Marge Pärnits's Blog, page 2

Aprikoosiõied ja teised väikesed imed

 

Esimene mai. 
Jälle külm. 

On erakordselt külm kevad. Ja mitte ainult seepärast, et soojakraadid ei taha kuidagi meieni jõuda. Otsin sooja sõprade silmadest ja kätest, ilusatest piltidest ja headest raamatutest. Ja küllap see õnnestub ka. 

Mustikas ei ole mingi eriline külmapelgur, seepärast otsib tema sooja asemel kas siile, varblaseid, lõhnavaid emaseid või süüa. Koerale kohaselt. Möödaläinud talvel suutis ta teha ühe mu kolleegi ehmatanud sööstu ja tormata ukse vahelt välja Toomele, joosta nagu arutu ja põhjustada nii teda taga ajavatele kui ka samal ajal Toomemäge piiravail tänavail autoga liikujatele atakieelse seisundi. Mistap nüüd vastu kevadet hakkas sellest vormuma raamat "Mustikas ja maruline jooks". Kui ta kord valmib, saab sellest samasugune ühejuturaamat nagu on "Must kass ja Mustikas". Kuniks ta aga veel valmis pole, võib tema valmimist toetada Hooandja kaudu. 

Marulise jooksu raamatule on pildid lubanud teha Ukraina kunstnik Anna Ryazanova ja esimese ilusa pildi, mis siin blogiski särab, on ta juba prooviks vakmis saanud. Olen mõelnud sellele, kui erakordselt vähetõenäoline on, et me oleks üldse kunagi kohtunud, kui maailm poleks veebruaris pea peale pöördunud. Veebruar ja sellele järgnevad sõjakuud kurvastavad ja vihastavad mind. Annaga kohtumine rõõmustab. Mõnes mõttes pole need kaalukausid üldse võrreldavad, aga samas ei peagi alati kõike kaaluma. 

Ühesõnaga – meil Annaga on selle marulise jooksu looga alljärgnev plaan: 
et kui me kogume kokku 4650 eurot, teeme kena kuhja eestikeelseid raamatuid
ja kui me kogume kokku 6500 eurot, teeme kuhja eestikeelseid ja teise kuhja ukrainakeelseid raamatuid.

Kui meil õnnestub piisavalt suur summa kokku koguda ja raamatud sünnivad kahes keeles, on igal hooandjal võimalik valida, kas ta tahab saada ainult eestikeelseid raamatuid või läheb pakki ka ukrainakeelne Mustika lugu. Kindlasti on pea kõigil raamatu valmimise ajaks juba üks, kaks või koguni mitu tuttavat Eestisse kolinud Ukraina last, keda sellega rõõmustada. Ülejäänud ukrainakeelsed raamatud jõuavad Eestisse elama tulnud Ukraina lasteni Tartus toimetava Ukraina kogukonna eestvedajate abiga. 

Selline kevad siis. Külm kevad.
Aga võibolla annab sooja HOO ANDMINE. 
***

Kevad on trükist toonud ka kaks tõlkenunnut: "Sauruste kaubamaja" ja "Vanarahva aiapidamise nipid". Esimene neist mõistagi väikestele inimestele – luulevormis lühike lugu, milles erakordselt armsad saurusepildid. Mõtisklesin just, et kas mulle lapsena meeldisid saurused ja siis meenus, et mul oli plastmassist sauruste komplekt, milles oli (minu arust) hullult ilus stegosaurus. Teate küll, see jõmakas, kellel on suured luuplaadid selja peal ja ta näeb välja nagu punkar. Tritseeratops oli ka mu meelest ilus, see ülestõstetud kraega tegelane. Komplekt ise oli kohutavalt koledast hallikasrohelisest plastist ja põhjustas oma värvi tõttu meeleheidet. Kellel võis küll omal ajal tulla mõte kõik värvijäägid kokku valada ja teha sellest silmale talumatu ebamäärane löga :D




Sauruste pilt: https://www.activewild.com/famous-din...
Lisaks "Sauruste kaubamajale" lugesin ja tõlkisin ühte paksemat saurustest rääkivat ajakirja, aga see on alles töölaual konutamas ja minu peas on segamini diplodookused, velotsiraptorid ja kõik muud peletised, kes hoomamatu hulga aja eest palmilehti, osjasid ja üksteist sõid. 

