19.03 Stuttgart. Aju on sile.

Küllap ma olen juba umbes kuuekümnel erineval moel rääkinud sellest, et minu elu esimene välisreis oli 15-aastaselt. Pidime kooliga minema oma Saksamaa kirjasõpradele külla ja mu ema tegi mingi eripeene avalduse, et mulle antaks varem pass. Noid väljastati tol õndsal ammusel ajal alles 16-aastastele.

Kohale jõudes olin ma kõige suuremas kultuurišokis, mida annab ette kujutada. Maandusin tõeliste švaabide perre, kus räägiti murrakut, söödi mulle tundmatuid toite, loeti mulle tundmatuid koomikseid ja käidi mulle tundmatute brändide riideid ostmas. Hommikuti määriti saia peale moosi ja juust ning vorst kraamiti kapist välja ainult minu tugeval nõudmisel. Selgus, et kartulisalat tähendab keedetud ning viilutatud kartulit sibulaga ja et maailmas on olemas koole, mille põrandaid katab vaip. Lisaks selgus, et on olemas poode, millest sind visatakse välja, kui sa midagi ei osta. 

Sellest esimesest kahest nädalast (ja ka järgmiste aastate retkedest), mis ma veetsin Saksamaal, on tugevalt välja kujunenud minu kohaliku toidu, riiete, lõhnade ja liikumisega seotud harjumused ning lisaks olen ma aastatega jõudnud arusaamale, et tegelikult on mul üsna ükskõik, kuhu kevadretke ajal reisida, peaasi, et selle koha peal on tükike minu südamest. Hea oleks, kui ka mõni südamehoidja, muidu poleks ju reisimisel üldse mingit mõtteraasugi sees.

Tänahommikuse linnulaulu kuulamise ja oravaootamise kõrvale tekkis tea ja tunne(ta) list, mida saab rakendada ainult Saksamaal.

* Bretzeleid, neid veidraid kõrsikumaitselisi kringleid, peab sööma. Kasvõi ühe reisi jooksul, aga peab, siis ma tean, et ma olen siin olnud.

* Kõige paremad kommid olid ja on kirsilikööriga Mon Cherid. Kahjuks on neid praegu ka Eestis saada ja seetõttu ei saa ma neid korralikult taga igatseda. Aga kui keegi tahab end minu südamesse murda, siis punase karbiga Mon Cheri see on, mis teeb imet. Õnne võib proovida ka Hanuta-vahvlitega, mis on oma olemuselt täiesti mõttetud, aga maitsevad mulle koledal kombel.

* Klaaspudelisse villitud mahladesse tasub suhtuda tugeva umbusuga. Kunagi esimeste reiside aegu ma ei saanud aru, kui palju kangemad need siinsed mahlad on ja jõin neid veega segamata. Tulemuseks oli huvitav lööve.

* Reisi jooksul peab ostma kasvõi ühe Asterixi koomiksi. Olen endale sada korda lubanud, et vaatan kodus korralikult üle, millised osad mul puudu on, aga loomulikult on sellega umbes nii nagu lubadustega "hakkan homsest sporti tegema", "söön vähem saia" ja "ei joo nii kanget kohvi, et silme ees must". Õnneks on välja antud ka mõned uued osad, nii on mu viimaste reiside saatjaks olnud 3 viimast uut osa. Vanade nimekiri on mõistagi koostamisel. Meeles tasub pidada ka seda, et ingliskeelsetega ei saa pooltki nii palju nalja.

* Kunstinäitus. Ilmtingimata kuulub korraliku Saksamaal käigu juurde mõni hea väljapanek. Minu ajukäärdude vahele on kulunud ammused hingematvad retked Monet' või Manet  või Picasso näitustele, sestap ma lausa pean midagi vaatama, mis tekitaks sellesama ah-kurat-nad-on-nii-andekad-tunde. Isegi kui mul on puhkus ja ma ei peaks mõne arust muuseumi ligigi minema.

* Istumine hommikuse päikese laigus ja mägede põrnitsemine. Tegelikult olen ma vilets aklimatiseeruja. Schwarzwaldi piirkonda jõudes hakkab mul pea ringi käima ja kõrvus vilistama ja hea õnne korral lähevad mul kiirtee peal kõrvad sama edukalt lukku kui lennukis. Aga igal võimalusel torman ma ikka siinsete Eel-Alpide juurde ja põrnitsen neid kas eemalt või metsast seest.

* Ajud siledaks poeralliga. Krimpel-krempel, pudi-padi. Riided. Tassid. Raamatud. Kindlasti raamatud. Mitte et mul oleks vaja igast poest midagi osta, aga mingite kindlaste poodide läbikammimine laseb mu ajul puhata ja sinna käärdude vahele kogunenud jamal ventilatsiooni voolata. Muidugi on hea, kui õnnestub osta mõni väike ja ilus asi mõnele kallile inimesele. Või mõni imepehme ja elurõõmuks hädavajalik pluus endale.

***

Homme lendan üle Düsseldordi Parahasse. Ja sealt edasi sinna, kus on üks tükike minu südamest.