17.03-18.03 Stuttgart

17.03 München- Stuttgart

Jätkuks eelnevale ...

Kuna ma olin juba lennujaamas keskmisest rohkem meeleheitel istusin varakult omast arust õige lennuki väljumiskoha lähistele, aga kuidagi õnnestus mul ikkagi midagi sassi ajada. Igatahes sel hetkel kui ma oma pileti ulatasin, tegi masin PLINNNN, minu suunas tormas turske härrasmees ja selgus, et see pilet ei sobi. Olin oodanud KLMi väravas, aga väljumine oli Lufthansa omast. No millisel geeniusel tuleb pähe 2 lendu samasse linna saata 10 minutilise vahega!? Hea, et väravadki lähestikku olid.

Igatahes ei olnud ma minekut vähemalt maha maganud, sest õige lennukini oli natuke aega ja ma sain ilusti peale. Päris vahetult enne lennukini viivasse koridori suundumist kuulsin veel meeleheitlikku karjatust: "Miss! MISS! Please come back!" Selgus, et daamid kahtlustasid, et mu kohver on vale suurusega. Nende meeleheide oli suur, kui ma Roosimemme kombel kohvrile otsa räntsatasin ja selle siis kenasti täpselt õigesse suurusesse muljusin. Ilmselt oli see saatuse viimane katse mind tagasi saata.

Nagu eelminegi lennuk, ei startinud ka Müncheni oma õigel ajal. Põhiliseks mureks oli härrasmees, kes oli ka Stuttgardi lennust ilma jäetud, hommikul kuuest saati juba kurnatuna koos väikese lapsega jaamas passinud ja nüüd kahtlustas, et tema kohvrit ei võetud kaasa. Tema väitel oli ta näinud, "kuidas kohvrilaadijad viskasid kolm kohvrit välja, tema oma nende hulgas". Start lükati edasi, käidi kontrollimas ja kolm erinevat lennusaatjat käisid kinnitamas, et midagi poleks välja visatud. Minu meelest see mees ei rahunenud lennu lõpuni.

Igatahes Münchenisse ma jõudsin, hea sõber oli autoga vastas ja paari tunni möödudes jõudsime edukalt Stuttgarti sõprade elamisse, mis oli minu lõppsiht. Umbes kaheksa tundi hiljem kui plaanitud, aga siiski neli tundi varem kui KLMi arvates võinuks juhtuda. Münchenit ennast ma mõistagi rohkem ei näinudki kui et selle aja jooksul, mil lennujaamas olin.

Sõime kõhud kõvasti täis ja tormlesime kultuurat nautima. Stuttgardis oli "Lange Nacht der Museen" ehk Muuseumiöö. Meie klassikalisest öisest muuseumirallist erines ta selle poolest, et kõiki osalevaid muuseume ja kunstigaleriisid sai sõita vaatama kas bussi või U-Bahniga (muidugi võis käia ka jala) ja kõige selle lõbu jaoks tuli lunastada käepael. Selle ettenäitaja pääses siis igale poole sisse ja seesama käepael kehtis ühissõidukites piletina.

Alustasime väikestest ühes piirkonnas olevatest galeriidest, mõnes neist oli vaid 4-5 maali välja pandud, mõnes olid valgustid, mõnes mingid metallist jurakad. Üldiselt pakuti kõikjal kas küpsist ja vett ja veini või mõnel erijuhul koguni bretzeleid. Mulle tundus, et väiksed galeriid olid märksa lahedamad, kuidagi elusamad kui suured kolakad muuseumid. Üks põhjus oli kindlasti see, et suurtes muuseumides oli erakordselt palju rahvast ja kuna väljas sadas kohutaval kombel lörtsi, olid kõik need inimesed veel ka erakordselt märjad ja tilkuvad.

Kõige veidram koht, kuhu sattusime, oli mingi garaažidevaheline ala, kus olid kunstnike ateljeed - mõne sees olid kummalised paberist installatsioonid, mille vahel mingid mehed kohvreid pakkisid, ühes olid motomehed ja haukuv koer, ühes oli disko. Sellesama piirkonna kõige veidram koht tundus öösel kella ühe ajal olevat Biotoop, mis kujutas endast pisikest platsi, mis oli raudtee servas, paljude betoonmajade vahel olev väike haljasala (hetkel mõistagi lörtsi all), millele oli istutatud erinevaid taimi. Juures oli suur silt, et tänu sellele platsile käivad seal liblikad ja et kohalik aedade, surnuaedade ja veel millegi ministeerium on selle suurepärase plakati tootnud. Vaatasime kahtlusega seda industraalala ja kujutasime ette, kuidas liblikad kauge kaarega biotoobist eemalduvad. Ainus selle plakati kasu oli see, et selle varjus sai bussi saabumiseni tormivarjus olla.

Õhtu lõpul sattusime veel ühte ateljeede piirkonda, kus kahjuks ka oli kõik juba suletud, aga ühest konteinerist sai suppi (mida me umbusklikult ei olnud nõus sööma), saia (tundus nagu vähe kange) ja rummi, mida valati umbes sellise pokaali sisse, millest muidu võinuks süüa kisselli või kompotti. Õues põles lõke ja meil õnnestus natuke kuivemaks saada enne pikka koduteed.

Kuna meil õnnestus keset ööd U-Bahniga natuke valesti sõita, osutus kodutee õige pisut pikemaks kui algselt planeeritud ja me olime sunnitud seda keset ööd türklaste toidu ja friikatega ilmestama. Viimaste kohta ütles sõprade väike tütar hommikul: "Küll need olid ikka head!" Ta oli nimelt ärgates köögist natuke meie külmi lihaviile ja friikaid leidnud :D

***

Nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, käisime pühapäeva hommikul disainimessil, mis oli kaunikesti suur ja pakkus mitmeks tunniks tegevust. Midagi sellist pööraselt ägedat ei olnud, mida oleks kangesti kaasa tahtnud osta. Kõige rohkem tekitas ostmiskiusatust üks kärtsroheline softshell mantel, aga kuna esimesel tiirul ma seda ei proovinud ja teisel enam sama boksi üles ei leidnud, jäi raha kulutamata. Samuti jäid ostmata 700-eurosed klaasist lambid, mis mulle küll väga meeldisid, aga tundusid siiski paari-kolme euro võrra liiga kallid olevat.

Pärastlõuna veetsime Waiblingenis, kus kohalikus kunstigaleriis oli päris hea käärilõigete näitus ja keset linnasüdant ilutses lihavõttelaat. Tõtt öelda ei erinenud see kuidagi tavapärasest jõululaadast, ainult munad olid piparkookide asemel. Siiski oli seal midagi, mida ma ei oleks osanud sellisele laadale sobitada - paar mees kaubitsesid hambaarstitarvikutega. Mõelda vaid mis kena mõte - lähed lihavõttelaadale ja ostad endale hambatangid. Kena kohe pühadele vastu minna, kui oled ise enda suu korda teinud.

Järgmisel paaril päeval on mul plaanis natuke šopata. Aga mine tea, võibolla sattub veel mõni kunstinäitus ette. Sest kui tsiteerida minu proua ema, kes mahasadanud lörtsist kuuldes püüdis mind lohutada, siis "Ilma sa muuta ei saa, aga elamusi saad küll endale pakkuda."