"Vanarahva aiapidamise nipid" jõudis trükist umbes siis, kui kevad esimest korda tulla lubas, seejärel aga otsustavalt otsa ümber pööras ja siiski minema jalutas. Õigemini jooksis. Nüüd, mil aprikoos mu aias on plahvatamise äärel, oleks õige aeg seda uuesti lehitseda ja mõelda rooside lähedusse täidele meelehärmi valmistavate taimede istutamise peale. 

Sellised väikesed ja pisut hakkima kippuvate mõtetega raamatujutud siis selleks korraks. Võibolla järgmine kord on mõtted vähem hüplikud. Ja ükskord läheb kindlasti soojemaks. Peab minema!

#lihtsalt

 

põletan juba hommikul
veel olemasoleva aasta kalendri ära
vaatan
kuidas see pliidi all käändub ja väändub
ja ära põleb kõik see
millest pole mingit kasu
jäävad ainult
ära mine veel ära hommikud
näeme siis varsti lõunad
kohtume tänavanurgal õhtud
ja need päevad
millel polegi nime:
reeded mis kestavad kolm päeva
ja algavad juba neljapäeval
pühad mil unustad lipu välja panna
aga hakid võileibadele murulauku
ja ikka on pidulik
sünnipäev mille oled kavatsenud maha vaikida
ja lõpuks tantsid laual

riputan uue kalendri vana naela otsa
ja soovin
et mäletaksin ka uuel aastal
nende vanade aastate märkmeid
sovjetpopist
punasest pesust
bachatast
haukuvast rebasest
jänesest kes jookseb tulle
pitsiga sukkadest
õuntest millega kosja tulla
taksodest lumesajus
värvimuutvatest tulpidest
kohviku arvetest mille alla on kirjutatud
armastusega sofi

lause
"muidu ma ei loe kunagi luuletusi"
põletan ka ära koos
ikka veel olemasoleva aasta kalendriga

3112
2021

__________________________________________

Foto ja tekst @MargePärnits2021

"Nässu ja kohutavalt kole kummik"

 

Olaa!

Väike ärevus on hinges. Tean küll, et ühe raamatu reaalselt valmis saamiseks läheb omajagu aega (ja kirjutamine on veel kõige väiksem osa sellest), aga ikka on tunne, et lõpunädalad on kõige pikemad. 

Kas kõik sai hästi?
Ega komad ära ei kadunud?
Kas kaaned on sirged?
Kas jõuab õigeks ajaks?
Mis ma ära unustasin ...

Nojah, umbes nii see peas ketrab. Muidugi on kõik lõpuks hästi just sellisel kujul nagu see olema saab. 
Niisiis, järgneb KAUBANDUSLIK JA KIRJANDUSLIK TEADAANNE: 

Pööraselt hea meel on selle üle, et minu lugude ja luuletustega ja mega-andeka fotograafi Siim Vahuri fotodega uus lasteraamat "Nässu ja kohutavalt kole kummik" saab kohe-kohe kaante vahele ja tuleb esitlemisele Tartu Mänguasjamuuseumis 19. detsembril kell 12–14. Minu nunnud töökaaslased on lubanud aidata Nässu ja raamatu auks vormida piparkoogist kummikuid ja oravaid ja isegi ronge!

