Hajusad vahemõtted Praha lennujaamas

Kuna rongis ja lendude vahel on tublisti aega, püüan oma peas kokkuvõtteid teha.

* Ma ei suutnudki selle lühikese ajaga tšehhi rahaga ära harjuda. Üritasin meeles pidada, et nende 100 KČ on umbes 4 eurot. Kuigi mul oli see teadmine, edenes mu matemaatika siiski visalt ja vahelduva eduga tundus, et 292 on väga suur, aga 2300 mitte nii väga suur summa. Ilmselt seetõttu, et pea ei ole harjunud igapäevaselt tuhandetega arvutama ja keeldus neid summasid isegi päris raha vääriliseks pidama. No mis mõttes riideese maksab 2900 raha või mis mõttes praad 219!

* Siin on nii poriodav väljas söömas käia, et ma ei saa üldse aru, miks peaks keegi kodus süüa tegema. Nojah, siin elades ilmselt oleks kodus süüa teha veel pori-poriodav. Puuvilja- ja juurviljavalik poes on nii hea, et võikski jääda nende riiulite vahele elama nagu opossum küpsisekarpi.
Pööraselt suure portsioni väga head lõunat saab 3 euro eest, kolm täiskasvanut said nädalavahetuse pärastlõunal hiigelportsud ja joogid umbes 13 euro eest. Tartus tähendaks see üht praadi ja kolme kahvlit. No hea küll, liialdan, mingid joogid saaks ka vast juurde. Arvestades koguseid, mis ma siin ära söönud olen, ei tohiks mul muidugi Tartus kaks nädalat süüa vaja olla.

* Tšehhide ettekujutus avalikust Wifist on umbes nagu Luke'il filmist "Gilmore Girls: A Year in the Life". Pilt on seinal, aga keegi ei tea passwordi. Või ei ütle passwordi. Või ei ole seda üldse olemaski, lihtsalt kuskilt on saadud wifi pildiga kleepekas. Eestlast, kellel on soos ka levi, see mõistagi masendab. Otsustage siis ära, kas on või ei ole ja ärge toppige oma kleepse iga kohviku aknaklaasile.
Aeglases rongis oli kuuldavasti ainult ühes vagunis levi ("mine seisa selle vaguni lähedal, kui on VÄGA vaja netti" soovitas kupeekaaslane), aga kiirrongi, millel on ilus nimi - Pendolino - tuleb kiita, selles on täiesti kobe võimalus lehte lugeda või blogi kirjutada.

* Kui õnnestub mõne kohalikuga jutuotsale saada, siis pahatihti selgub, et ta ei ole kohalik. Need, kellega oleks väga vaja rääkida (müüjad, kohvikupidajad, igasugused klienditeenindajad), ei räägi sõnagi inglise keelt. Üks õnnestus mul koguni nii endast välja ajada, et ta hakkas häält tõstma. Enamik ei lase end kurvast ja abitust välismaalasest sugugi segada, vaid räägivad tohutu kiiruse ja innuga edasi. Üldse on neil kombeks tohutult palju rääkida, nii et ma hakkasin lõpuks lausa kartma poes käimist. Küllap on Prahas olukord parem, aga Olomouc, Ostrava ja Brno keeleoskusega ei hiilga. Mis muidugi näitab vaid minu piiratust - nädala ajaga võiks ikka rohkem susinaid ära õppida kui tere-aitäh-nägemist.
Rongis reisijad on sõbralikud ja abivalmid ja need korrad, mil mul oli kangesti vaja tõstmise ja upitamise juures abi, kargasid kohe nagu maa alt välja nägusad härrasmehed, kes olid ka keeleoskajad. Täna hommikul näiteks proovisin oma väikest, aga see-eest paksukest kohvrit üles lae alla upitada, aga mulle tundus, et kohver ei mahu sinna. Minu kõrvalpingil istuv noormes kargas kohe püsti, venis kahemeetriseks ja surus kohvri ülima osavusega imekitsasse prakku. Pärast võttis välja ka, nii et ma ei pidanud isegi oma mõttelist treppredelit avama.

* Prahalaste ettekujutus  Euroopa suurlinna lennu-ja rongijaamadest on minu ajus muundunud salapäraseks lastemänguks "Mine niikaua kuni hing saab täis ja siis avasta, et oled alguses". Praha rongijaama jõudes seiklesin ma terve igaviku kolme eri tasandi vahel ja püüdsin leida pääsu rongide lähedusse. Silte on pööraselt palju, aga nende näidatud suunas liikuda on keerukas ja blondiin läheb närvi. Lõpuks leidsin õige otsa kätte seeläbi, et mingi rong hakkas tulema ja hästi suur hulk inimesi läks järsku jooksuga ühe kindla eskalaatori poole. Sama lugu on nende skeemidega - joonistavad maja plaani ja selle järgi liikuda tegelikult ei saa, sest tasandite osa on arusaamatu. Täna pomisesin juba viimases hädas, et "püha Antonius aidaku" (sest tema on kadunud asjade leidja) ja siis suure häda ning püha Antoniuse abiga leidsin lennujaamabussi ja sain jala viimasel hetkel ukse vahele.

* Ma tahaksin kangesti Brnosse tagasi tulla. Olomouci ka, sest see on lihtsalt hästi armas linnake ja hetkel elavad siin minu südamele kallid inimesed. Aga Brno jaoks oli mul vähe aega ja ma tahaksin selle soppe ja urkaid soojemal ajal uurida. Käia heas suures raamatupoes, mõnes muuseumis, miks mitte sõita ka trammiga kuhugi äärelinna. Ühtlasi küpses ka minu ja mu kallite võõrustajate peas plaan, kuidas mõnel ilusal suvel ette võtta reis Tšehhi-Poola. Maamärgid on meie peas paigas, eks näe, millal selleks kõigeks aega ja võimalust on.

Natuke nagu tundub, et virisesin? Kussa sellega. Tegelikult on see virin kurbusest, et pean minema tagasi külma talve, eemale nartsisside ja krookuste nuppudest ning pakatavatest kastanipungadest. Isegi lennujaamas edvistavad tšehhi võimlejad ei pakkunud kuigi kauaks pinget.
Lohutuseks ostsin endale kaks soolast bretzlit ja vaatasin reisipilte. Ikka on pisut nagu klomp kurgus.