Siin ta nüüd on. Minu "Sinine värv on otsas".

26.11.2019
Tartus

Siin ta nüüd on - minu viies. Pehmete kaantega, käekirjakirjude lakkadega. "Sinine värv on otsas".
Tegelikult on ta juba päris mitu päeva minu juures olnud, aga mina olen kogunud jõudu ja julgust, et temast kirjutada. Olen sobitanud teda teiste raamatute kõrvale, vaadanud teda eraldi, Tallinna esitlusel temast juppe ette lugenud. Olen teda kinkinud, müünud, saatnud raamatupoodi , hoidnud riiulis, kandnud käekotis, saatnud ookeani taha. Aga ega ma ikka veel praegu selgelt aru ei saa, kas ta on päriselt olemas ja millisena kavatseb oma elu elada.

Mingil mulle täiesti ootamatul ja arusaamatul põhjusel on uue raamatu pealkiri tekitanud pöörast elevust. Minu armsad sõbrad toovad mulle igaks juhuks siniseid esemeid, et ma veenduks sinise värvi olemasolus. Olen juba saanud sinise ümbrispaberiga küpsiseid ja šokolaadi, siniseid õhupalle ja sinihallitusjuustu. See kõik muidugi pole kuigi veenev (maitsev, seda muidugi!), sest sinine värv on otsas, minge küsige poest, kui te seda ei usu.

Olen tulutult püüdnud meenutada, kust ja kuidas see pealkiri tuli. Küllap tuligi ise läbi õhu minu juurde ja jäi lihtsalt pidama. Keegi küsis, mille poolest see raamat erineb eelmistest. Kuidas, tont võtaks, mina seda teadma peaks! Vahel on mul tunne, et ega asjad erinevadki vaid selle poolest, millises ajas nad on sündinud. Ühed ja samad motiivid tulevad ikka ja jälle, lihtsalt erinevas järestuses, erineval hetkel, erineval aastaajal, erinevate suude läbi öelduna. Ikka ja jälle külmetavad hoovil kohevad tihased, ikka ja jälle kasvavad kaskedele kõige ilusamad helerohelised lehed, ikka ja jälle tõuseb päike ja loojub päike. Kõik on sama, kõik on uus.

Ja lõppude lõpuks oleneb kõik vaid sellest, kes ja millisel hetkel seda kõike loeb. Kõik muu ei loe.

***

nii hea tunne
nagu oleks keset talve
telgis
meri loksuks
ja keset lund oleks üks roheline soe plats
keegi ei näe seda telki
keegi ei kuule seda merd
ja raamatus on veel mitu lugemata peatükki

2611
2019