21.-22.03 Stuttgart-Düsseldorf-Praha-Olomouc

21.-22.03
Saksamaalt Tšehhimaale

Reisimise juures on ühest punktist teise reisimine omamoodi tüütu, aga ka omamoodi vajalik. Vajalik selleks, et saaks maha laadida viimastel päevadel pähe kuhjunud asjad ja häälestada end uuele, saabuvale.

Teisipäevast pool veetsin Stuttgardi loomaaias Wilhelma, kuhu kevad ei olnud veel jõudnud. Siin ja seal oli rohelisi nutte, magnooliate pungad olid paksud, aga lörtsi nähes muutusid nagu poole väiksemaks. Forsüütiad, mis muidu sel ajal peaks õitsema, olid suutnud umbes 3 õiepunga avada. Õues olid mõned vaprad ahvid, mõned laisavõitu kitsed ja kurb jääkaru, kellel oli palav. Suurem osa ülejäänud loomadest kas tukkusid toas või olid sootuks varjule pandud. Kõige ilusam osa loomaaiast oli botaanikaaia osa, kus lõhnas ja õitses kõik, mis vähegi lõhnata ja õitseda sai. Parajasti oli asaleanäitus ja sidrunite näitus.
Õhtupooliku veetsin šopates ja süües, mis muud elult tahta.

Kolmapäeva hommikul sättisin oma nina Stuttgardi lennujaama, ise samal ajal hinge kinni pidades, et ega nad ei kavatse jälle mingit lendu kas ära jätta või asendada. Eks eelmine katse mind teelt kõrvale eksitada tegi hellaks ka, seda ei saa salata.

Aga kõik toimis kenasti. Leidsin õige värava, mul oli piisavalt aega lehe lugemiseks ja porgandite söömiseks. Lend oli lühike, tunnike ja peale ning olin Düsseldorfis. Sealt veel poolteist tundi ja maandusin Prahas. Kuna hakkasin rumala peaga seal automaadist raha välja võtma, kaotasin täpselt need umbes 2-3 minutit, mida oleksin vajanud, et jõuda linna viiva ekspressi peale. Aga seegi polnud paha, sest siis sain pool tundi päikeselaigus istuda ja mõelda sellele, et elu on ikka ilus.

Esimene väike tõrge oli Praha rongijaamas, kus blondiin (loe: mina) ei suutnud aru saada, kus on perroon. Piletimüüja ingliskeelne sõnavara oli napp, piirdudes hellõu ja sänkjuuga ja pileti peal oli kirjas numbrid 1 ja 2. Kaalusin, kas need võiks olla esimene rada ja teine suund, aga siis avastasin, et tabloodel jooksevad mingid salapärased koodid stiilis 4S jne. Ühtegi sellist koodi minu piletil ei olnud. Amsterdamis ma juba proovisin vale lennuga Münchenisse minna, kui kaks lendu peaaegu samal ajal väljusid, seega kontrollisin vähemalt kuus korda, et 18:24 ühtki teist rongi välja ei läheks ja ronisin lõpuks neljandale perroonile.

Rong tundus õige, sest mulle vajalik Olomouci peatus vilksatas korraks nimekirjas, aga seda, kuhu ja kuis ma istuda tohin, ei saanud blondiin jälle aru. Õnneks leidsin ühe mehe, kes rääkis inglise keelt ja ütles, et pean jälgima kupee uksel olevaid sildikesi, need tähistavad broneeringuid. Tõesti napi aruga blondiin, sellest oleks võinud ise ka aru saada. Ja et need minu pileti üks ja kaks olid 1 inimene 2. klassi vagunis. Seda ma olin suutnud taibata, sest kunagi ammusel ajal ma ronisin Šveitsis 1. klassi vagunisse ja oleks peaaegu terve varanduse jagu trahvi pidanud maksma.

