägi tervet maailma. Hea küll, kuni järgmise jõekääruni, aga siiski nägi. See oligi meie maailm. Tänaval kõndides ei näe ka kõrvaltänavaid.

Tulen tagasi koju ja oma mõttelise poolelijäänud nimekirja juurde. Ahjaa, lisaks headele asjadele on ju olemas ka pooleliolevate tööde nimekiri. Lisaks igapäevasele tööle (mis mõistagi ei saa iial otsa, see on hullem kui kuuesaja peaga lohe) vaatavad mind süüdistavalt kõik panemata liistud, tegemata köögiriiul ja vahetamata uks. Tusakoll poetab häbelikult, justkui vastutahtsi, et talle meeldib sinine diivan. Ja triibulise juhtmega köögilamp. Isegi natuke viltune köögipõrand meeldib.

Vaatan huviga Tusakolli ja kirjutan nimekirja veel suure hunniku panemata liiste ja magamistoa lae ehituse. Ja kahe toa vahele tahaks raiuda augu, et sinna saaks panna riiuli, mis paistaks läbi. Tusakoll niheleb, oi kuidas niheleb. Isegi seda on näha, et ta kõõritab tööriistade poole ja hakkab suud järgmiseks lauseks valmis sättima.

"Võiks võileibu teha," ütleb Tusakoll minu peas ja ma vaatan juba teist korda teda ülima huviga. "Ja siis võiks istuda sinise diivani peale ja vaadata, kuidas aeg liigub. Ja pärast võiks minna rattaga jõe äärde ja vaadata, kuidas urvad tolmu ajavad."

Kõige oodatum aeg on kätte jõudnud. Päikest on rohkem, valgust on rohkem. Liiste on täpselt sama vähe kui talvel, aga see-eest saab avada aknaid ja uksi ja pühapäevaks lubati 17 kraadi sooja. Esimesed nartsissid on õitsema hakanud ja Tusakoll läheb aeda neid nuusutama. Tal on õige rõõmus nägu peas.

27.-28.03. Svatý Kopeček-Olomouc-Praha-Viin-Tallinn

Jäänud on veel viimased sõnad sellest reisist. Aitäh, et reisisite minuga kaasa! Minu seljakotis olevad võileivad, pekk ja vorstid on alati jagatavad. :)

27.03
Svatý Kopeček

Tõusime teisipäeva hommikul natuke varem, sest meil oli plaan umbes kümneks jõuda pühale mäele, kohta nimega Svatý Kopeček. Olomoucist on see umbes veerand tunni bussõidu kaugusel ja buss sõidab kohe kenasti üles mäkke ka, nii et spordivaenulikud inimesed ei pea oma aju vaevama, kuidas üles saada. Tegelikult viib Olomoucist isegi rattatee sinna mäe juurde, nii et (näiteks laenutatud) rattaga oleks ka võimalik minna.

Koht ise on tõesti imposantne - kui kaugemalt vaadata, paistab mäe otsas seisev kirik kaugele kätte, ümberringi on põllud ja külakesed. Praeguse mitte veel lehteläinud puude ilmaga on kõik eriti hästi paista ning tegelikult ainus asi, millest ma puudust tundsin, oli päike. Kujutan ette, kuidas päikesepaistelise päevaga seal kõik särab ja kuidas lehed natuke sahisevad puude otsas ja siis saab mõnusalt kuskil murul istuda ning oma mõttejuppe kokku laduda. Või siis kui kõik on lumine ja päike sillerdab ja inimesed tulevad kirikust ja seisatavad korraks mäe peal ...

Aga see kirik ise. Kirik on barokne, selle sõna kõige rammusamas tähenduses - kogu kiriku sisemus on nii külluslik, et paneb mõtlema soovist kõiki neid pilte ja maalinguid ja voluute ja volange ükshaaval vaadata. Soovituslikult võiks neid kaeda mingist raamatust, kus on kõik kirjas, et miks ja kunas ja kellele ja kellega ja mida selle kõigega on kunstnikud tahtnud öelda. Kindlasti on selline raamat olemas, aga pakun huupi - ilmselt tšehhi keeles, mida ma ei valda. Igatahes kõigi nende ilude keskel olles oli seda kõike ikka üüratult palju ja silm haaras vaid väikest osa küllusest. Arutasime, et küll oleks huvitav teada, millised suurannetajad sinna kuhugi maalitud on ja et kas küla kõige lollim mees on mõne pildi peal kuradina kujutatud.

Põrgulikult kahju, et mul pole veel nädalajagu päevi tagavaras. Muul juhul oleksin ilmselt teinud veel ühe ringi sellesama mäe otsa ja istunud mäe servas pingi peal ja maha vahtinud. Või maad. Ja läinud loomaaeda, sest asub justnimelt mäe otsas oleva kiriku kõrval ning kiriku juurest alla jalutades võib jõuda huntide ja kitsetalledeni. Jalutades nägime kitsekesi, üks oli ilmselt mõne päeva vanune, hästi kraps ja kõva häälega. Ja huntidel oli valge kasukas. Või siis hästi helehall, kaugelt oli raske aru saada.

***

Niimoodi lisapuhkusepäevadest unistades jõudsin ikka sinnamaani välja, et tegelikkuses vaatasime pärast koju jõudes poole ööni filme ja mina panin kella (mis tobe komme öelda "kell", kuigi tegelikult heliseb juba aastaid telefon) viieks helisema. Kohvri pakkimisega sain hakkama paremini kui oleksin osanud arvata. Mitte et ma oleks abitu ja kümne pöidlaga, vaid mul õnnestus osta umbes kümme käpiknukku, suur peotäis näpunukke, mitu karpi üleskeeratavaid putukaid (kõik need on lausa hädavajalikud muuseumis!), mõned riided ja keraamikat. Ilmselt olen ma idiootliku turisti musternäidis, sest keraamikaomanikuna saab reisides terve päeva käia nii ringi, et seljakott on kas kõhu peal või süles.