Raamatut poleks olemas, kui poleks disainer Maarja Roosi võlukäsi, mille abil minu lauale puistatud kavandite sogast alati raamat vormub, ja keeletoimetaja Mari Tuulingut, kes kannatlikult ikka ja jälle kõik läbi loeb. Isegi ja eriti siis, kui ma midagi viimasel minutil innukalt vahele topin ja juurde kirjutan. Et fotod saaks sündida, on välja valitud mänguasjad, mida pildistada ja need otsis välja mänguasjamuuseumi kogudest Liis Järv. Peab ütlema, et see töö oli päris pöörane, sest minupoolses juhendis oli öeldud umbes nii: "No mul on vaja mingi 10 krokodilli ja need võiks olla eri värvi ja üks võiks olla lilla." Või et siis: "Tead, see plekist 1980ndate mänguköök, kus on kraanikauss, kas sa saaksid selle üles leida?". Ja Liis leidis kõik üles, isegi rohkem kui oskasin küsida. 

Seekord oli Liisil ka tubli väike abiline Lily, kes tuli mängu hetkel, kui oli vaja laenata kummikuid, korjata pargis käbisid või leida mänguasjakastist roosa tigu. Lily oli oma kummikute laenamisest päris elevil ja uuris mu käest mitu korda, et kas ma ikka tean, et just nende kummikutega käis ta lambakaka sees. Kinnitasin, et tean ja et just seda oligi vaja.  

Eriline tänu lõputu kannatlikkuse eest läheb Printoni poolsele toele Lauri Juursoole. Ma ei tea, kas ta kergitas kulmu ka minu kirjade peale "Kuule, meil tuli 6 lehekülge juurde!", "Ei, valetan, 12 lehekülge tuli juurde!", "Kuule, peame paberivajadused ümber arvutama..." jne. Aga välja ta seda ei näidanud. 

PS. Lillat krokodilli muuseumis siiski ei olnud, selle õmbles ekstra raamatu jaoks kunstnik Katarina Naarits. 

PPS. Ma lihtsalt tahtsin kirjutada väikest Nässu luuletuste raamatut, aga läks nagu alati ...

Raamat sündis tänu Tartu Kultuurkapitali ja Eesti Kultuurkapitali toetusele ning Hooandjas hoo lükkajate abile, kirjastas Tartu Mänguasjamuuseum, trükkis trükikoda Printon. 

Sügise värvid, lõhnad ja raamatud

 

23.10
2021

Sügis on täpselt sama närune kui alati. Ta jagab heldelt tuult, vihma, maru, nohu, kurguvalu ja aevastusi. Ta lukustab su tuppa varem kui plaanisid ja katab akende taguse ilma halli hämarusega. Maailm on ümberringi täis tusaseid, hallidesse mantlitesse ja paksudesse sallidesse mähkunud inimesi ja vettinud porinõrgveil koeri, kes vaatamata ilmale jalutamist tahavad. 

Motivatsiooni on raske leida. 
Või kui leiad, siis raske hoida. 

Ometi on väikeseid asju, mis aitavad:
* päike, mis suure vihma järel välja imbub ja taeva säravaks maalib
* üllatuspakid, mille seest tulevad välja raamatud, mille saabumist veel ei osanud oodatagi
* sõbrad, kes oskavad raamatuid kujundada
* karud, kes oskavad inspireerida
* väga hea kohv
* komplimendid ootamatul hetkel
* jätka ise nimekirja ...

Minu selle sügise esimene mannateraväike tõlkenunnu "PARIM VÕITKU!" on ilmunud ja oma nunnu "Nässu ja kohutavalt kole kummik" kibeleb trükki. Neid võib alati lisada kõikide positiivsete asjade nimekirja, seda enam, et roosat asja juba naljalt ühtegi teise listi ei lisagi. 

Aga Nässu-raamatust lähemalt juba novembris, eks. 

Lihtsalt. Selle kevade värvid ja lõhnad. Ja raamatud.

 

1. juuni 2021
Soe päev.

