Võtke vabalt, Kutt ja Cooper!
Lõpuks ometi on päriselt talv ja peab ütlema, et ma tunnen sellest tõeliselt rõõmu. Ilmselt tunneksin vähem, kui mu majake oleks endiselt sama hõre kui mõne aasta eest ja kui hommikuti peaks kulmudelt härma pühkima. Aga võibolla tunneksin ikka, sest lumi ja krõbedus on ilusad. Villaloom Mustika arvates pole midagi lahedamat kui lumi ja ta kaevab end hange igal võimalusel, ahmib lund süüa ja krõmpsutab jääd. Ühe korra olen teda näinud ka külma tõttu käppa tõstmas ja jalaga vehkimas, aga siis langesid külmakraadid koos tuulekülmaga tõepoolest juba peaaegu talumatule tasemele.
Kui ma mullu suutsin oma kallile vanale läpakale klaverisse kohvi valda ja sellega nii endale kui läpakale meelehärmi valmistada, siis see aasta üllatas mind läpaka (ilmselt) lõpliku koolemisega. Pean ütlema, et olen juba saavutanud kaunis hämmastava vilumuse tahvlis trükkimises, aga tüslik on see kõik siiski. Ootan arvutitohtri otsust, kas midagi on veel päästa või kuulutatakse välja õuna matused. Õnneks salvestasin kõik oma varanduse (põhiliselt siis luuletused ja muusika) juba klaveritapu ajal välisele kettale, nii et ilma ma millisestki muust hetkel pole kui mugavast tööriistast.
Kurvad asjad südamelt räägitud, kirjutan siiagi ajaloolise tõe huvides üles, et ületasin kõiki oma hirme ja tõlkisin aasta lõpul ühe kaunikesti nunnu värssloona kirjutet lasteraamatu, mis pärineb Lily Murray sulest (või noh, pigem vast arvutist). Originaalis kannab see nime "Calm down, Cooper!" ja kes tahab, võib seda etteloetuna vaadata ja kuulata. Eesti keelde panduna sai tema nimeks "Võta vabalt, Kutt!" ja kõige lihtsam on Kutti hetkel leida ilmselt mõne toidupoe ajakirjaleti vahetust lähedusest. Suure ja kollasena jääb ta kindlasti silma. Kui kevadeks on tiraažist veel midagi järel, on Kuti loo välja andnud Ühinenud Ajakirjad lubamud selle ka raamatupoodidesse sokutada. Kui kodus selles vanuses lapsi, kellele meeldib ettelugemine ja ilusad pildid, siis soovitan südamest. Iselugemiseks passib mõistagi ka ja koolis antud luuleraamatute läbitöötamise ülesandesse võiks samuti paslik olla.
Neile, kes lasteluulet lugeda ei jaksa (hmmm... kas on siis ka näiteks vanurite luule?), annan teada, et niisama ilma igasuguse eesliiteta luule läks trükikotta, kügeleb ja niheleb seal ning ilmselt väljub särava ja värskena, endale kaanele kirjutet "süda me rahu". Seekordne raamatutegu on natuke teistsugune, sest ma ei illustreerinud ega kriipseldanud seda ise - kaaneilu ja ka sisulehetedel õilmitsevate üllatuste autoriks on vaimustavalt ilusa käekirjaga kunstnik Lili Lind, kellelet ma olen juba pikemat aega plaaninud enda tarbeks pilte nuiata. Seekord sai siis plaan ka teoks.
Kui ma saaksin täna kosmosele palve esitada, siis sooviksin üle kõige, et "süda me rahu" saaks ikka mingil moel esitletud ka. Kuidas ja kas see võimalik saab olema, eks seda näitab aeg, aga praegu rihin oma mõtetes igatahes märtsi. Kui raamat trükikojast väljas, eks siis pean kosmosega uued läbirääkimised. Ning nii või naa tuleb "süda me rahu" veel jutuks, selles võib kindel olla.
Praegu teen aga ettepaneku nautida lund ja krõbedust. Niikauaks, kui teda jagub. Mustikas on juba igati valmis järjekordsesse hange sukelduma, hiiri taga ajama ja nina külge tati-jääpurikaid kasvatama. Võtkem temast eeskuju ja sukeldugem!