28.03
Olomouc-Praha-Viin-Tallinn-Tartu

Tõusin hommikul viiest olles maganud napi neli tundi. Alguses ei tulnud uni, pöörlesin nagu vurrkann ja üritasin linasse auku kulutada, pärast magasin kuidagi pinnapealselt, ilmselt väike reisiärevus naha vahel. Kohver oli juba pakitud, seljakott ka, trammipilet oli rahakotis ootel, polnudki muud kui leida õige tramm ja sõita rongijaama. Trammidega läks libedalt, Ania kodu juurest lähevad kõik trammid rongijaama ja tundub, et Olomoucis ei peatu liiklus hetkekski - ükskõik, mis kell sa tahad kuhugi suunduda, ikka on mõni trammidest kohe tulemas.

Hommikul vara oli üllatavalt palju inimesi ärkvel. Tõsu küll, kõik need peatustes seisjad haigutasid laia suuga, küllap oleks igaüks neist heal meelel natuke tukkunud. Rongijaam oli samuti pungil inimesi täis, saiamüüjatel oli juba varavalges kuhjade kaupa võileibu valmis vorbitud, tualetipiletite müüjal olid ruumid puhtaks kraabitud ja ta jagas innukalt ühe mehega külauudiseid. Leidsin oma rongi, oma vaguni ja oma koha vaatamata sellele, et tšehhid üritavad iga hinna eest inimesi segadusse ajada ja panevad pileti peale nii palju numbreid kui vähegi võimalik on. Kiirrong Pendolino oli tõesti palju vilkam kui see aeglane, millega ma Olomouci tulin. Lisaks ei olnud seda õudset ahistavat kupeed, kus ma tundsin end nagu külmkappi litsutud paks karu.

Seiklesin rongijaamas, kirusin nende sildimajandust ja vaatamata kuuekordsele valestipööramisele jõudsin sekundipealt lennujaama bussile. Minu taga tegi uks SHHHH ja ma ei jäänud isegi sabapidi ukse vahele. Üldse läks kogu tagasitee kuidagi ootamatult libedalt. Küllap seetõttu, et reisi alguses olnud hiigelikaldus oli mul meeles ja iga väike hilinemine siia või sinna tundus mõttetu minu imelise Münchenis käigu valguses.

Sõitsin lennukiga Prahast Viini ja järgmisega Viinist Tallinna. Viini lennu peal oli hulk tuttavaid ja lennujaamas ka terve trobikond. Kohe tekkis kodune tunne, noja lennukis Sirbi lugemine ja "Seltsimees lapse" teemadesse sissenärimine muidugi oli ka juba tublisti kaasa aidanud. Ootan kangesti reedet, mil olen plaaninud filmi vaatama minna, iseggi mõttelised taskurätikud on juba kaasa pakitud. Mõtlen Viini lennuväljal nähtud hiigelsuurele jänesele, kes rõõmsalt muru mööda kalpsas ja lennukeid vastu võttis; mõtlen sellele, kui imeline on võimalus vahel käia maailma avastamas. Ja kui imelised sõbrad mul on - nagu haldjad. Ja ikkagi kui hea on tulla koju ja magada oma voodis.

Ega polegi muud öelda. Eestis on lumi maas. Aga päike on paljulubav ja kui nüüd päris löga ei hakka alla tulema, võiks pumbata nii rattal kui ka tõuksil kummid täis ja teha lähipäevil üks katsetiir. Ma juba tunnen, kuidas tallad hakkavad selle mõtte peale sügelema. Ja urbasid tahaks vaasi tuua.

Hajusad vahemõtted Praha lennujaamas

Kuna rongis ja lendude vahel on tublisti aega, püüan oma peas kokkuvõtteid teha.

* Ma ei suutnudki selle lühikese ajaga tšehhi rahaga ära harjuda. Üritasin meeles pidada, et nende 100 KČ on umbes 4 eurot. Kuigi mul oli see teadmine, edenes mu matemaatika siiski visalt ja vahelduva eduga tundus, et 292 on väga suur, aga 2300 mitte nii väga suur summa. Ilmselt seetõttu, et pea ei ole harjunud igapäevaselt tuhandetega arvutama ja keeldus neid summasid isegi päris raha vääriliseks pidama. No mis mõttes riideese maksab 2900 raha või mis mõttes praad 219!

* Siin on nii poriodav väljas söömas käia, et ma ei saa üldse aru, miks peaks keegi kodus süüa tegema. Nojah, siin elades ilmselt oleks kodus süüa teha veel pori-poriodav. Puuvilja- ja juurviljavalik poes on nii hea, et võikski jääda nende riiulite vahele elama nagu opossum küpsisekarpi.
Pööraselt suure portsioni väga head lõunat saab 3 euro eest, kolm täiskasvanut said nädalavahetuse pärastlõunal hiigelportsud ja joogid umbes 13 euro eest. Tartus tähendaks see üht praadi ja kolme kahvlit. No hea küll, liialdan, mingid joogid saaks ka vast juurde. Arvestades koguseid, mis ma siin ära söönud olen, ei tohiks mul muidugi Tartus kaks nädalat süüa vaja olla.

* Tšehhide ettekujutus avalikust Wifist on umbes nagu Luke'il filmist "Gilmore Girls: A Year in the Life". Pilt on seinal, aga keegi ei tea passwordi. Või ei ütle passwordi. Või ei ole seda üldse olemaski, lihtsalt kuskilt on saadud wifi pildiga kleepekas. Eestlast, kellel on soos ka levi, see mõistagi masendab. Otsustage siis ära, kas on või ei ole ja ärge toppige oma kleepse iga kohviku aknaklaasile.
Aeglases rongis oli kuuldavasti ainult ühes vagunis levi ("mine seisa selle vaguni lähedal, kui on VÄGA vaja netti" soovitas kupeekaaslane), aga kiirrongi, millel on ilus nimi - Pendolino - tuleb kiita, selles on täiesti kobe võimalus lehte lugeda või blogi kirjutada.