Muru oli veel märg. Raamatud nihelesid rahutult. Naljakas oli neid koos vaadata, oleks nagu omad ja ei ole ka. Oleks nagu kunagi kohtunud ja ei ole ka. Elavad omamoodi omaette oma elu. 

Mõtlesin täna hommikul, et kui praegu peaks Mustikaraamatut või Süda me rahu esitlema hakkama, siis kas ma üldse enam oskaks neist rääkida. Juba on õige aeg möödas. Käest lastud, minema jooksutatud. Aga võibolla ma siiski võtan end kokku ja mõtlen nende üle mõnel soojal suveõhtul. Seniks lugege. 

Ega muud ei tahtnudki öelda.
Pildil on koos need raamatud, mida mul veel kodus huvilistele natuke jagub. Muid lugusid otsige hästivarustet raamatukogudest. 

Nässu raamat, hoo kogumine ja vihmakevad

15. mai. 
Laupäev
Hajamõtted

***
Talv ja kevad on kulgenud raamatute tähe all. Nikerdan vaikselt üht raamatut tõlkida (edeneb visalt, aga see-eest aega on ka piisavalt). Vaatan rahulolevalt "Süda me rahu" suunas ja vahel unistan, et saaks ikkagi suvel esitluse teha. Vaatan rahulolevalt Mustika ja Mustika-raamatu suunas ja vahel unistan, et saaks ikkagi kuskil sedagi näidata. Vaatan riiulit ja mõtlen, et raamatud ilma esitluseta on nagu kõrvad ilma kõrvarõngasteta. Kenad küll, aga midagi oleks nagu puudu. 

***
Nässu kummikuraamatul on veel napilt alla kahe nädala aega Hooandjas kükitada. Ise arvan, et olen kõik tuttavad sellega juba surmani ära tüüdanud, aga ükshaaval inimestega rääkides/kirjutades selgub, et suur osa sõpru-tuttavaid pole kuulnud ega näinud, et Nässu on internetti jälle lahti lastud. Seega – pidage vastu, ma räägin sellest veel :D ja teie samal ajal lükake hoogu. Hetkel on puudu vaid närused 30%!

***
Muuseumid lubati jälle lahti teha ja meie juures on ka taas elu. Mitte küll täiel määral, aga midagi siiski. Ei ole sellist tunnet, et teeme tööd, aga "eiteakellelesedavajaon". Tulemas on beebiteater, suveteater, uued töötoad ja paar väga head uut näitust imeliste esemetega. Ise oleme küll juba elevil. 

***
Olen juba tuhat korda mõelnud, et ilmselt poleks ma pooltki nii heas seisus nii vaimselt kui ka füüsiliselt, kui Mustikavõtt oleks jäänud olemata. Kirun küll, et ta mind suvalistel hetkedel magusaimast unest üles ajab, püksid poriseks määrib ja kööki varba vahel muda toob, aga suurem osa ajast kiirgab ta oma väikese pisut traagilisusele kalduva näoga välja puhast rõõmu. Ja eks see kirumine on ka niisama moepärast. Käime hommikul ja õhtul ja vahel ka lõunapaiku jalutamas, konni nuuskimas, tänavaid avastamas. Räägime võõraste inimestega juttu. Näeme Topisid, Tupsusid, Nöpsikesi ja Nupsukesi, kes teevad seda sama ränkrasket inimeste jalutamise ja toetamise tööd ...

*** 
Juba talvel mõtlesin, et kas raatsin/saan/julgen "Must kass ja Mustikas" raamatut veel trükikojast juurde tellida. Aga kuna seda on tublisti küsitud ja poodides on veel umbes üks väike kastitäis raamatuid (minul endal on 1 oma eksemplar ainult), siis võtsin vapruse kokku ja tellisin juurde. Nii et juuni alguses peaksid uued Mustika-raamatud jälle olemas olema ja keegi ei pea ilma jääma. 