Meie kuuekohalisse kupeesse kogunes lõpuks viis inimest. Wifit ei olnud, kuuldavasti ühes (!) kaugemas vagunis ja 1. klassis pidavat olema, aga igas vagunis kindlasti mitte. Üks mees ja üks plika surfasid telefonis, üks mees kuulas tümakat, nii et odavad kõrvaklapid kõlisesid ja üks tüdruk vaatas oma ninaotsa. Mina vaatasin filmi, sest sõit pidi olema 2,5 tundi ja natuke pealegi veel. See mees, kellel olid mussi läbilaskvad klapid, jõllitasmind pea kogu sõidu aja ja vahetult enne väljumist võttis julguse kokku ning küsis halvasti äratuntavas inglise keeles, kas ma kasutan Safarit. Esialgu ma ei saanud isegi aru, mida ta tahab. Siis sain aru, et ta tahab minuga tehnikast rääkida ja siis ma sain aru, et ta millegipärast tahab brauseritest rääkida. Ütlesin, et tegelikult nagu ei kasuta Safarit, ma isegi ei tea, mis seisus ta mul on, ja et kasutan põhiliselt Chrome'i. Mees noogutas ja oli natuke nagu ärevil ja natuke seda nägu, et kui ma oleks olnud arvutimüüja, oleksin ilmselt väga head äri saanud teha. Uurisin siis, et miks ta seda kõike küsib, et kas tahab uut arvutit osta ja et mille jaoks ta seda masinat üldse kasutada tahab. Sõna Safari viitas mulle küll nagu pisut, et ta tahaks lehte lugeda. Või seda tümakat alla tõmmata. Mees aga ütles unistavalt: "My friend have a desingn company and there are all Macs ..." Seejärel ohkas, soovis mulle head reisi, ütles, et minu peatus on järgmine ja tormles uksest välja. Ma jäin talle vist päris topaka näoga järele vaatama.

No ja kui ma siis lõpuks olin kohal, õue astunud, jaama vastu tulnud sõpra kohanud, trammiga sõitnud, viimased astmed trepist üles kobinud ja aru saanud, et siin ma nüüd olen ... siis oli ikka hea tunne küll. Just seesama tunne, et hingasin, istusin päikeselaigus, mõtlesin, ei teinud midagi, ei teinud veel midagi ja et see ongi just see, mida vaja.

***

Neljapäeva hommikul avastasime Olomouci, mis on armas saksapärane ülikoolilinn. Esmapilgul tundub siinse piirkonna linnaarendajate kinnisidee olevat purskkaevud, kohvikupidajate südameasi aga öko ja lapsesõbralikkus. Veetsime sõbranna Aniaga, kelle juures ma oma puhkuse ajal resideerun, mõnusa pika jalutuskäigulise päeva linna vaadates ja mulle tundub, et ma teen siin veel õige mitu tiiru, et sellest kohast natukenegi aru saada.

Päeva avastuseks on kindlasti suur must katedraali ees seisev periskoobikujuline POESIOMAT, mis on nagu jukebox, mille seest saab kuulata luulet. Minu tšehhi keele oskus on napp, et mitte öelda täiuslikult puudulik, seega kuulasin ma lihtsalt hääle kõla, mitte luulet. Kuuldavasti peaks neid Tšehhis veel olema, näiteks Prahas. Tartu kui kirjanduslinn võiks ka periskoope paigaldada ;)

Homme ootavad meid pikisilmi kohalik kunstimuuseum, kus tundub olevat mingi Poola näitus, ja Ostrava linnake, kus on mänguasjamuuseum. Puhkus, ütlete? No ma teeks endale liiga ja oleks ikka superlaisk, kui ma sinna ei läheks.

Aga nüüd ma leban edasi ja ei tee mitte tuhkagi.
Cheers!

PS!
Mulle on väheke segaseks jäänud, kas elu on ponifarm või pole ta seda mitte. Oleneb vist, kas keegi koristab sedasamustki.