* Kui õnnestub mõne kohalikuga jutuotsale saada, siis pahatihti selgub, et ta ei ole kohalik. Need, kellega oleks väga vaja rääkida (müüjad, kohvikupidajad, igasugused klienditeenindajad), ei räägi sõnagi inglise keelt. Üks õnnestus mul koguni nii endast välja ajada, et ta hakkas häält tõstma. Enamik ei lase end kurvast ja abitust välismaalasest sugugi segada, vaid räägivad tohutu kiiruse ja innuga edasi. Üldse on neil kombeks tohutult palju rääkida, nii et ma hakkasin lõpuks lausa kartma poes käimist. Küllap on Prahas olukord parem, aga Olomouc, Ostrava ja Brno keeleoskusega ei hiilga. Mis muidugi näitab vaid minu piiratust - nädala ajaga võiks ikka rohkem susinaid ära õppida kui tere-aitäh-nägemist.
Rongis reisijad on sõbralikud ja abivalmid ja need korrad, mil mul oli kangesti vaja tõstmise ja upitamise juures abi, kargasid kohe nagu maa alt välja nägusad härrasmehed, kes olid ka keeleoskajad. Täna hommikul näiteks proovisin oma väikest, aga see-eest paksukest kohvrit üles lae alla upitada, aga mulle tundus, et kohver ei mahu sinna. Minu kõrvalpingil istuv noormes kargas kohe püsti, venis kahemeetriseks ja surus kohvri ülima osavusega imekitsasse prakku. Pärast võttis välja ka, nii et ma ei pidanud isegi oma mõttelist treppredelit avama.

* Prahalaste ettekujutus  Euroopa suurlinna lennu-ja rongijaamadest on minu ajus muundunud salapäraseks lastemänguks "Mine niikaua kuni hing saab täis ja siis avasta, et oled alguses". Praha rongijaama jõudes seiklesin ma terve igaviku kolme eri tasandi vahel ja püüdsin leida pääsu rongide lähedusse. Silte on pööraselt palju, aga nende näidatud suunas liikuda on keerukas ja blondiin läheb närvi. Lõpuks leidsin õige otsa kätte seeläbi, et mingi rong hakkas tulema ja hästi suur hulk inimesi läks järsku jooksuga ühe kindla eskalaatori poole. Sama lugu on nende skeemidega - joonistavad maja plaani ja selle järgi liikuda tegelikult ei saa, sest tasandite osa on arusaamatu. Täna pomisesin juba viimases hädas, et "püha Antonius aidaku" (sest tema on kadunud asjade leidja) ja siis suure häda ning püha Antoniuse abiga leidsin lennujaamabussi ja sain jala viimasel hetkel ukse vahele.

* Ma tahaksin kangesti Brnosse tagasi tulla. Olomouci ka, sest see on lihtsalt hästi armas linnake ja hetkel elavad siin minu südamele kallid inimesed. Aga Brno jaoks oli mul vähe aega ja ma tahaksin selle soppe ja urkaid soojemal ajal uurida. Käia heas suures raamatupoes, mõnes muuseumis, miks mitte sõita ka trammiga kuhugi äärelinna. Ühtlasi küpses ka minu ja mu kallite võõrustajate peas plaan, kuidas mõnel ilusal suvel ette võtta reis Tšehhi-Poola. Maamärgid on meie peas paigas, eks näe, millal selleks kõigeks aega ja võimalust on.

Natuke nagu tundub, et virisesin? Kussa sellega. Tegelikult on see virin kurbusest, et pean minema tagasi külma talve, eemale nartsisside ja krookuste nuppudest ning pakatavatest kastanipungadest. Isegi lennujaamas edvistavad tšehhi võimlejad ei pakkunud kuigi kauaks pinget.
Lohutuseks ostsin endale kaks soolast bretzlit ja vaatasin reisipilte. Ikka on pisut nagu klomp kurgus.

26.03 Olomouc. Minuga juhtub alati midagi.

26.03
Olomouc ja esimene kevadine ilm

Täna oli esimest päeva päriselt kevad. Hommikul oli natuke pilvealune, tundus, et isegi väike vihmavõimalus on olemas, aga mida edasi päeva poole, seda mõnusamaks ilm läks. Keskpäevaks oli juba nii soe, et müts tundus eriliselt vastik ja mantlihõlmasid ei saanud enam kuidagi kinni hoida.

Olomouci Raeplatsile püstitati samasugune suur muna nagu seda oli Brnos. Taaskord jalutasid inimesed seda imetledes ja pildistades ringi, osad katsusid muna näpuga.  Kui Brnos oli muna lihtsalt rahva keskel, siis siinsele munale ehitati laudadest madal kast ümber ja selle sisse veeti mulda ning kõvasti lilli.

Mul oli mõnus pikk hommik - jalutasin linnas ja kammisin süstemaatiliselt tänavaid, et võimalikult palju soppe ja urkaid saaks nähtud. Sain teada, et vanalinnas töötab 1 (!) müüja, kes on võimeline mõnd keelt peale tšehhi keele rääkima. Üks kellapoe müüja sattus peaaegu et hüsteeriasse, kui ma teda pommisin, et kas ta tõesti ühtegi keelt ei räägi. Imestan, et ta mind mingi suure kellapommiga ei visanud, sest ma lasin end röötsakile letile, nõudsin paberit ja pliiatsit ja joonistasin talle, mida mul vaja on. Kujutan praegu ette, kuidas ta kodus õhtusöögilauas oma peikale räägib, milline roosa hull tal poes käis!

Aga kui nüüd ikkagi rääkida peakirjas mainitud teemast "minuga juhtub alati midagi", siis seekord juhtus nii, et juba mitu päeva tagasi tahtsime minna kohvikusse Õde. Ühel päeval oli kellaaeg liiga varajane ja siis mingi päev olime Olomoucist ära ja lõpuks õnnestus meil teada saada, et esmaspäev võiks olla päev, mil saame minna kohvikusse. Ah et miks just sinna? Kohvikut pidavate õdede hulgas on neid, kes on elanud Tartus ja seetõttu on nende südames muuhulgas ka kohukesed ja Teekonna kommid. (Eestis elamine on mõistagi andnud neile ka kohviku nime. ) Meie eesmärk oli minna kohvikusse, süüa kohukest ja lihtsalt mõnuleda.  Kuna mind majutav sõbranna Ania Tartu aegadest üht (või isegi kaht) õdedest tunneb, saatsime talle sõnumi ja uurisime, et kas esmaspäev on ikka sobilik kohukese söömiseks. Õde Hyacinta kinnitas, et esmaspäev on hea ja muuhulgas uuris, et kui neil oleks üritus, kus loetakse erinevates keeltes piiblit, siis kas meie oleks valmis eesti keeles lugema. Meie ei osanud iid ega aad kosta, ütlesime, et kui vaja, siis aitame.