***
Magada tahaks. Väljas sajab vihma, sellist õrnalt udust ja puid lõhnama panevat vihma. 
Tantsida tahaks. Kuigi vist enam ei oska, sest nii palju kuid on juba mööda läinud. 
Uusi asju tahaks õppida. Võibolla hakkan ka, mõned mõtted juba on. 
Rahutus on hinges. 
Kevad.

***
Järgne mulle, lugeja! (Brrr, hakkas õudne, eksole! Mul alati hakkab, kui keegi niimoodi raamatus ütleb.)
Lähme nüüd tipa-tapa-tapp Hooandjasse ja teeme selle tembu ära!

Ämb-lik ja kum-mik

 

02.04.2021

Aga mida teie teete, kui hommikul uni ära läheb või ära aetakse? Meie majapidamises on endiselt selline lugu, et Mustikas ihaldab õhtuti vara magama minna ja selle arvelt häbematult vara tõusta. Mistap juhtub ka minuga sedasi, et hale pinin teemal "millal me juba jõe äärde lähme?" ajab mu jalule. 

Selle magamata une arvelt saab hommikuti igasuguseid asju teha (ja samas saab õhtuti ootamatutel aegadel langeda). Kui jõeäärne üle vaadatud ja Mustikas on iga puu ja põõsa äärde jätnud kirja või panderolli, tuleme tagasi koju. Kui on tööpäev, lähme tööle või püsime kodukontoris ja teeme muidugi tööd. Aga kui on puhkepäev, siis ... nojah, näiteks Mustikas läheb hommikuti alati tagasi magama (mis minu hinnangul on sulaselge häbematus!), aga mina näiteks kas loen lasteraamatuid või tõlgin ämblikuluulet. Kõlab napakalt, eks?

Pean ütlema, et kui mul paluti "Spi-Ku" nimelist raamatut tõlkida, siis esialgu ütlesin, et tõlgin ainult luuletuste osa. Sest kõik muu ämblike salaelu, kehaehitust ja söögikombeid puudutav tundus mulle esmasel pilguheidul peaaegu et arusaamatu. Palun väga vabandust, aga mis chelicerae ja mis cephalothorax? Mis pedipalps? Ja siis läks ikka kuidagi veidral moel sedasi, et leidsin end pühapäevahommikuti iseendaga arutlemas, kas on normaalne, et kärbes närbleb võrgus. Või et kas SLURRRP! on normaalne hääl, mida võiks teha kärbest tühjaks imev kärbsebaari omanik. Lõugtundlad, pearindmik ja lõugkobijad tundusid mõne nädala järel ka juba täitsa tavapärased mõisted olevat. 

Ühesõnaga. Mis siin pikalt jahuda – kohati päris naljakas, täitsa tubli peotäie tarkusega raamat nii ämblike kui ka luule vallas (oijaa, seal sees on haikud, tankad ja veel paljud erinevad luulevormid) tuleb välja juba aprilli lõpus. Nii et igaüks, kes tunneb end ämblikega kohtudes pisut ebakindlat, võiks selle läbi lugeda ja avastada, et ämblik on üks õige cool tüüp. Ahjaa, eesti keeles sai selle raamatu nimeks "Ämb-lik: Segadikujagu väikseid värsse kaheksal jalal". Ja mina olen nüüd igatahes veendunud, et ämblike osas tuleks ämblikunimede komisjonil tublisti eestikeelseid nimesid välja mõelda. Nendest on suur puudus käes. 

Kum-mikutest tuleb esialgu juttu aga nii palju, et mullusui sai valmis Nässu lugude kolmanda raamatu käsikiri ja kui see paberikuhi ja tähtedepusa kord raamatuks muutub, saab tema nimeks "Nässu ja kohutavalt kole kummik". Kuniks temast veel mitte midagi muud peale unistuste ja lootuste näha pole, võib neid unistusi ja lootusi toita Hooandja lehel. Kuidas Nässul ja tema koledatel kummikutel minema hakkab, sellest räägime juba mõni teine kord. 

