Vana aasta viimane päev. Las minna vana!

 

31.12
2020

Selge see, et aasta on kulgenud Mustika tähe all. Ühelt poolt seepärast, et Mustikas ise saabus meie elamisse sel aastal väikese musta särapallina, teisalt muidugi ka seepärast, et kuidagi pooljuhuslikult pressis ta end ühte lasteraamatusse, mille nimeks sai "Must kass ja Mustikas". Lisaks särab ta suunamudijana lasteajakirja "Hea Laps" veergudel, kus juba rohkem kui pool aastat on olnud Mustika nime kandev lehekülg. Lucky Laika kunstnik Olivia Lipartia, kes on ka Mustika raamatu illustraator, on Mustikat kujutanud väikese pehmes pidžaamas magamaminejana ning pilt, mis kannab nime "Pimedus ei hammusta, ainult nuusutab pisut", on praeguseks saanud nii postkaardi, märgi, pusa, teesärgi kui ka näiteks lauamängu ühe tegelase kuju. 

Olen siin mõtteid mõlgutanud siia ja sinna ja leidnud, et ilmselt on koer sel aastal olnud kaude mu elupäästja. Ilma temata oleks sel aastal olnud ikka palju rohkem tusa, musta ja halli. Muidugi oleks olnud ka kõvasti vähem uneta öid (jah, ta on vilets magaja), aga küll needki ükskord otsa saavad. 

On olnud õppimise aasta, uute asjade välja hüppamise aasta. Goodreads tuletab mulle meelde, et olen lugenud paarsada raamatut, (millest kõik ei ole sinna üles kirjutet) suurem osa neist lasteraamatud. Ise tuletan endale meelde, et kirjutasin ja andsin välja ühe raamatu – sellesama "Must kass ja Mustikas", sain loometoetust ja panin kokku kaks käsikirja, mis alles ootavad millekski saamist; tõlkisin mõned Väga Tähtsa Mehe luuleread, mis kuuldavasti on juba raamatu kaante vahel, aga ma pole oma ihusilmaga neid veel näinud; illustreerisin ühe raamatu, millele kirjutas teksti mu kallis Poola õde Anna Michalczuk-Podlecki, ja aasta lõpu üllatusena iseendale tõlkisin veel mõned luuleread, lausa terve lasteraamatu jagu. Sellest saab päris kätte võetav raamat uue aasta alguses, nii et varsti on põhjust sellest loodetavasti rääkida. 

Mustika-raamatule esitlust teha ei õnnestunud, sest sügis tuli peale ja ajad läksid segaseks. Õnnestus teha üks lugemistund ühele toredale klassile ja õnnestus koos kirjanik Eva Roosiga esineda Tartu Jõululinnas Kirjaniku Kodus. Võibolla kevad on parem aega raamatute ettelugemiseks ja võibolla saab siis koguni mitut erinevat raamatut ette lugeda. 

Kirjanik Eva Roosiga Kirjaniku Kodus. Foto: Uku Peterson. 

Töine aasta muuseumis oli mõistagi ülimalt hektiline. Pruukis vaid midagi tegema hakata, kui selgus, et seda kas pole vaja või on see hetkes sootumaks vale. Siis sai ümber tehtud. Ja uuesti ümber tehtud. Oli päevi, mil oli aega rahulikult ja süvenenult tööd teha, aga oli ka nädalaid, kui tundus, et midagi ei saa tehtud. Oli rõõmu, aga oli ka mõttetut vihastamist ja ärritumist, põhiliselt muidugi selle neetud aasta peale, mille võib suures osas maha kanda. Ometi jääb sellesse aastasse meie imeilus Sipsiku näitus ja seda jagub veel uude aastasse ka. 

Kohtumised sõprade ja kallitega olid samuti hektilised ja Mustika Soomest ära toomise reis jäigi ainsaks selle aasta piiritaguseks retkeks. See-eest oli aga aastas hulgaliselt mõnusaid istumisi ja jutuajamisi Barlova ees terrassil või Jakobi Jalatsi kohvitassi taga, paar väga mõnusat kontserti, paar väga lahedat näitusekülastust ja isegi üks oma piltide ja raamatutega osalemine Pallase meediaosakonna vilistlaste kunstinäitusel. 

Aga nüüd ma kavatsen igatahes lõpetada selle aasta, mille üldine olemus on nagu ebaõnnestunud tõlge üldkasutatavas otsingumootoris ja minna üle uuele, ilusamale ja säravamale aastale. Saagu 2021 parem ja kallistusterohkem!