Mina muidugi väikese Eesti väikese inimesena arvasin, et võibolla nad siis kuskil kohvikus või väikses ruumis loevad, aga selgus, et see on Raekoja kabelis. Ania lähenes asjale loovalt ja arvas, et hea võimalus Raekoda seest näha. Olgu siis nii. Läksime kokkulepitud ajaks õdede kohviku juurde ja siis sealt koos Raekotta. Selgus, et asi on pidulikum ja suurem kui ma oskasin arvata - kohal oli Olomouci peapiiskop ja kõikidest esinejatest oli tehtud uhke nimekiri, kus olid kellaajad, kunas keegi pidi esinema. Mulle oli ette nähtud 17.34-17.38. Naersin pisarateni ja arvasin, et aeg on päris varuga arvestatud, teksti oli alla ühe lehekülje.

Üritus ise oli pidulik, lapsed laulsid, mängisid flööti ja viiulit. Kõigepealt pidas peapiiskop kõne (sisu läks enamjaolt kaduma), siis pidas mingi tundmatu mees kõne (võibolla linnapea või keegi sarnane asjapulk, igatahes sisu läks täielikult kaduma) ja siis luges peapiiskop esimesena lõigu ette tšehhi keeles. Kõigil esinejatel oli sama tekst - Johannese 1: 1-18, "Alguses oli sõna ...". Ettelugemine oli slovaki, prantsuse, poola, portugali, hispaania, eesti, ukraina ja itaalia keeles. Väga huvitav oli kuulata erinevates keeltes versioone, seda enam, et paberi pealt sai järge ka hoida. Kõik ettelugejad lugesid oma emakeeles, ainult eesti keelega oli tänase päevani olnud seis, et kas õde Hyacinta või keegi teine, kes oskab eesti keeles rääkida ja lugeda, loeb ette. Ja nad olid olnud natuke mures, et see ei kõla aktsendi tõttu õigesti. Eks see mure kestis siis meie sõnumini, et kas tohime tulla kohukest sööma.
Foto pärineb veebilehelt Paschalia Olomucensia.
Kõige tipp oli pärast ettelugemist see, et mingi kohalik televisioon käis nagu uni peale, et nad tahavad haruldase eestlasega intervjuu teha. Mikrofon pandi külge ja puha ja ma pidin siis rääkima, et miks ma seal olen ja kuidas mulle ettelugemine meeldis. Õde Hyacinta tõlkis, sooviti, et ma räägiksin eesti keeles.

Pärast ettelugemist saime käia oma igatsetud kohvikus, mis oli tegelikult suletud pühade-eelseks perioodiks, aga kuna meil oli juba käpp sees, siis saime hämaruse varjus majja hiilida. Armas õde tegi meile sooje võileibu ja pakkus joogipoolist. Magustoidu ajaks selgus, et meie Raekojas käimise ajal olid veel mingid külalised käinud ja ära söönud viimase kohukese, millele me olime nädal aega hammast ihunud. :D Selle asemel saime head õunakooki, ma arvan, et kokkuvõttes läks meil igati hästi selle kohviku külastamisega.

EDIT:
Alles takkajärgi sain teada, et üritus ise kuulus Paschalia Olomucensia nime kandvasse ürituste sarja ja oli 24-tunnise piiblilugemise ülipidulik avaüritus. Ja et seda on mitu-mitu aastat korraldatud, sel aastal oli juba kuues kord. Takkajärgi sain ka teada, et hilisem lugemine oli netis registreerimisega, nii et inimesed, kes kangesti tahtsid lugeda, said broneerida kellaaja, mil nemad tahtsid just lugeda ja siis selleks ajaks kohale tulla (või ka kohal istuda ja kuulates oma järge oodata). Ja et see koht, kus kõik toimus, oli püha Hieronymuse kabel. Vaat mis kõik tõlkes võib kaduma minna.

***

Homme on mu reisi viimane päev Olomoucis. Kavatseme selle veeta mulle tundmatusse suunda välja rännates. Kolmapäeva hommikul võtan oma kohvri ning seljakoti ja asun tagasiteele. Natuke on ette juba kahju ka, aga kui tsiteerida head sõpra Katit, siis ma olen ikka kohutavalt kade iseenda peale, et mul nii ilus puhkus on. Ja te vaid vaadake neid lilli!
Kevad on alanud.

25.03 Brno

25.03
Olomoucist Brnosse

Brno on minu peatuspaigast Olomoucist vaid umbes 70 kilomeetri kaugusel, sestap otsustasime sõpradega pühapäeva just seal veeta. Google oli meie vastu lahke ja soovitas kümneid kohti, kuhu võiks selles suurepärases linnas minna, muuhulgas näiteks ka mänguasjamuuseumi, mis oli avatud vist ainult kas ühel või kahel päeval nädalas ja pühapäev nende hulka ei kuulunud.

Ilmateade lubas päikest, aga seda väikest pilvealust heledust jagus vaid autosõidu ajaks - kohale jõudes oli kõik jälle korralikult hall ja tusane. Laskmata end sellest heidutada, läksime otsima vanalinna ja sealset lubatud lihavõtteturgu.

Turg oli oodatust palju väiksem, aukohal troonis hiigelsuur maalitud muna, millel oli kujutatud nelja aastaaega ning kevades ilutses hiiglaslik kukk. Inimesed jalutasid selle ümber, katsusid maalingut näpuotsaga, justkui mitte uskudes, et see saaks üldse päriselt olemas olla.