Aprillis ruulivad aga ämb-likud! Kõigil kaheksal jalal. Seda muidugi juhul, kui nad mõnda kuhugi kakeldes kaotanud pole. 

Kas on nüüd süda me rahu? Ei iial.

20022021
"Süda me rahu" on saanud kümmekond päeva maailma vaadata. Või noh, kui tal oleks silmad, siis ta kindlasti vaataks. Selja taga on ebakindel aasta, õues on lumi, toas on ämblikud ja pliidipuud. Ma ei ole kindel, kas mul on kirjutamiseks sõnu. Võibolla nad on alles kuskil teel, sumpavad hangedes ja vaatavad murelikult kogunevaid pilvi. 
Leidsin koristades kaks purki likööri 2019. aastal purki pandud marjadega, ühe peale kirjutet "Tusameelse talve tõrjeks". Vist ei olnud talv piisavalt tusameelne või ei saanud ma purgi kaant lahti suure suhkrukoguse tõttu. Nüüdseks on igatahes saanud neist purgisisudest midagi õige magusat, nii et keel jääb raudselt tundideks kurgulakke. Muuhulgas õnnestus mul koristades endale mitmekilone jahude kast pähe tõmmata, aga jääda kaunis terveks. Vähemalt tundub, et midagi ei läinud ei paremaks ega ka halvemaks. Ei tundu ka, et jahust oleks südamerahu juurde tulnud. 
Salamisi on "Süda me rahu" alapealkiri "Kuidas sa seda teed?". See on üks mu lemmikküsimusi, millele pole peaaegu kunagi vastust. Ja võibolla ei peagi olema. 
***
läbi pimeda aia minnesmõtlesinet kui nüüd tuleks rebanesee suurkes siin ikka käibkas ta siis kuulakskui ma ütlekset mul on veel natuke makarone üleüleeilsestvõi ajaks jalad harkija hauguks mu peale pahaseltjonksataks väärikalt lahkudes sabaga
kell mu seinal näitab tema aegavaatan sedaja mõtlenmis üldse on püha
südamerahu
vaikusja uni
03012018
***

Raamatu imeilusa kaanepildi ja ka end seespool peitvad pildid on joonistanud Lili Lind. Kogu ilu pani kokku ja vormis raamatueelikuks Maarja Roosi. Komad ajas keelsilmselt ära Mari Tuuling ning raamatu trükkis, voltis ja paitas käesiledaks trükikoda Printon. 
Need inimesed ja kohad, kellest ma inspiratsiooni saanud olen, on mainitud raamatus. Mõned nimepidi ja mõned ehk tunnevad sarnasuse ka nimeta sõnade vahelt ära. Aitäh teile ja neile ja noile!Igatahes loetagu, sest selleks on raamatud maailma tulnud. Kniks. 

***
olgu lugedesõhusvaarikanätsuja saabuva reede lõhna

Võtke vabalt, Kutt ja Cooper!

 

6. veebruar, krõbe ilm

Lõpuks ometi on päriselt talv ja peab ütlema, et ma tunnen sellest tõeliselt rõõmu. Ilmselt tunneksin vähem, kui mu majake oleks endiselt sama hõre kui mõne aasta eest ja kui hommikuti peaks kulmudelt härma pühkima. Aga võibolla tunneksin ikka, sest lumi ja krõbedus on ilusad.  Villaloom Mustika arvates pole midagi lahedamat kui lumi ja ta kaevab end hange igal võimalusel, ahmib lund süüa ja krõmpsutab jääd. Ühe korra olen teda näinud ka külma tõttu käppa tõstmas ja jalaga vehkimas, aga siis langesid külmakraadid koos tuulekülmaga tõepoolest juba peaaegu talumatule tasemele. 