Turg oli pooleldi toidule pühendet - kõikjal lõhnas, müügil olid head soolased juustukesed, viinerid, vahvlid, kuumad ja külmad joogid. Teine osa turust oli krimpel. Munad, puust munad, ilusamad puust munad, päris munad, munakujulised okstekaunistused, pärilid, ehted, mänguasjad. Kõige veidram asi, mille me leidsime (tuletan meelde, et me olime Brnos), oli Lotte nukk. Natuke räbalaks muutunud särgiga, aga muidu igati Lotte. Asus ta koerte varjupaiga toetuseks müüdavate asjade kastis. Omandasime ta 70 raha eest, katkiläinud särk lendas minema ja nüüd saab ta endale parema elu kui vanade asjade kast.

Linnas jalutades ei olnud meil tegelikult mingit kindlat suunda. Jalutasime, vaatasime suuremaid kirikuid seest ja väljast, imetlesime maju ja kirusime aina külmemaks muutuvat ilma. Eelmisel õhtul olime netist leidnud, et kuskil kaputsiinide krüptis peaksid olema ka mumifitseerunud mungad, mida ilmarahvale näidatakse ja arutasime pikalt, et miks peaks neid eraldi vaatama. Ania näiteks arvas, et küllap nende vaatamise põhjuseks võiks olla memento mori. Igatahes tundus juba peale fotode vaatamist, et meie poolest saavad need mungad rahus olla. Vastukaaluks vaatasime hoopis kohvikus kooke, mis oli märksa toredam vaatepilt. 
Ühtegi muuseumi me ette ei võtnud, sest tõttöelda on selle linna arhitektuur juba niigi muuseumlik - korralikud Kesk-Euroopa saksa- või austriapärased majad, kitsad käänulised tänavad, majade vahel sagivad trammid, kõigest üle kõrguvad kirikud ja kirikuis kurjad pildistamist, kõva hääle tegemist ja üldse elamist keelavad sildid. Kõige muuseumitaolisem kogemus oli suures kaubanduskeskuses, kus oli Mercedes-Benci masinate väljapanek - paarkümmend masinat 100 aasta tagusest ajast kuni tänapäevani, rõhuga 1930ndatel. Inimesed vaatasid neid hoolega, palju oli pildistajaid (ma ise ka nende hulgas) ja uudistajaid. Kummalisel kombel õnnestus meil sedasi mittemidagitehes terve päev edukalt surnuks lüüa ja alles pimeduse hõlma all koju jõuda.


Eile oli esimene reisipäev, kui ma mõtlesin pikemalt kojusõidu üle. Et omamoodi kahju on loobuda sellest vaiksest ja vaatlevast ajast, tänavate avastamisest ja nurgataguste külastamisest. Ja samas on südames tohutu tänulikkus, et minu sõbrad viitsivad käia minuga loomaaias ja munakividega kaetud tänavail ja erinevates linnades ja rääkida minuga segiläbi kõiki keeli, milles me saame suhelda. Lausa kuni aju kokkujooksuni, sest tõesti, viimasel ajal on mu peas ja ümber tõeline keeltepaabel. Stuttgardis olles elasin sõprade juures, kellel on kakskeelne pere - eesti ja saksa. Sellises kohas on lihtne olla, on kaks keelt, vahetad neid vastavalt vajadusele, kas ümbritsev on lihtsalt saksakeelne ja seega enamvähem alati arusaadav. Muidugi mitte siis, kui ta piirkonna tõttu äkitselt švaabikeelseks muutub :D Hädapärast saab lisada inglise keele, sest vahel on sõnu puudu.
Minu praegune peatuspaik on Tšehhis resideeruvate poolakate juures, kellest üks räägib minuga saksa keelt, teine eesti keelt ja omavahel räägivad nad poola keelt, väljas käies lisandub veel tšehhi keel. Mistõttu pole sugugi haruldane, et poolakas pöördub poolaka poole eesti keeles ja teine vastab ülima rahuga: "Gratuliere!", mis siinkohal võiks tähendada "ma ei saa ööd ega mütsi aru, mida sa praegu seletad". Õhtuti kodus on tõeline keelte paabel, sest päeva lõpuks on kõik kaunis väsinud ja ei suuda enam keeltel tõesti vahet teha. Siis oleme omavahel selguse ja kõigile ühise arusaadavuse nimel inglise keele peale üle läinud ja ka filmide valikus eelistanud ingliskeelseid.

Rääkisin neile just hiljaaegu, kuidas sellisel puhul, kui peab liiga paljusid keeli korraga rääkima, moodustub minu peas hiigeltõrge vene keele koha pealt ja ma ei ole üliväsinuna võimeline enam "сорок" ütlema, vaid moodustan selle asemel mulle loogilise  "четы́редесaт" või midagi sellist. Kuskilt lugesin, et tegelikult see sõna on kunagi olemas ka olnud, aga omal ajal 40 sooblinahka tähistav "сорок" oli selle lihtsalt välja söönud.

Aga kuna mul on enne tagasilendu veel kaks head päeva keeltepaabeli jaoks, kavatsen need täiega ära kasutada. Ja nüüd, kui tohiks paluda, võiks ikka päike ka välja tulla.



Jabur plakat Käärmekeitto esinemise kohta pärineb ühest Brno kohvikust.

23.-24.03 Ostrava ja Olomouc

23.03
Retk Ostravasse

Ostrava on minu peatuspaigast Olomoucist (mis, tuletan meelde, on Tšehhi suuruselt kolmas linn) umbes tunnikese autosõidu kauguselt. Kuna mina avaldasin tungivalt soovi seal asuvasse mänguasjamuuseumisse minna, tulid minu praegsued kodakondsed minuga kaasa. Mul oli natuke hirm ka, et reklaamin siin innukalt muuseumi ja pärast selgub, et mingi jubetum kräpp ja me oleme pool päeva tuksi pannud.

Päev oli muuseumikülastuseks igati sobiv - hall ja tusane, päikeseta. Taevas oli vastu ja maad ja me kirusime kevadet, mida kuskil näha ei olnud. Ostrava ise oli täpselt samasugune - hall, natuke räämas ja omamoodi nagu ajas seisma jäänud. Otsisime mänguasjamuuseumi päris hulk aega, isegi infopunktis käisime küsimas. Infotibi näitas meile küll suuna kätte, aga "unustas" mainida, et peaksime seda muuseumi otsima ühe kaubanduskeskuse teise korruse sopist. Pärast pikka keerutamist ja meeleheidet kasutasime Google'i abi ja saime aru, et seisamegi õige maja ees, lihtsalt liftiga üles ei taibanud sõita.

Muuseum ise oli natuke segane ja natuke armsake ja üsna palju sõge korraga. Alguses oli kassa ja muuseumipood. Pood oli maast laeni asju täis, võimalik oli osta nii üüratu summa eest Warholi litot Miki-Hiirega kui ka mingeid odavaid vanu üllatusmuna seest tulnud mänguasju. Asja mõte oli selles, et inimeste käest neile mittevajalikke asju kokku osta või müügile võtta (see jäi mulle vähe arusaamatuks, kummal moel just) ja siis inimene saab kolmandiku müügihinnast ja muuseumile jääb kaks kolmandikku. Selle raha eest lapitakse siis kulude auke, kohatasu kaubanduskeskuses ja muid kulusid.

Muuseum ise võis mõtteliselt neljaks jagada:
* üks osa oli vanade mänguasjade kogu - põhiliselt nukud ja nukutoad ja suured mänguasjad nagu kelgud ja rattad ja hobused.
* üks osa oli päris äge Miki-Hiire asjade ja üldse Disney asjade kogu - sellesse kuulus nii mänguasju, kooliasju, plaate, igasuguseid kujukesi kui ka seepe ja isegi mingi iidvana näts. Seisin seal ja mõtlesin kogujale, kes on ostnud endale nätsu 1938. aastast, istub seal ja tunneb pöörast rõõmu. Maailm on ikka imeline.
* üks osa oli väike nurk, kus olid ajutised näitused. Mõned hästi naivistlikud ja naljakad jõulusõimed (munapühad on peagi käes!) ning siis mingi õmblemishuvilise proua nukud. Ta oli kasutanud  vanu portselannukke ja siis neile tänapäevastest materjalidest rõivad selga teinud. Need viimased polnud minu maitse, olid nagu täiesti sobimatud.
*üks eraldi osa oli veel lastele mängimiseks - seal oli vaip maas ja padjad nurgas ja oli võimalik kiikuda või niisama mängida.



Muuseumis töötav Daniela rääkis, et võibolla nad kolivad ära kuhugi linna serva. Kaubanduskeskus paneb teise korruse kinni, sest kõik inimesed viitsivad ainult esimese korruse poodides käia. Koht, mida nad kaaluvad, asuks täielikus pärapõrgus mingis vanas tööstuslinnakus. No näis.

Ostrava ise mõjus halli ilma tõttu ka märkimisväärselt hallilt. Mõtlesin, et kui ükskord puud lähevad roheliseks ja on soe ja ilus, siis on ehk linnake ise ka nunnum. Praegusel juhul käisime kohvikus turgutavaid-ergutavaid jooke manustamas ja sõitsime teistpidi koju tagasi.



24.03
Olomouc ja päikesehommik
Laupäeva veetsin põhiliselt kõndides. Tegin Olomouci vanalinnas ja selle ümbruses kena ringi, vaatasin päikest, päike vaatas mind. Kolasin kaubanduskeskuses ja ostsin šokolaadi, tulpe ja veel üht-teist, mis tundus päevaga sobivat.

Kaubanduskeskus tuli kõne alla, kuna pisikesi poode laupäeviti külastada ei saa, vähemalt mitte alles enne lõunat väljudes. Vaatasin, et poed on avatud 8-12, äärmisel juhul 9-12.30. Edasi pakivad kõik oma uksed kinni ja avatuks jäävad vaid restoranid-kohvikud. Minu plaan oli tegelikult sukelduda Koh-i-noori poodi, aga see mõistagi oli üks neist, mis läks kinni kell 12. Samuti olid kinni igasugused kribu-krabu ja krimplit müüvad poed, aga ehk siis õnnestub esmaspäeval neisse nina torgata.

Tänase päeva üks naljakamaid asju oli see, et mind võõrustaval Anial oli skaibiühendus Krakowiga. Ühenduse mõte ise oli üllas - oli vaja mingitele lapsukestele eesti lastekirjandusest ja lastekirjanduse illustratsioonidest rääkida ning naljakas osa oli see, et ootamatult olin siis ka mina üllatuskülalisena asjasse segatud. Et lapsukesed saaksid muuhulgas kuulda ka päris eesti keelt. Meil oli ette valmistatud väike pauerpoint ja näitasime Valteri ja Wiklandi ja Piret Raua pilte ja Lottet muidugi ka. Kolm esimest olid näited nende raamatute kohta, mis on poola keeles ka olemas, Lotte oli boonusena.
+ Lisaks on oht, et esmaspäeval toimub siin mingi piiblilugemine erinevates keeltes ja kuidagi olen ma juba sinna angažeeritud. :D

Ühesõnaga kõik on nagu tavaliselt - juhtuvad imelikud ja naljakad asjad, mis on täielikult planeerimatud.
Homseks oleme planeerinud Brno külastuse, aga ma ei imestaks, kui seal oleks midagi Eestiga seotut.

21.-22.03 Stuttgart-Düsseldorf-Praha-Olomouc

21.-22.03
Saksamaalt Tšehhimaale

Reisimise juures on ühest punktist teise reisimine omamoodi tüütu, aga ka omamoodi vajalik. Vajalik selleks, et saaks maha laadida viimastel päevadel pähe kuhjunud asjad ja häälestada end uuele, saabuvale.