Kui ma mullu suutsin oma kallile vanale läpakale klaverisse kohvi valda ja sellega nii endale kui läpakale meelehärmi valmistada, siis see aasta üllatas mind läpaka (ilmselt) lõpliku koolemisega. Pean ütlema, et olen juba saavutanud kaunis hämmastava vilumuse tahvlis trükkimises, aga tüslik on see kõik siiski. Ootan arvutitohtri otsust, kas midagi on veel päästa või kuulutatakse välja õuna matused. Õnneks salvestasin kõik oma varanduse (põhiliselt siis luuletused ja muusika) juba klaveritapu ajal välisele kettale, nii et ilma ma millisestki muust hetkel pole kui mugavast tööriistast. 

Kurvad asjad südamelt räägitud, kirjutan siiagi ajaloolise tõe huvides üles, et ületasin kõiki oma hirme ja tõlkisin aasta lõpul ühe kaunikesti nunnu värssloona kirjutet lasteraamatu, mis pärineb Lily Murray sulest (või noh, pigem vast arvutist). Originaalis kannab see nime "Calm down, Cooper!" ja kes tahab, võib seda etteloetuna vaadata ja kuulata. Eesti keelde panduna sai tema nimeks "Võta vabalt, Kutt!" ja kõige lihtsam on Kutti hetkel leida ilmselt mõne toidupoe ajakirjaleti vahetust lähedusest. Suure ja kollasena jääb ta kindlasti silma. Kui kevadeks on tiraažist veel midagi järel, on Kuti loo välja andnud Ühinenud Ajakirjad lubamud selle ka raamatupoodidesse sokutada. Kui kodus selles vanuses lapsi, kellele meeldib ettelugemine ja ilusad pildid, siis soovitan südamest. Iselugemiseks passib mõistagi ka ja koolis antud luuleraamatute läbitöötamise ülesandesse võiks samuti paslik olla.

Neile, kes lasteluulet lugeda ei jaksa (hmmm... kas on siis ka näiteks vanurite luule?), annan teada, et niisama ilma igasuguse eesliiteta luule läks trükikotta, kügeleb ja niheleb seal ning ilmselt väljub särava ja värskena, endale kaanele kirjutet "süda me rahu". Seekordne raamatutegu on natuke teistsugune, sest ma ei illustreerinud ega kriipseldanud seda ise - kaaneilu ja ka sisulehetedel õilmitsevate üllatuste autoriks on vaimustavalt ilusa käekirjaga kunstnik Lili Lind, kellelet ma olen juba pikemat aega plaaninud enda tarbeks pilte nuiata. Seekord sai siis plaan ka teoks. 

Kui ma saaksin täna kosmosele palve esitada, siis sooviksin üle kõige, et "süda me rahu" saaks ikka mingil moel esitletud ka. Kuidas ja kas see võimalik saab olema, eks seda näitab aeg, aga praegu rihin oma mõtetes igatahes märtsi. Kui raamat trükikojast väljas, eks siis pean kosmosega uued läbirääkimised. Ning nii või naa tuleb "süda me rahu" veel jutuks, selles võib kindel olla.

Praegu teen aga ettepaneku nautida lund ja krõbedust. Niikauaks, kui teda jagub. Mustikas on juba igati valmis järjekordsesse hange sukelduma, hiiri taga ajama ja nina külge tati-jääpurikaid kasvatama. Võtkem temast eeskuju ja sukeldugem!

Vana aasta viimane päev. Las minna vana!

 

31.12
2020

Selge see, et aasta on kulgenud Mustika tähe all. Ühelt poolt seepärast, et Mustikas ise saabus meie elamisse sel aastal väikese musta särapallina, teisalt muidugi ka seepärast, et kuidagi pooljuhuslikult pressis ta end ühte lasteraamatusse, mille nimeks sai "Must kass ja Mustikas". Lisaks särab ta suunamudijana lasteajakirja "Hea Laps" veergudel, kus juba rohkem kui pool aastat on olnud Mustika nime kandev lehekülg. Lucky Laika kunstnik Olivia Lipartia, kes on ka Mustika raamatu illustraator, on Mustikat kujutanud väikese pehmes pidžaamas magamaminejana ning pilt, mis kannab nime "Pimedus ei hammusta, ainult nuusutab pisut", on praeguseks saanud nii postkaardi, märgi, pusa, teesärgi kui ka näiteks lauamängu ühe tegelase kuju. 