Teisipäevast pool veetsin Stuttgardi loomaaias Wilhelma, kuhu kevad ei olnud veel jõudnud. Siin ja seal oli rohelisi nutte, magnooliate pungad olid paksud, aga lörtsi nähes muutusid nagu poole väiksemaks. Forsüütiad, mis muidu sel ajal peaks õitsema, olid suutnud umbes 3 õiepunga avada. Õues olid mõned vaprad ahvid, mõned laisavõitu kitsed ja kurb jääkaru, kellel oli palav. Suurem osa ülejäänud loomadest kas tukkusid toas või olid sootuks varjule pandud. Kõige ilusam osa loomaaiast oli botaanikaaia osa, kus lõhnas ja õitses kõik, mis vähegi lõhnata ja õitseda sai. Parajasti oli asaleanäitus ja sidrunite näitus.
Õhtupooliku veetsin šopates ja süües, mis muud elult tahta.

Kolmapäeva hommikul sättisin oma nina Stuttgardi lennujaama, ise samal ajal hinge kinni pidades, et ega nad ei kavatse jälle mingit lendu kas ära jätta või asendada. Eks eelmine katse mind teelt kõrvale eksitada tegi hellaks ka, seda ei saa salata.

Aga kõik toimis kenasti. Leidsin õige värava, mul oli piisavalt aega lehe lugemiseks ja porgandite söömiseks. Lend oli lühike, tunnike ja peale ning olin Düsseldorfis. Sealt veel poolteist tundi ja maandusin Prahas. Kuna hakkasin rumala peaga seal automaadist raha välja võtma, kaotasin täpselt need umbes 2-3 minutit, mida oleksin vajanud, et jõuda linna viiva ekspressi peale. Aga seegi polnud paha, sest siis sain pool tundi päikeselaigus istuda ja mõelda sellele, et elu on ikka ilus.

Esimene väike tõrge oli Praha rongijaamas, kus blondiin (loe: mina) ei suutnud aru saada, kus on perroon. Piletimüüja ingliskeelne sõnavara oli napp, piirdudes hellõu ja sänkjuuga ja pileti peal oli kirjas numbrid 1 ja 2. Kaalusin, kas need võiks olla esimene rada ja teine suund, aga siis avastasin, et tabloodel jooksevad mingid salapärased koodid stiilis 4S jne. Ühtegi sellist koodi minu piletil ei olnud. Amsterdamis ma juba proovisin vale lennuga Münchenisse minna, kui kaks lendu peaaegu samal ajal väljusid, seega kontrollisin vähemalt kuus korda, et 18:24 ühtki teist rongi välja ei läheks ja ronisin lõpuks neljandale perroonile.

Rong tundus õige, sest mulle vajalik Olomouci peatus vilksatas korraks nimekirjas, aga seda, kuhu ja kuis ma istuda tohin, ei saanud blondiin jälle aru. Õnneks leidsin ühe mehe, kes rääkis inglise keelt ja ütles, et pean jälgima kupee uksel olevaid sildikesi, need tähistavad broneeringuid. Tõesti napi aruga blondiin, sellest oleks võinud ise ka aru saada. Ja et need minu pileti üks ja kaks olid 1 inimene 2. klassi vagunis. Seda ma olin suutnud taibata, sest kunagi ammusel ajal ma ronisin Šveitsis 1. klassi vagunisse ja oleks peaaegu terve varanduse jagu trahvi pidanud maksma.

Meie kuuekohalisse kupeesse kogunes lõpuks viis inimest. Wifit ei olnud, kuuldavasti ühes (!) kaugemas vagunis ja 1. klassis pidavat olema, aga igas vagunis kindlasti mitte. Üks mees ja üks plika surfasid telefonis, üks mees kuulas tümakat, nii et odavad kõrvaklapid kõlisesid ja üks tüdruk vaatas oma ninaotsa. Mina vaatasin filmi, sest sõit pidi olema 2,5 tundi ja natuke pealegi veel. See mees, kellel olid mussi läbilaskvad klapid, jõllitasmind pea kogu sõidu aja ja vahetult enne väljumist võttis julguse kokku ning küsis halvasti äratuntavas inglise keeles, kas ma kasutan Safarit. Esialgu ma ei saanud isegi aru, mida ta tahab. Siis sain aru, et ta tahab minuga tehnikast rääkida ja siis ma sain aru, et ta millegipärast tahab brauseritest rääkida. Ütlesin, et tegelikult nagu ei kasuta Safarit, ma isegi ei tea, mis seisus ta mul on, ja et kasutan põhiliselt Chrome'i. Mees noogutas ja oli natuke nagu ärevil ja natuke seda nägu, et kui ma oleks olnud arvutimüüja, oleksin ilmselt väga head äri saanud teha. Uurisin siis, et miks ta seda kõike küsib, et kas tahab uut arvutit osta ja et mille jaoks ta seda masinat üldse kasutada tahab. Sõna Safari viitas mulle küll nagu pisut, et ta tahaks lehte lugeda. Või seda tümakat alla tõmmata. Mees aga ütles unistavalt: "My friend have a desingn company and there are all Macs ..." Seejärel ohkas, soovis mulle head reisi, ütles, et minu peatus on järgmine ja tormles uksest välja. Ma jäin talle vist päris topaka näoga järele vaatama.

No ja kui ma siis lõpuks olin kohal, õue astunud, jaama vastu tulnud sõpra kohanud, trammiga sõitnud, viimased astmed trepist üles kobinud ja aru saanud, et siin ma nüüd olen ... siis oli ikka hea tunne küll. Just seesama tunne, et hingasin, istusin päikeselaigus, mõtlesin, ei teinud midagi, ei teinud veel midagi ja et see ongi just see, mida vaja.

***

Neljapäeva hommikul avastasime Olomouci, mis on armas saksapärane ülikoolilinn. Esmapilgul tundub siinse piirkonna linnaarendajate kinnisidee olevat purskkaevud, kohvikupidajate südameasi aga öko ja lapsesõbralikkus. Veetsime sõbranna Aniaga, kelle juures ma oma puhkuse ajal resideerun, mõnusa pika jalutuskäigulise päeva linna vaadates ja mulle tundub, et ma teen siin veel õige mitu tiiru, et sellest kohast natukenegi aru saada.

Päeva avastuseks on kindlasti suur must katedraali ees seisev periskoobikujuline POESIOMAT, mis on nagu jukebox, mille seest saab kuulata luulet. Minu tšehhi keele oskus on napp, et mitte öelda täiuslikult puudulik, seega kuulasin ma lihtsalt hääle kõla, mitte luulet. Kuuldavasti peaks neid Tšehhis veel olema, näiteks Prahas. Tartu kui kirjanduslinn võiks ka periskoope paigaldada ;)

Homme ootavad meid pikisilmi kohalik kunstimuuseum, kus tundub olevat mingi Poola näitus, ja Ostrava linnake, kus on mänguasjamuuseum. Puhkus, ütlete? No ma teeks endale liiga ja oleks ikka superlaisk, kui ma sinna ei läheks.

Aga nüüd ma leban edasi ja ei tee mitte tuhkagi.
Cheers!

PS!
Mulle on väheke segaseks jäänud, kas elu on ponifarm või pole ta seda mitte. Oleneb vist, kas keegi koristab sedasamustki. 

19.03 Stuttgart. Aju on sile.

Küllap ma olen juba umbes kuuekümnel erineval moel rääkinud sellest, et minu elu esimene välisreis oli 15-aastaselt. Pidime kooliga minema oma Saksamaa kirjasõpradele külla ja mu ema tegi mingi eripeene avalduse, et mulle antaks varem pass. Noid väljastati tol õndsal ammusel ajal alles 16-aastastele.

Kohale jõudes olin ma kõige suuremas kultuurišokis, mida annab ette kujutada. Maandusin tõeliste švaabide perre, kus räägiti murrakut, söödi mulle tundmatuid toite, loeti mulle tundmatuid koomikseid ja käidi mulle tundmatute brändide riideid ostmas. Hommikuti määriti saia peale moosi ja juust ning vorst kraamiti kapist välja ainult minu tugeval nõudmisel. Selgus, et kartulisalat tähendab keedetud ning viilutatud kartulit sibulaga ja et maailmas on olemas koole, mille põrandaid katab vaip. Lisaks selgus, et on olemas poode, millest sind visatakse välja, kui sa midagi ei osta. 

Sellest esimesest kahest nädalast (ja ka järgmiste aastate retkedest), mis ma veetsin Saksamaal, on tugevalt välja kujunenud minu kohaliku toidu, riiete, lõhnade ja liikumisega seotud harjumused ning lisaks olen ma aastatega jõudnud arusaamale, et tegelikult on mul üsna ükskõik, kuhu kevadretke ajal reisida, peaasi, et selle koha peal on tükike minu südamest. Hea oleks, kui ka mõni südamehoidja, muidu poleks ju reisimisel üldse mingit mõtteraasugi sees.

Tänahommikuse linnulaulu kuulamise ja oravaootamise kõrvale tekkis tea ja tunne(ta) list, mida saab rakendada ainult Saksamaal.

* Bretzeleid, neid veidraid kõrsikumaitselisi kringleid, peab sööma. Kasvõi ühe reisi jooksul, aga peab, siis ma tean, et ma olen siin olnud.

* Kõige paremad kommid olid ja on kirsilikööriga Mon Cherid. Kahjuks on neid praegu ka Eestis saada ja seetõttu ei saa ma neid korralikult taga igatseda. Aga kui keegi tahab end minu südamesse murda, siis punase karbiga Mon Cheri see on, mis teeb imet. Õnne võib proovida ka Hanuta-vahvlitega, mis on oma olemuselt täiesti mõttetud, aga maitsevad mulle koledal kombel.

* Klaaspudelisse villitud mahladesse tasub suhtuda tugeva umbusuga. Kunagi esimeste reiside aegu ma ei saanud aru, kui palju kangemad need siinsed mahlad on ja jõin neid veega segamata. Tulemuseks oli huvitav lööve.

* Reisi jooksul peab ostma kasvõi ühe Asterixi koomiksi. Olen endale sada korda lubanud, et vaatan kodus korralikult üle, millised osad mul puudu on, aga loomulikult on sellega umbes nii nagu lubadustega "hakkan homsest sporti tegema", "söön vähem saia" ja "ei joo nii kanget kohvi, et silme ees must". Õnneks on välja antud ka mõned uued osad, nii on mu viimaste reiside saatjaks olnud 3 viimast uut osa. Vanade nimekiri on mõistagi koostamisel. Meeles tasub pidada ka seda, et ingliskeelsetega ei saa pooltki nii palju nalja.

* Kunstinäitus. Ilmtingimata kuulub korraliku Saksamaal käigu juurde mõni hea väljapanek. Minu ajukäärdude vahele on kulunud ammused hingematvad retked Monet' või Manet  või Picasso näitustele, sestap ma lausa pean midagi vaatama, mis tekitaks sellesama ah-kurat-nad-on-nii-andekad-tunde. Isegi kui mul on puhkus ja ma ei peaks mõne arust muuseumi ligigi minema.

* Istumine hommikuse päikese laigus ja mägede põrnitsemine. Tegelikult olen ma vilets aklimatiseeruja. Schwarzwaldi piirkonda jõudes hakkab mul pea ringi käima ja kõrvus vilistama ja hea õnne korral lähevad mul kiirtee peal kõrvad sama edukalt lukku kui lennukis. Aga igal võimalusel torman ma ikka siinsete Eel-Alpide juurde ja põrnitsen neid kas eemalt või metsast seest.

* Ajud siledaks poeralliga. Krimpel-krempel, pudi-padi. Riided. Tassid. Raamatud. Kindlasti raamatud. Mitte et mul oleks vaja igast poest midagi osta, aga mingite kindlaste poodide läbikammimine laseb mu ajul puhata ja sinna käärdude vahele kogunenud jamal ventilatsiooni voolata. Muidugi on hea, kui õnnestub osta mõni väike ja ilus asi mõnele kallile inimesele. Või mõni imepehme ja elurõõmuks hädavajalik pluus endale.

***

Homme lendan üle Düsseldordi Parahasse. Ja sealt edasi sinna, kus on üks tükike minu südamest.