Olen siin mõtteid mõlgutanud siia ja sinna ja leidnud, et ilmselt on koer sel aastal olnud kaude mu elupäästja. Ilma temata oleks sel aastal olnud ikka palju rohkem tusa, musta ja halli. Muidugi oleks olnud ka kõvasti vähem uneta öid (jah, ta on vilets magaja), aga küll needki ükskord otsa saavad. 

On olnud õppimise aasta, uute asjade välja hüppamise aasta. Goodreads tuletab mulle meelde, et olen lugenud paarsada raamatut, (millest kõik ei ole sinna üles kirjutet) suurem osa neist lasteraamatud. Ise tuletan endale meelde, et kirjutasin ja andsin välja ühe raamatu – sellesama "Must kass ja Mustikas", sain loometoetust ja panin kokku kaks käsikirja, mis alles ootavad millekski saamist; tõlkisin mõned Väga Tähtsa Mehe luuleread, mis kuuldavasti on juba raamatu kaante vahel, aga ma pole oma ihusilmaga neid veel näinud; illustreerisin ühe raamatu, millele kirjutas teksti mu kallis Poola õde Anna Michalczuk-Podlecki, ja aasta lõpu üllatusena iseendale tõlkisin veel mõned luuleread, lausa terve lasteraamatu jagu. Sellest saab päris kätte võetav raamat uue aasta alguses, nii et varsti on põhjust sellest loodetavasti rääkida. 

Mustika-raamatule esitlust teha ei õnnestunud, sest sügis tuli peale ja ajad läksid segaseks. Õnnestus teha üks lugemistund ühele toredale klassile ja õnnestus koos kirjanik Eva Roosiga esineda Tartu Jõululinnas Kirjaniku Kodus. Võibolla kevad on parem aega raamatute ettelugemiseks ja võibolla saab siis koguni mitut erinevat raamatut ette lugeda. 

Kirjanik Eva Roosiga Kirjaniku Kodus. Foto: Uku Peterson. 

Töine aasta muuseumis oli mõistagi ülimalt hektiline. Pruukis vaid midagi tegema hakata, kui selgus, et seda kas pole vaja või on see hetkes sootumaks vale. Siis sai ümber tehtud. Ja uuesti ümber tehtud. Oli päevi, mil oli aega rahulikult ja süvenenult tööd teha, aga oli ka nädalaid, kui tundus, et midagi ei saa tehtud. Oli rõõmu, aga oli ka mõttetut vihastamist ja ärritumist, põhiliselt muidugi selle neetud aasta peale, mille võib suures osas maha kanda. Ometi jääb sellesse aastasse meie imeilus Sipsiku näitus ja seda jagub veel uude aastasse ka. 

Kohtumised sõprade ja kallitega olid samuti hektilised ja Mustika Soomest ära toomise reis jäigi ainsaks selle aasta piiritaguseks retkeks. See-eest oli aga aastas hulgaliselt mõnusaid istumisi ja jutuajamisi Barlova ees terrassil või Jakobi Jalatsi kohvitassi taga, paar väga mõnusat kontserti, paar väga lahedat näitusekülastust ja isegi üks oma piltide ja raamatutega osalemine Pallase meediaosakonna vilistlaste kunstinäitusel. 

Aga nüüd ma kavatsen igatahes lõpetada selle aasta, mille üldine olemus on nagu ebaõnnestunud tõlge üldkasutatavas otsingumootoris ja minna üle uuele, ilusamale ja säravamale aastale. Saagu 2021 parem ja kallistusterohkem!